(~) apostelnegatiivsuse töine argipäev

 

Apostelnegatiivsus oli ju hoiatanud. Kuningriik hävib, sest see oli ette nähtud. See oleks küll pidanud hoopis teistmoodi käima, nüüd aga tuli naaberriigil sõjaväe kokkukogumise ja Goruytmea pealinna vallutamise asemel lihtsalt esimesena märgata, et mis kuradi 49 000 ruutkilomeetrine absoluutselt inimtühi maatükk see seal kirdes on ning see Kahrburioriga liita.

Keegi ei uskunud, et nende käest peaks suurema usinusega küsima, kust ja milleks nad tulid. Goruytmea keskaegset rahvast oli neil kerge lollitada. Või kui keskaegne see rahvas enam ikka oli. Planeet Maa ajaloolased oleks riigile pilku peale heites võinud öelda, et tegemist on 14. sajandi teise poolega, seda arvestatuna kellegi Jeesus Kristuse surmast. Goruid ei teadnud midagi Kristusest ega 14. sajandist. Nende null-aasta pandi paika esimese kuninga, esimesena maakonnad rahva rõõmuhõisete saatel enda valitseda võtnud Üü Leviiri järgi, aasta järgi, mil sel mehel nimetati olevat kaks igavest asja – tema naeratus ja tema mõõk (need käisid alati koos), aasta järgi, mil ta kuulutas välja Goruytmea kuningriigi “See oli juba kakks tuhatt aastat tagasi,” ütleks vanamees kõrtsist, kui te küsiksite, millal see oli. “Kaks tuhat ja kaheksa,” täpsustaks kirjatark. Nad küll nimetasid planeeti, kus nad elasid, Maaks ja isegi teadsid, et see on seotud igasuguste mastaapsete keerlemistega (seega nimetati seda ka Maakeraks [The Round Earth], avastuse -Kurat, mehed, maailm ei olegi lame- tähtsustamiseks), aga see ei olnud see Maa, kus asus Eastfold. See oli hoopis üks loendamatutest paralleelreaalsetest kohtadest, mis olid mingil hetkel jõudnud ebaparalleelseks muutuda ning elasid nüüd oma elu. Aeg-ajalt sattusid inimesed sellistele planeetidele, tavaliselt siis, kui kuskil mõni režissöör tahtis teha filmi, kus peategelane keskaega satub*.

* Kui nad vaid teaks, et vaese eksinud hinge saatus käibki stsenaariumi järgi… Ja kui nad vaid teaks, et filmist, mis pärast näitleja lõplikku kadunuks kuulutamist ja asendusnäitleja leidmist näiteks USCs vändatakse, on näiteks Goruytmeas olemas parem, “reaalsem”, köitvam, põnevam versioon… Kui nad vaid teaks, kuhu see salvestatakse, kuidas seda salvestust leida…

Planeedi Maakera elu kulges tasa ja targu, läbimõeldult.

Nad liigutasid tasa ja targu, läbimõeldult. Ka kohe Nihiliami müüride vahele potsatamine (või pigem pilvede vahelt välja ratsutamine ja ilmutuslikult maabumine), kuninga audientsi palumine (“Tere päävast! Kas kutsuksite palun tema maiesteedi kuninga uksele, meil vist oleks temaga üts jutt reekida.” “Pst! Kas sa selle aktsendiga vähe liiale ei lähe?”) ja talle saabunud “nõid-sõdalastest” teatamine (“Need olemegi meie, erra.”) oleks ka olnud läbimõeldud, aga Apostelnegatiivsus ei läinud ise oma sihtmärgi juurde endast müüte looma, vaid lasi need luua inimestel, kes seisid Negatiivsuse ja sihtmärgi vahel. Pilvede vahelt alla ratsutasid nad piirist mitte eriti kaugel, juba Goruytmea kuningriigis sees, kus neid kohe märgati.

