1) et alustada teemaväliselt nagu alati, et vähendada hilisemat šokki teemavälisusega kohtumisel, alustan seerias monty python’s flying circus nähtu põhjal idee ‘kes on superkangelasele kangelane?’ arendusega – ons ka absoluudile absoluut? kõik kui mitteolev sisaldab endas ka absoluuti e. mõistet, mis kirjeldab kõrgemat kõigest, sh kõrgemat olematusest, n’est pas? –
mehelikkus pole tingimata naiseliku vastand. kuigi jas, ‘miski’ otsib alati ‘mitte-miskit’. kui jalgrattaparandaja on supermanile kangelane, on superman muutunud mitte-kangelaseks. samamoodi muudab mehe mitte-naiseks ‘naise’ instantsi nimetamine.
substantsist eraldi võttes ei saa üks võrduda teisega, sest oleks siis üks ise või teine ise, mitte aga sama heterogeensega. seega ei saa mees olla naine, küll saab ta olla inimene, nagu saab ka naine olla inimene. inimese-siseselt on mehe kriteeriumid samavõrd kokkuleppelised või harjumuslikud kui naisegi. naist meeste riietes üldjuhul meheks ei peeta. ka vastupidi. niisiis on sooline vahe ikkagi kehaline ning -likkuse määrab selle soo nimetamise tinginud hoiakute ja seaduspärade süsteem. mees tuntakse kleidi, kingade, paruka, meigi jms kamuflaaži alt ära, sest me oleme küll harjunud, et need atribuudid naise juurde kuuluvad, kuid just samal põhjusel ei tühista nad meest, kes neid kasutab – nad ei ole mehe kui nimetuse harjumuslik osa. nt kui leiame kahe nokaga linnu, ütleme selle kohta ‘kahe nokaga lind’, sest tavaliselt on nad ühe nokaga. kui aga kõikidel lindudel oleks kaks nokka, ütleks me lihtsalt ‘lind’.
ning kui mees ihaleb vastandit, mitte-end, ei taha ta tegelikult endale seda, mis mitte-enda moodustab. kui kõiksugu välimusele suunatud keemiatooted, kumulatiivne garderoob jne on naiselik – kas mehelik on enda välimuse unarusse jätmine? [vt.lI] looduses näivad mehed alati end ehtima kukkuvat, kui vähegi naisi lähedal. naised on need pruunikashallid ja vagurad, kes isaste kiimlemise-kemplemise ära kannatavad ning targemate asjade (nt pesas pere kasvatamisega) tegelevad. see tagasihoidlikkus hakkab silma näiteks kreekas, kus mõnikord naisi üldse tänavapildis pole. ainult nillivad-lobisevad meesterahvad. ilmselt lobisevad naised tubaselt, kohvitassi taga, ning seda kõvemini, kuna seinad neid varjavad. müüt.
inimeste maailmas on värvidega pisut teised lood. pruun-hall tagasihoidlikkus on vist pigem meeste lava. 2) tume, tugev, vastupidav, funktsionaalne, tõsine.(/2) kui pepuvahe istudes paistma hakkab, oled triivinud naisteriiete osakonda. ja kui jahe hakkab, pigem džemper kui lahtise kaelusega pilvepehme kampsun. 2) pigem seljakott; ja kui üle õla, siis ei mingit sädelust.(/2)
5) maateadusest mäletame, et kahe riigi vahel on piiritsoonis ‘eikellegimaa’. rõiva-ja aksessuaaritootjad võivad samuti sinna unisexi alasse minna. tarbija valik sõltub ilmselt sellest, kas hommes-variandiga pole liiale mindud. tulemuseks võib küll olla meeste seljakott, kuid selle välimus sisaldab endas nii sydney ooperiteatrit kui cadillac escalade’i. sel juhul valin eikellegimaa ning riskin mõningase androgüünsusega. moe pärast ei tasu ju rõvetsema ka hakata.(/5)
