kokkuvõte

täname osaühingut liivakallur, kes laenas meile 10,46 tonni liiva. mõelge vaid, mis kunstiväärtuse kasv! tasuta saadud liiv mängis peaosa meie suuretenduses ‘rannaparadiis‘.
täname kauplust universaaluniversum e osaühingut kõnelev trumm, kes laenas meile õrnu käsitöölisi väärisesemeid, mis oma niigi suurt väärtust samamoodi kasvatasid kui liiv. mõelda vaid – selle dicheridu torust on läbi käinud nii mõnegi ujeda uudistaja hingeauru.
täname osaühing nurmiko hulgit, kes tarnis meile surematu vihmametsa, mille okstel puhkas saunjas kuum-niiske elu-aur. samuti kallimalt edasi müümise võimalus, seltsimehed.
täname eesti ehitusarendust ja greenland haljastust, autojuht igorit, kallurautot ja selle kasti.
täname ehituse abc-d jumalike present-keepide eest ja meela mägiaivariteibi rulli eest. siinkohal täname ka mägiaivarit.
täname tartu kõrgemat kunstikooli ja aktsiaseltsi moodne valgustus, sest nad tõstsid kõrgele päikese meie galeriikeldritaevas. eriti änksad olid madis liplap ja toomas griin.
täname y-galeriid kaisa eichena, et ta lubas meil kõik kohad liivatada ja seda liivaga. veel nädalad püsib see ruuminurkades ja terakesed krõmpsuvad hamba vahel. siinkohal kaastunded madis katzile, kes visa vaenlasega ehk lähimalt põrkub.
täname tanel karjat, paavo kuldkeppi, silver aluojat, ahto sooarut, mikk truijat, toomas griini ja jutukat eksmuusikust vanemat meesterahvast liiva tassimise ja kühveldamise eest.
täname kõiki inimesi, kes allusid provokatsioonile ning väljusid kodust, et olla meile suureks abiks verises võitluses eesti aasta läbi sita suusailma vastu. ilma teieta olekski kunst nii igav, nagu ta tavaliselt on.
täname rommelsbacheri tehnoloogiat, mis hoolitses meie kuuma basseini eest ja täname inimesi, kes muretsesid, et me saame surma, kui koos keeduspiraaliga vette läheme.
täname ka raimu hansonit, kes samuti provokatsioonile allus ning meie surematu geeniuse tartu postimehe marmortahvlile raius.
täname kalev vapperit ja loodame, et ta õpetab koolis ka kõrge vanaduseni.

* (tärn, anat. suletud asendis oranus)