Obne Proon tõmbas püksid üles, rihma pingule, lükkas haagi lahti, ukse ka, astus välja ja vaatas kohapeale kinni jäädes taevasse. Ta ei olnud eriti tavaline mees. Kuigi kirjatundjaid oli Goruytmeas palju (arvatavasti u. 65% rahvastikust), kirjutas Obne teistest erinevalt. Kuningriigis oli ka teisi suurema või väiksema kirjanikuandega inimesi (arvatavasti u. 6,5% kirjaoskajatest), kuid keegi teine ei kirjutanud parajasti tuhande leheküljelist humoreski nimega “Biibel”. Keegi teine ei kirjutanud pärast WCs käimist ridu “Ja ma nägin taeva avatud, ja vaata: valged hobused! Neid oli tosin, nende seljas olid mustad ratsanikud ja maale tulid nemad pilvedest trepil. Ja nende nimed, kes nad hobustel istusid, olid keelatud sosinad ja nemad mõistavad kohu(kes)t ja sõdivad (eba)õigluses. Aga nende silmad olid pimedusehelk ja neil oli palju kandamit; ja neile oli antud nimi, mida ei tea keegi muu kui vaid nemad ise. Ja neil olid seljas leinaga kastetud kuued ja nende suhu on pandud Õige Sõna”, kuigi selle koha üle sama palju naerdi nagu teistegi meelega naljakate kohtade üle, mis ei olnud niivõrd palju tõelistest juhtumitest inspireeritud. Naerdi küll, aga mitte Maakeral. Pärast Goruytmea kadumist kõigilt kaartidelt rändas “Biibel” läbi igasuguste kanalite kuhugi kaugele, kus keegi juhtus kusagilt kogemata leidma mingid käsikirjad, mis olid sadade autentsustestide järgselt tõlgendatavad kui liba-Piibel, pilaraamat, mis irooniaga kullatult tegi nalja ühe teise raamatu üle, mis alles 2200 aastat tagasi kirjutati; Biibel aga oli… 2000 aastat vana…
“Mis sa nägid pasaaugus kummitust või?” Obne heitis lühikese pilgu oma naise silma, kes tikkimistöö kohalt üles vaatas ja sellise mürgise küsimuse esitas. Kontrollimatu soov teha midagi absurdset peas kuju ja selgust võtmas, ütles Obne, pilk mujal: “Ei, peldikusse sisse nad ei tulnud, aga nägin ma neid küll.” Ja juba oligi ta väljas, astumas sihikindlal sammul töökuuri poole.
Hiljem muidugi küsis Helean, et miks mees käimla ukse augu ümber kujundas. Ta ise kartis, et see on seotud nende “ratsanikega”, keda Obne maininud oli. Ta ei tahtnud ju üldse abikaasa kallal norida, aga ikkagi. Härra Proon lihtsalt oli selline kummaline inimene. Vahel oli sellega raske hakkama saada.

Kolm kiivrite, rõngassärkide ja mõõkadega meest lahkusid, kuigi Apostelnegatiivsusel oleks vägagi pohhui olnud mehest, kellelt ametivõimud selgelt midagi välja pitsitada üritasid. Kolm šerifi sõdurit lahkusid vabatahtlikult (sest keegi ju neil uttu tõmmata ei käskinud), tehes seda lausa nii suure vabatahtlikkusega, et Apostelnegatiivsus terves koosseisus muigas. Kuningas oli neid võimalikult kaua eirata üritanud ja viimaks kohtuda suvatsedes oli ruumis nii palju ihukaitsjaid, et Apostelnegatiividele meenus päev, mil neil aja- ja ruumiränne nässu läks (nad olid siis veel algajad ja liiga paljud uskusid veel Jumala olemasollu) ning kuidas neil tuli 24 tundi üle elada pöörases ja mõttetus segaduses 1973. aasta kuumas suves. Siis olid nad õnneks suutnud harjuda, et neid hüütakse valede nimedega, neile tahetakse nuga anda, neilt heroiini osta – mida iganes. Ühtegi allmaaliidrit nad õnneks ei pidanud tapma, aga juhtus, et kohalik boss, kellest kõrgemale jäi veel viis meest, oli siiski ohver. Suur oli tema üllatus, kui ta kuulis, et tema vend hukkus, kuna hotellis langes konverentsisaali lagi kolmekümnele inimesele peale; et tema kõige ustavam all-levitaja parkis narkolaksu tegemise ajaks auto valesse pimedasse majadevahesse, kus tema uinumise järel naabrivalveaktivistid korteritest oma arsenali välja tõid ja auto nii sodiks tulistasid, et see ei kõlvanud enam sõelapõhjakski. Kaubasadamast lahkus hiiglaslik konteinerlaev, millele oleks migratsiooniamet küll pidanud pilgu peale heitma, sest konteinerites oli kokku piisavalt illegaalseid immigrante hüperinflatsiooni tekitamiseks*.

