capslockiga ninnu-nännutamine tuimestab kollektiivset alateadvust

kakskeelne meedia peaks olema mitte orientatsiooni-, vaid tõlke-. areeni pöördel võiks kohvri asemel olla tõlgitud areen.
miks on kasulik poliitiline meediavale? öeldakse, et ta tegi seda. kuigi ei teinud – rahvas arvab nüüd, et tegi. järgneb ‘süüst puhtakspesemine’, mida rahvas ei usu (‘aga vaene maksab kongis kõik ekstsessid’). selline valitsejate kontrollitud meedia tundub absurdne, kasutu nikutamine. ma ei usu monopoliseeritud ajakirjandusse. pigem üritavad ajakirjanikud tunduda adekvaatsed ja haritud. vabavormilised arvamusnupukesed on süsteemi enda tasakaalustus – natuke familiaarsemat siia-sinna, et hammas ei põruks. riigivõim ei tee saadet ‘krimi’, et meile näidata, kuidas seaduse järgimine meid ilusana hoiab. seda saadet teevad idealistid ja naiivsed, kes üritavad tunduda adekvaatsed ja haritud. csi ja muu kumulatiivne krimivisuaal-pleasure ütleb, et ‘sind saadakse kätte, punkt.’ kuigi seda läbi imago, mis peaks entsüklopeedias ‘hüperreaalsuse’ kõrval olema. kes ja milleks sellise malli juures tootis saadet ‘112’ (minupoolset nuttu ja hala saanud varem kandes ‘ultravägivaldne kauapüsivate dünastia libastub jahtunud pudrul: munas kana’)? ‘kiirabihaigla’, ‘dr house’, ‘grey anatoomia’ näitavad, et inimesed, kes meiega haiglas tegelevad, on mures ka enda pärast ning pole robotid, kes tunnetest vabad. in-your-face stiiliga 112 aga on krimi tootmisviisiga saade, mis tekitab küsimuse, kas see haige on kurjategija ning tema haigus moraalivastane jõhkrus? mis jutlust peab adekvaatne ja haritud ajakirjanik meile nüüd – ärge saage terviserikkeid? meil on vaja nanoroboteid, et ei peaks kokkukukkuja eest vastutama? aga ei, siis pole ju meedik enam kangelane. ‘ma olen suurkuju hallipäises ühiskonnas, kus tehnoloogia kustutab tulekahjud (california saved, arnie in estonia) ja hoiab ära kuriteod. kangelasi pole. igaüks on kangelane. aga samas ega ükski tehnoloogia vist ületa inimlikku lollust.

sellel nädalal vaatajaloosis kaks küsimust:
kelleks tahtsite lapsena saada?
kelleks te tahaksite nüüd lapsena saada?

raimu hanson meist ei kirjutanud

alguses ma mõtlesin, et lume mahatulek varjas ebaausalt mu überkunztwerki ja niigi halvastinähtav on nüüd brilliance sordinance (scwarzkopfilt, TM) aga taipasin meeldiva õudusega, et tekib kena laksatus tripolaarse parapsühholoogiateoreetiku hilinenud kannikal – siin on ju seos poeesia enda lätetega teoses ‘paracityc’:

‘…sulab sädelev ekskrement
ringutab mõnust
kevadel välja…’

kuigi linnavalitsuse eriloaga valminud land art peaks olema hävinud 28. novembriks, ootan ma kevadet hoopis suurema sufleena!

originaaltekst 26 okt: raimu hanson meist ei kirjutanud! kolmas grupp oli veel – kaks fototudengit ja üks maali-. suured õnnemündid tühjas basseinis, nüüdseks juba põletatud vaba reklaamipind ja savijunnidest “shortcuts”. ajakirjanikel on tänapäeval muidugi sitaks kiire, seega jääb sitast kirjutamisele vähe aega e. üldse mitte. aga sitt või mitte, on ikkagi enamuse otsustada. vaadake siis ise oma kuningasilmaga. tartu, pargi tänava park.

kange kalev, sõda tee ja mitte sugu*

* Kui viimaks taevast läinud valge lind
ei kodus ära vend siis enam tunne mind
veokoormast metsamänd ei silma palki
kahjunõude kops saab kokkupõrkes vastu südant kalki
jääb vaevsaks tants ja noorgi koiva-ast
veel kodutrepil lonkab, komistab ja tukub
klaaskontides lõpmata ”minna” mängib lugu
kange kalev, sõda tee, ja mitte sugu
küll teen