[>lI] minu kosmeetikatarvete hulka kuuluvad näiteks hambahari ja roll-on. lubjase vee tõttu kasutan ka kätekreemi. raseerimisvahtu kasutan paar korda kvartalis, sest habe on mu bioloogiline osa ning selle nüsimine on umbes sama mugav kui golfiväljaku korrashoid küünekääridgea või olla duncan mcleod aheldatuna ookeanipõhja. 3) oma kotis kannan ma iga päev kaasas fotokomplekti, kaustikut, pastakat, taskunuga ja insuliinisüstalt. huulepulk – ei. peitepulk – ei. ripsmetušš – ei. kamm – ei. kätekreem – ei. nöokreem – ei. vatipadjakesed – ei. puhastusvedelikud, sh meigieemaldaja – ei. peegel – ei. elastne silindrikujuline värviliste pliiatsitega pinal, et roosasid ükssarvi joonistada – ei. muusikamängija valgete kõrvatroppidega, sest kuulmist vähem rikkuvad klapid on liiga suured ja tõmbavad tähelepanu eemale mu hoolitsetud välimuselt – ei. [/lI] (/3)
kõik mehed ei ole kindlasti pohhuistid ja paljud, kui mitte mõned neist hoolitsevad oma välimuse eest rohkem kui kõik naised kokku, aga oma välimusele mõtlemine käib meestel siis järelikult kuidagi teistmoodi, kui juba on olemas sellised asjad nagu mehelikkus ja naiselikkus. selgemalt tuleb see välja ehk rõivastuses. kirun küll, et meeste riided on nii palju kallimad, kuid õige ka. kui ma midagi ostan, siis kestma.kauapüsiva, püsivate väärtushinnangutega jne. see peab olema nii hea, et ma kasutan seda aurustumiseni ning vajadus uue järele pole tunne, vaid mõte. ma ei ütle, et mehed ei tunne (või naised mõtle), vaid mina isiklikult tunnen end rämedalt ahistatult, kui mulle avaldatakse survet osta uus kaamel, sest praegune tundub nädu. võib-olla väike näide: ajateenistus ei tundu pealtnäha (ja tuttavate ütluste järgi) kuigi mõnupritsiv kvaliteetkogemus, väärtuslik üle pilvepiiri. aga – kui ükspäev ida-virumaal revolutsioonilipud tõusevad ja autonoomset osariiki relvaga kätte hakkavad võitlema (ilmselt kasutades makaroveid, terasvaiu ja nakkusohtlikke süstlaid), olen valmis vastu võtma sõjaväelise distsipliini, sest ma ei teaks, mida teha. seda ütlesks mulle kõrgem ohvitser (kui ta isegi teab). ajan kulmud ära, lõikan ripsmed maha, panen kummiülikonna selga ja tudish! tudish! tudish-tudish! – piiks!
muidugi määrab soolikkuse ka sugu ise. isegi postmodernistlikust seisukohast pole bioloogiline sugu eitatav igasuguse muu info ja müra poolt tekitatava juures. info võib tekitada petliku mulje soost, kuid nagu on ka keelel osad, mida ei saa ümber lükata, on need ka sool. muidugi pole miski täiuslik ja vahel eksib mõni kromosoom ära sinna, kuhu ka robert falcon scott ära ei eksiks. aga geeniinfo on ju ometi inimese sees. see, mis ta soo väljastpoolt määrab, on ainult nipet-näpet. näiteks laste kasvatamine. 4) stereotüüp igatahes räägib, et isaks saamine on tihtipeale soovimatu ning hirmus õudne lugu. nagu see polekski looduslikult õige, et sperma emakasse satub. kohe pärast sündi on muidugi lapsel side isikuga, kelle vaagnaluust ta päädis, kuid varsti peaks isad käru taha kupatatama ning emad tööle tagasi. parem on ‘meie laps’ kui ‘laps, kellega seotud igapäevaste tegevuste toimeviimist ma jälgisin uhkeldusnaeratusega, hoides naist käevangus ja plutitades beebi ninakest iibeasjades kangelaseks olemise märgiks’. teatud mõttes on väike inimene muidugi suur inimene ja riigiasjades vaid majanduslik objekt, aga tundub veider, kui mehed häbenevad end isana näidata selle mõiste tegelikus valguses. kui üksikema saab lasteaiast naasvalt nääpsult küsimuse ‘aga miks minul issit ei ole?’, siis pole asi vist selles, et naisi on arvuliselt rohkem ja mehed on ula peal seda ära kasutamas, vaid pigem prioriteetide tendentsis.