miski pole tähtsam kui see näitusearvustus

inimesed omastavad harjumusi nagu sein küpset nuudlit. näitus uuris inimese harjumusi seoses kirjanduse, lugemisega. mindi vastu lugeja soovidele; kas ka kohtuti või rünnati – eks olnud mõlemat.
erootiline ‘muna’ (või pigem erootika simulatsioonistampe simuleeriv) oli juba varem nähtud, seega ei eristunud ta väga raamatukogutöötajate räpplugudest. pereemad teeksid neil muidugi vahet, sest esimest nimetaksid nad asjatuks rõvetsemiseks asja kallal, mida nad teise vormis õhtul kodus lastetoas teevad. üleminek pesamunast kõvakskeedetuni oli minu arvates aga liiga järsk ja jättis lõpupoolele liialt venitamist. selles suhtes olid ramsi-tädid hoopis mõnusamad, et nad ei teinud mingit üleminekut ja olid rahulikult igavad, kontekstissesobivuses heas mõttes igavad.
porno-lounge’i astudes aga keeras kell kohe 30 aastat tagasi ning meenusid usa sõjafilmide teenistusvabad päevad aasia öödes + meesteajakirjadest tüdinenud eesti lõdvarandmeline vastuvõtt kodukeelsele plebeiboi-jänkule.nagu orjusest põgenenud umbmaakas kunagi, tänitab maarjamaa veel kaua uhkusega iseseisvumise teemadel, justkui oleks tal nüüd midagi, mida enne polnud. või õige jah. nostalgia. kuidas muidu meenutada puuduse-aegu, kus pornoajakirja kättesaamine oli etem kui seks ise?
aga veel – raamatuid kirjeldati narkootikumidena (päevakohane teema, käsud-keelud veerevad mürinal üle maa, sõltuvust tekitab kõik, isegi elu, mistõttu inimesed sellest kuidagi loobuda ei taha),
raamatuid jagati tasuta (ei ole küll isiklikult ülituttav chomskyga, et teaks öelda, kas on ta siis džinn väärt galeriipudelist välja laskmist),
raamatuid ei lastud lugeda (siinkohal on hästi kritiseeritud inimese lolli harjumust raamatuid avada, et neid lugeda. ten points – las nad tiksuvad , mine parem mäkki või illukasse),
raamatuid aidati mõista kokkuvõtvalt (aega on vähe, las masin teeb inmese eest. kiire ja usaldusväärne. mis siis, et masin on inimese loodud)
lugemisharjumusliku seisukoha rusikas silmaauku oli teade pointmakeri rikkisolekust kindlasti. selline teade pani seda mitte kasutama, sest silt ütles, aga pani ka tahtma silti eirata. võiks öelda, et piibellik kiusatus. samasugune koolmelolek kahevahel oli musta raamatu ees, mis oma tiksumisega kutsus avama, kuid samas keelas oma kinniliimitud struktuuril. nendel hetkedel tundsin oma inimeses ära ahvi, kes kätteõpitud nippidega puuvilja kallale asub, kuid puuvili osutub pealtnähtust riukalikumaks. samas on inimese afektiseisund vahel veidi erinev looma omast
(kui see vahe juba teha) ning omades mõistet ‘tsiviliseeritud’ ja ka häbi sellest erineda, ei asu ta tiksuja kallal laamendama ning hülgab rikkis masinad töötavate kasuks.
otsin nüüd ka erinevust selle vahel, mis toimub raamatukogu keldris ja mis selle kohal.
jah. vanu maajasid sealt vast ei leia, sest mõeldes raamatukogule, tiksub kell ajas tagasi ning silme ette kerkib väärikas inimfiguur, kes seda, mida ta tegelikult lugeda tahab, lukuga lauasahtlis hoiab ning raamaturiiulile ei pane.
jah. ma võin kaasa võtta tutvustuse, kaunistruktuurilise töövihiku, kas või raamatu kui sellise ja ei mingit lugejakaarti. ainult tähtsusetu kild minu era-elust, raha simulaakrumi teisendused paberilipikul, anonüümne tšekk. keda huvitab? selle kaardiga pole tehtud ühtegi kaardimaksekuritegu, see memo pole viibinud liis lassi tagataskus, seda kommipaberit ei näidatud seaduseelnõu arutelu otseülekandes riigikogulase laual.
visuaalselt kenake, tegudelt amüsantne, wow-faktori näljas eugenile liiga light, liiga rasvavaba.
see väike nälg pole aga võrreldavgi viltuses majas toimunuga.

