…kuid oma pihk ei tunne ka mõnu

pakkuge pommuudis, mille kohta teen eugenliku allavööd-nalja. kes arvas ‘midagi lehelt celebritygossip24.ee (kunagine elu24)’, see saab 6 punkti. kes arvas ‘midagi kodijärve city äärmuslikest tegemistest’, saab 1 punkti. kes aga ‘midagi armsat nokudest’, saab 8 punkti.
võinojah. aga kust siis alustada? näiteks meenutusega eurointegratsioonist väljundikambris, kui selle uks lukku ei käi. üks privaatsemaid kohti või üldse midagi, mis meenub. peenisepikendused sinna tihtipeale ei mahu (nt linnamaastur e. suv / kõik need väidetavad marid, kelle panemisest sa oma klassikaaslaste ees uhkustad, kui mata ja geograafia vahel sigaretitossu alla sunnid / kaheksameetrine strap-on, zuumi lõppasendis kümnemeetrine) ja seega jääb üle tegeleda vaid sellega, mis parajasti olemas, n.ö. käes on. porgand! kurk! banaan! baklažaan! ei, tegelikult linnamaastur mari, kaheksameetrine. kõiksorti seksiskandaalide, seksiharjumuste ja muuga tuimestatakse kasutaja taju. cosmo lehvitab sõnaga ‘orgasm’ tuult, kuid rahvas jääb selle kena briisi saatel hoopis õndsalt magama ning ei pane enam tähelegi, kuidas hoopis varjatumad orgasmid indiviide alal hoiavad. need on sedalaadi nusserdamised, mis peaks sinu isiku olemasolu igal ajal maksma panema, nii et mäletataks su kohalolu, ütlemisi, tegemisi ja laadi. milline rahuldus! (nimetatakse vahel ka õnneks.)
siis on veel sundprostitutsiooni sutenöörid. (nimetatakse vahel ka tööks, vulgaarslängis kõmuajakirjanduseks.) ehk miks albert pükse ära ei võtnud, kui putin võttis. väljundikambrimüsteerium! on ju vahe, kas sa võtad aias muru niites särgi ära, kui sul palav on, või sa lähed pärast seda ka puhtjuhuslikult naabri ukse taha bensiini ja talviseid suusatamisplaane küsima, tehes nibude välkudes johnny bravot. miks peaksid sa püksid alla laskma mujal kui privaattsoonis? adhuc prolates?
seega – oma pihk ei piparda, kuid ta ei tunne ka mõnu, mis wi-fi situatsioonis e. till-tull olukorras on üsna tihti olemas. (või siis ka ro-ro variandis, ärgem diskrimineerigem.) täit garantiid aga pole ju siingi, lisaks on kahtluse all garantii mõiste (nt remont pole garantii ajalgi garanteeritud, sest asjaga on seotud inimesed, kes teadupärast ei peaks millegagi seotud olema, et asi toimiks, kuid nii poleks ka neid kohati vajalikke institutsioone, millega nad praegu seotud on). garantiivaeguse juuresolekul ongi kogu see kargamine ainult tühikargamine. kukel on suled suurest ställ-modereerimata enesekindlusest puhvis ja selle sahmimise varjus laseb kana varvast.
härjamunaomlett.

õige vastus eelmise nädala küsimusele on ‘reisisaatjad’
seekord leidke postitusest kõige ebapraktilisem ese

kohanäitajad, teadustajad, reisisaatjad, degusteerijad

mõned lapsed teavad, kus ema on, parfüümi järgi. see paks magus tossupilv, millele järgneda.

soovitused kõigis olukordades iseendaks jääda kõlavad aina tihemini. “ta on nii võlts, ta mängib seda ja toda” – ebaaus süüdistus. see, keda isik tahtmatult või tahtlikult mängib, pole lahus tema minast. tõeline, puutumatu, näitlemisest vaba ‘mina’ – sellest üleidealiseeritum on vaid naine (ehk on põhjuseks pikem uurimustöö).

olin hiljuti veidral peol, mille põhieesmärk tundus olema vabameelsete naisterahvaste ärakasutamine. kokkuvõttes ei olegi sellest kerge midagi kirjutada, kuigi olukorra traumeeriv humoorikus seda väärt on. ilmselt saadetakse need agarad tillid tõesti kodumaa naiste poolt metsa seenele, et nad siia tulles põhjamaa neiud täis ilastavad ja litsiks sõimavad, kui ei lase ilastada. see võllarattana toast-tuppa veerev läbu-üürika ‘silmad pärani kinni’ tekitas vaid soovi korraliku terve inimese moodi seksi ja siis une järele.

vaatajaloosi küsimus: leidke loetelust ebameeldivaim

kestata paukpadrunid

otsustasin käesolevaga kõneleda, kuigi mul pole, millest kõneleda. pikk eemalolek mediosfäärist, meeldejäävate sündmuste või mõtete puudumine – jäävadki vaid der klown ja ‘korrusmaja internet’ilik skandaal lõpuaktusepiltide kohal.
klouni puhul vabandan, et selle teema jälle üles toon, aga 11. juuli seerias united states of germany üle võlli keeratud huumorisse hävitava libiido ülima maalilisuse toonud neegritar koleda ‘70. mustangiga oli justkui peegelpilt, kust mehelikud unelmad end, naerdes häbist, ära tunnevad. vean kihla, et episoodile peale sattunud poisikesed sulasid ööl vastu neljapäeva oma esimestes pritsivates unenägudes. ning minusugused pervod, kes hästi mõistavad sellist pullispermast kirbet tulistamishuumorit, mäletavad veel pikki aastaid päeva, mil neil jäi kummitama imperial march, mis oli max zanderi mobiilihelinaks. pealegi nägime me kõik dobbsi punases bidžaamas, sihtimas vaenlast heleda õlle pudeliga. silmi pungitav hasselfohh imeb selle kõrval lutti. chuck ‘facts’ norris, kellel kõndimisstseenides kabuuris puust revolver (sic!), ainult unistab millestki nii uhkest, kui endale ülekere vaseliinimaski teeb.
nojah. ega michael või cordell endale klouni iidoliks seadnud pole, seda tegin mina. mis aga saab inimestest, kes oma iidoliks seavad iseenda?
ma ei ütle, et diplomi natuuras kätte saamise päev pole peputki väärt. hoopis, et ‘korrusmaja internet‘ räägib siin pisut ülepaisutatult, aga siiski tõde. inimene on kõigil teistelgi päevadel aastast ilus ja tähelepanu väärt. nagu aeg, mil ta selle tunnistuse/tunnustuse nimel töötas, oleks mingi eraldine ja lahusseisev nähtus.
ärge diskrimineerige ennast.