mõttekäik uskuvast inimkonnast

tegemist on kokkuvõttega minu ususkeptilistest vaadetest, kokkulangevused tekstiga ‘inimene on mõistuslik olend’ jms.

Sel ajal, kui meditsiin oli veel lapsekingades ja väheste privileeg, omas jumalikkus suuremat ja müstilisemat kaalu. Kui katk laastas Euroopat, surid patused, pühakud aga mitte. Kiriku suhtumise võis kokku võtta üsna lühidalt: keha on patune, anatoomia uurimine keelatud; haigused pole meie mure, me ei räägi sellest, sest see pole püha; meie usk on päästnud rohkem elusid kui väheuuritud meditsiin; kuiva-jalaga-läbi-lombi-diskreetsus on Jumala tahe.
Kunagi tegid inimesed, kes ei olnudki nii väga kaua aega tagasi puu otsast alla roninud ja sirgelt maa peal kõndima hakanud, suure ja saatusliku vea. On loogiline, et kui midagi ei saa seletada, siis kuidagi seda ikka seletada saab. “Seletamatute asjade pada” nimetati hiljem delikaatselt ümber, et oleks kiiremini öeldav, “jumalaks”. Sellest on muidugi väga kahju, sest jumala hääl puust, nahkadest ja sulgedest valmistet kuju suus ei olnud mitte mõni jumal, vaid hõimujuht, kes enne rahva kohalejõudmist kuju sisse puges. Mõne tuhande aasta sees praegusest hetkest tagasi juhtus midagi veel veidramat. Inimese käe alt hakkasid ilmuma tekstid, mis kinnitasid, et jumal on loonud inimese, mitte vastupidi nagu tegelikult. Noist fataalseist päevist peale räägivad inimesed viimsest kohtupäevast, kuid ei tea tegelikult üldse, mis on headus ja mis kurjus. Pühakiri ei räägi üldse millestki, mis sisaldaks tõde jumala ja saatana kujude kohta. Enam ei saa aga tehtut tagasi võtta. Inimene on nõrk ja jääb selliseks koos või ilma absoluuditeooriateta.
Kurvem veelgi on tõsiasi, et kellegi tugevdamise tagajärjeks on religiooni puhul hoopis üldine nõrkuse kasv – kus usk üksikisikule tuge annab, seal samas viib ta selle inimese ka konflikti teistega, kes usuvad muud. Miks üldse uskuda, kui see toob kaasa palju rohkem kannatusi kui mitte-uskumine?
Hea põhjuse mitte uskuda annab ratsionalism väitega, et inimene on mõistuslik olend. See mõistus on nii õnnistuseks kui ka koormaks. Ühelt poolt suudame oma aju kasutades nii palju saavutada, kuid teisalt kerkib nii palju uusi põhjatu auguna haigutavaid küsimusi ja elu tühisust kandvaid tundeid, et mingi lohutustpakkuva jumaluse väljamõtlemine tundub pääseteena. On imestusväärne, et see väljamõtlemise ja ettekujutuse akt kuidagi ära varjatakse või meelega unustatakse.
Religiooninormid põhjendatakse jumaliku autoriteediga, ilmutusega, kirjasõnaga. Esimene neist on mingi kaudne ähvardus, millel pole kordasaatjat. Teine on soovunelm või unenägu. Kolmandaks pole “jumala sõna” lihtsalt võimalik, sest kirjasõna tekst saab siin ju ise jumalikuks, k.a. autoriteediks, seega – asi põhjendatakse iseendaga (nt. “see on jumala sõna, sest see on piibel”). Ma saan aru, kui see moraali puhul nii mingil määral töötab, religiooni puhul aga mitte. Ehk koostaks siinkohal väikese sõnastiku. Vaatame siis – jumalik autoriteet = taat, kes ütleb miskipärast, et nii on ja kõik. Ilmutus = naised saunas rääkisid, sest oli palav ja nad muutusid uimaseks. Kirjasõna = kirjutaks nüüd mingi õpetlikkuse maiguga muinasloo.