tühi tõuseb sinitaeva sisse

laimre võttis kopatäie 00-aastate eestluse tühjust ning pani selle galeriipõrandale maha. lugeja tuli, ootas. keegi ei tulnud talle vastu, keegi ei pakkunud mingeid lahendusi. lugeja läks ära. läks ära see provintsikuivik, kelle sinelihallis näos ei mõlguta mõtet ükski lihas. ta läks tagasi koju ning rutiini udu mähkis ta unne, kus hinge auk aina kasvas.
kunstitudengina puhta tasuta kaemapääsenuna ei olnud isegi raha kaotuse pärast vihastuda. tusatujus jõudsin järeldusele, et vihane on õigus olla vaid enda peale. me oleme tõesti kõik vaid väikesed puust inimesed. kas sa lauajalaga räägid siis vä? räägi palju tahad, ikka ei midagi. nihil. nothing. nada.
asjatundmatuna ongi seda vist kõige parem öelda, et eesti on väikeriigina lihtsalt selle tiiru juba ära teinud ja tundub just enim tegevat seda, mida ma nimetan toimimiseks olematuses. nii nagu on uniseks jäänud meie hüppetiiger, kes nüüd vaid vilksamisi vahel unised silmad rõnga poole pöörab, on ka kunsti tarbimine läinud kuninga käest pigem šaakalite kätte, kes saagi mahamurdmisele mõtlevad vaid suurimas hädas.
pealkirja pärast kohale trampinud tartlased (täpsemalt supilinlased? karlovlased?) ei peaks end tundma puudutatuna. reklaamkastides ei sära mingi ühiskonnakriitika, vaid lihtsalt valgus. offraightsi ja juure ‘ärapanijal’ võib isegi hääle maha keerata,
vahet pole. ja viis mõtteta kunstnikku? on nad siis olemas või mitte – kokkuvõttes on nad ikkagi vaid punktid professor laimre loengus soolasambais vaikijaile, kus räägitakse sellest, kuidas olematus ennast kirjeldab või kuidas saab seda kirjeldada inimese seisukohalt. scott mccloud näitas inimest kui olendit, kes millegipärast lihtsalt tegeleb kunstiga. koopamees ajas taga naist (instinkt 1 – paljunemine), siis aeti taga teda ennast ja ta põgenes (instinkt 2 – ellujääämine), kuid kui kuri leopard kuristikku oli kukkunud, ei vaevunud koopamees kohe instinktide juurde naasma, vaid lõi kunstiteose – näitas kukkunule keelt. kunst on tõesti kõikjal ja kunstnikuambitsioonid või kunstnikutüübiks olemine tulevad ikka sealt, kus inimene end teadlikult instinktidest nihestab ning hakkab looma enda apoteoosi läbi millegi, mis teda bioloogilisel tasandil kuidagi ei aita. eks ta ole vist missioonitunde pärast. kui religioon loodi, et inimene tunduks väiksena, siis kunst selleks, et tunduda suurem lihtsalt järjekordsest olendist sellel planeedil.
või on asi lihtsalt talvemasenduses. sest mis on põhjamaalane talvemasenduseta?
ehk möödub ka suurem tühjus kevade tulles

leonard shelby gt 500 – “raskuseks peale pane aju”

kahju hakkab vennikesest. aga mitte niisama, vaid mõtlemapanevalt. (umbes nagu matrix, ainult et ‘de-zionised’ – ilma massikino lubrikatsioonideta). asjad, mida ta tekstiga ‘meeles pidas’ olid algusest peale nihkes. ta ei teadnud, et pärast sissemurdjate rünnakut oli ta naine elus. tätoveering ta rinnal ütles vastupidi. samuti ei saa kindel olla politseiniku jutu tõepärasuses. sellise mäluga meest on kerge ära kasutada (ja seda ka tehti). miks peaks me uskuma, et see pilt oli tema tehtud, kus oma ‘vaenlase’ tapnud kõndiv mäluauk õnnelikult naeratab. sellel pildil puudus allkiri, seega on see lenny jaoks pilt ükskõik millest ehk siis mitte millestki – info on vägagi ebapiisav. aga piisav on üldse igasugune info pildi ja tekstiga leonardile ainult hetkelise emotsiooni esilekutsumiseks. hea, et ta üldse mäletab, et ta asju ei mäleta. miks ta üldse mäletab, et tal on selline mäluvea.haigus, kui see haigus tekkis alles selle haiguse tekkides e. teisisõnu miks ei kustu tal iga kontsentratsioonimuutusega peast ka see, et tal kõik peast kustub? kus on tõde leonardi kohta, kui tõde leonardi jaoks on pusles, mille tükid perfektselt kokku sobivad ka siis, kui väljaspool teda näeb see välja kui mingi persses viimnepäev? aga oma ‘haigusest’ ta teab. muidu poleks tal sedagi tõlgendamisvõimalust, mis oma seisukorrast teadlik olles. tõde muutub tema jaoks selliseks, nagu see on sõltuvalt kontekstist tõe kohta info vaatamise ajal. mis aga on tõde tema kohta? selle mehe puhul domineerib tugevalt ‘tõde minu jaoks’, aga mitte ‘tõde minu kohta’. tal on võime teha otsuseid süümepiinadeta, kirjutades faili üle. 15 minuti pärast on see niikuinii ainus tõde ja seda saab kasutada, kuidas ‘vaja’. kui kiri pildi all ütleb, et see ongi see, keda sa enim vihkad, siis tead sa ju, keda hävitada. erinevalt usa filmiklassikast, kus tukikangelasel on käes pilt atentaadi sihtmärgiks olevast inimesest, kus õnnestumine on ühekordne ja pärast mida saab tüüp oma raha kätte ning pageb kaugele saarele, oli leonardil võimalus jätta tegemata foto ‘kättesaadud mõrvarist’ või kirjutamata, et ’see on su naise tapja, sa said ta kätte’. mul tekib siin kohe mingi igavese elu mõte. isikut ennast praktiliselt ei olegi olemas, on vaid soov taastada lineaarset aega, milles inimene end kirjeldab. üldkokkuvõttes on lenny tänapäeva mõistes täiuslik inimene. me liigume kiiresti, sööme kiiresti, vahetame infot kiiresti, töötame ja puhkame kiiresti, kuid niivõrd kiiresti unustada on leonardi privileeg. kes minevikku ei mäleta, elab olevikus. lisaks on sellisel juhul ka ideede tulevikustamine (tulevikuunistused) ragina saatel praktilisemad kui meie omad, sest meie jaoks on aeg teistsugune, me võime unistada ja solgutada ideed nt paremast autost. ekstreemlühimälu puhul on info tulevikkukandmine hoopis asjalikum. aeg on teisejärguline. loevad teod. loeb sõna, lühipiiblid, mida pimesi järgida. miks seda homset ikka mäletada?