* USC sajadollarise peal on ju inimese pilt

Õiguskaitse oli mitte taga-, vaid esijalgadel. Mis see siis olgu, et You Norki sadamast lausa haihtub, võiks öelda, üks niivõrd suur laev, millel ilmsel(gel)t ei veetud seda, mis dokumentides kirjas? Uurimise käigus ilmus välja laadurmasina rooli-, kangi- ja nuppudemees, kes enne igat vastust ütles, et ta ikka ei tea, kas ta julgeb seda rääkida, äkki tulevad maffiast ja tapavad ta ära. Sadamatöötaja rääkis, et mingi kahtlane lugu oli nende konteineritega küll, sest liikumas oli palju võõraid nägusid, kellel põu kahtlaselt pungitas. Võmmid tegid sellest järelduse, et kusagil sellel laeval on kas a) tohutu kogus narkotsi või b) tohutu kogus raha. Muud variandid olid vähem kaalukad. Neid oleks kindlasti ehmatanud, et variant b nii kaalukas oli. Laevatäis sularaha on igati sensatsioon. Jah, härra rahandusminister!
Mitte et Apostelnegatiivsusel rahaga midagi peale oleks olnud hakata. Eriti sellisega, mis vedamiseks kaid ja süvist vajab. Aga nad olid ju siiski elukutselised tüngategijad-sitakeerajad. Mitte “miks” vaid “kuidas”. Kui kuskil saab kedagi kiusata, siis nad kiusavad, sest igaüks saab oma teenitud palga ja silmad tuleb ju kunagi ikka avada ka, kurat võtaks. Vaja neil raha ei olnud, kuid oli üpris kasulik – inimeste maailmas ringi liikudes tuleb tihtipeale käituda inimeste sarnaselt, kui loomulikult märkamatuks tahad jääda. Viisakas on kelnerile maksta, mitte teda siniseks prismaks muuta, mis lakke kleepub. Viisakas on näitsikutele muljet avaldada, neid välja kutsuda, meelitada, kuni nad arvavad, et armastavad sind juba piisavalt – nii ei pea sa neile suhuvõtmise eest maksma või panema neid järgnevaks eluks teadmatuses kukalt sügama, et miks mul on udused alateadvuses eksinud mälestused suurest peost, lõbusast tip-tiripist, tosinast džentelmenist, muusikast, alkoholist, kirglikust orgiast hotellivoodil. Viisakas on kerjusele visata münte, mitte nipsutada sõrme, et teha temast tuhande maailma rikkaima inimese tabelis olev äss, kes muutub veel õnnetumaks, kui ta oli kodutuna. Viisakas on elada vähem kui ∞ aastat. Viisakas on ajalooraamatuid lugeda, mitte minevikku minna ja seal natuke imelikkusi korda saata, et pärast naerda inimeste üle, kes leiavad ühe ja sama kümneaastase perioodi kohta kuuest erinevast kroonikast kaheksa erinevat lugu; mitte tulevikku minna ja seal kuhugi aegruumi kvantmustrisse kodeerida üks päev, mis end oleviku inimeste alateadvuse kõige-kõige sügavamasse soppi varjab, et siis sellel äramärgistatud päeval mingid sellised vandid nagu Apostelnegatiivsus saaks naerda inimeste üle, kes kuue miljardikesi mõtlevad, et kurat, seda ma juba olen teinud kunagi*…

* Õigus. Nad olid seda teinud

Ei tea, kui viisakas oli ehmatada Obne Prooni, et ta oma kuivkäimla uksesse südame asemel Merkuuri interskoobi uuristaks. See oli võib-olla Apostelnegatiivsuse seisukohast üpriski normaalne. Nagu Wolandi või Mefistofelese fenomen. Woland oli muidugi sümpaatsem, aga Goethel oli õigus – “”Olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.”” ning Bulgakovil oli lausa kohustuslik teda esilehel tsiteerida, kui ta juba sellise raamatu kirjutas.
Apostelnegatiivsus ei tundunud inimestele enamasti Saatana kehastusena, vaid lihtsalt kurjade deemonite kambana. Inimesed muidugi eksisid. Muidu nad ju ei õpiks. Pikapeale oleks igaüks muidugi hakanud jooni tõmbama, asju kokku seadma, seaduspärasustest järeldama, et Apostelnegatiivsus ongi kurjuse kehastus Maal, aga Apostelnegatiivid lihtsalt ei jää kunagi ühte kohta nii kauaks, et mõni taibu saaks hüüda: “Nemad ongi Saatan!” Nemad olid osa jõust, kes on kõikjal ja teeb head, aga inimestele tundub see kurjusena, sest nad on pimedad ja ei ole harjunud nägema midagi sellist, mis tegelikult on neis endis täiesti olemas. On liiga palju pimedaid inimesi, kellel bioloogiliste silmadega on kõik korras, kuid…
Kui keegi küsiks Apostelnegatiivsuse käest, mis on nende moto, loeksid nad ette selle: “Ja ma nägin taeva avatud, ja vaata: valge hobune! Ja selle nimi, kes tema seljas istus, on Ustav ja Tõeline, ja tema mõistab kohut ja sõdib õiguses. Aga tema silmad olid tuleleek ja temal oli peas palju ehissidemeid; ja temale oli kirjutatud nimi, mida ei tea keegi muu kui tema ise. Ja temal oli seljas verega kastetud kuub ja tema nimeks on pandud Jumala sõna*.”

