räägin hoopis vastikusest ja igasugu krampidest, alustades nuusutamisvalikutest. teadvustasin endale ükskord, et teen igasugu salakavalaid valikuid inimese(st) möödudes kas hinge kinni hoida või siis just isegi nuusutada. mõnede asjade peale lihtsalt tõmbutakse automaatselt krampi. selgelt kodutu välimusega inimene paneb hingama kopsupealsete ja närviliselt lühikeste tõmmetega, kuigi mul oli kord jewe terminalis üks vastupidine ja meeldivalt üllatav kogemus. sotsiaalselt kindlustamata isik magas pingil istudes ja haisu polnud kusagil, küll aga lebratas ruumi räigelt ühe teise, hiljem ilmunud kodaniku nahkjope, mis täika pealt saaduna kindlasti palju üle 100 krooni ei maksa, kuid mille materjaliomadused on õõvastavad. seega ei saa alati hingamisharjumusi seada selle järgi, kuidas see inimene eelaevamustekoorma mõjul lõhnata võiks või kuidas ta eelmisel korral lõhnas. näiteks kui mõni päev on terve tartu peal sõnniku-de-toilette, ei pruugi te sellest hiljem hinge kinni hoides mööduda. talve-eelne väetamine saab varsti läbi ja mädanevad lehed pääsevad võidule!
ning vastikus, mis tekib ‘reporteri’ õõvastavalt vastikut helitaustavalikut kuuldes, toob mõtteisse üldse selle suure kärnase jama, mis ilu varjab. see jama on suur ja võimas, palju enam täis kurjust kui ‘reporter’ või ‘just’ ning tunnen, et olen kui valge kaamli unenäos ja mollist nõgised ülikondlased mängivad pokkerit.
a: ‘’double or nothing.’’
b: ‘’double the nothing then.’’
veel närvikõdi e. häirib ka kõnepuue seoses emotsionaalsete teadmistega. via ‘welcome to fuck club‘ skandaal. kuidas teha end mõistetavaks, kui su öeldu on üle audientsi vastuvõtuvõimest või ohjahh – isegi intelligentsist. inimene on kinnikiilunud uks, mis võtab vastu ainult parimad sõbrad. vahel isegi ainult iseenda, s.t. headmeelt teeb omaenda jutt, mis mesinestena voolab lipitsejate ja tallalakkujate alandlikult kummargil oranustest. kahjuks annan ma siinkohal alla ja tunnistan austatud külalisõppejõu võitu minu üle, sest mul on allergia ja ma ei taha sonkida frigiidestes fotopärakutes, pärast igasugu lõhed ja sügelised.
kant ütleb, et teadmine on väljendatav otsustusena. kuidas aga väljendada emotsioon-teadmist, mis on ikkagi põhimõtteliselt fakt, kuigi kirjeldab minu arvamust? mina näen asja nii, et lühiessee kukkus kolinal läbi, kuna ei kirjeldanud õppejõu arvamust. täielik nördimus ju, kui olen teinud higistamapanevat tööd, et saada sõnadesse natukenegi neist keerulistest emotsioon-teadmistest ning siis neid naeruvääristatakse. see on solvav, kuigi olen ka ise kitsarinnaline.
või ei peaks ma mitte teiste arvamuse kirjeldamiseni, vaid ‘asjani iseeneses’ jõudma? kuid absoluutset tõde pole olemas, on vaid sellest tulenev kogemus. a.i. on alati ‘asi meie jaoks’ ning kui tahame jõuda substantsini, avastame peagi, et oleme ise selle takistus – kus oleme ‘meie’, on ka a.m.j. ehk mitteolemiseta ei saa tajuda tõde. mittetajutu võib küll aprioorse teadmise kohaselt seal olla (kas puu kukkumine teeb häält, kui keegi ei kuule), kuid kui puudub kogemus substantsist, on ka substants (siin: abs. tõde) kasutu. seega olen ma ebaõnnestunud võimaldamaks õppejõule samasugust kogemust fotoga ‘welcome to fuck club’ ning iga sepp on ikkagi oma raua juures, tähtis nägu peas.
veerevatele kividele ei pidavat sammal kasvama, kuid veidi tolmu või mulda sinna vahel ikka kinni jääb. kivi-inimesed veerevad vaikselt kaldteel ja ei avane maailma poolt pakutavale. see vähene tolm ja muld ei tähenda, et nad oleks uued kivid. nii need suhted peesse lähevadki. progress on vaid enesepetlik lubadus. loengutes käib varjatud ääsimine ja hõõrumine (ühes ruumis ei tahaks nagu olla eriti, aga peab) ning kodutülinad tilisevad, kui teiselt kivilt saadud tolm pinnalt kaob ja muutumatud minad teavad vastuseid küsimustele, kuid ei suuda neid välja öelda.
veel emotsioon-infost või emotsioon-teadmistest: see on kui lihvimata teemant – ta pole täiesti kasutu, kuid teemantit paraku teatakse klassikaliselt teadagimillisena. em-infol puudub selle võrdluse kohaselt kuju e. kandja. tajudes midagi umbmäärast, kuhu arul pole täit ligipääsu, mõistusest rääkimata (kanti mõisted), ei võimalda selle vana hea tavalise teadmise kogemust. sa võid tunda vastust, infot, kuid sa ei oska seda väljendada, teadmine aga peab olema väljaöeldav. niisiis sa ei tea.
võrdleksin em-infot ka digitaalpildiga, mis pole käegakatsutaval kujul (nt ilford multigrade IV rc deluxe pearl 18-24), ta on latentne nagu selsamal ilfordi lehel, mida pole veel ilmutisse pistetud. sa tead, et sul on see pilt, aga sa pead seda näitama. digipildi puhul on ilmutiks monitor. kahjuks pole emotsionaalsel infol veel nii universaalseid ilmuteid ja igasugune kuvamine, projitseerimine on pärsitud märgisüsteemidevahelises infokaos. nagu on tekstiga kergem analüüsida teksti (kirjutan eestikeelse raamatu kohta eestikeelse raamatu) kui näiteks pilti (tekib vastandus pildi ja sõna vahel. samas tekitaks visuaalsemiootiline artikkel, mis on kirjutatud sadade piltide kujul, kah palju segadust), oleks emotsioone kergem seletada emotsiooniga – see aga kujuneks mingiks äpardunud miimikafarsiks, sest inimesed on ju tegelikult kivist ja neil puudub fantaasia. mingil määral.
kokkuvõtteks paranoianärilise krõmpsutus (e. rubriigist ‘sobilik tavalise kaamlitatilörtsu kõrvale’) – ma ei usugi eriti, et keegi ‘kauapüsivast’ täit tõde leiab, aga soovitan ka mitte üritada. see on justkui autoga ummikus tuututamine, et ees mökutav sõiduk kuidagi kasulikum oleks, ja avastada, et see seal ees oled sa ise oma autoga. niisiis ei sisalda ideaalne kogemus meid ja meie kogemusi ning et jõuda substantsini, peaksime mittepidama, mittejõudma, mitteolema. ergo olematus on täius.
eelmise nädala auhinnaks olnud linnamaasturi pidas venemaa toll
narva piiril kinni, kättesaamine hilineb liivakastimängudest tüdinemiseni.
seekord küsime, miks te kirjutasite kunagi äkilisest kütuse
hinnatõusust 15 kroonini esikaanel, kuid ei kirjuta sittagi,
kui see tasapisi 15 kroonini on tõusnud
