rahvas vajab kangelasi?

tiit joala rahvakangelase-kampaaniast innustatuna teen ettepaneku leida kangelane iseendas. vastutuse hajutamine kellegi teisele lükkamise asemel ongi suur kangelastegu. kui riik on kriisis, tee ise midagi! ei tasu robin hoodile või zorrole ootama jääda, nad on küll visuaalselt efektsed, kuid poliitukutena kehvad.
aga seda on ka eugen j – niisiis pole vahet. isotamm pakub rahvale sõnu, kuid ei puhu neis üles tühje lubadusi. isotamm balsameerib rahvale piibli, kuni see tõmbub kuldkollaseks ja on lõpuks loetav. ära jää mossitades ootama. võta omaks, tervita käega, olematus on.

valimiskomisjoni kuuluvad blog.tr.ee ja 2009.ajaveeb.ee

tervitusi postkaardi teiselt kyljelt

6 de julio:

meie jefe, taitsa normaalne mees

Leti- raagib tanavaslangi, ei moista teda kunagi. Stilist

ja veidi meieMOODI

ali-baba-jaga

lambikas

natuke linnavaadet

los modelos muy guapas!!! eriti parempoolne...

bot.jardinis kaimisest jargnevad klopsud liisalottelt -

mingi taim

mingi torkiv taim

ymber

canaria

lind eesti lipu varvides

ojos abiertos

palju puid on siin

sylitatakse

ritz, kus meie ei ela

kaev ja poiss

vesivarv

5 de julio:
alustame gei-teemaga. yleeile-eile oosel toimusid geilinnaosas pidustused. no tegelt need toimuvad terve nadala. kogu linn on vikerkaarevarvides. ja koik hoiavad kaest kinni. eriti liibuvates sarkides pruuniks kypsend muskulatuursed ääääh-mina-vääää mehed. ja suudeldakse kole palju. ja juuakse. igasugused lavad on tais igasuguseid transvestiite ja elektroonilist geidiskot. Isegi tana basseinis ei paasenud me lihasmagede yksteise vastu hoorutamise nagemisest. Tore, et inimesed on vabameelsed…aga…
Ja reedeoistele pidustustele laksime koos Julianiga- meie korteriomanikuga. Eks joime veidi sangriat koik…ja kuna rahvamass oli meeletu, pidime endale teed labi higi ja alkoholi pressima. Kuid me kumbki ei moista, miks selleks peab Lottel ymbert kinni votma. Aitab ju kaest, et mitte ara kaduda. Tana jatkus pisike flirt ka telekatoas. Lotte yritab nyyd voimalikult kylm ja kauge olla. Ja Henry hoiab Lotte lahedusse. Ja oma tuppa!
kaisime madrid vison bussiga soitmas, millel filmimine on ysna niru too, sest parast maha tulles ei saa kuidagi aru, miks maailm ei vibreeri-koigu-kallerda igas suunas ja teiseks kimas see marsruudi niimoodi labi, et parukas tuli peast (ja kukkus kuningapalee juures asfaldile). tegelikult peaks rattalaenutuse otsima ja tegema mingisuguseid korralikke linnavaateid ka, muidu on siia panna ainult neid silikoone ja geelpeasid stuudiost, kaasa arvatud lehm-ajas-pulli-kraavi proovipildid valguse testimiseks, mis madridist just kuigi palju ei konele.
botaanikaaias oli paviljonis fotonaitus, kaks. ameeriklaste ‘evidence’ – valitsuseagentuuridest, politseist, teadusgruppidelt jne kogutud ja kontekstist eemaldatud pildid, seitsmekymnedatest – ja yks hispaania naiskunstnik, selline installatsiooni-orientatsiooniga, aga neist said fotod ja videod, kodused, igapaeva-asjadega juratud. myygil oli nii palju haid fotoraamatuid, et pidime pogenema. seda mitte ainult rahale moeldes, vaid ka seeparast, et me saime siia tulles niigi napìlt turistiklassi kohvrikaalukontrollist labi ja see 400-500 kilo raamatuid ei ole kuidagi lihtsalt seletatav.
annie leibowitzi expolt siiski ostsime yhe pisikese hispaania fotograafi raamatu, eesnimega chema. muy bien.
praegu ohetame paikesest ja motleme veel linna peal jalutada, sest ohtu kiskus monusalt pilviseks, entonces no tan mucho calor.
homme peame 7-45 kohal olema, ilmselt kataloogi pildistamine terve paev. arkame 5-45 ja – teeme paar mojitot!
saagige ritsikaid, pikad kodumaa ÖÖd

1 de julio:
moodunud ohtu moodus nagu piibubaaris. 2 liitrit mojitot, millest mina join vist pool, ja shisha. teised tegid natuke maagilise draakoni popsu ka, aga minu jaoks on see liiga fuerte. julian naitas fotoalbumeid ja vaatasime saksa nintendokoom-kasepatse sarjas ’schulmadchen’. magama kell neli, lotte yles kell 9.30, mina tund hiljem, sest juba siis oli 30 kraadi ja praegu on 39.
lotte ostis pysilokkide tegemise komplekti.

ojos a la oscuro

¡joder! no tu estas guapa!

29 de junio:
kaisime siis pidutsemas yleeile ohtul. soime-joime eelnevalt 40 euro eest (mojiito oli nagu ingli musi, caipiriña oli nagu deemoni sapp), siis kell 1 kohtusime kaas-kaaslastega, kes tegid meile veel yhe raundi valja (kes kutsub, see maksab). siin on kombeks enne diskoteeki enne baaris sooja teha, meie olime diskobaaris, mis on segu. paris diskole ei joudnudki, vasisime ara ja kojuminek. lotte oli oma kolme kokteiliga yle pika aja jommis kui vene madrus, aint et jai kaks korda trepikojas magama, vottes taiuslikult astmete kuju. kassid nutsid tal veel jargmise paeva esmapoole. seega tuleb rohkem harjutada. ohtul drink, hommikul teine. muidu ei saagi pidu panna, organism kohe shokis.
tana naljatasime stuudios veidi:

tahaks sinna ka paaseda. aga ei ulatu ja uksed on lukus

siin stuudios teeme tood rahva heaks

ei meeldi naiste kybarad eriti

hiliskylalised tavakosmikumist

27 de junio:
piknik retiros. palju salatit, kirsse, maitsetuid maasikaid kahjuks.
eilne mojito jai meie une varju. tana taidame lubaduse, lisaks diskotame ka hiljem nora ja tema cavalleroga. nii et logelemisel lips labi. umbes.

26 de junio:
tana arkasin vara. on pool 1 vara minu jaoks. kaisin basseinis ara. nyyd tahan et punetus kaoks. unistan eestist ja lumest vaid ja seda kuidas koos saunas laulame naljakaid. kaerajaan.
nyyd lahme koju syya tegema. ja siis joome valikohvikus yhe mohhiito ara. siis vaatame, mis elu toob.
lotte sai tana issi-emmega skaibis raakida ja oli vaga onnelik.
ja tana basseini aares tantsis yks 5-aastane tydrukutirts vaga sensuaalselt ladina stiilis. saime filmile ka. yldse on meil huvitavat materjali filmil. ehk kunagi saab yles panna. kui ei, siis septembris naitame kindlalt!
koigile igluinimestele- salut!

