teatrikriitika puhul isikliku mulje soovitamise või mittesoovitamisega kokkuvõtmine on minu arvates heatahtlik tava ja aitab potentsiaalsel publikul siis, kui lavastust veel etendatakse, kujundada oma otsust antud lavastuse vaatamise või mittevaatamise suhtes. artiklid ja esseed, mis paigutavad kusagil laval toimunu võõrkeelseist fraasidest umbsesse teoreetilisse mõttepatta, on kindlasti ka äärmiselt vajalikud, kuid võib juhtuda, et nad ei saa enamaks kui siseringi tunnustuse noogutuseks ja vaoshoitud õlalepatsuks.
ma üritan siis siinkohal teha ennast arusaadavaks pigem enamusele kui väljavalitutele.
graps muusikaauhindade jagamisel
käesoleva lause kirjutamise hetkel on tartu uues teatris tulemas veel 4 raudmehe-etendust. kas ma soovitan seda vaatama minna? jah, soovitan küll. ma usun, et minust vanematel inimestel on juba niigi huvi see teatriskäik ette võtta, sest oli ju gunnar graps nendega kaasaegne. mina ise teadsin enne teatris tööle asumist ainult ‘valgust’ ja seda, et gunn oli kõva rokistaar. et end asjaga kurssi viia, kuulasin grapsi parimate lugude plaate ja vana proge-, segustiilide ja ambivalentse muusika austajana mõnulesin kõrvaklappide vahel päris ohtralt. sain teada, et gunnar oli väga mitmekesine muusik. kes veel laseks osavalt klassikalise roki ja džässi koosluse peal kõlada sõnu tädi anna ja onu uuno külaskäigust koos tordi ja lillekimbuga? ainult geenius, tõeline geenius. kui muid põhjuseid napib, siis vähemalt grapsi muusika pärast tasub laial tänaval ära käia.
on ka muid põhjuseid. tegemist on ikkagi muusikaliga. need on ju teatavasti meelelahutuslikud, tempokad, humoorikad ja kergesti seeditavad. ‘raudmees’ väldib õnnestunult tühikargamist ega pole oma žanri kuuluvate lavastuste peamisel ohul, mõttetusel(1) lasknud kallale kippuda. kellele informatiivne, kellele nostalgiline – siin pole tatraveski hammasrataste vahele visatud raha.
samas on see kõik ju ainult ühe inimese arvamus ja hinnangu summaarsest positiivsusest ei pea tingimata välja lugema objektiivset tõde. mul pole kuskilt võtta kindlat pinda, millele toetudes mu arvamus saaks tõestuse läbi faktiks. kus on need 156 teaduslikku artiklit ja esseed, millesse ‘raudmees’ sobiks kui viimane pusletükk, täpselt paras igast küljest, nii lavakujunduse metafoorsest retoorikast, koreograafia innovatiivsest epohhiloovusest kui metateksti intrigeerivast integratsioonist musikaalsesse misanstseeni? see akadeemiline kirjapagas on kindlasti kuskil ootamas, aga mina selle järele vajadust ei tunne.
mu muusikalikogemus on muidugi väga põgus ja üsna lage (2), aga ’raudmehest’ oskan ma kirjutada ka ilma suurema kogemuseta.
ülistama ma igatahes ei hakka. see juhtub tihti, et mingi teose loomingilises protsessis osalemise järel võib kahaneda kriitiliste retseptorite töövõime. eelistan jääda tagasihoidlikuks osalusest sõltumata.
mind ikka veel häirib üks asi. nukuteatristseeni venivus. kuigi proovide käigus said mõned nurgad juba maha lihvitud. aga kas ei võiks antud pilt alata sealt, kus kukerpalli tänava loo asjaosalised on proovi juba alustanud ning ferdinand gunnarile juhise annab esmakordselt lavale ilmuda? sest alles sealt ju tegelikult algab repliikidesse sulatatud vihjamine gunnari eneseotsingutele, nimeleidmisele. ma ei ole vaatajailt küsinud, kuidas nemad arvavad, kuid ma näen potentsiaalset kohanemislõhet minu ja tavapubliku vahel. läbimängudel filmimas ja pildistamas käinuna oli mul aega mängutempoga harjuda, pausidele ühest silmast laisaks jääda (3). saalist kaemisel võib vaikus kahe lause vahel muidugi abimeheks olla, rõhutada eelnenut ja järgnevat. kuid kui tundub hoopis venivat? siin on paradoks – samas nimetaksin tegevuse kulgu siiski pigem tempokaks. ma ei ihalegi sellist äärmust, mida pakub näiteks ’gilmore’i tüdrukud’ (4). tegelased räägivad, tegevus liigub. läbi võetakse ju ikkagi peaaegu terve gunnari elu. etenduse käigus üldiselt on mingist paigaltammumisest selles mõttes keeruline rääkida, sest juba järgmisel hetkel vahetuvad rekvisiidid ja aeg on edasi läinud ning raudmehest ilmub lavale juba järgmine viirastus. gunnari elu seikadest on lavale pääsenud vaid väike osa ja needki peab kiirelt läbi jooksma, et jõuaks muusikanumbrid ette mängida. siinkohal tundubki ühe stseeni rõhutamine (4a) juhtivat tähelepanu lasteteatrile. et kui keegi veel aru ei saanud, et tegemist on lasteetendusega. selleks on ta võib-olla liiga valju muusikaga, kuid lihtsustatud joviaalsus on kohal kogu aeg. neid, kes päris elus grapsiga kokku puutunud, võib see kõik muidugi solvata, aga sel juhul nullib vaidluse jällegi asjaolu, et autorid ei tee iga kord täpselt seda, mida publik tahab.