Kuivõrd mõistuslik olend on inimene, kes lubab totalitaarset religiooni? Miks moraal kui geneeriline hea elu mootor midagi sellist välja ei puksi? Ju siis poleks midagi kirjutada ka, inimese loometahe ei saaks realiseeritud ja unistused jumalustest tuleks alla suruda. Nii peamegi paremaks hoopis usuvabadust, kus piltlikult ette kujutades leidub grafomaanidest religioonihitlereid, kes muudkui kribavad ja siis oma teosed netti üles laevad, blokeerides samas hinnete 1-4 valimise võimaluse, lubades valida vaid hinnet 5; samuti kirjutavad positiivseid kommentaare nende varikontod ja negatiivsed kommentaarid kustutatakse.
Kuigi religioon ei kao kuhugi, arvan ainult ilmalikule eetikale toetuva inimkonna mingil määral olema võimaliku. Miski hea ega halb ei deklareeri ju end sellena ise. Kui asjad, mille seast me valime mõned headeks ja teised halbadeks, hõljuks kusagil meie teadlikkuse ulatusest väljas, oleks nad seal kuni meie sekkumiseni mingid asjad, millel pole väärtusi ega omadusi üldse. Kui me kord aga juba mingi sekkumise neisse teeme, kust me siis teame, mis on hea või halb? Samamoodi muutub jumal meie tahtest ja teadmisest eraldatuna omadusetuks, tahaks öelda – olematuks. Kui me aga kutsume esile tema olemise, siis kust teab jumal midagi hüvedest või kust teame meie neist midagi. Mida jumal tahab ja kas ta ise seda teab?
Valiku teeb ju lõpuks ainult inimene ise. Jääb segaseks, miks määratakse jumala moraali autoriteedina miski, mida trükivad ilmalikud trükipressid? Piiblid lihtsalt ei ilmu valge tossu ja metatron-kõkutuse saatel kuhjadena kalalaevadele, ehitusplatsidele, lennujaamade vetsudesse või keset ralliradasid. Millest au jumalale kõrges, kui kõik tema tööriistad, k.a. karistus jumaliku seaduse rikkumise eest on ilmalikud? Kui kellelegi aga on tõde see hüve, milleni ta tahab jõuda ning millegi tõesuse kindlakstegemiseks on ju vaja tõestust, fakte, ei hooli see keegi ilmselt puterdavaist vabandustest viimsepäeva tähtaegade edasilükkumise kohta või põrgu aadressi teemast kõrvalehiilimisest. Enesetapja võib end laava ja kolmharkide seltskonna asemel kergesti avastada surnukuuri ja –matja vahetust lähedusest. Jumaliku doktriini faktidele tõestuse otsija satub keset religiooni põhialust – keset vale.
Monoteogaamilise ühiskonna sõltuvus enda loodud valest on lausa piinav vaadata. Jumalal on meie otsustusvõime hea või halva üle ja tema normide autoriteediks on me endi tahe alluda valeväidete süsteemile absoluutfiguuri algloovatest, kõikvõimsatest ja ürgheadest omadustest. Tegelikult on religioonimoraal aegunud. Nii-öelda juriidiline moraal on selle edasiarendus ja parandatud versioon, sest me ei ole enam üllatunud, et me ise tulime mõtte peale pere, isikliku vara ja tõe väärtustamisest. Me ei karda enam iseennast nii palju ning julgeme oma otsuseid hüvede kohta vastu võtta kui enda omi, mitte kui kellegi väljamõeldud teise omi. Õigustus “mina kuuletun ainult jumalale ja jumal ei kõnele sinus, seega ei tee ma sinu tahetut” muutub asjatuks. Sinule antud heast hinnangust saad sa varem või hiljem mingit kasu ja kui sa seda kasu tahad, pead moraalile alluma.