25 de junio:
natuke vaateid olnud toopaevadest, magavatest lastest, lottedest jne.

tookaaslane berliinist nimega nora

valgustestide kalender valmimas

pisike michel tudumas. septembrini teda kahjuks ei nae

naaberstuudio kutsu tuli tundis end kui kodus

kloostris, magedes

lotte teeb head tood

sensuaalne ja olitatud

nii see kaib, sada vahivad niisama, yks voimleb endal p-se kyljest

lago ujulas kuivamas. vesi marg ju

koige agedam inimene couchsurfis, paolo. paremal sama age fina

24 de junio:
san juan teile koigile, armsad raadiovaatajad,
oleme syndmuskohal, et anda ylevaade viimastest kuumadest olitatud eskort-teenuse pakkujatest. stuudio oli kuivavast varvist nagu mussoonihooaja mets ja kliendiks noormees, kes tegi modelliraamatut. ta oli nii arglik, et me pidime kogu kambaga (stilistid ja meikarid in corpore) pildistamise ajaks valja minema. parast tuli valja, et ta oli veel pyksid ka maha tommanud ja yle kere votteid teha lasknud. muskleid jagus itta ja laande, juuksegeeli samuti.
kui higistena koju joudsime, kais lotte 4 tundi vannis,
siis laksime fotonaitust otsima, aga soitsime ilmselt 4 km valesti,
ostsime siis kilo kirsse, et end lohutada ja kimasime koju.
kodus raakisime peremehega, kes pigem raakis meile monoloogis oma kurvast elust ilma pojata ja vastutustundetust naisest, kes ainult egoismist lapse ara viis. el gucci, el prada, el niño, asi es. muudkui pidutseb, raagib telefonis sobranjedega ja karjub lapse peale, kui see teda selles segab. lotte kuulas ja sai isegi aru. henry kuulas ka, sai ka veidi aru. vist. noogutasid molemad. kahju on vanamehest.
homme lahme toole eraldi, et poleks korraga nii palju inimesi, kuna vaesed modellikesed on maailmas veel verivarsked ja ei saa harjutud kuidagi. voite arvata, kes laheb hommikul, kes parastlounal.

23 de junio:
magasime. nii ool kui paeval. eile ytles me peremees meile kurvalt, et lapse ema viib poisikluti endaga kanaaridele (sealt on naine parit- hea koht, kust parit olla…) kaasa. suht igaveseks vist. onnelik ta ei olnud. tana pakkis naine kohvreid. me ei tea, kas nad on juba lainud voi ei…vahemalt pole enam jogurtit, apelsine ega kypsisepuru meie voodis ning pooleldi naritud meie vorsti, apelsini voi natsu kuskil vedelemas. parast sobrunemist meiega, olid pisikesele ka meie asjad yhised…naljakas…aga vahemalt kestis see yyrikest aega, me ei joudnud veel vihastada…
ja yldse, meil on onust hyperkahju, sest tema on see, kes kypsetab, keedab, koristab, tegeleb pojaga ja on kohe naha, et armastab teda MUCHO…aga naine on selline madala, ara suitsetand haalega narviline tyyp, kellel on koigest suht ykskoik ning tema kyll enda jarelt ei korista…no yhesonaga, pole just koige meeldivam inimene. me oma aruga oleme mehe poolt! aga noh, ega me sa sona sekka oelda…
tana kaisime poes dushigeeli ostmas. seda laheb palju vaja. noh higi…higi
higi
higised kallistused koigile!

22 de junio:
eile motlesime muuseume kylastada nagu toelised turistid kunagi. aga kahjuks pandi nad nii vara kinni, et meile, hilistele arkajatele jaid ainult trellides fassaadid. jargmine pyhapaev oleme siis varajased. nyyd vahemalt teame, kuidas kuhu minna.
siis motlesime, et mida palaval paeval ikka teha- lahme basseini. laksime suurimasse parki-casa de camposse, kus me oleme ennegi paar korda vees monulemas kainud- ja oh seda imet-pidime 45 minutit ujulasabas ootama. ei tahtnud koju tagasi ka minna ja metroopiletit raisku lasta…nii me siis ootasime. vahemalt oli ujuda hea, mis siis, et inimsupis…
kui mone tunni parast kodutanavasse joudsime, nagime oma couchsurfi voorustajat Paolot, kes talutas kaht austraalia rastatydrukut la Latina (yks tuntumaid noorte kokkusaamiskohti ohtuti) poole tapast votma, kitarr kaenlas. Tanav kajas ingliskeelsest laulust, mille sonumiks oli “feta ja oliivid”. nad ootasid kuni ujumisriided kuivama panime ning laksime koos Latina suunas. seal saime kokku paljude erinevate ingliskeelt konelevate maade kodanikega- austraallased, inglased, iirlased, kanadalased, usalased…erinevaid dialekte nii palju. aga vahemalt sai aru, mis nad raakisid. joime kuskil valjakul sangriat jaa ja sidrunitoonikuga. proovige- see on toeliselt VARSKENDAV!!!
edasi toimus meie kodu lahedal vabaohu kontsert, kuid igaks juhuks laksime varem koju, et tana varskena toole jouda. siis saime sonumi, et peame alles 16.30 kohal olema…
ohtul kaklesid me kodused jalle. onneks allkorrusel tite vingumist ja ema karjumist polnud, oli mingi ingliskeelne pidu hoopis.
naljakas, kuidas me vajume alati sekundiga unne, kui kylje maha saame…voi vahemalt lotte vajub kyll…
nyyd hakkame too poole sattima. ei tea mis voi kus tana pildistamiseks tuleb…
suured kallid koigile kodumaalastele!

20 de junio:
eile jai henry haigeks. jah, sama gripp, eesti margiga. siis pidi lotte yksi palavast kitsast tanavast alla kolistama ja carrefouris syya ostma, kuna turg oli juba ohtal. lotte kinnisidee oli hakklihakaste. ja palju kartuleid. poes kohtas ta neegrit. ei, mitte tommut inimest, vaid musta-musta meest, kelle nagu oli nii must, et naojoontest polnud aru saada, milline ta tegelt valja peaks nagema. aga valged silmad ja hambad valkusid. see oli senegali prantslane Dodo. kes avastas oma roomuks, et pisike heledate silmadega no comprendo español eestlane raagib un poco prantsuse keelt. ja siis ta aitas 2 kilo kardulasi maest yles tassida. ja kutsus tapast sooma. lotte pole veel kohtama lainud.
veel meestest- kolmeaastane colombia tumedasilmne poisiklutt omistas lotte. mis siis, et keelt ei oska, mangida saab ka kehakeeles. enam lotte rahu ei saa.
onneks on tana puhkepaev ja rahulikum olla.
eile pildistasime tund aega madriidist valja soites asuvas kloostri varemetes vaest kohnat modelli 40 kraadiga kuumas. talveriideid. 20 eri setti. ohtul oli nahka valus katsuda.
aga me oleme onnelikud.
lahme soome burkksi. oige hispaania toit!
hasta luego!

18 de junio:
kova tood tegime tana. 11 kuni 5. modell piinles tooliserval ysna sensuaalses poosis. siis laks kleidi olapael katki ja temperatuur ruumis tousis veelgi. vupsti! aga need pildid lahevad yles bussipaviljonidesse. kui madridi tulete lahiajal, saate vaadata – meie satitud valgus ikkagi!
eile ohtul tegime pitsategemise motte peale pitsat, kodus toidukraami valja vottes nagime peremehe ahjus – si! – pitsat. tana siis peale tood soime seda.
soome siin yldse vaga hasti, vist isegi liiga hasti. trenni teha on ka liiga palav.
nyyd lahme magama, homme touseme kell 6. hiljemalt.
pilte ka:

javier meigiruumist

hall ja tolmune

trepikoda, mosaiiki tais

suure kliimaseadmega suur tuba, hea mangida

suur vannituba, monus jalgu pesta, kui tanavalt tuled

namm-nammi tegemise koht

meie pisike armas paiksekollane

elame koige korgemal, vasakul

16 de junio:
hommik hakkas suure tyliga. onneks mitte meie vahel. labi unekaitse kuulsime purunevaid klaasesemeid purunemas. kiviporandad pole pehmed eriti. siis oli ukse pauk ja koik vaikne – sai edasi magada.
hakkasime valja minema, koridors tuli peremees vastu, ytles, et enam ei tylitse. jess, saab magada! alumisel korrusel ikka tylitsetakse. kus on hoolivus eestlaste vastu?
vihma sajab ja myristab kuskil kaugel magedes. meil on labipaistev vihmavari ja tatsame sellega lobusalt mooda Gran Viat. nyyd me saame aru, miks seda tanavat just nii kutsutakse. pompoosne on see igatahes. otsustasime, et yhel paikselisel ja vabal paeval lahme meiegi selle kahekordse turismibussiga soitma. jala ei joua elusees nii kompaktselt seda linna naha. siis on meil ehk selgem ka mis kus asub. paris ara eksind pole me siiamaani onneks kyll.
peretyli jatkus ka kesklounal – naine tahtis lapsega ara minna – kuid vaibus oige pea ja nyyd kaiakse ondsate nagudega ringi ning naerdakse koos. lounamaa vark.
kui oled heledapaine ja siniste silmadega tibi, vahitakse ikka keel vestil jargi ja kommenteeritakse ahh-ide ja ohh-idega. varsti varvib lotte juuksed mustaks ja paneb paikseprillid ette.
meie maja korval on turg. see on nii tore koht, tais puuvilju, juuste, liha ja liha ja sinki ja liha. yritame ikka hispaania keeles oste sooritada. monikord laheb tappi ka. meie peremees ikka testib iga paev meie keeleoskust. ei saa just oelda, et oleks vaga paranenud…aga me yritame toesti vaga!