nii et kokkuvõttes oskan ma kiruda vaid ühe stseeni pikkust, ülejäänute tajutud aeglus on ilmselt mingi luul, millest kõva häälega teatada pole mul argumentide puudumisel viisakas. ja minugi poolest las olla uue teatri laval etenduse lõpuni raudmehe lapsepõlv. või rokkiv totu. eks ma ise otsustan, illine ta tagelikult oli.
tuttavate kaasvaatajate suust kõlasid kõhklused veel teose lõpumitmuse kohta. ma tean seda, et kaks neid pidigi olema. etenduse- ja kontserdiosa vahel ei tihanud publik aga veel käsi kokku lööma hakata (5). aplaus looks tegelikult sujuvama ülemineku rokk-kontserdile, mõjudes ootusärevate fännide kutsungina gunnarile, kujutleda võib staadionil kõrguvat lava ja hevihuvilisi, kes valmis kõvaks rokkimiseks. teisalt, võib-olla oli valguse kustumine enne viimast lugu ka õnnetus. või kiirelt otsustatud muudatus eraldamaks ballaadi eelnenud karmimatest lugudest. igatahes on valguse kustumine ja kaasnev vaikus teatris enamasti katkestuse tekitajad ja seega olen ma mingis mõttes nõus mitme lõpu tunde võimaliku tekkimise mõttega.
muidu on ‘raudmees’ kuidagi lihtne ja lõbus. graps on laval igas olukorras hingelt noor, ümbritsetud värvilistest rekvisiitidest ja kostüümidest, sõidab tõukerattaga. me saame aru tema kirest rocki ja viski järele, kuulsuse iludest ja valudest. kõik on arusaadav.
kas lihtsuses peitub siis ’raudmehe’ võlu? nii võib vist öelda küll. graps ja tema viirastuskaaslased on mängitud lihtsateks. lavale pole toodud sisenõretust, sapist ja pisaraist tilkuvaid hingepusasid. isegi grapsi lõpumonoloog, mis ju ometi on eksistentsiaalseid küsimusi kompav, jääb maalähedaseks (6). vaataja ei pea lahendama olemise mõistatusi. ta saab lihtsalt võimaluse värskendada oma mälu või täiendada oma teadmisi ning nautida head muusikat.
’raudmees’ paistab olevat ka tähtsal kohal turgutamaks kollektiivset mälestust gunnarist. ilma uue teatri panuseta oleks tema juubel võib-olla möödunud vaid pisikese äramärkimisega ajalehe viimasel leheküljel kastis ’täna sündinud’. kes teab.
1 loe: püsivamate tundmuste tekitamise puudumisel
2 pean silmas tartus nähtud ’’jesus christ superstar’i’’ ja veel ühte, mille nime ma ei mäleta, kuid milles osales riho sibul. oleks nad veel halvemad olnud, eriti see teine, siis ehk mäletaks neist midagi.
3 ehk on see osa fotograafi kutsehaigusest – pidevalt tuleb üks silm kinni pigistada
4 kui selle sarja tegelased mõnikord oma plärakastid kinni paneksid, tunduks kogu süžee ja sari ilmselt kuidagi kvaliteetsem ja mõttekam
4a oletatavalt ei ole see rõhutamine loojate tahtlik tegevus, vaid rõhu võtab stseen ise, tingituna oma kestvusest
5 sama juhtus ka näiteks viimase ‘ihade osakonna’ etenduse lõpus, kus lavale kummarduma tulnud trupp oli juba üles rivistunud, kuid publik arvatavasti enama ootuses aplausi ei tekitanud
6 olenamata asjaolust, et ufod samal ajal kõrval ootavad, millal teda ära viia