‘wildboyz’ uuris inimest – postmodernism

anname rõõmuga teada, et kadrina füüsikaklubi käis edukal ekskursioonil foucault’ pendli juures. suurest erutusest on isegi ununenud selle toreda teaduri nimi, kes imeseadme meie jaoks ka kenasti kiikuma pani ja tarka juttu rääkis.
looma puhul pole muidugi vaja, et ta sind usuks; kuid sinu usutavuses kahtlematu inimene on sama kindlalt reeglistatud kui loodus. borati printsiip töötab – inimene räägib sulle õiget juttu ja ei keeldu kommenteerimast. küsimusi esitad sina ja tõde kõneleb tema läbi.
valenimed külastusraamatus säravad läbi pronksöö.

kui sul puudub huvi arengu vastu sinust sõltumatutel põhjustel.
modernismi kunstivoolud huvitusid olla eelmistest paremad, iga uus oli täiustus. postmodernismis me ei näe sellist vaimustust voolust. pole eesmärki, seega konserveerutakse lihtsasse (karjäär, maja, kuurort). sellisele inimesele on kergem müüa olematust. kui kultuur on pigem juhuvõrk ja inimestehierarhiad avanevad (kuigi loomus sellele veel pisut vastu seisab), on tänapäeval täiesti võimalik meid ja meie maailma kirjeldada meile protsessina olematuses. praegu veel me lihtsalt oleme ja püüame kõike nimetada. aga vaadakem seda käestlibisevat dadat – milleks kõigele vorm ja tähendus? laskem sel minna – seda muidugi mõttelisel tasandil. mõistus tuleb vabastada olemisest ning rahuneda maailma toimimises, võttes omaks olematuse. siht tegevustes olla on modernismi relikt. meie jaoks on olematuses sisaldumine ikkagi olemine ja väliselt polegi seal vahet. me eraldame elu ja surma, kus surm on meie jaoks olematus. hirm ja alalhoid on vaid soov võida pika aja jooksul tegutseda. olematus tundub alles surmaga saabuvat ja enne seda püüame maksimaalselt toimida, kuigi maksimaalne toimimine oleks iga päeva surmaeelsena käsitlemine. me harjume mugavusega, et surm täna veel ei saabunud ja eeldame keskmise eluea statistika põhjal, et ei saabu ka homme. ostame-müüme-vahetame ning ei väsita ennast ühe päevaga.

väljakujunenud mõistus aga sulgeb oma ukse ja vana karu õpib uue tantsu vaid šoki mõjutusel. teoreetiliselt peaks laste vastuvõtlikkust olematuse-revolutsiooni nimel ära kasutama. tagajärjed on kindlasti katastroofilised. islami fundamentalism ütleb, et ‘nad’ ei ole tegelikult jumalasulased ning lastele antakse relvad-pommivööd. evangelikaanlik usa ütleb, et ‘nad’ on vaimselt väärad terrorostid. ajupesu on ikka ajupesu. aga teoreetiliselt – postmodernistliku mõttemaailma ülevaates võiks toomas jürgenstein mainida ka eugen jotti ja tema väidet, et olematuse tunnistamine on vabastav. kuigi gümnaasiumiiga pole nii hästi pestav kui 5-12 näiteks. samas pole ka hea alguse klass veel filosoofiatunni sihtgrupp. ma ei alahinda tuleviku inimest, aga see tundub ebaloogilisena, et kant ja baudrillard nende jõule alla jääks. õpetaja, kes voolimistunnis vaba vestluse vormis olematust jutlustama hakkaks, lastakse ärakasutamise ja propaganda pärast lahti. eugenit küberpastorina aga pole põhjust pokri panna – tema sõnade järgi elamine on vaba tahe, kuid õnneks see tahe ka puudub, sest ‘kauapüsiv’ on loll arusaamatu p…

kui vastuvaidlematu tekst pole tingimata täiuslik.
ta on ikkagi suunatud mingisse kommunikatsiooni, seega diskussiooni järgnemine oleks hea märk. igale vastuväitele resistentse teksti kirjutamine olevat suur ja jõuduraiskav ettevõtmine. mis siis, kui tagasiside aga üldse ei vormu, kuigi seda miski ei keela? järelikult ei olnud hea signaal. autor on saavutanud isikliku apoteoosi, kuid pole tekkinud foorumit, ergo pole jõutud lahendusteni. isegi kui kaamel ei küsi või vaid kirjeldab esteetilist, teeks sellest hea ajakirjanduse foorum. nartsiss ja pügmalioon, aga tagasisidesoov on ju normaalne? lisaks on ‘kauapüsiva’ teemakäsitlused enamasti aprioorsed ning suunatud eemale autori isikust. vastupidiselt näiteks aposterioossetele omailmakesksetele ‘praegu tunnen’ blogidele, mis on suhteliselt foorum-resitentsed.