15 de junio:
¡hola!
postkaart on kuum nigu pirukas.
pildi peal on higine henry ja veidi vahem higine lotte.
lotte arvab, et ta ei ole suurlinna inimene.
mina ka.
aga kenad vaated on vahemalt.
otsustasime osta farmi kuskil yksiku mere aares.
basseinis on ysna hea olla, aga maksab ka vastavalt.
tana nagime seal (basseini juures) juba teist korda onu, kes on 60, pruun nigu porgandi-peedi salat – oranz ja lillaka laikega.
oma bossi nagime ka, tema elab keldris, on valge ja talle meeldivad pohjamaa neiud.
metroo on tore. ja yllatavalt lihtne kasutada. jalakaimisest ei paase.
tahaks pisikesse tuppa pisikest ventilaatorit. koik annetused teretulnud.
hispaania keelt veel ei oska, kuigi koik teised oskavad (kuuleme, kuidas hablavad, hommikul viiest oosel kaheni).
tervitame koiki, kes te seal saunast hange hyppate.
tahaks ka.
kallibai.

mõttekäik uskuvast inimkonnast

tegemist on kokkuvõttega minu ususkeptilistest vaadetest, kokkulangevused tekstiga ‘inimene on mõistuslik olend’ jms.

Sel ajal, kui meditsiin oli veel lapsekingades ja väheste privileeg, omas jumalikkus suuremat ja müstilisemat kaalu. Kui katk laastas Euroopat, surid patused, pühakud aga mitte. Kiriku suhtumise võis kokku võtta üsna lühidalt: keha on patune, anatoomia uurimine keelatud; haigused pole meie mure, me ei räägi sellest, sest see pole püha; meie usk on päästnud rohkem elusid kui väheuuritud meditsiin; kuiva-jalaga-läbi-lombi-diskreetsus on Jumala tahe.
Kunagi tegid inimesed, kes ei olnudki nii väga kaua aega tagasi puu otsast alla roninud ja sirgelt maa peal kõndima hakanud, suure ja saatusliku vea. On loogiline, et kui midagi ei saa seletada, siis kuidagi seda ikka seletada saab. “Seletamatute asjade pada” nimetati hiljem delikaatselt ümber, et oleks kiiremini öeldav, “jumalaks”. Sellest on muidugi väga kahju, sest jumala hääl puust, nahkadest ja sulgedest valmistet kuju suus ei olnud mitte mõni jumal, vaid hõimujuht, kes enne rahva kohalejõudmist kuju sisse puges. Mõne tuhande aasta sees praegusest hetkest tagasi juhtus midagi veel veidramat. Inimese käe alt hakkasid ilmuma tekstid, mis kinnitasid, et jumal on loonud inimese, mitte vastupidi nagu tegelikult. Noist fataalseist päevist peale räägivad inimesed viimsest kohtupäevast, kuid ei tea tegelikult üldse, mis on headus ja mis kurjus. Pühakiri ei räägi üldse millestki, mis sisaldaks tõde jumala ja saatana kujude kohta. Enam ei saa aga tehtut tagasi võtta. Inimene on nõrk ja jääb selliseks koos või ilma absoluuditeooriateta.
Kurvem veelgi on tõsiasi, et kellegi tugevdamise tagajärjeks on religiooni puhul hoopis üldine nõrkuse kasv – kus usk üksikisikule tuge annab, seal samas viib ta selle inimese ka konflikti teistega, kes usuvad muud. Miks üldse uskuda, kui see toob kaasa palju rohkem kannatusi kui mitte-uskumine?
Hea põhjuse mitte uskuda annab ratsionalism väitega, et inimene on mõistuslik olend. See mõistus on nii õnnistuseks kui ka koormaks. Ühelt poolt suudame oma aju kasutades nii palju saavutada, kuid teisalt kerkib nii palju uusi põhjatu auguna haigutavaid küsimusi ja elu tühisust kandvaid tundeid, et mingi lohutustpakkuva jumaluse väljamõtlemine tundub pääseteena. On imestusväärne, et see väljamõtlemise ja ettekujutuse akt kuidagi ära varjatakse või meelega unustatakse.
Religiooninormid põhjendatakse jumaliku autoriteediga, ilmutusega, kirjasõnaga. Esimene neist on mingi kaudne ähvardus, millel pole kordasaatjat. Teine on soovunelm või unenägu. Kolmandaks pole “jumala sõna” lihtsalt võimalik, sest kirjasõna tekst saab siin ju ise jumalikuks, k.a. autoriteediks, seega – asi põhjendatakse iseendaga (nt. “see on jumala sõna, sest see on piibel”). Ma saan aru, kui see moraali puhul nii mingil määral töötab, religiooni puhul aga mitte. Ehk koostaks siinkohal väikese sõnastiku. Vaatame siis – jumalik autoriteet = taat, kes ütleb miskipärast, et nii on ja kõik. Ilmutus = naised saunas rääkisid, sest oli palav ja nad muutusid uimaseks. Kirjasõna = kirjutaks nüüd mingi õpetlikkuse maiguga muinasloo.
Kuivõrd mõistuslik olend on inimene, kes lubab totalitaarset religiooni? Miks moraal kui geneeriline hea elu mootor midagi sellist välja ei puksi? Ju siis poleks midagi kirjutada ka, inimese loometahe ei saaks realiseeritud ja unistused jumalustest tuleks alla suruda. Nii peamegi paremaks hoopis usuvabadust, kus piltlikult ette kujutades leidub grafomaanidest religioonihitlereid, kes muudkui kribavad ja siis oma teosed netti üles laevad, blokeerides samas hinnete 1-4 valimise võimaluse, lubades valida vaid hinnet 5; samuti kirjutavad positiivseid kommentaare nende varikontod ja negatiivsed kommentaarid kustutatakse.
Kuigi religioon ei kao kuhugi, arvan ainult ilmalikule eetikale toetuva inimkonna mingil määral olema võimaliku. Miski hea ega halb ei deklareeri ju end sellena ise. Kui asjad, mille seast me valime mõned headeks ja teised halbadeks, hõljuks kusagil meie teadlikkuse ulatusest väljas, oleks nad seal kuni meie sekkumiseni mingid asjad, millel pole väärtusi ega omadusi üldse. Kui me kord aga juba mingi sekkumise neisse teeme, kust me siis teame, mis on hea või halb? Samamoodi muutub jumal meie tahtest ja teadmisest eraldatuna omadusetuks, tahaks öelda – olematuks. Kui me aga kutsume esile tema olemise, siis kust teab jumal midagi hüvedest või kust teame meie neist midagi. Mida jumal tahab ja kas ta ise seda teab?
