vaataja surm. sui generis või post mortem?

väike ja igav vahelepõige enne mehelikkuse ja nimetamise jämedamat uurimist:

eesti (nõukogude) entsüklopeedia annab küll vaste nägemisele, kuid mitte vaatamisele. viimasele saab siiski võtta vasteks vaatluse, mis on selle targa raamatu järgi nägemise sihipärane ja valiv kasutamine. teisalt eeldab nägemine valguse olemasolu – täielikus pimeduses võib siiski vaadata, kuid näha ei saa. sellesse pimedusse ilmunud valgustäpi puhul hakkab nägemine aga kehtima, kuigi vaatluse all on ju ka mittenähtav. igapäevases mõtteviisis on mustad kohad ikkagi näha, nad moodustavad loomuliku osa vaadeldavast objektist. samas on võimalus nähtavaks nimetada valgustatud või valgust eritavad objektid, mis ei asu optilise süsteemi vaateväljas. teadvustus võimalusest neid näha pole aga veel vaatamine. elioni kodupakett pakub nt. 40 kanalit, kuid korraga on ekraanil 1. võrreldes seljataguste objektidega on ülejäänud telekanalitel muidugi vähem potentsiaalset nähtavust. vaatluse muudavad keerulisemaks ka objektide heledused (päike) või asetsus teiste objektide taga.varjatud e. salajast vaatlust rakendatakse juhul, kui objekti (nt. hälvikuid) ei saa uurida vahetult või on uuritavad selle keelanud.

nägemine või vaatamine pole ainult individuaalsed – nähakse ju ka näidatavat ning vaadatakse vaadatavat. esmalt näeb kõrvalseisja vaatajaid ning tunneb siis instinktiivset vajadust liituda vaatlusega. need, kes inimese nägemisvõimet kasu teenimiseks ära kasutavad, üritavad kollektiivset vaatamist esile kutsuda, kol. nägemist muuta kohustuslikult vabatahtlikuks. praktiseerijateks reklaammeedia ja televisooni prime-time’i spetsialistid. televisiooni viga paistabki enamasti olevat see, et seal on küll palju näha, kuid vähe vaadata. sihtgrupi ja tootja mõiste ei ole nii selged kui näiteks reisikaartide puhul, mida ilmselgelt just reisileminejad ostavad. enamus trükireklaamis ja ringhäälingus pakutavast muudab aga küüniliseks ja ettevaatlikuks ning peamine on küsimus, miks peaks keegi end selle toote suhtes vaatajana tundma. miks peaks ta vaatama saadet kui objekti või vaatama objekte selle sees, suhestuma nende suhetega? saatja püüab vastuvõtjat tundma õppida, et tõsta signaali kvaliteeti, kuid see täpp pimeduses, mida ta kasulikuks infoks peab, on tihti samasugune müra kui pandimensionaalne valgusvoog, millest vastuvõtjale on infoks vaid üks osa miljardist.

nägemishäired on kaasasündinud või haiguse või trauma tagajärjel tekkinud. / mõnel juhul saab nägemishäire põhjuse kõrvaldada operatsiooniga või nägemist korrigeerida optikavahendiga, mõnikord tuleb nägemist kompenseerida.

vaatamine või vaatlus ise on juba loomult nii rämedad sekkumised, et selle teostajat võib nimetada tahtliku infovea tekitajaks ja nägemishäire omanikuks. kui (läbi salvestusseadme objektiivi) vaadatav isik on teadlik vaatlusest, eritab ta vastavat infot, muudab oma signaale. salajase vaatlusobjekti signaalid muutuvad aga vaatajas, isegi luuakse seal – soovist vaatlusel mingisugust infot saada võib leida lahenduse selle info sobitamises tegeliku info lünkadesse. vaatlus ise aga millegipärast unustatakse, info tundub tähtsam. tühjas metsas langev puu ja ragin peaksid siis ka palju puhtamad signaalid olema; nägemine info õigsuses turvalisem kui vaatamine. purskav geiser ei purska lihtsalt temperatuuri ja maakoore õõnsuse loomuliku olemusena, vaid purskab turistide jaoks.

Sildid: nägemine, vaataja surm, vaatamine