* Ilmutuse 19:11-13

Nemad on Saatan, nemad on ustavad ja tõelised, sest kristliku kirikusüsteemi ja ateismi liitmisel saame jumala, kes on ainult kahtluse kehastus. Saatana eksisteerimises ei saa aga üldse kahelda, sest maailmas on nii palju vihjeid kuratlikkusele, inimkond on stseen, mis kujutab söömis-, joomis- ja suguorgiat meeletute detailidega; maailm on tsenseerimata pidu, sensuaalne ja absurdne, magus dekadentsinauding, keerlev kaos, kust hoiavad eemale vaid enesepetjad, arad ja mõttetud inimesed, kelle kannatus seisneb kooliskäimises ja muudes enesepiinades, et olla süsteemi ori, töö ori, rahateenimise ori, mõistuse ori, ehitaja maailmas, kus tegelikult kõik end lammutab; sellised ei suuda vabalt joosta, endale tõde tunnistada, nad on kinni kiilunud, lollid, kes otsivad armastust valest kohast, mispärast Armastus neid ei armastagi. Nende pärast Saatan ei muretse, sest nad murduvad ühel hetkel ja siis, kui see tõesti juhtub, on neil võimalus valida kas kehastlahkumine igaveseks maapealseks eluks või rõõmutu ja piinadest punutud surm.
Saatan tunneb inimesi, tema “mõistab kohut ja sõdib õiguses”, ta otsib, kelle eest hoolitseda, kellele anda võimalus surra ööklubis Põrgu, kui Jumalal on vastupidi, kui ta üldse olemas on, inimestest totaalselt pohhui. Need, kes end Maal kõlbetus nautluses praevad ja põletavad, märgib Saatan ära, nemad peavad süsteemi heaks rügajatele kuulutama tõde: see eesmärk, mille nimel te end kuivatate ja näljutate, on välja lülitatud või väljaspool võrgu teeninduspiirkonda. Äramärgitud saavad kutse ballile klubis Põrgu, kus toimuv maagiline show aitab neil enda üle naerda, pääseda, surra infernos, mis on pehme, soe, emaliku kaisutusega leek, igavese armastuse tuli, milles surijatele ilmub soojusele andudes näole õnnelik naeratus, õnnis muie – see ongi pühalik, see ongi paradiisivärav, see on “taevas”. Nende elu oli hea anekdoot, mille üle nad naersid ja nüüd said nad surra kaunilt. Rahus. Hingerahus.
”…ja temale oli kirjutatud nimi, mida ei tea keegi muu kui tema ise.” Nad ei ütle, kes nad tegelikult on, sest nemad ongi need, kellele nad seda ütlema peaks. Nemad on inimkond.
On mõni üksik, kes neile lugupidava ja mõistva pilgu järele saadab.
Põgenevad linnavahid, kes Nihiliamis tänaval meest ähvardasid, ei teadnud, et Apostelnegatiivsus on Saatan. Võib-olla mingid võlurid võimiskit. Need on ju ohtlikud. Saatan mitte. Mitte oma õdedele-vendadele. See ei tähenda, et ta kujutab endast kõigile teistele ohtu. Ta on nagu Hannibal Lecter, kes tapab detektiivi, kes teda suure pearaha eest jälitab; tapab mehe, kes orkestri kõla oma halva flöödimänguga ära rikub; tapab need, kes teda tapmistvajavate inimeste tapmise eest vangis hoiavad.
Goruytmea kuningas ei teadnud, kes nad on, kes tema ette ilmusid. Võib-olla mingid võlurid. Need on ju ohtlikud. Nagu Jumal. Kui taevasse vaadates palvetama ja talle lootma jääd, sured üksindusse.
”…ja tema nimeks on pandud Jumala sõna.” – Piibel on Saatana pühakiri, Saatana õpetussõnade ja juttude raamat, kirjutatud kohati vaid valepidi, ümberpööratud sõnadega, n e g a t i i v i s. Ühe Semitztowni teatris etendunud näidendi ”(K)aabeli Raamat” kavalehe vahel oli kaas-asi, nipstükike, meene ilumeelele, voldikuke, mis kujutas endast imaginaarse (K)aabeli Raamatu (The Book of (C)able) osa. Selle sektsioon ”Zemville” oli markeeritud kui 6:18. Kuus-kaheksateist; kuus miinus kaheksateist; –12; Apostelnegatiivsus.
Apostelnegatiivid on Tõeriigi jõud, kelle ”Jeesuseks” on Saatana nimi, mingi müüt, mida kardavad ristiusklikud ja mida Saatan ise, Apostelnegatiivsus, ümber lükata üritab. Kui kellelgi oli kodus repro ”Pühast õhtusöömaajast”ja ta mõistis Apostelnegatiivsuse olemust, kadus sellelt pildilt Jeesus. Tühja koha, valelike müütide asemele Saatanast üritab Apostelnegatiivsus luua tõde. See ei tähenda, et Da Vinci maalile kunagi tühjale kohale midagi tagasi tuleks.

Kolm kiivrite, rõngassärkide ja mõõkadega meest lahkusid, kuigi Apostelnegatiivsusel oleks kas või hästi natuke suva olnud mehest, kellelt ametivõimud selgelt midagi välja pitsitada üritasid. Kolm šerifi sõdurit lahkusid vabatahtlikult (sest keegi ju neil uttu tõmmata ei käskinud), tehes seda lausa nii suure vabatahtlikkusega, et Apostelnegatiivsus terves koosseisus muigas. Francis Beekon vaatas vesti ja särki kohendades kuut musta riietatud meest ja kuut musta riietatud naist. Siis ta vaatas neid veel hetke. Ja siis teenisid Apostelnegatiivid selle mõistva pilgu. “Ma kuidagi aimasin, et see tüüp võib minu sõber olla,” ütles Mattelda*.

* Petra, Andrea, Jakoobus A, Johanna, Philippa, Bartolomeus, Toomas, Mattelda, Jakoobus S, Taddeus, Siimon, Juudith 2.