Valiku teeb ju lõpuks ainult inimene ise. Jääb segaseks, miks määratakse jumala moraali autoriteedina miski, mida trükivad ilmalikud trükipressid? Piiblid lihtsalt ei ilmu valge tossu ja metatron-kõkutuse saatel kuhjadena kalalaevadele, ehitusplatsidele, lennujaamade vetsudesse või keset ralliradasid. Millest au jumalale kõrges, kui kõik tema tööriistad, k.a. karistus jumaliku seaduse rikkumise eest on ilmalikud? Kui kellelegi aga on tõde see hüve, milleni ta tahab jõuda ning millegi tõesuse kindlakstegemiseks on ju vaja tõestust, fakte, ei hooli see keegi ilmselt puterdavaist vabandustest viimsepäeva tähtaegade edasilükkumise kohta või põrgu aadressi teemast kõrvalehiilimisest. Enesetapja võib end laava ja kolmharkide seltskonna asemel kergesti avastada surnukuuri ja –matja vahetust lähedusest. Jumaliku doktriini faktidele tõestuse otsija satub keset religiooni põhialust – keset vale.
Monoteogaamilise ühiskonna sõltuvus enda loodud valest on lausa piinav vaadata. Jumalal on meie otsustusvõime hea või halva üle ja tema normide autoriteediks on me endi tahe alluda valeväidete süsteemile absoluutfiguuri algloovatest, kõikvõimsatest ja ürgheadest omadustest. Tegelikult on religioonimoraal aegunud. Nii-öelda juriidiline moraal on selle edasiarendus ja parandatud versioon, sest me ei ole enam üllatunud, et me ise tulime mõtte peale pere, isikliku vara ja tõe väärtustamisest. Me ei karda enam iseennast nii palju ning julgeme oma otsuseid hüvede kohta vastu võtta kui enda omi, mitte kui kellegi väljamõeldud teise omi. Õigustus “mina kuuletun ainult jumalale ja jumal ei kõnele sinus, seega ei tee ma sinu tahetut” muutub asjatuks. Sinule antud heast hinnangust saad sa varem või hiljem mingit kasu ja kui sa seda kasu tahad, pead moraalile alluma.
Miks meil üldse on üks jumal? Kui tosin jumalate hulgana hakkab tõesti nõudma ülevaatajat neilegi e. peajumalat, siis jätame alles kaks. Nii palju sellepärast, et üks on tinglikult hea ja teine halb. Päriselt aga, oletame, jagavad nad kumbki oma käske, andmata neile hinnangut ja jagades neid ilma kavatsusteta. Meie usume, et nii jumal 1 kui ka jumal 2 tahab, et teda usutaks ja kuna usume, et jumala käsku peab täitma, siis me usume. Mõlemad käsivad end uskuda ja mõlemad oma käske täita. Kumbki ei lähtu millestki ega põhjenda midagi mõne autoriteediga. Nende jumalate käsud aga on juhtumisi täitsa vastuolus. Kui me neid käske täites kuidagi otsustama peaks, et üks jumal halb ja teine hea on, seame antud binaarsüsteemi neist kõrgemale, s.o. hakkame ise jumalateks nende üle. Nii anname meie käsu jumalale, kelle käsud põhjustavad kannatusi, ära kaduda. Meie-jumal hävitab kelle-käskude-täitmine-tõi-kannatusi-jumala. Nüüd võib järgneda meie-jumala taandumine meiks ning heaolu toovate käskudega jumala taasjumalastamine. Võib järgneda ka avastus, et kui meil on otsustusvõime jumala headuse või kurjuse üle, on see ilmselt ka meie enda üle ning kõigi nende asjade üle, mille üle jumalalgi oli ning me võime elada ilma jumalata, tehes ise asju ja vältides nende tegevuste kordamist, mis kannatusi põhjustavad. Ergo olemegi vabad.
Tegelikkus ei ole loomulikult nii lihtne. Võtta vastu filosoofilist seletust jumala ebavajalikkusest on sama suur ususamm kui ükskõik millise maailmas esineva religiooniga liitumine. Tegelikkuses ei taha me ise oma moraaliotsuseid teha, sest paljud neist nõuavad vastutust, mille kandmine oma õlgadel oleks orjus surmani, lükkamine enda õlult aga sekundiga saabunud lahendus. Isegi kui keegi laseb oma otsused teha jumalal, jääb ette väärtuse paradoks – kui õigustada oma väärtusi sellega, et need on jumala väärtused, siis miks peaks uskuja need omaks võtma. Eriti veel siis, kui need väärtused on kirja pandud pühakirjas, mida saab suures osas väga varieeruvalt tõlgendada.
Sõda tundub niisiis paratamatu. Miks ta tundub paratamatum Jeesuse ja Allahi vahel kui Jeesuse ja Buddha vahel, on ilmselt poliitika küsimus. Sõda olevat küll enne läbi, kui ta algabki (Baudrillard), kuid sellest hoolimata on tal kõikjal sissekirjutus. Kui hakkame aga keelama kohti, kus tal see on, peaksime lõpuks ka ennast e. inimese üldse ära keelama. Või piirama usuvabaduse manifesti. Nt lubada uskuda, kuid keelata religiooni autoriteediks toomine teiste kahjustamise puhul. Järgnev tõekspidamine, et üks religioon on ju ometi teistest parem ja kannatused, mis teisele ümberpööramisel tehakse, paratamatult vajalikud, on juba vabatahtlik.
Ehkki kõiksugu reeglistikke pidevalt täpsustatakse, ei paista religioon neile alluvat. Kruvid keeratakse aina pingumale. Vallandades eetikaeksperdid oma tööpostilt ja lastes kõigel minna, minebki kõik sinna, tänna ja metsa, lõpeb ülimas urkas. See oleks üks võimalus saavutada süsteemi taaskäivitus. Eeldatavasti on vabastatud kaose järgsed seadused aga suures osas identsed praeguse pingeliselt eiratud kaose ajal kehtivatega. Religioon ei kao kuhugi ning radikaalne fundamentalism ka mitte. Ja pole ka oodata “pehmet” religiooni, mis püsiks individuaalsete instantsidena (ainult individuaalse uskumisena, mida ei avaldata teistele) ega muutuks institutsiooniks e. püsiks nõnda turvalisena – mitu pead on mitu pead ja neid on raskem ohjata kui ühte pead. Paraku on kollektiivpea üks vägagi paikaloksuv asi, hõlmates paljut muudki peale religiooni. Vastasel juhul peaksime lootma “pehmele” ühiskonnale tervikuna, kuid siis kaoksid ju kokkulepped – igasugune suhtlus ohustab sellist süsteemi. Meil ei ole võimalik loota oma mõistusele sellisena, nagu ta on, sest just sel kujul on ta meid nõnda lootusetusse olukorda pannud, kus peame leppima sellega, mis on.
“Ma ei vihanud kunagi päris jumalat, kuid inimeste jumalat ma vihkasin.”
(Brian Hugh Warner)

mõttekäik looduse õiguste puudumisest

tegemist on pikema versiooniga tekstist ‘õhk, pask ja lilled’ ning õigustab meie dominantsi siin ilmas

