‘kauapüsiv’ on juba välja pakkunud aja, mis on korraga ümber kõigi võimalike telgede pöörlev kera. miks inimene aga ei suuda üldjuhul mõista seda ühtaegu mõõtmeteta ja mõõtmatut kera? sest aeg toimib kehas, nagu meil on. kõigil on selline, me elame neis päev päeva järel ja sellest tuleneb ka meie lineaarne narratiiv, võimetus kogeda paralleelseid tegevusi. võib nimetada kõrvutitoimuvaiks ju sinu kõndimist ja pangaröövi teisel pool tänavat, kuid sinu kogemus on ikkagi lülitatud sinu lineaarsesse olevikku. sa ei ole samal ajal kiljuv teller ja imestunud möödakäija. pole split-screeni, four- või sixteen-up’i. masinaks olemine ei aitaks samuti kuigi palju. väljastpoolt jutustuste vastu võtmine sõltub töötlemisele alluva materjali hulgast. nii saaks lihtsustada sõbrantsi vaeva ja info sellest, kes kellega käib, saabuks reaalajas sinu (t)ajusse, kuid kuidas piirata ja määratleda infot, mida sa vastu võtad. mida välja jätta? ning kas see töötaks teises suunas – mitme keha puhul? soovides koolipingis istudes jalkamängust mitte ilma jääda võiks samamoodi saata infona laiali oma kohalolu ja paljundada end situatsioonidesse, kust tuleva info vastuvõtule lisaks oodatakse ka sinu kohalolu.
ahaa! see kurikuulus sõna – see ‘kohalolu’, mis määrab ‘vaataja surma’ ning sünnitas olematuse teooria. praegu tuleb ta mängu küsimuses, kas ja milline on ülalmainitud multiteadvuses kohalolu.
asjad ei pea tingimata käegakatsutavalt olemas olema, et neist rääkida saaks. on mõisted abstraktsete ja kasutatav sõnavara ettekujuteldavate kohta. nii saab räägitava taustaks olematus, ehk see, mida räägitavad ei sisalda, kuid milles nemad sisalduvad.
nii sõltub ka kujuteldava multiteadvuse kohalolu iseloom ainsa teadvuse kohalolu mõistmisest. kõige tõenäolisem on tulemus, et miski ei garanteeri nii suure hulga info teadlikku vastuvõttu e. hakkab toimuma pigem nägemine kui vaatamine e. palju paksu olematust.
selle nädala lemmik google mapsi kaudu
on colorado, nebraska ja kansase põllud