Miks meil üldse on üks jumal? Kui tosin jumalate hulgana hakkab tõesti nõudma ülevaatajat neilegi e. peajumalat, siis jätame alles kaks. Nii palju sellepärast, et üks on tinglikult hea ja teine halb. Päriselt aga, oletame, jagavad nad kumbki oma käske, andmata neile hinnangut ja jagades neid ilma kavatsusteta. Meie usume, et nii jumal 1 kui ka jumal 2 tahab, et teda usutaks ja kuna usume, et jumala käsku peab täitma, siis me usume. Mõlemad käsivad end uskuda ja mõlemad oma käske täita. Kumbki ei lähtu millestki ega põhjenda midagi mõne autoriteediga. Nende jumalate käsud aga on juhtumisi täitsa vastuolus. Kui me neid käske täites kuidagi otsustama peaks, et üks jumal halb ja teine hea on, seame antud binaarsüsteemi neist kõrgemale, s.o. hakkame ise jumalateks nende üle. Nii anname meie käsu jumalale, kelle käsud põhjustavad kannatusi, ära kaduda. Meie-jumal hävitab kelle-käskude-täitmine-tõi-kannatusi-jumala. Nüüd võib järgneda meie-jumala taandumine meiks ning heaolu toovate käskudega jumala taasjumalastamine. Võib järgneda ka avastus, et kui meil on otsustusvõime jumala headuse või kurjuse üle, on see ilmselt ka meie enda üle ning kõigi nende asjade üle, mille üle jumalalgi oli ning me võime elada ilma jumalata, tehes ise asju ja vältides nende tegevuste kordamist, mis kannatusi põhjustavad. Ergo olemegi vabad.
Tegelikkus ei ole loomulikult nii lihtne. Võtta vastu filosoofilist seletust jumala ebavajalikkusest on sama suur ususamm kui ükskõik millise maailmas esineva religiooniga liitumine. Tegelikkuses ei taha me ise oma moraaliotsuseid teha, sest paljud neist nõuavad vastutust, mille kandmine oma õlgadel oleks orjus surmani, lükkamine enda õlult aga sekundiga saabunud lahendus. Isegi kui keegi laseb oma otsused teha jumalal, jääb ette väärtuse paradoks – kui õigustada oma väärtusi sellega, et need on jumala väärtused, siis miks peaks uskuja need omaks võtma. Eriti veel siis, kui need väärtused on kirja pandud pühakirjas, mida saab suures osas väga varieeruvalt tõlgendada.
Sõda tundub niisiis paratamatu. Miks ta tundub paratamatum Jeesuse ja Allahi vahel kui Jeesuse ja Buddha vahel, on ilmselt poliitika küsimus. Sõda olevat küll enne läbi, kui ta algabki (Baudrillard), kuid sellest hoolimata on tal kõikjal sissekirjutus. Kui hakkame aga keelama kohti, kus tal see on, peaksime lõpuks ka ennast e. inimese üldse ära keelama. Või piirama usuvabaduse manifesti. Nt lubada uskuda, kuid keelata religiooni autoriteediks toomine teiste kahjustamise puhul. Järgnev tõekspidamine, et üks religioon on ju ometi teistest parem ja kannatused, mis teisele ümberpööramisel tehakse, paratamatult vajalikud, on juba vabatahtlik.
Ehkki kõiksugu reeglistikke pidevalt täpsustatakse, ei paista religioon neile alluvat. Kruvid keeratakse aina pingumale. Vallandades eetikaeksperdid oma tööpostilt ja lastes kõigel minna, minebki kõik sinna, tänna ja metsa, lõpeb ülimas urkas. See oleks üks võimalus saavutada süsteemi taaskäivitus. Eeldatavasti on vabastatud kaose järgsed seadused aga suures osas identsed praeguse pingeliselt eiratud kaose ajal kehtivatega. Religioon ei kao kuhugi ning radikaalne fundamentalism ka mitte. Ja pole ka oodata “pehmet” religiooni, mis püsiks individuaalsete instantsidena (ainult individuaalse uskumisena, mida ei avaldata teistele) ega muutuks institutsiooniks e. püsiks nõnda turvalisena – mitu pead on mitu pead ja neid on raskem ohjata kui ühte pead. Paraku on kollektiivpea üks vägagi paikaloksuv asi, hõlmates paljut muudki peale religiooni. Vastasel juhul peaksime lootma “pehmele” ühiskonnale tervikuna, kuid siis kaoksid ju kokkulepped – igasugune suhtlus ohustab sellist süsteemi. Meil ei ole võimalik loota oma mõistusele sellisena, nagu ta on, sest just sel kujul on ta meid nõnda lootusetusse olukorda pannud, kus peame leppima sellega, mis on.