Kultuur paistab esmapilgul inimeste sõna ja inimkonna juurde kuuluv. Lähemal vaatlusel võib leida mingile kultuuri mõistele vastavaid tõendeid ka mujalt loomariigist, kuid see ei muuda neid leide veel loomseks kultuuriks. Järgneb mõttekäik looduse õiguste puudumisest.
Esmalt võib kultuurina piiritlemise katses ära tuua kaks i-d. Esiteks intuitsioon – kust ja kuidas me tegelikult teame, mis kultuur on, pole selge. Sellest imbub mingi aimdus meie pähe läbi koolisüsteemi pingutuste. Erinevad õppeained toovad meieni suure hulga infot. Talletatud info aga pole iseenesest kultuur, selle õpetamine teistele ometi juba on ning niisugusena tunnistatakse kultuuri mõistet vast kõige laiemalt, k.a. loomade kultuuri eestkostjate poolt. Ent kui me peaksime seda surnud jänestele seletama, väidab ka Joseph Beuys, jääksime hätta. Niisiis oleme ilmselt mõiste sõnastamisel rohkem kimbatuses kui selle intuitiivsel mõistmisel. Ja peaksime olema sama intuitiivselt võimelised ära tundma mitte-kultuuri või selle piiri, kus üks otsa saab ja teine algab. Miks me siis nii eksinud nägudega oleme?
Teine i, innovatsioon, ei seleta samuti vist midagi. Võib ju niimoodi mõelda, et kultuur on –tuse upgrade ja piir läheb umbes sealt, kus mingi grupp teeb kokkuleppe ja selle tagajärjel luuakse midagi, millel on grupi jaoks mingi funktsioon ja tähendus. See ei ole veel kultuur, sest vajab enne selleks nimetamist toodud grupi poolt. Kuid antud kokkulepe on igati looming ja loomingu innustajaks (näiteks luuakse aforism tuule kohta ja pärandatakse seda lastele).
Tuleb välja, et peaaegu igasugune inimtegevus on kultuur. Kui aga otsitakse inimesest väljastpoolt kultuuri, nähakse kõike läbi meie liigi priviligeerituse raami. Ometi kasutame ju sümbolisüsteemi ja muid rumalusi. Põhimõtteliselt röövin ma siinkohal loomadelt kultuuritegemise võime, sest nad ei ole suutnud meile kuidagi selgeks teha, et neil oleks kultuur. Inimloom on looma upgrade, sest tal on riigipiiriks joon paberil, loomal aga piss. Ausalt öeldes peab kultuurist eemaldama selle, mis vastavat nimetamist ei tee või mille kohta nimetamist ei tehta.
Šimpansiuurijad nagu Jane Goodall muidugi teevad sellise nimetamise. Teadlased uurivad loomade ja lindude käitumist ja nimetavad mingite spetsiifiliste oskuste vaatluse ja imitatsiooni teel ära õppimist kultuuriks. Kuid seda leidu peaks õigesti väljendama otse neile loomadele, kel see käitumine leiti olevat. Me peaks astuma tööriistu katsetava noore šimpansi juurde ja teatama talle: “See, mis sa teed, on kultuur.” Kõneldul võib siis olla tuline õigus küsida: “Aga kas meie või teie kultuur?”
Üks inimene, kellega neil teemadel hiljuti vaidlema sattusin, oli seisukohal, et kultuur on ka siis, kui seda ei nimetata, siis kui lilled kasvavad, puud õitsevad, koerad sugu teevad. Looduse kultuur olevat see, “mis pole veel allutatud inimkultuurile, kuid on looduse harmoonia ehk siis mitteinimliku kultuuri osa. Tinglikult võttes jumaliku kultuuri osa, kes kogu loodu kristliku konteksti alusel kujundas.” Kuid kultuur on ju inimeste mõiste. “Mitteinimlik kultuur” öelda on saagida oksa enda all. Me peaksime ju siis kindlad olema, et kogu loodus seda, mis meie kultuurist väljapoole jääb, tõesti kultuuriks nimetab. See eeldaks kõikide liikide ja isendite omavahelist suhtlust antud kokkuleppele jõudmiseks. Lisaks peaks me selle nimetuse kuidagi looduse käest teada saama, kusagil looduses pole seni aga olnud infot selle kohta, et seal oleks meie kultuurimõistele mingi vaste.
Kahtlemata on loodus mingil määral kultuuri osa. Me tõesti kujundame lillepeenraid ja istutame metsa, kuid kultuuri alla kuulub sel juhul nimetatud tegevus istutamise, hooldamise, ümberkujundamise näol. Lill või puu ise sellest kultuuriks ei muutu, vaid jääb ikkagi looduseks. Ka kristlik kontekst, mis räägib maailma loomisest, on osa meie kultuurist ning tegeleb ainult ühe seletamisvõimalusega, kuid ei ole kuidagi võetav autoriteedina, mis lubab inimesest väljapoole jäävat loodust kuidagi jumalikuks kultuuriks nimetada, isegi mitte tinglikult. Genesis on ainult inimese kultuuri tekst, mis küll kirjeldab üht mõeldavat võimalust maakera tekke selgituseks, kuid ei ole absoluutne, jagades seda selgitust ainult asjasthuvitunud inimestele, mitte tervele loodusele. Pealegi selgitab absoluut antud tekstis inimestele üsna üheseltmõistetavalt, et nad peavad paljunema, maailma vallutama ja domineerima kõige elava üle; samuti pidi inimene ise kõik Maal asuva ära nimetama, ümbritseval ei olnud enne seda oma nime, ei enda ega kellegi teise poolt antut.
Niisiis sõltub kõik nimetamisest. Seejuures kasutame meelevaldset sümbol-sidet semioosi kroonijuveelina, millele me toetame ka teisi oma loomingu vilju, näiteks kunsti. Sümbol on (kui erandid välja arvata ja kui teaks, kas ja mis erandid) inimeste privileeg. Loomariigi rituaalid on kogu oma korrapära ja käitumisnormidega, seda küll, üsna mõjuva visuaalse narratiiviga, siiski indeksid. If x=n go to “S”, else if x=n2 go to “P” jne. Nii korralik kui ka juhuslik on see kindlasti, kuid samamoodi nagu õhk, roe või lilled ei tea, et meil on midagi, mida me kultuuriks nimetame, ei saa ka meie kunagi teha muud, kui vaid tõdeda asjaolude süsteemi. Oma nimetuste laiendamine meist väljapoolsele on see, mida ma soovitaks kõigil teha ettevaatlikkusega. Puu ja seene sümbioosi kultuuriks nimetamine on lihtsama vastupanu tee – palju raskem on ju välja hääldada, et see on evolutsiooni, liiginiššide ja muu sellisega seotud. Ma pean silmas seda, et sarnasuse alusel inimese mõiste andmine mitteinimlikule (nt. animismid – tuul ‘raputab’ puid, harakas ‘varastab’ sädelevat) aitab meil kohandada ümbritsevas maailmast tehtud pilti üldiseks suhtluseks, analoogide põhjal mõista. Et atmosfäär, floora või fauna teeb midagi, mis on nagu meie kultuur, on ainult siis õigusega öeldud, kui ütleja teadvustab, et ainult tema näeb seda sarnasust – see sarnasus ei ole absoluutne.
Muidugi juhiti mu tähelepanu siis sellele, et kusagil kultuuri või kunsti nägemine on subjektiivne hinnang. Sellega ütles oponent ise välja minu seisukoha, et mitteinimlikku kultuuri saab mitte-kultuuriks nimetada. Ning et “loodusel pole meie vaidlusest sooja ega külma”, on väga hästi öeldud ja on just täpselt ka mõte, mida olen püüdnud edasi anda – miks me arutame, kas paabulinnu toretsemine on kunst/kultuur, kui see on tõesti vaid tegevus, mida paabulinnud oma sulgedega teevad. Miks me nimetame looduses toimuvat inimese kultuurist võetud esoteeriliste sõnadega, kui see kuidagi looduses toimuvat ei mõjuta, küll aga meie endi hulgas vaidlusi tekitab? Seepärast ma arvangi, et looduses toimuvat ei tasuks kultuuriks nimetada, vaid looduses toimuvaks.
See kõik vihjab, et lisaks keerulistele ja võimsatele tööriistadele, millega me kõike domineerime, kasutame me selleks ka mingit sorti kultuurilist õigustust või vähemalt peaks kasutama. Inimeste hulgas on muidugi ka neid, kes sellise dominantsi vägisi kahtluse alla seavad, kuid see ei päästa maailma, kuna on pigem silmakirjalik ja emotsionaalne kui inimkonna suhtes asjalik. Võtkem näiteks radikaalsed loomakaitse-aktivistid. Alates seitsmekümnendatest on välja kuulutatud mitmeid loomade õiguste deklaratsioone, k.a. UDAW, mida pakutakse ÜRO-le ratifitseerimiseks samal määral inimõiguste deklaratsiooniga. Ühe väikese, kuid sellegipoolest ülitähtsa asjaolu on need võitlejad aga alati kõrvale jätnud. Tegemist pole ju loomade õiguste deklaratsiooniga niisama, vaid loomade õiguste deklaratsiooniga inimeste poolt (the human declaration of animal rights). Kuidas saab midagi sellist kahe silma vahele jätta? Loodusel pole meie deklaratsioonidest sooja ega külma. Kusagil ei kogune Marutõbiste Huntide Assamblee ja ei pea aru, kas tõvehulluse ajel inimest rünnata on moraalne või mitte.
Muidugi peaksime me loomade kannatused viima miinimumi. Kuid nende tapmise keeld on asjatu. Inimesel on õigusnormid, seadused, mis karistavad inimese tapmise eest. Lisaks oleme enamasti intuitiivselt liigi-istid ja tajume end võrdsena teise inimese ees, teise looma ees mitte. Aus on siinkohal nõuda lihaveistelt inimeste jaoks kirjutatud seadust, mis keelaks meil veiseid tappa. Aus on eeldada, et samamoodi, nagu mina tahan sekvoiat maha saagida, võib tema tahta minu kõõlused läbi lõigata. Meie saame minna šimpansi juurde ja talle öelda, et tema tegevus on kultuur või inimeste kultuuriga sarnasusi omav, kuid loom ei vasta samaga. “Loomad ei saa end ise orjusest vabastada,” ütlevad aktivistid ja paluvad seda teha meil. Samal põhimõttel töötab abordivastaste dogma nihe – hüüdlausest “minu mõistus, minu keha, minu valik” saab totalitaarne kuulutus “minu mõistus, sinu keha, minu valik”. Igasugused elupooldavad (pro-life) radikaalid on seega absolutistid ja ei arvesta, et kõik otsused teeme meie oma kultuuri sees ja sellest sõltuvalt ning vabastada loodust meie orjuse alt ei ole võimalik, kuna me elame loodusest ja kanname oma kultuuris edasi oma dominantsi tema üle, oma sõltuvust temast.
Looduse õigusi kaitstes jõuame lõpuks absurdini, kus inimelu pole midagi väärt ükskõik millise organismi kõrval Maal. See on hetk, kus oleme kõik oma kultuuri mõisted ja väärtused rakendanud looduse omandiks, nagu oleks loodusel need kogu aeg olnud, ning ise sureme välja. Tõesti, planeet saab meieta hakkama, kuid miski ei takista praeguse inimkonna kadumisel mõne miljoni aasta pärast tekkimast uuel. See uus inimkond aga ei leia eest killukestki seda kultuuri, mille me loodusele omistasime, enne kui viimane meist kadus. Nad ei leia eest ühtegi orkaani, mis nimetaks end naisenimega ega mitte ainsat atmosfääriseisundit üldse, mis kutsuks end heaks või halvaks ilmaks; ei ühtegi kana, kes teataks oma nõusolekust koostööle ainult vabapidamise tingimusel, õieti ei leia nad eest ühtegi elusolendit, kes keelaks neil end kasutada omakasupüüdlikel eesmärkidel, seega võivad inimesed seda ka teha. Ja võime ka meie.