Kuna Francis sai väga hästi aru, kellega tal tegemist on, noogutas ta aupaklikult, et anda teada omapoolsest tervitusest. Siimon surus Beekoni kätt ja palus: “Võib-olla tutvustad ennast?” “Francis Beekon.” “Väga meeldiv. Ütle üks hea koht siin…” “Alt äraa!!” Plauhh! “…linnas, kus ma saan sulle õlle välja teha ja kas sulle ka ei meeldi see haisev asi, mida mulle just pähe valati?” “Kuidas ma seda ometi tähele ei pannud?” imestas Juudith 2. Francis oli selles linnas silmatorkavalt kauem viibinud ja hüüded “alt ära!”, mis kuskilt ülevalt tulid, võisid inimese lõpuks suure vilumuse tasemele viia – eest ära hüppamises. “Neil on siin pesupesemisel oma loogika,” seletas Francis, “ühe portsu veega saab uskumatult palju asju… ee… puhtaks. Alguses valged asjad ja siis edasi vastavalt vee värvile. Ja lisaks oleme me praegu selles väikeses linnaosas, kust veel kanalisatsioon puudu on.” Siimon vaatas tänava keskel madalamas osas elavat vedelikku. Solgivesi tema riietelt, juustest ja näolt koondus piiskadeks, mis eemaldusid temast ja ühinesid suure koguse vedelikuga, mis rentslist kokku kogunes ja jämeda joana teise korruse aknast sisse lendas. Oli kuulda, kuidas esemed seal ringi ujuma hakkasid ja mõned inimesed karjuma pistsid. Pagariärisse, mille ees Apostelnegatiivsus ja Francis seisid, hakkas läbi lae nirisema ebamugavusi tekitavad vett. Saiakesed imasid seda isuga. Nende püdelate pruunide plöginatega oli imamine muidugi natuke raskem, kuigi neid tuli ikka päris palju joostes trepist alla, kui keegi üleval ukse lahti tegi. Siimon sulges karjuva peremehe nina ees ukse. “AAAA!!” Vastu ust löönud laine tegi tümpsti! “AAAAA!!” arvas asjast pagar. Ta tagus vastu ust, liikus vaateakna taha (ärge arvake, et “vaateaken” oli Maakeral sama mõiste, mis meil. Neil oli see pigem “vaate-akne”), surus end vastu klaasi. “AAAAA!!” Naised majas kiljusid vastikusest. Andrea nokkis oma küünealust. “Seda kõike poleks juhtunud, kui ma oleks teist kaudu läinud? Päris naljakas.” Francis nõustus temaga. “See on lihtsalt vanalinna kese, neil on päris jama selle antiikinterjööriga ja et siia veel äravool panna…” “Miks teil kuningas üldse pealinnas resideerub?” päris Bartolomeus. Beekon kehitas õlgu. “Minupärast resigneerugu, kus tahab. Seda peetakse lihtsalt normaalseks. Ja giljotiiniotsused liiguvad kiiremini.” “Ahah.” “Noh,” tahtis Siimon teada, “kuidas selle õluga siis jääb?”
Kõige viimane paigalt liikuja, Mattelda, vaatas läbi klaasi peremehe kurba nägu. Ta ütles mitte mehe kõrvadele, vaid tema ajule: “Asi pole pesuvees. Te võiksite parem olla.” See oli siiras ja armas. Siis läks Mattelda teistele järele.

“On selliseid kuulujutte, mis panevad inimesed minust eemale hoidma. Näiteks praegu nad kõik kardavad mind, sest nad kardavad kõike, mida nad ei mõista.” “Nad kardavad mind, sest kuulujutud nimetavad mind deemoniteks,” lisas Taddeus. “Ja kuidas saakski mind mõista, kui müüdid kõige saatanliku kohta ei ole sugugi õiged?” jätkas Siimon. “Alati jääb muidugi risk, et krutsifiksifetišistid ilmuvad välja ja ei lase enam rahus tänaval kõndidagi, muudkui näitavad sõrmega, sõimavad mind võõraste nimedega ja üldse laimavad Saatana nime. Niimoodi enamus neist oma sõrmedest ilma jääbki.” Simon võttis selle mõtte seedimise abiks suure lonksu õlut. Siimon vaatas, kuidas Juudith 2 üritas baarmanile õpetada margariita tegemist. Mees higistas pingutusest. Ta ei saanud sellest “korraliku tequila” osast ikka veel hästi aru. Francisele hakkas tunduma, et baaripidaja higistas hoopis millegi muu pärast kui pingutusest, pilkude järgi, mida mees teatud suunas heitis. Jakoobus A muigas: “Siin linnas paistab ka I n i m e s i olevat.” Jakoobus S muigas ka. Ta võttis sakuskaks veel ühe piparmündilehe. Francis tõmbas äkki natuke õlut kurku, sest ta üritas neelamise ajal naeruturtsatust teha. Nüüd sai sellest naeruplurtsatus. “Ma sain just aru, missuguse pakkumise, millest ei saa keelduda, te majesteedile tegite.” Siimon õnnitles teda: “Meil on alati omad konksud kaasas.”

