olen viimasel ajal märganud, et olen viimasel ajal üsna tihti heitnud pilgu peeglisse, kust paistab pilguheitja. kas on tegemist kõrgenenud enesehinnanguga? või on tegemist ohtlikult kõrgenenuga? toimub minus ju võitlus – tunnustan aina enam oma kunstnikulikkust ja kultuurijumala surematut rolli ühiskonnas, kuid teisalt näen abitut laiskvorsti. sain eile vihje interkosmopolaarselt kaudsest allikast, et kui visandite asemel oleksid suureformaadilised, teeniksin perele leibagi. selleks peaksin aga neljakroonise alghinna poliitikast loobuma. (mis tuletabki meelde, et kalev-kalevi plakati oksjon on avatud, aga pakkumisi pole veel.)
igatahes teine tähelepanek on samavõrd isekas ning räägib strukturaalsest inimesest. olen viimasel ajal märganud, et olen viimasel ajal üsna tihti tajunud pinna taga struktuuri, umbes-täpselt nagu matu tund ja ann õun, kes ontikal pangakaarte vahetsid. tabades teleri helist mõne lause või silmates tänaval reklaamposterit, kerkib tihti silma ette mingi inimene või grupp, just selle lause või kujunduse või tulemini jõudnud arutluskäik, võimalikud mõttekatked jne. ma näen vaimusilmas inimesi töötamas, paika panemas fraaside mõjuvust, informatiivsust, elementide koostööd. see tundub justkui ingriidientsi hologrammvisioon ilma pakendi tagakülge vaatamata. paistab, et inimene on hakanud inimest juba omajagu tundma. lupus est – üks inimene võib umbes ära arvata, mis teine inimene võib umbes ära arvata. puslet annab ka teistpidi kokku panna, sest kõikjal on lahtrid ja vana kuri – nimetamine – samuti.
ons inimkond seega huku poole teel?
ei tea, kas ta üldse teel on. aga mingisugune aja valipaak paistab toimivat ka olematuses. üldiselt on naised muidugi ilusamaks läinud, aga oleme sõjale kaotanud kergesti avatavad, suured kalevi kommid, samuti mustangi ja viperi. kui ‘vanad head’ mustangid mõjuvad mulle kui fraas ’silicon carbide’ jeremy clarksonile, siis uus ei liiguta lillegi. kui vana viper tekitas selle piinliku poisikeseliku tunde, et piilun seinapraost aktikrokii koolitust vaadata ning jumalanna ise paljastab end, siis uus ei tee kärbselegi liiga. kui murcielago tagaosa somewhat audi oma oli, siis ei kobisenud ma veel midagi, sest ma polegi teab mis lamborghini fänn olnud. aga siis tegid nad jaguar xk-st mondeo ning nüüd imprezast mazda 3 luukpära. sportauto on kui kunstiteos, mille puhul on oluline mõju, mida selle nägemine või selle lähedal olemine tekitab. ford mondeo xkr? ei, tänan. kui eco tegi reisi hüperreaalsusesse, rääkis ta antiiksete kunstiteoste moodsatest representatsioonidest, mis isegi ületavad originaali (püha õhtusöömaaja kolmemõõtmeline versioon). ma ei süüdista inimest taandarengus, vastupidi. tehnika arengusse usun – disainitrendid on aga riukalik paratamatus. paneks siis selle ilusa kere sisse need uuemad amordid ja täiustatud sissepritse? ei, teeme ikka uue mudeli. ja mõtleme uue viisi, kuidas rahvas seda tahtma panna. et see on siis justkui kontseptuaalne kunstiteos, mille puhul välimus polegi nii oluline, kui sõnum on paigas? sel juhul saatke mullegi see sõnum –
nukker autopede eugen j isotamm
kürvaste 6-18, talsinki
igatahes teine tähelepanek on samavõrd isekas ning räägib strukturaalsest inimesest. olen viimasel ajal märganud, et olen viimasel ajal üsna tihti tajunud pinna taga struktuuri, umbes-täpselt nagu matu tund ja ann õun, kes ontikal pangakaarte vahetsid. tabades teleri helist mõne lause või silmates tänaval reklaamposterit, kerkib tihti silma ette mingi inimene või grupp, just selle lause või kujunduse või tulemini jõudnud arutluskäik, võimalikud mõttekatked jne. ma näen vaimusilmas inimesi töötamas, paika panemas fraaside mõjuvust, informatiivsust, elementide koostööd. see tundub justkui ingriidientsi hologrammvisioon ilma pakendi tagakülge vaatamata. paistab, et inimene on hakanud inimest juba omajagu tundma. lupus est – üks inimene võib umbes ära arvata, mis teine inimene võib umbes ära arvata. puslet annab ka teistpidi kokku panna, sest kõikjal on lahtrid ja vana kuri – nimetamine – samuti.
ons inimkond seega huku poole teel?
ei tea, kas ta üldse teel on. aga mingisugune aja valipaak paistab toimivat ka olematuses. üldiselt on naised muidugi ilusamaks läinud, aga oleme sõjale kaotanud kergesti avatavad, suured kalevi kommid, samuti mustangi ja viperi. kui ‘vanad head’ mustangid mõjuvad mulle kui fraas ’silicon carbide’ jeremy clarksonile, siis uus ei liiguta lillegi. kui vana viper tekitas selle piinliku poisikeseliku tunde, et piilun seinapraost aktikrokii koolitust vaadata ning jumalanna ise paljastab end, siis uus ei tee kärbselegi liiga. kui murcielago tagaosa somewhat audi oma oli, siis ei kobisenud ma veel midagi, sest ma polegi teab mis lamborghini fänn olnud. aga siis tegid nad jaguar xk-st mondeo ning nüüd imprezast mazda 3 luukpära. sportauto on kui kunstiteos, mille puhul on oluline mõju, mida selle nägemine või selle lähedal olemine tekitab. ford mondeo xkr? ei, tänan. kui eco tegi reisi hüperreaalsusesse, rääkis ta antiiksete kunstiteoste moodsatest representatsioonidest, mis isegi ületavad originaali (püha õhtusöömaaja kolmemõõtmeline versioon). ma ei süüdista inimest taandarengus, vastupidi. tehnika arengusse usun – disainitrendid on aga riukalik paratamatus. paneks siis selle ilusa kere sisse need uuemad amordid ja täiustatud sissepritse? ei, teeme ikka uue mudeli. ja mõtleme uue viisi, kuidas rahvas seda tahtma panna. et see on siis justkui kontseptuaalne kunstiteos, mille puhul välimus polegi nii oluline, kui sõnum on paigas? sel juhul saatke mullegi see sõnum –
nukker autopede eugen j isotamm
kürvaste 6-18, talsinki