“Ma ei vihanud kunagi päris jumalat, kuid inimeste jumalat ma vihkasin.”
(Brian Hugh Warner)

mõttekäik looduse õiguste puudumisest

tegemist on pikema versiooniga tekstist ‘õhk, pask ja lilled’ ning õigustab meie dominantsi siin ilmas

Kultuur paistab esmapilgul inimeste sõna ja inimkonna juurde kuuluv. Lähemal vaatlusel võib leida mingile kultuuri mõistele vastavaid tõendeid ka mujalt loomariigist, kuid see ei muuda neid leide veel loomseks kultuuriks. Järgneb mõttekäik looduse õiguste puudumisest.
Esmalt võib kultuurina piiritlemise katses ära tuua kaks i-d. Esiteks intuitsioon – kust ja kuidas me tegelikult teame, mis kultuur on, pole selge. Sellest imbub mingi aimdus meie pähe läbi koolisüsteemi pingutuste. Erinevad õppeained toovad meieni suure hulga infot. Talletatud info aga pole iseenesest kultuur, selle õpetamine teistele ometi juba on ning niisugusena tunnistatakse kultuuri mõistet vast kõige laiemalt, k.a. loomade kultuuri eestkostjate poolt. Ent kui me peaksime seda surnud jänestele seletama, väidab ka Joseph Beuys, jääksime hätta. Niisiis oleme ilmselt mõiste sõnastamisel rohkem kimbatuses kui selle intuitiivsel mõistmisel. Ja peaksime olema sama intuitiivselt võimelised ära tundma mitte-kultuuri või selle piiri, kus üks otsa saab ja teine algab. Miks me siis nii eksinud nägudega oleme?
Teine i, innovatsioon, ei seleta samuti vist midagi. Võib ju niimoodi mõelda, et kultuur on –tuse upgrade ja piir läheb umbes sealt, kus mingi grupp teeb kokkuleppe ja selle tagajärjel luuakse midagi, millel on grupi jaoks mingi funktsioon ja tähendus. See ei ole veel kultuur, sest vajab enne selleks nimetamist toodud grupi poolt. Kuid antud kokkulepe on igati looming ja loomingu innustajaks (näiteks luuakse aforism tuule kohta ja pärandatakse seda lastele).
Tuleb välja, et peaaegu igasugune inimtegevus on kultuur. Kui aga otsitakse inimesest väljastpoolt kultuuri, nähakse kõike läbi meie liigi priviligeerituse raami. Ometi kasutame ju sümbolisüsteemi ja muid rumalusi. Põhimõtteliselt röövin ma siinkohal loomadelt kultuuritegemise võime, sest nad ei ole suutnud meile kuidagi selgeks teha, et neil oleks kultuur. Inimloom on looma upgrade, sest tal on riigipiiriks joon paberil, loomal aga piss. Ausalt öeldes peab kultuurist eemaldama selle, mis vastavat nimetamist ei tee või mille kohta nimetamist ei tehta.
Šimpansiuurijad nagu Jane Goodall muidugi teevad sellise nimetamise. Teadlased uurivad loomade ja lindude käitumist ja nimetavad mingite spetsiifiliste oskuste vaatluse ja imitatsiooni teel ära õppimist kultuuriks. Kuid seda leidu peaks õigesti väljendama otse neile loomadele, kel see käitumine leiti olevat. Me peaks astuma tööriistu katsetava noore šimpansi juurde ja teatama talle: “See, mis sa teed, on kultuur.” Kõneldul võib siis olla tuline õigus küsida: “Aga kas meie või teie kultuur?”
Üks inimene, kellega neil teemadel hiljuti vaidlema sattusin, oli seisukohal, et kultuur on ka siis, kui seda ei nimetata, siis kui lilled kasvavad, puud õitsevad, koerad sugu teevad. Looduse kultuur olevat see, “mis pole veel allutatud inimkultuurile, kuid on looduse harmoonia ehk siis mitteinimliku kultuuri osa. Tinglikult võttes jumaliku kultuuri osa, kes kogu loodu kristliku konteksti alusel kujundas.” Kuid kultuur on ju inimeste mõiste. “Mitteinimlik kultuur” öelda on saagida oksa enda all. Me peaksime ju siis kindlad olema, et kogu loodus seda, mis meie kultuurist väljapoole jääb, tõesti kultuuriks nimetab. See eeldaks kõikide liikide ja isendite omavahelist suhtlust antud kokkuleppele jõudmiseks. Lisaks peaks me selle nimetuse kuidagi looduse käest teada saama, kusagil looduses pole seni aga olnud infot selle kohta, et seal oleks meie kultuurimõistele mingi vaste.