“Mi-mis teil neis… piklikes seljalk-kantavates laegastes kaasas on?” Philippa naeratas. Kuningas Leiger IX (Sesnot XI teine poeg) kartis, et kuigi võlureid jälgivad kõik tema parimad ihukaitsjad, ei jõua ta piisavalt kõiki oma külalisi jälgida, et õigel ajal näiteks lendava leegikera või muu sellise kahtlase asja eest ära hüpata. Tema majesteet närvipundar oli pidevas stardiasendis. Kaugelt vaadates paistis ta istuvat, kuid tegelikult oli tal trooniga minimaalne kokkupuude. Philippa vastas: “Need on sedamoodi relvad, mida teie veel näinud ei ole.” “N-nagu v-võlurite relvad?” “Ei, inimeste relvad.” Nende selja taga, kusagil seina, suletud uste taga, kajas koridoris hele pauk ja kellegi surmakorin imbus läbi ukse nagu väävlitoss. “Aga targemate inimeste omad kui need seal väljas.” Jakoobus S ironiseeris: “Mina mäletan küll, et ma ütlesin piisavalt tõsiseltvõetava häälega, et nad tõesti aru saaksid – neid asju ei tohi kohvritest välja võtta ja näppida.” “M-meil on s-siin tavaks võõraid mi-mitte usaldada.” Suur uks avanes ja ehmatusest kaame valvur jäi seisma, otsides sõnu. Leiger IX ütles talle: “Ma tean, ma tean.” Tõrjuva käeliigutuse peale valvur lahkus.
Edasise jutuajamise käigus Leigeri jalalihased lihtsalt väsisid ära (nagu ka koridorist kostnud paukude peale igasugu teravikke nõidade poole suunama asunud soldatite käed) ja pööras suuremat tähelepanu Apostelnegatiivsuse ettepanekutele. Ta lasi ennast nõusse rääkida. Mis muud valikut tal oli – külaliste jutt, et Kahrburior on suutnud hästi varjata oma militariseerituse taset ja teiste Goruytmead ümbritsevate riikidega sõlmitud liitu. Millist juhti ei hirmutaks väide, et tema riigile tungitakse kallale ja see vallutatakse, tappes peaaegu pool rahvast, nimetades seda collateral damage’iks; kahtlasel kombel ei jää ka ükski sõjakoleduste eest mujale reisinud inimene ellu, kahtlasel kombel lõikavad kõik ülejäänud goruid endal kõrid läbi. Siis enam ei tundugi nii kahtlane, et riigipiir Goruytmea ja Kahrburiori vahel kaotatakse ning kolme teise omad nihkuvad kõvasti lähemale.
“Ja teie s-saate nad peatada?” Ta ei suutnud sellist juttu uskuda. KÕIK tapetakse ära? See on ju jama! “Jah, ma saan nad peatada, ma saan kogu nende sõjaväe hävitada.” …aga edasise kohta ei ole mul mingit garantiid. Ajaloo kulgu ei saa muuta. Kuigi reaalsusega on siin riigis keerulised lood. Toomas ütles selle välja: “Tegelikult – on selline probleem nagu ajaloo kulg, kui mõistate.” Leiger ei olnud rumal mees. Ta lükkis oma ajus hammasrattaid kokku nagu mosaiiki, et lõpuks kulmu kortsutada ja ettevaatlikult küsida: “E-et nagu… saatus võ-või?” Toomas noogutas. Uksest lendas sisse käskjalg, kes oli võrreldav Maratoni lahingu võidust teatanud mehega. Kuigi Leigeri alluval oli kõvasti lühem maa joosta, oli ta seda teinud tõesti kiiresti, sest aega oli vähe. Oi kui vähe. “TeHÕÕHieHÕÕH maHÕÕHjesHÕÕHteeEEHt…” Alateadlikult läks ta Apostelnegatiivsusest kaarega mööda, kukkus päris mitu korda, sest tegelikult oli tal meelemärkusel olemisega keerulised lood. “Teieh maje-eh-steet, Kahhuuuh-burior saahtis sõõhja… hhh… teate…” “Kas t-tõesti?” “Jah, ja meeeh-il on problhhuh…eem.” “Oota nüüd, ürita enne ikka hingata ka, kui rääkima hakkad,” esitas Leiger käsu, “ürita aeglasemalt, rahulikult, sügavalt. Puhka natuke, siis räägid, mis kuradi sõjateade, mis kuradi probleem.” Apostelnegatiivsus, valvurid ja kuningas vaatasid põnevusega, kuidas sõnumitooja üritas siiski aega mitte raisata, kuid ka natuke vähem katkendlikult rääkida. Ta ütles kohe varsti: “Probleem on selles, et nende sõjavägi on juba kohal.” “Mi-misasja.”