kõigest korraga ja ükshaaval. inimene on mõistuslik olend

põleva risti daquiri

inimene on mõistuslik olend – väga kasulik pealkiri, kui kavatsed hakata rääkima, miks asjad on nii, nagu nad on, uurimata võimalusi neid muuta.
ise õppisin hiljuti, et meid piitsutavad koodeksid, nagu nt religiooninormid, toetuvad autoriteedile – loogiline. aga ega presidendi õlul krutsifikse pole. religiooninormid põhjendatakse jumaliku autoriteediga, ilmutusega, kirjasõnaga. sünge äestamine ikka, kas pole. anaalpenetratsioon liivapaberirulliga. sest kirjasõna tekst saab siin ju ise jumalikuks, k.a. autoriteediks, seega – asi põhjendatakse iseendaga. ma saan aru, kui see moraali puhul nii mingil määral töötab. sõnastik aitab. vaatame siis – jumalik autoriteet = taat, kes ütleb miskipärast, et nii on ja kõik. ilmutus = naised saunas rääkisid, sest oli palav ja nad muutusid uimaseks. kirjasõna = kirjutaks nüüd midagi ja paneks poognasse…
mõistuslik olend mai ääss. miks moraal kui geneeriline hea elu mootor midagi sellist välja ei puksi? a siis poleks ju midagi kirjutada ka. grafomaanidest religioonihitlerid muudkui kribavad ja uploadivad, blokeerides hinnete 1-4 valimise võimaluse. samuti kirjutavad positiivseid kommentaare nende varikontod.
kuigi religioon ei kao kuhugi, arvan ainult ilmalikule eetikale toetuva inimkonna mingil määral olema võimaliku. miski hea ega halb ei deklareeri ju end sellena. kui asjad, mille seast me valime mõned headeks ja teised halbadeks, hõljuks kusagil meie teadlikkuse ulatusest väljas, on nad seal kuni meie sekkumiseni mingid asjad, millel pole väärtusi ega omadusi üldse. kui me kord aga juba mingi sekkumise neisse teeme, kust me siis teame, mis on hea või halb? samamoodi muutub jumal meie tahtest ja teadmisest eraldatuna omadusetuks, tahaks öelda – olematuks. kui me aga kutsume esile tema olemise, siis kust teab jumal midagi hüvedest või kust teame meie neist midagi. mida jumal tahab ja kas ta ise teab?
valiku teeb ju lõpuks ainult inimene ise. jääb segaseks, miks määratakse jumala moraali autoriteedina miski, mida trükivad ilmalikud trükipressid? piiblid lihtsalt ei ilmu peerutossu ja metatron-kõkutuse saatel kuhjadena kalalaevadele, ehitusplatsidele, lennujaamade vetsudesse või keset dtm-radasid. millest au jumalale kõrges, kui kõik tema tööriistad, k.a. karistus jumaliku seaduse rikkumise eest on ilmalikud? kui kellelegi aga on tõde see hüve, milleni ta tahab jõuda ning millegi tõesuse kindlakstegemiseks on ju vaja tõestust, fakte, ei hooli see keegi ilmselt puterdavaist vabandustest viimsepäeva tähtaegade edasilükkumise kohta või põrgu aadressi teemast kõrvalehiilimisest. enesetapja võib end laava ja kolmharkide seltskonna asemel kergesti avastada surnukuuri ja –matja vahetust lähedusest. jumaliku doktriini faktidele tõestuse otsija satub keset religiooni põhialust – keset vale.

binaar-apoteoos

monoteogaamilise ühiskonna sõltuvus enda loodud valest on lausa valus vaadata. jumalal on meie otsustusvõime hea või halva üle ja tema nomride autoriteediks on me endi tahe alluda valeväidete süsteemile absoluutfiguuri algloovatest, kõikvõimsatest ja ürgheadest omadustest. tegelikult on religioonimoraal aegunud. nö juriidiline moraal on selle upgrayedd, sest me ei ole enam üllatunud, et me ise tulime mõtte peale pere, isikliku vara ja tõe väärtustamisest. me ei karda enam iseennast nii palju ning julgeme oma otsuseid hüvede kohta vastu võtta kui enda omi, mitte kui kellegi väljamõeldud teise omi. õigustus ‘mina kuuletun ainult jumalale ja jumal ei kõnele sinus, bondseersantbond’ muutub asjatuks. sinule antud heast hinnangust saad sa varem või hiljem mingit kasu ja kui sa seda kasu tahad, pead moraalile alluma.
miks meil üldse on üks jumal? kui tosin jumalate hulgana hakkab tõesti nõudma ülevaatajat neilegi e. peajumalat, siis jätame alles kaks. nii palju sellepärast, et üks on tinglikult hea ja teine halb. päriselt aga, oletame, jagavad nad kumbki oma käske, andmata neile hinnangut ja jagades neid ilma kavatsusteta. meie usume, et nii jumal 1 kui ka jumal 2 tahab, et teda usutaks ja kuna usume, et jumala käsku peab täitma, siis me usume. mõlemad käsivad end uskuda ja mõlemad oma käske täita. kumbki ei lähtu millestki ega põhjenda midagi mõne autoriteediga. nende jumalate käsud aga on juhtumisi täitsa vastuolus. kui me neid käske täites kuidagi otsustama peaks, et üks jumal halb ja teine hea on, seame antud binaarsüsteemi neist kõrgemale, s.o. hakkame ise jumalateks nende üle. nii anname meie käsu jumalale, kelle käsud põhjustavad kannatusi, ära kaduda. meie-jumal hävitab kelle-käskude-täitmine-tõi-kannatusi-jumala. nüüd võib järgneda meie-jumala taandumine meiks ning heaolu toovate käskudega jumala taasjumalastamine. võib järgneda ka avastus, et kui meil on otsustusvõime jumala headuse või kurjuse üle, on see ilmselt ka meie enda üle ning kõigi nende asjade üle, mille üle jumalalgi oli ning me võime elada ilma jumalata, tehes ise asju ja vältides nende tegevuste kordamist, mis kannatusi põhjustavad. ergo olemegi vabad.

