(~) eugen j isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas – neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata – eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi.

kes on eugen j ning mida ta on teinud henryga?
ei olegi suurt midagi teinud. eugen j ja valge kaamel on inspiratsioon. eugen ei ole artistina kuidagi lahus oma loojast. ta on justkui kostüüm, mida superman kasutab, kuid erinevalt clark kentiga juhtunust saab igaüks aru, et isotamm ja griin on üks-sama. valgel kaamlil ratsutab ainult sõna, tunne, mõte. eugen on see osa minust, kes räägib koledasti, teeb seksuaalseid vihjeid, on tõesti ‘esteetiliselt jõhker’ või siis jõhker niisama. eraldusjoon nende vahel on amorfne ja läbitav kergesti. pole vaja isegi salasõna, milleks on ‘kunstnik’. pärast veedetud aega kunsti üle arutlevas seltskonnas täitub mu alakõht suure paisena missioonitundest ning ma tundun endale suurmehena, kelle sõna ja tegu plahvatusena rahvasse jõudma peab. eugen on see, kes surub maailmale ennast peale. kõik peaksid nägema maailma pildis nii, nagu tema ning lausuma ühiskonda sõnas, mis ta kirjutab. siis tuleb henry ja näeb, et keegi ei saa sellest metafüüsilisest jamast sittagi aru ning on rahul. nii toimib maailm ja seda ei tohigi muuta. või ei muutugi ta? ka see on hea. see võitlus loova ja alla-andva vahel loobki eugen griini. laisa wannabe-kunstniku. idee olevatki teostusest tähtsam. iseasi, kas ka siis, kui teostust polegi.