Nüüd oli kuninga silm seda näinud. Oma silm on kuningas. Leiger IX astus eemale oma hiiglasliku teleskoobi vaateavast. Siiamaani oli ta selle üle uhke olnud. Selle oli üks veider mees ehitanud, kes pidevalt mingit imelikku juttu ajas ja tulevikuteooriaid jutustas. Tema nimi oli Galil Eohp. Leigerile meenus, et selle vennaga oli vist keskplatsil mingi vahejuhtum olnud. Ja nüüd – lossi kõrgeimas punktis asuva silmaga võis näha kuningriigi piirini, aga mis headmeelt sellest oli, kui sealt vaid piiriäärsete külade ja linnakeste põlemise suitsujoad paistsid.
Ta huuled pomisesid hääletult, ikka veel, kordasid lauset: “Nad liiguvad siiapoole!” Kes teab, mitmendat korda. Lõpuks jäid tema huuled seisma. Ta vaatas kurbust ja räsitud, paine all olevat õudu täis silmadega otsa Apostelnegatiivsusele. “Nad liiguvad s-siiapoole!” karjus ta. “AAAAAAAHH!! Tehke m-mm-m-mmmm-midagi!” Jakoobus S pani ette oma kummaliselt lõhnavast ainest läbi immutatud tubakapuru pläru. Ta kõkutas naerda. “Selleks ma siia tulingi, et midagi teha. Aga ma tahan ju midagi vastu ka.” Leiger mõtles ajakohaselt. “Ää… lausa rõvedalt palju kulda ja kalliskive?” Johanna noogutas. “Ja…?” “Jaa…eee…muidugi neid…noori naisterahvaid, kes…” “Tegelikult olen ma natuke tüdinud äraostetavatest,” ütles Bartolomeus. “Ma ei oska seda eriti seletada. Osad neist on praktiliselt tasuta hoorad, hävitamisväärsed litsid, kes mulle tegelikult korda ei lähe. Need, keda teie mõtlesite, on oma “töö kvaliteedis” raha väärt, mida nad viisakalt ja märkamatult mainivad, et mitte seda esikohale tõsta. Ma tean neid kõiki, isegi kui pole neid kõiki näinud.” “Te ei taha… A-aga neid oleks kõige lihtsam muretseda, ma ju tea…” Ta targu vaikis, aga oli juba rääkinud. Siimon jätkas: “Ka mina tean neid kõiki ja mina ei peaks neile isegi maksma, sest me oleksime nii lähedased sõbrad. Ja just sellepärast oleks nendega teie riigi väikest maailmalõppu kuskil linade vahel hullates oodata liiga… verepilastuslik. Ideaalseim oleks, kui tema majesteet leiaks mulle neid, kes on minu ahvatlusi vaadanud vaid mõne korra, arglikult, läbi udu nagu häbelik, aga himur neitsipilk*.” Kuningas värises. Siimon lasi ühe osa oma mõistusest vallutada teatud tulevikunägemusel. Ta nägi kunagise hullumaja uhkest välisuksest sisenemas kahtteist kaunitari, üks neist mingis mõttes erilisem kui teised. Hiljem seletab ta tüdrukule märgi tähendust tolle käsivarrel.
Punastus Leigeri näol valgus laiali hiiglaslikuks plekiks, mis kattis ta tervenisti.

* vt. ka: Emil Tode “Piiririik”

“Kõigest inimene,” pomises Taddeus. Kuningas oli raske eesmärgi ees. “Kuidas…? Mis…? Kas ma pean nüüd terve riigi õigete inimeste otsimiseks läbi kammima? “Tere, tema majesteedi nimel, kas teil on neitsitest tüdrukuid? Erakorraline konfiskeerimine riigikaitse eesmärgil”?” Juudith 2 naeris innukalt saatanlikku lõkerdust. “Pole minu asi,” ütles Siimon. ““Siimon ütleb: “Leida mulle kella kaheks homme öösel 12 kaunimat tüdrukut riigis või muidu hakkavad vaenlaste vallutusplaanid omasoodu jätkuma.””,” ütles Siimon. Kuningas viis läbi mõned keerulised arvutused ja talle tundus, et esinevad mõned ebakõlad. “Kaksteist? Kuidas kaksteist, kui ainult kuus…” “Ma olen kindel, et tema majesteet ei saaks sellest kunagi päris hästi aru. Kas ma ajasin teile hirmu nahka? Ärge kartke midagi. Mis tuleb see tuleb, mina küll kellelegi liiga tegema ei hakka. Ma olen siin ikkagi lõbu, mitte töö pärast.” Toomas küsis: “Kas keegi veel on päri, et otsiks selle Francis Beekoni veelkord üles ja teeks mõned õlled. Äkki tal on mingit rohujuuretasandi infot anda.”