Kahtlemata on loodus mingil määral kultuuri osa. Me tõesti kujundame lillepeenraid ja istutame metsa, kuid kultuuri alla kuulub sel juhul nimetatud tegevus istutamise, hooldamise, ümberkujundamise näol. Lill või puu ise sellest kultuuriks ei muutu, vaid jääb ikkagi looduseks. Ka kristlik kontekst, mis räägib maailma loomisest, on osa meie kultuurist ning tegeleb ainult ühe seletamisvõimalusega, kuid ei ole kuidagi võetav autoriteedina, mis lubab inimesest väljapoole jäävat loodust kuidagi jumalikuks kultuuriks nimetada, isegi mitte tinglikult. Genesis on ainult inimese kultuuri tekst, mis küll kirjeldab üht mõeldavat võimalust maakera tekke selgituseks, kuid ei ole absoluutne, jagades seda selgitust ainult asjasthuvitunud inimestele, mitte tervele loodusele. Pealegi selgitab absoluut antud tekstis inimestele üsna üheseltmõistetavalt, et nad peavad paljunema, maailma vallutama ja domineerima kõige elava üle; samuti pidi inimene ise kõik Maal asuva ära nimetama, ümbritseval ei olnud enne seda oma nime, ei enda ega kellegi teise poolt antut.
Niisiis sõltub kõik nimetamisest. Seejuures kasutame meelevaldset sümbol-sidet semioosi kroonijuveelina, millele me toetame ka teisi oma loomingu vilju, näiteks kunsti. Sümbol on (kui erandid välja arvata ja kui teaks, kas ja mis erandid) inimeste privileeg. Loomariigi rituaalid on kogu oma korrapära ja käitumisnormidega, seda küll, üsna mõjuva visuaalse narratiiviga, siiski indeksid. If x=n go to “S”, else if x=n2 go to “P” jne. Nii korralik kui ka juhuslik on see kindlasti, kuid samamoodi nagu õhk, roe või lilled ei tea, et meil on midagi, mida me kultuuriks nimetame, ei saa ka meie kunagi teha muud, kui vaid tõdeda asjaolude süsteemi. Oma nimetuste laiendamine meist väljapoolsele on see, mida ma soovitaks kõigil teha ettevaatlikkusega. Puu ja seene sümbioosi kultuuriks nimetamine on lihtsama vastupanu tee – palju raskem on ju välja hääldada, et see on evolutsiooni, liiginiššide ja muu sellisega seotud. Ma pean silmas seda, et sarnasuse alusel inimese mõiste andmine mitteinimlikule (nt. animismid – tuul ‘raputab’ puid, harakas ‘varastab’ sädelevat) aitab meil kohandada ümbritsevas maailmast tehtud pilti üldiseks suhtluseks, analoogide põhjal mõista. Et atmosfäär, floora või fauna teeb midagi, mis on nagu meie kultuur, on ainult siis õigusega öeldud, kui ütleja teadvustab, et ainult tema näeb seda sarnasust – see sarnasus ei ole absoluutne.
Muidugi juhiti mu tähelepanu siis sellele, et kusagil kultuuri või kunsti nägemine on subjektiivne hinnang. Sellega ütles oponent ise välja minu seisukoha, et mitteinimlikku kultuuri saab mitte-kultuuriks nimetada. Ning et “loodusel pole meie vaidlusest sooja ega külma”, on väga hästi öeldud ja on just täpselt ka mõte, mida olen püüdnud edasi anda – miks me arutame, kas paabulinnu toretsemine on kunst/kultuur, kui see on tõesti vaid tegevus, mida paabulinnud oma sulgedega teevad. Miks me nimetame looduses toimuvat inimese kultuurist võetud esoteeriliste sõnadega, kui see kuidagi looduses toimuvat ei mõjuta, küll aga meie endi hulgas vaidlusi tekitab? Seepärast ma arvangi, et looduses toimuvat ei tasuks kultuuriks nimetada, vaid looduses toimuvaks.
