kasepäts valgel kaamlil, käes dildokrutsifks -

- suus karje ja see kõik kasu eesmärgil

kui inimesel puuduks kasu mõiste. III maailmasõja järel leiti, et asi on tunnetes ja algas nende kõrvaldamine, mis loomulikult tõi seerumist hoiduva opositsiooni, kellele equilibria tetragrammaton-kleerikud ülikaunilt kuule keredesse kruvisid (kuigi kunst oli ometi keelatud). kleerikud ei tundnud, et peavad seda tegema, vaid neil oli info, et peavad. niipalju siis emotsioon-teadmistest.

vastanduvad ka tinglikud üldise kasu ja isiliku kasu mõisted. sõja retseptis on ikkagi tunded, mis tekivad erinevate kasulootuste kokkupõrkes. kuid – ‘siis on mul kahju, aga pean su duellile kutsuma’ jääb tahaplaanile ning ‘ise sa norisid, vana tõhk, nüüd tungin ma su tsiviilelanikke ja nende omandit hävitades sinu riiki, saadan hukkunute arvelt liinile miljoneid praktiliselt väljaõppeta poisikesi, laastan igasuguse majanduse, kujundan terve maailmajao ümber kultuurita kuumaastikuks’ jne on juba tunduvalt aktuaalsem. selline mehelik ‘kogu jalgratta eest’ unelm oma vaenlane häbistada ja ongi unustatud kasu, selle asemel on veritsev riik ning silmapiir, mille taha riik projitseerib end impeeriumina, on samuti kaka lõhnaga ja kuidagi ebameeldivalt ebamäärane.

kasu saab lõigata ka kasu puudumise hirmu külvates. kui kaamli omahind on 20 naist ja sa ostad kaks 30 naise eest, oled sa tunde eest, et kümnest naisest mitteloobumise järel on sul änksamad kaamlid, saanud endale ilmselt suht tavalised kaamlid. agentuur nsr aga levitab tõde, et põrnikad suudavad kanda endast tuhandeid kordi suuremat raskust. oskus põrnikatransporti kultiveerida on aga rohkem väärt kui su uued kaamlid ja vanad kokku, naistest rääkimata. ja kasu sellega jändamisest ei paista kuskil. seega jääb ära.

valuuta üldse kui ‘hõlbustav vahend’ asjade vahetamises ja vahendamises on ülim simulatsioon, nagu vana hea sõber baud ütleb. loogiline ju, et asjade väärtust ei hävita paremini miski muu kui väärtust tähistav sümbol, mida selle väärtuse asemel kasutatakse.

seekord vaatajaloosi küsimuseks: kes on peast segaseim?
I) vahur kersna
II) roy strider
III) eugen j isotam
auhinnaks tasuta ligipääs kõikidele ‘kauapüsiva’ postitustele

mõistlik mees

‘armageddoni’ sisuline pool – meil on tehnoloogia asteroidiga kokku põrkamise vältimiseks. dinosaurustel seda polnud. me ootame uut jääaega, planeedi uut ajastut, mis ei tunneks meid ja meie asju, loodame selle suurorganismi enesepuhastusvõimele, kus 10 000 aastat prügi maha loopimist pole kirbusittki toanurgas. üks asteroid kuluks kohe ära, aga meiegi ei tee seda otsust, millest loobus mister änderson – me ei taha naasta allika juurde või alata algusest, tinglikult tahame me päästa lähedased ja maailma, mis on enda superkangelase staatuse kadumise hirm. pole ju tarvis hoolida hirmust, mis sosistab fossiilide kihtides meie nime. kuigi klimaatiline restart on paljukski võimeline, ei pese ju cillit bangki ühe matsuga kogu soga, mille puhastamist kaua edasi lükatud on.
neo leidis inimkonna vastasega ühise vaenlase ja see diil võimaldas karjal tühistel sulikutel kuskil koopas veidi edasi elada (sest apparatus sapiens oli seal ülim liik, mitte homo sapiens). niisiis peaks meie SETI-programm kähku midagi leidma või muidu hakkab isegi hitler suht mõistliku mehena tunduma.

“öelda,” mõtles tegu.

“I believe in love and I smoke cigarettes.”

tagasiteel tartusse kenas lumesajus hakkas õhtu kogu tõsidus end kompaktsemaks võtma. tundmused pehmenesid resignatsioonis, aga mitte niivõrd, et neist ei tohiks rääkida.
see, mis meie arvates tundus olevat võimalus kuulda david lynchi ja kuidas see teadvustus ja meditatsioon siis ikkagi tema loomingu nii änksaks on teinud.
tavalised eestlased, nagu me oleme, pole meile tavaks tuhandetesse ulatuva publikuga jutlused ja valgustatuse glossolaalias õnnepisarate valamine. enamik ‘kosmosesse’ voorinud publikust oli ilmselt löödud sellisest ameerikalikust promost. kuna info tema maailmarahuprogrammist, ühtsusvalgustuse raamatust ja rajatud meditatsiooniülikoolist tallinnas polnud laialt levinud, ei olnud ma löögiks valmistunud.
davidi lavale kutsunud mehe ülistuste peale meenusid aldona wosi sõnad george ‘walker, tallinn ranger’ bushi kohta. seekord ma ei näinud teeblokke ja turva-armeed, aga ‘vaadake, lapsed, nüüd tuleb suurim, ta on geenius, öelge koos: wow!’ oli hõngumas. saaks ju ka sisu, mitte sisu esitamise vormi rõhutada?
mõtteruumi tasandil pole mul midagi ühtse inimese idee vastu (nt. sissekanne ‘tunne ennast nagu kodus’). ma ei ütle, et ka hagelin valetab, vastupidi. mind huvitab samuti see miski suursugusus kvatfüüsikaga saavutatavas ja superstringiline substants, kuigi mul pole kavatsust tulevikus ühtegi olematuse-ülikooli asutada.
kogemuse võrra rikkam!

lisaks paluksin sellel neiul, kes pealkirjaks oleva tsitaadi lynchilt välja meelitas, kui ta peaks käesoleva blogi leidma, avaldada end. kümmet tonni mul pakkuda pole, aga au piibelliku pealkirja eest saab ta täiega endale.