isad, lapsi kasvatama!
head naistepäeva,
mehelikkus pole tingimata naiseliku vastand. kuigi jas, ‘miski’ otsib alati ‘mitte-miskit’. kui jalgrattaparandaja on supermanile kangelane, on superman muutunud mitte-kangelaseks. samamoodi muudab mehe mitte-naiseks ‘naise’ instantsi nimetamine.
substantsist eraldi võttes ei saa üks võrduda teisega, sest oleks siis üks ise või teine ise, mitte aga sama heterogeensega. seega ei saa mees olla naine, küll saab ta olla inimene, nagu saab ka naine olla inimene. inimese-siseselt on mehe kriteeriumid samavõrd kokkuleppelised või harjumuslikud kui naisegi. naist meeste riietes üldjuhul meheks ei peeta. ka vastupidi. niisiis on sooline vahe ikkagi kehaline ning -likkuse määrab selle soo nimetamise tinginud hoiakute ja seaduspärade süsteem. mees tuntakse kleidi, kingade, paruka, meigi jms kamuflaaži alt ära, sest me oleme küll harjunud, et need atribuudid naise juurde kuuluvad, kuid just samal põhjusel ei tühista nad meest, kes neid kasutab – nad ei ole mehe kui nimetuse harjumuslik osa. nt kui leiame kahe nokaga linnu, ütleme selle kohta ‘kahe nokaga lind’, sest tavaliselt on nad ühe nokaga. kui aga kõikidel lindudel oleks kaks nokka, ütleks me lihtsalt ‘lind’.
ning kui mees ihaleb vastandit, mitte-end, ei taha ta tegelikult endale seda, mis mitte-enda moodustab. kui kõiksugu välimusele suunatud keemiatooted, kumulatiivne garderoob jne on naiselik – kas mehelik on enda välimuse unarusse jätmine? [vt.lI] looduses näivad mehed alati end ehtima kukkuvat, kui vähegi naisi lähedal. naised on need pruunikashallid ja vagurad, kes isaste kiimlemise-kemplemise ära kannatavad ning targemate asjade (nt pesas pere kasvatamisega) tegelevad. see tagasihoidlikkus hakkab silma näiteks kreekas, kus mõnikord naisi üldse tänavapildis pole. ainult nillivad-lobisevad meesterahvad. ilmselt lobisevad naised tubaselt, kohvitassi taga, ning seda kõvemini, kuna seinad neid varjavad. müüt.
inimeste maailmas on värvidega pisut teised lood. pruun-hall tagasihoidlikkus on vist pigem meeste lava. 2) tume, tugev, vastupidav, funktsionaalne, tõsine.(/2) kui pepuvahe istudes paistma hakkab, oled triivinud naisteriiete osakonda. ja kui jahe hakkab, pigem džemper kui lahtise kaelusega pilvepehme kampsun. 2) pigem seljakott; ja kui üle õla, siis ei mingit sädelust.(/2)
5) maateadusest mäletame, et kahe riigi vahel on piiritsoonis ‘eikellegimaa’. rõiva-ja aksessuaaritootjad võivad samuti sinna unisexi alasse minna. tarbija valik sõltub ilmselt sellest, kas hommes-variandiga pole liiale mindud. tulemuseks võib küll olla meeste seljakott, kuid selle välimus sisaldab endas nii sydney ooperiteatrit kui cadillac escalade’i. sel juhul valin eikellegimaa ning riskin mõningase androgüünsusega. moe pärast ei tasu ju rõvetsema ka hakata.(/5)
[>lI] minu kosmeetikatarvete hulka kuuluvad näiteks hambahari ja roll-on. lubjase vee tõttu kasutan ka kätekreemi. raseerimisvahtu kasutan paar korda kvartalis, sest habe on mu bioloogiline osa ning selle nüsimine on umbes sama mugav kui golfiväljaku korrashoid küünekääridgea või olla duncan mcleod aheldatuna ookeanipõhja. 3) oma kotis kannan ma iga päev kaasas fotokomplekti, kaustikut, pastakat, taskunuga ja insuliinisüstalt. huulepulk – ei. peitepulk – ei. ripsmetušš – ei. kamm – ei. kätekreem – ei. nöokreem – ei. vatipadjakesed – ei. puhastusvedelikud, sh meigieemaldaja – ei. peegel – ei. elastne silindrikujuline värviliste pliiatsitega pinal, et roosasid ükssarvi joonistada – ei. muusikamängija valgete kõrvatroppidega, sest kuulmist vähem rikkuvad klapid on liiga suured ja tõmbavad tähelepanu eemale mu hoolitsetud välimuselt – ei. [/lI] (/3)