gluteenivabadus

vabadus muidugi koosneb tihtipeale hoopis asjadest, mida sa pead tegema, et olla vaba. see ei saabu rahunenud ohkega asjade nimekirja ees, mida enam tegema ei pea, mille tegemiseks pole enam kohust. asjalood viitavad hoopis sellele, et vabadust hoiavad alal kohustused, mis temani jõudmisele viitavad. siinkohal nimetaksingi vabadust hoopis gluteenivabaduseks. sellega pean silmas gluteenivabaduse halba tähendust. heas mõttes on see organismipuristide õnnistus, eluigade pikendaja, nüüdsest alatiseni. halvas mõttes tähendab see isegi mitte otsest halba, vaid vihjet kohustusele. gluteenivabadus on kui edasiminek jumalalt moraalile. nagu siis avastati, et inimene ise oma õnnesooviga määrab toimimise, on ka gluteenivabadus selline vabadus, kus käsk tuleb seestpoolt ja sedapsi otse seest, mitte satteliidile (jumalale) kiiratult ja siis tagasi imetult. gluteenivabadus on avastus, millega me end kohustame kaasnevaid meetmeid rakendama päevani, mil see näiteks ununeb. see on vabadus gluteeni tekitatud kannatustest ja hüvetehas täis õnnesäras etikette. tulemused on ju positiivsed, seega nurisevad antud teema juures ainult kolme vasaku silmaga juustusõbrad. päris probleeme on ju mujalgi!

koopast dirigeeritud

kui me lepime kokku, et terroriste peab karistama, sest tugineme surmade ja kannatuste minimeerimisele, leides nii nende allikate vaba voli vähendamise olevat vajaliku, peame selleks leidma surma- ja kannatustevaba viisi. ideaalis. (tegelikult: miks peaks mõrvajat karistama keegi teine peale mõrvatu?)
tegelikult on kasulik igasugune tilulilu hüljata ning tamasseri rauad ahju soojenema panna. legendi järgi põhjustavad islamiäärmuslased usa kontoritöötajate surmad, sest nende moraal õigustab seda religiooni läbi. kui allah annab õiguse nuhelda neid, kes teda jeesuseks nimetavad, ei tohiks ka jeesus keelata surma oma ustavate surmajatele. iseasi siis, kas me toetume terrorismi väljajuurmisel usule päris t-st või vandenõulisest t-st. esimesel juhul laseme me rakette koobastesse ja müttame kõrbes, teisel piilume riigimasina ridiküli, kallame selle tühjaks, uurime kõik läbi ja vahistame armeejagu sulisid. kas viimasel juhul väärivad karistust nii käsusaajad kui ka –andjad? kas trelle pigistav president oleks kena pr-nüke?
ühise vaenlase nimetamise juures saavad fabritseerijad (oletades, et t on f) tähelepanu endalt kõrvale juhtida. algab moraalijutlus – seisukohad on juba justkui kokku lepitud. vaenlane on olemas ja teda peab ju karistama tema kuritegude eest. ehk siis tagantjärgi õigustamine juba käivale sõjale. on mingi võimalus seda vältida, kuid inimkonnale on see vist kättesaamatu. sõda on küll enne läbi, kui ta algabki, kuid sellest hoolimata on tal kõikjal sissekirjutus. kui hakkame aga keelama kohti, kus tal see on, peaksime lõpuks ka ennast e. inimese üldse ära keelama. või piirama usuvabaduse manifesti. nt lubada uskuda, kuid keelata religiooni autoriteediks toomine teiste kahjustamise puhul. järgnev tõekspidamine, et et üks religioon on ju ometi teistest parem ja kannatused, mis teisele ümberpööramisel tehakse, paratamatult vajalikud, on juba vabatahtlik.

rebound theory

reeglistikku aina täpsustatakse ja kohandatakse käesoleva aja vajadustele. pidev pingestumine ühesõnaga. vallandades eetikaeksperdid oma tööpostilt ja lastes kõigel minna, minebki kõik sinna, tänna ja metsa, lõpeb ülimas urkas. siis tuleb süsteemi taaskäivitus. eeldatavasti on vabastatud kaose järgsed seadused suures osas identsed praeguse pingeliselt eiratud kaose ajal kehtivatega. religioon ei kao kuhugi ning radikaalne fundamentalism ka mitte. ja pole ka oodata ‘pehmet’ religiooni , mis püsiks individuaalsete instantsidena ega muutuks institutsiooniks e. püsiks turvalisena – mitu pead on mitu pead ja neid on raskem ohjata kui ühte pead. paraku on kollektiivpea üks vägagi paikaloksuv asi, hõlmates paljut muudki peale religiooni. vastasel juhul peaksime lootma ‘pehmele’ ühiskonnale tervikuna, kuid siis kaoksid ju kokkulepped – igasugune suhtlus ohustab süsteemi. niisiis saagu suhtlus – ja suhtlus sai. sai ka suhtlus grupis ja gruppide vahel. said ka sõda ja reeglid. ja seksuaalsete motivatsioonide konflikt religioonide vahel. ja allar levandi,