See kõik vihjab, et lisaks keerulistele ja võimsatele tööriistadele, millega me kõike domineerime, kasutame me selleks ka mingit sorti kultuurilist õigustust või vähemalt peaks kasutama. Inimeste hulgas on muidugi ka neid, kes sellise dominantsi vägisi kahtluse alla seavad, kuid see ei päästa maailma, kuna on pigem silmakirjalik ja emotsionaalne kui inimkonna suhtes asjalik. Võtkem näiteks radikaalsed loomakaitse-aktivistid. Alates seitsmekümnendatest on välja kuulutatud mitmeid loomade õiguste deklaratsioone, k.a. UDAW, mida pakutakse ÜRO-le ratifitseerimiseks samal määral inimõiguste deklaratsiooniga. Ühe väikese, kuid sellegipoolest ülitähtsa asjaolu on need võitlejad aga alati kõrvale jätnud. Tegemist pole ju loomade õiguste deklaratsiooniga niisama, vaid loomade õiguste deklaratsiooniga inimeste poolt (the human declaration of animal rights). Kuidas saab midagi sellist kahe silma vahele jätta? Loodusel pole meie deklaratsioonidest sooja ega külma. Kusagil ei kogune Marutõbiste Huntide Assamblee ja ei pea aru, kas tõvehulluse ajel inimest rünnata on moraalne või mitte.
Muidugi peaksime me loomade kannatused viima miinimumi. Kuid nende tapmise keeld on asjatu. Inimesel on õigusnormid, seadused, mis karistavad inimese tapmise eest. Lisaks oleme enamasti intuitiivselt liigi-istid ja tajume end võrdsena teise inimese ees, teise looma ees mitte. Aus on siinkohal nõuda lihaveistelt inimeste jaoks kirjutatud seadust, mis keelaks meil veiseid tappa. Aus on eeldada, et samamoodi, nagu mina tahan sekvoiat maha saagida, võib tema tahta minu kõõlused läbi lõigata. Meie saame minna šimpansi juurde ja talle öelda, et tema tegevus on kultuur või inimeste kultuuriga sarnasusi omav, kuid loom ei vasta samaga. “Loomad ei saa end ise orjusest vabastada,” ütlevad aktivistid ja paluvad seda teha meil. Samal põhimõttel töötab abordivastaste dogma nihe – hüüdlausest “minu mõistus, minu keha, minu valik” saab totalitaarne kuulutus “minu mõistus, sinu keha, minu valik”. Igasugused elupooldavad (pro-life) radikaalid on seega absolutistid ja ei arvesta, et kõik otsused teeme meie oma kultuuri sees ja sellest sõltuvalt ning vabastada loodust meie orjuse alt ei ole võimalik, kuna me elame loodusest ja kanname oma kultuuris edasi oma dominantsi tema üle, oma sõltuvust temast.
Looduse õigusi kaitstes jõuame lõpuks absurdini, kus inimelu pole midagi väärt ükskõik millise organismi kõrval Maal. See on hetk, kus oleme kõik oma kultuuri mõisted ja väärtused rakendanud looduse omandiks, nagu oleks loodusel need kogu aeg olnud, ning ise sureme välja. Tõesti, planeet saab meieta hakkama, kuid miski ei takista praeguse inimkonna kadumisel mõne miljoni aasta pärast tekkimast uuel. See uus inimkond aga ei leia eest killukestki seda kultuuri, mille me loodusele omistasime, enne kui viimane meist kadus. Nad ei leia eest ühtegi orkaani, mis nimetaks end naisenimega ega mitte ainsat atmosfääriseisundit üldse, mis kutsuks end heaks või halvaks ilmaks; ei ühtegi kana, kes teataks oma nõusolekust koostööle ainult vabapidamise tingimusel, õieti ei leia nad eest ühtegi elusolendit, kes keelaks neil end kasutada omakasupüüdlikel eesmärkidel, seega võivad inimesed seda ka teha. Ja võime ka meie.