kõik mehed ei ole kindlasti pohhuistid ja paljud, kui mitte mõned neist hoolitsevad oma välimuse eest rohkem kui kõik naised kokku, aga oma välimusele mõtlemine käib meestel siis järelikult kuidagi teistmoodi, kui juba on olemas sellised asjad nagu mehelikkus ja naiselikkus. selgemalt tuleb see välja ehk rõivastuses. kirun küll, et meeste riided on nii palju kallimad, kuid õige ka. kui ma midagi ostan, siis kestma.kauapüsiva, püsivate väärtushinnangutega jne. see peab olema nii hea, et ma kasutan seda aurustumiseni ning vajadus uue järele pole tunne, vaid mõte. ma ei ütle, et mehed ei tunne (või naised mõtle), vaid mina isiklikult tunnen end rämedalt ahistatult, kui mulle avaldatakse survet osta uus kaamel, sest praegune tundub nädu. võib-olla väike näide: ajateenistus ei tundu pealtnäha (ja tuttavate ütluste järgi) kuigi mõnupritsiv kvaliteetkogemus, väärtuslik üle pilvepiiri. aga – kui ükspäev ida-virumaal revolutsioonilipud tõusevad ja autonoomset osariiki relvaga kätte hakkavad võitlema (ilmselt kasutades makaroveid, terasvaiu ja nakkusohtlikke süstlaid), olen valmis vastu võtma sõjaväelise distsipliini, sest ma ei teaks, mida teha. seda ütlesks mulle kõrgem ohvitser (kui ta isegi teab). ajan kulmud ära, lõikan ripsmed maha, panen kummiülikonna selga ja tudish! tudish! tudish-tudish! – piiks!
muidugi määrab soolikkuse ka sugu ise. isegi postmodernistlikust seisukohast pole bioloogiline sugu eitatav igasuguse muu info ja müra poolt tekitatava juures. info võib tekitada petliku mulje soost, kuid nagu on ka keelel osad, mida ei saa ümber lükata, on need ka sool. muidugi pole miski täiuslik ja vahel eksib mõni kromosoom ära sinna, kuhu ka robert falcon scott ära ei eksiks. aga geeniinfo on ju ometi inimese sees. see, mis ta soo väljastpoolt määrab, on ainult nipet-näpet. näiteks laste kasvatamine. 4) stereotüüp igatahes räägib, et isaks saamine on tihtipeale soovimatu ning hirmus õudne lugu. nagu see polekski looduslikult õige, et sperma emakasse satub. kohe pärast sündi on muidugi lapsel side isikuga, kelle vaagnaluust ta päädis, kuid varsti peaks isad käru taha kupatatama ning emad tööle tagasi. parem on ‘meie laps’ kui ‘laps, kellega seotud igapäevaste tegevuste toimeviimist ma jälgisin uhkeldusnaeratusega, hoides naist käevangus ja plutitades beebi ninakest iibeasjades kangelaseks olemise märgiks’. teatud mõttes on väike inimene muidugi suur inimene ja riigiasjades vaid majanduslik objekt, aga tundub veider, kui mehed häbenevad end isana näidata selle mõiste tegelikus valguses. kui üksikema saab lasteaiast naasvalt nääpsult küsimuse ‘aga miks minul issit ei ole?’, siis pole asi vist selles, et naisi on arvuliselt rohkem ja mehed on ula peal seda ära kasutamas, vaid pigem prioriteetide tendentsis.
isad, lapsi kasvatama!
head naistepäeva,