õhk, pask ja lilled

havi tahtel ja kultuuriteooria käsul – kultuuritus, näita end!
alustasin tuttavaid radu käijana ikka vastandi juurest. et öelda, mis ei ole kultuur, peaks me enne teadma, mis on. leidsin seejuures kaks i-ga sõna. esmalt intuitsioon – kust ja kuidas me tegelikult teame, mis kultuur on, pole selge. sellest imbub mingi aimdus meie pähe läbi koolisüsteemi pingutuste. aga kui me peaksime seda surnud jänestele seletama, jääksime hätta. niisiis oleme ilmselt sama intuitiivselt võimelised ära tundma mitte-kultuuri või selle piiri, kus üks otsa saab ja teine algab. miks me siis nii eksinud nägudega oleme?
teine i, innovatsioon, ei seleta samuti vist midagi. võib ju niimoodi mõelda, et kultuur on –tuse upgrayedd ja piir läheb umbes sealt, kus mingi grupp teeb kokkuleppe ja selle tagajärjel luuakse midagi, millel on grupi jaoks mingi funktsioon ja tähendus. see ei ole veel kultuur, sest vajab enne selleks nimetamist toodud grupi poolt. kuid antud kokkulepe on igati looming ja loomingu innustajaks (näiteks luuakse aforism tuule kohta ja pärandatakse seda lastele).
tuleb välja, et peaaegu igasugune inimtegevus on kultuur. inimene on siin priviligeritud, sest ta kasutab sümbolisüsteemi ja muid rumalusi. põhimõtteliselt röövin ma siinkohal loomadelt kultuuritegemise võime, sest nad ei ole suutnud meile kuidagi selgeks teha, et neil oleks kultuur. inimloom on looma upgrayedd, sest tal on riigipiiriks joon paberil, loomal aga piss. ausalt öeldes peab kultuurist eemaldama selle, mis vastavat nimetamist ei tee või mille kohta nimetamist ei tehta.
roe purgis on kultuur, kui ta galeriisse viia, kuid roe potis ja tunnelkollektoris jääb selle auta (mis siis, et tänavale roojamist nimetatakse millegipärast ebakultuurseks). seega peab kaka ikkagi kultuur olema? ega vist – purgis galeriisse viimine ütleb juba ise ära, et midagi väljastpoolt õrna piiri on just sisse toodud, tõestamaks piiri olemasolu. arheoloogid hindavad kadunud ‘kultuuride’ kohta infot kogudes ikka hoonete jäänuseid ja muud sellist (k.a. galeriide omi), mitte võimalikult hästi säilinud junne.
igasugune anti- näitab juba mingi teadlikkuse astet. aga anti- ise lülitub kohe selle hulka, mida ta kommenteerib. kes julgeb näiteks öelda, et dada pole kunst?
mille me siis vastandaks homo sapiensi kultuurile, nii et see ei saaks selle osaks, mida ta eitab? mina jään ikkagi looduse juurde. loodus tegi meid, mitte vastupidi. orkaan ei nimeta ennast naisenimega ega ka orkaaniks üldse. looduses pole halba ilma ega ilma üldse, me nimetame seda nii. pyrrhose eeskujul võib küll skepsist rakendada nii, et on põhjust kahelda oma kindlas otsuses looduse mõtlemisvõime kohta – s.o. arvata, et aga äkki loodus mõtlebki, lihtsalt ei räägi ning me ei saagi kuidagi teada. kuid mis iganes ulatuseni me ka asju kultuuriks ei nimetaks – asjad, mis seda ise ei tee ja millele meie veel niimoodi pole osutanud e. kätt külge pannud, pole kultuur. ja seda pole ka meie kehad. ega meie sümbolisüsteemidest umbes mõtted ise. ega ka kultuur. ta on miski sellena osutatu. ta on mõte.
kui niru.

piltuudis samal teemal ka uues tartu nädalas. kahjuks.

võeh, korrespondent

sa oled teesklus

hakkasin ükspäev mõtlema, et mis neil meestel ikkagi on nende naiste, autode, relvade, viski ja sigaritega. aga edasi ei mõelnud. samuti kohtasin oma jalutuskäigul kortikaalses labürint-hekis sõnu ‘mudel’ ja ‘supermudel’ ning jätsin ka selle põllu harimata.
kuid isiku erilisus ja iseendaks jäämine seejuures olid mulle vist lähedasemad ja kujundasin niisiis mõningase arvamuse – kui enesehinnang kipub langema, sest ‘minu asemel oleks seal võnud olla ükskõik kes’, siis peaks selles mõttes käega tervitama ja omaks võtma paar haput viinamarja.
muidugi võib igaühe asemel olla ükskõik kes! täiesti suvaline inimene võib uksest sisse tormata ja su kreemitordi käest põrandale saata. kui see on isik q, siis sa sõimad teda. aga ka isikut w sõimaksid sa selle koogi rikkumise eest samamoodi. q ja w aga üritasid varem mõlemad viisakad olla ja teist jalavaevast vabastada. ‘ma lähen teatan talle ise.’ ‘hästi. aga mine ruttu.’ põmm plörts. ja kui sa poleks sündinud, poleks su vanemad kolinud ja naabritüdruk oleks armunud teisesse ja ikkagi oleks kõik korras olnud. miks siis tunda hirmu, et igasugune erilisus kaob inimesest, kui ta pole igas olukorras asendamatu? asjatu foobia, ütleskin ma isegi, kuigi vast liialdades. paljud olukorrad ongi ju nii asendatavad, et just enda kohalolu igatsemine neis ainult ajaviide on.
teiseks – inimene jääb alati iseendaks. otsingud ‘tõelise enda’ järele on kindlasti põnevad, kuid närvid kuluksid ju seejuures palju vähem, kui püsida rahualas. mees võib end lasta naiseks ümber lõigata ja kolida bangladeshi, kuid ta jääb alati selleks meheks, kes lasi end ümber lõigata ja ära kolis. ta ei muutu kunagi naiseks bangladeshis. ‘eneseotsingud’ on küll sõnana olemas, kuid kui palju see siis tähendab üldse – võib-olla väljendab dramaatilisemalt neid kulgemisi, mida mööda sammal me veerevatel kividel muljutud saab.
ära näe vaeva. sa oled teesklus.

inimkond tagaratastel. miski pole keelatud II

me lõime masinad. alguses kohmakad, sest oskasime neid teha materjalist, mille kaudu need vajasid oma funktsioonideks strukturaalset massiivsust. tekkis masina mõiste, mis vastandus bioloogilisele olevusele. eitame, et oleme masinad, kuigi oleme. väga hästi koostatud. meie aparaadidetailid võivad olla väga väiksed, aga ikkagi funktsioneerivad. nüüd on meil nanomeetrites mõõdetavad masinad, mida saame viia enda kehasse. meie elu masina vastandina on äkitselt enam ohus kui iial varem. angh, amici. angh.

Jalajäljed piiratud fantaasiani

Võtteplatsil pildistamine on Isotammele esmakordne, kuid tema õnneks on valik lähikondse ja odavaeelarvelise lühifilmi kasuks andnud turvalisust. Georgi või Rambo juures oleks vastutusevärin ilmselt pildi peal liialt nähtav. Hingevõbinatele aga “Kiim” võlgu ei jää. Siin on vabadust, mida ei piira viisakus.

Avapaugu lööb lahti tume ja asjakohane kabistamis-stseen. Pudeli, pokaalide, viinamarjade ja roosiga laua taga diivanil aeleb ekstaasis paarike. Ühtaegu räme ja kodune. Võib-olla said trumbid sellega liiga kiirelt käest mängitud, kuid vähemalt saab vaataja kohe infot, mis vähemalt järgmise pildi juurde kutsub.
Filmikaamera ilmub alles kümnendal fotol, kuid selleks ajaks on juba nähtud juustele seksikat tuult puhuvat fööni ja tegelaskujud seeriaga suhetesse pandud. Nende suhete kaudu on “Kiim” absurdikomöödia, mis oma ettekandes igati tõsiseks üritab jääda. Rõhutud on arvatavasti samasugusele juhusele, millest liikuva pildi kiirus vaataja silmas mööda pääseb, kuid foto üksisuses omaette aurale pretendeerima asub.
Isotamm otsib võimalust lihtsaid olukordi keeruliseks looks jutustada ning kiimleb selle järele, mis jooksvale lindile ei jäänud. Ta otsib tähtsa silma rolli, osutab pungitavatele kohtadele; uurib pakendit, milles olnud toode juba lavalaudu kääksutab. Samuti kohtuvad tema kaadriotsijas isikud, kes filmis endas teineteisele võõraks jäävad. Roosiga armurüütel, kes elab vaid halli talupoja eneseprojektsioonina ning viimase ametlik kaasa (ühel kahest ainuksesest värvilisel ja nimega piltidest “Nagu Banderas karjäärinaisele”). Või seesama karjäärinaine tuulutamas stseeni, mille kabistamised on vaid mõtteakti vili. Aimatav objektiivsusepüüdlus ja anti-häma-tabletid ainult äärmiselt vajalikku otsivale videokaamerale, klaasipuhastaja kapile visatud kopsuprillidele.
Delikatessidesse laskumata pole aga “Kiim” kuigi eriline muude sõpruskonna koosviibimistel pildistatud maskiballijäädvustuste hulgas, kus Isotamm käitub äraootava seisukohaga vaatlejana ja loodab sensori tundlikkusele. Samuti audientsi kaastundele. Samas tugitoolisportlase piiratud fantaasiast pigistatud kehavõiet klišee ja omakorda sellegi koostisosadega kujutades jätab ta ikkagi ka teistele mõtteruumi. Kas või pihku itsitada kohtades, kus kujuteldavad kiimad köögis nõudekolinal jõudu koguvad.

Riho Aldusk 27.11.2007