tapeetide mimikri simulaakrum

ega asjata öelda, et kuulsus hobustega tuleb, härgadega läheb. sisisesin sisimas enesenäitajate autorivägevuse mülkaserval ja jõudsin välja mujalegi. pealtnäha paistab screensaverite ihalusobjektiks saamine üsna lihtne. paari filmirolliga asi jopes. teisalt ei paista välja, kui niisket lobistamist on tehtud, et seda inimest naispea või meespea osa täitjaks punnitada. tulem on aga üks: paar rolli mõnes rom-, veel parem äkskömis, ja sa oledki CELEBRITY. muusikuid näeme tavaliselt tihemini, aga see selleks. peale kuulsuste ametitöö tahame teada, mis nad veel teevad. lõpuks, millised on nad haavatavana, meigita, poolalasti rannas. või päris-alasti voodis kellegi teisega, keda me tahame näha haavatavana, meigita, poolalasti rannas ja kellegi teisega voodis. nende korda ja süsteemi on ju ometi vaja segada, proovile panna – nende elu heidetakse neile ette ja nad nimetatakse kõikvõimalike skandaalide osaliseks. nii saab sellest nende uus elu – pidevalt manipulatsiooni all olev peitmise-otsimise mäng. nad on end kord juba näidanud, tahtes tähelepanu. nüüd ütleme meie neile, mida nad veel peaksid meile näitama (et saada meie tähelepanu). nende exhibitsionism, meie voyeurism. nii elame me läbi nende oma elu. või nemad elavad läbi enda oma elu, mille me neile oma elust läbi projitseerime, soovides nende elust vormida sellise nende elu, mis tabloidide kaantel tähelepanu tõmbab. müüja-ostja suhe on siin muidugi keeruline.
kuulsuste elu on kollektiivne looming, kus osapoolte eesmärgid kipuvad lahknema. nagu oleks kaks tunneliehitajate gruppi, kellest üks tahab rajada tunneli läbi mt. high lõunast põhja ja teine rajada tunneli läbi mt. high põhjast lõunasse. 1. grupp soovib alustada 16 juunil ja 2. grupp 16. juunil. nende tunnelimasinad põrkuvad 2 mm nihkega keskmetest.
läbi mt. high tunneli hakkab sõitma tramm nimega iha. räpane, grafitiga soditud, reklaamist umbes tramm, milles sõidavad perverdid. sõit kestab kaua ja nende tegevuseks reisi ajal on skandaalide tootmine, üritades neid ka illustreerida teleobjest püütud piltidega ‘kuulsustest’, kes kõik kannavad millegipärast päikseprille. sihtpunktis peavad nad väljuma ja jätavad maha oma toodangu, kantuna kõikidel meediumidel. töölisklass, kes pärast ajakirjanike lahkumist vagunitesse siseneb, vaevleb veidi selle infokoorma all, asub seda siis sorteerima, ignoreerima, omandama, tõrjuma, ümber korraldama. ja see mõttetus kestab päevast päeva! kuradi vändagondlid!