kui aga olev ei naase apeironisse (e. toodab ennast oma piiride tekkimisest saati lõmatult tulevikku), pole piir olemisele tema über, vaid ainult taga – puudub hävimise piir või see pole määratletav. selle oleva piir on apeiron, piiritus. taastootmine ajas võimaldab lükata tekkimise piiri unustusse. nii on ta justkui olev, kuid hävitab enda olemise piire. ei mõtle ma aga üksikut olevat, sest pole ju apeirongi ainsuses. üks õun võib küll tekkida ja hävida, kuid tal on palju kestvama oleva – õunad – osa.
puutumata loodus on inimesest rikkumata. puhas loodus on inimestevaba. sa ei saa minna täiuslikku loodusesse, sest sinu kohalolek rikub ideaalse (ideelise) looduse.
et saada luba metsa maha raiuda, tuleb tegeleda paberimajandusega. bürokraatias kasutusel olev paber on aga samuti metsast pärit.
olenemata sellest,
kui sagedasti sa mu blogi külastad,
on nüüd aeg selja taha vaadata
Sildid: paradoks, vaataja surm