eelmisel nädalal vaatajaloosis võitjaid polnud.
jacpotisummad liidetakse.

vahelduvvool

normaalne või ebanormaalne? strukturaalse olendina oleme harjunud asjadel vahet tegema. et ikka erinevused ja vastandused, kõigele otsitakse vastet – ori tahab vabaks ja mees naist. toimub totaalne kirjeldamine ja nimetamine. nii ongi kõik inimesed normaalsed või ebanormaalsed ja seda üldse mitte võrdluse mõttes – kõik ongi, nagu on. lihtsalt ajusisene vastuvõtt meeldiva või ebameeldivana ei muuda veel kõike alustelt erinevaks. ilus ilm on samamoodi hälve kui pilvine-vihmane. hälbed, distorsioonid, väärastused vahelduvad, muutus ei toimu hea ja halva vahel, vaid ainult asjade vahel, mida me mõtestame kas heaks või halvaks. kuigi ettevaatlikkusega, julgen ma ebanormaalsele järgneda vaid fantaasiasse.
kahe peaga kits on normaalne, sest geneetilisi apse juhtub. vägistamise-tükeldamise-põletamise-enesetapuga päädinud röövkallaletung on normaalne, sest meie mõiste reaalsusest pole sellele vastu – rünnata on võimalik, tappa on võimalik – kõik okeiko! kui inimene muutub lühikese aja jooksul peeretuse saatel kalaks, pole ebanormaalne ei inimene ega kala. ka peeretus mitte. ainus, mis kahtlane tundub, on see muutumine ise, sest seda võimaldab ainult fantaasia või selle simulatsioon (audio)visuaalkandjal nagu film, animatsioon võms. tänaval jalutades seda ei näe. miski aga ei erista seda inimest, peeretust või kala tavalisest, normaalsest kalast, peeretusest või inimesest; selline muundumine ise just on praeguse reaalsustaju alas ainult ette kujutatav. kui see muundumine toimub, laieneb ka reaalsus ning inimese kalaks muutumine on siis samuti normaalne. kõik ’see-pole-võimalik’ on meie jaoks ebanormaalne. kui see pole juhtunud, siis pole ka võimalik. kui miski, mis meie nägemismeelele on inimene, aga lõhnale kala, kõrvale raadio, sõrmele metall ja maitsele kakao kaneeliga, siis on see soovunelma ‘näha inimeses inimest’ kohaselt ebanormaalne inimene. see on ebanormaalne inimene, sest ta ei vasta oma pildile. visuaali järgi ära tuntud kui ‘inimene’, aga selle taga kõiksuste segu. järelikult ebanormaalne. visuaali järgi ära tuntud kui noor naisterahvas, aga diskoteegis ei käi. häbitundeks pole põhjust.