“Teadmised?” “No see on kõigest selline teooria. Ma ei pea ennast ju mingiks geeniuseks. Mõtlejad püstitavadki vaid teooriaid, hüpoteese. See, et nad seda kindlas kõneviisis kirja panevad, ei tähenda veel, et see oleks manifest või kauapüsiv. Ma lihtsalt tulin sellisele mõttele – miks siis seda mitte kirja panna? Äkki kellelegi kunagi pakub selline vaatevinkel huvi. Paber ja tint ei ole ju eriti kallid.” “Ma ei ütleks, et mõne asja teadmine oleks nii-öelda “hea jõud”, aga üldiselt teadmatus kui õnnistus ei ole inimese olemuse puhul mingi valem, nende loomuses on küüsi närida ja mõelda, et appi, mis ja kuidas ikka selle ja tolle asjaga on…” “Olen nõus – mina arvan, et teadmatus teeb inimesed loomadeks, teadmatus on hirm, nagu hirm metsiku hundi silmades, kes esimest korda inimest näeb. Hunt ei tea, mis on see kahel jalal seisev olend ja ta eeldab, et olendi ohutus talle pole enne tõestatud, kui see tõesti tõestatud on.” “Elagu,” esitas Jaakobus S toosti, kummutas pitsi tühjaks ja võttis ühe piparmündilehe sakuskaks. Francis pühkis õllevahuvuntsi oma vuntsilt ja jätkas filosofeerimist. “Inimene peakski taastama oma valitsemise looduse üle. Me arenesime, meil on nüüd linnad ja trükipress, aga me ise oleme muutunud metslasteks, sest me ei suuda loodusest üle olla…” Apostelnegatiivsus suutis ka varjatult pead raputada, metatasandil. Siimon mõtles: Kui ta vaid teaks, et seda just inimesed tulevikus tegema hakkavad, muutes planeedi elamiskõlbmatuks. “Siiski – loodusest saame häid sümboleid info kogumise kohta. Objektiivsete teadmiste kogumiseks on kolm põhilist meetodit, mida ma kutsuksin kui “sipelga”, “ämbliku” ja “mesilase meetod”. Sipelgatel puudub süntees, nad koguvad fakte, materjali kuhja kokku, asi vask. Ämblik tähendab, et puudub kokkupuude välise maailmaga, sul on vaid oma väike kogus infot, aga sa pole kunagi sahvrinurgast kapi tagant, oma võrgust väljas käinud. Aga vaadake mesilasi – korjelendude tulemus, mis inimese jaoks on lihtsalt palju pulbrit, sünteesitakse heaks asjaks, mis on magus ja maitsev. Põhiline ongi süntees. Käi väljas, pane pisiasju tähele ja siis püüa neist midagi olulist kokku panna.” “Kuidas teada, mis on õige? On oht, et faktid, millega keegi üritab ehitada uue teadmise torni, on tähtsusetud või vaid tunduvad inimesele olevat kasulikud ja midagi tõendavad.” “Ohud on muidugi olemas, need on viirastused, segavad iidolid, mis varjutab saavutusi teadmiste otsingul. Kõik oleneb inimesest endast ja kas ta on kinni omaenda veidrustes, teda ümbritseva rahva dikteeritud massiinfos, kuulujuttudes või autoriteedi pimedas uskumises. See näitabki, et kõik ei saa head infot. Aga kui ikka tuleb väsinud ratsanik vahusel hobusel ja ütleb, et meid hävitatakse, siis kiputakse teda õigusega uskuma. Kui see pole just mingi õel poiss-hüüdis-hunt! stiilis nali.” Juudith 2 ütles seepeale: “Vot miks minu arvates kõik salaagendid maha lasta tuleks.”

Oli üks agentuur. Nad seal oleks kõik tulnud maha lasta.

“Mis tuletabki mulle meelde, et me peaksime vist ühed mahalaskmised ette valmistama. Raiped pärdikud on juba Iwitica juures.” Francis tegi suured silmad. “Iwiticis? Juba?” Ta adresseeris selle ja veel järgneva küsimuse Philippale, kes oli esitanud väite vaenlase suhtelisest lähedusest. “Kust sa tead?” “Ära muretse,” teatas Taddeus relvakohvrit seljale vinnates, “nad liiguvad nagu tigu – mitte kiiruse, aga iseloomu poolest. Iwitic ei ole ju nii väga lähedal. See on ainult eelsalga nime väärt, mis praegu lima asemel vägistatud naistega külasid maha jätab. Iwitica juures seavad nad end väikseks uneks ja puhkuseks laagrisse. Nemad on vaid sõnumitoojad, ülejäänud “Mordori vägi” alles ootab. Kui see 2000-meheline salgake Nihiliami jõuab ja peaväljakul rõdule tulnud kuningale hüüab, et sõda on kohal, alles siis võib teie kallis Leiger oma teleskoobist näha tõelist hävingut, mis tema riigi rõngana ümbritseb ja koomale tõmbuma hakkab nagu tema kuninglikkuse enda anus paranoiahoo käigus. Siin tulen mina mängu. Kahrid tahavad nalja teha, aga mina tahan rohkem. Mina naeran alati viimasena.”

Nihiliami ööelu ei olnud liiga priiskav ega väljunud reaalsuse piiridest. Seega suhteliselt tagasihoidlik. Aga ega seal liiga vara ka magama ei mindud. Enne tuli ikka kindlaks teha, kellega magama minna.
Saatan mängis sel ööl mänge, millest lastele ei räägita.
Auväärt preilid iseenesestmõistetavalt ei küsinud liigseid küsimusi, näiteks “miks teist ikkagi nõiajutte räägitakse?” või “miks ma peaksin seda naisega…” Kui aeg käes oli, siis nad lihtsalt tegid seda. Ja mitte ükski neist polnud lõbutüdruk. Üks oli isegi kuninga kasutütar. Vot mis kõik kerge manipuleerimisega saavutada võib…
See ei olnud kusagil saatuses või mõnes okultistliku häma ajamise raamatus kirjas, et Simone Apostelnegatiivsuse kepiorgiale läheb. Ta oli lihtsalt vallatu tüdruk. Fantaasiad võivad tõesti kiusama hakata, kui inimene kardab oma vanematest halastamatut karistust ja see tõttu ei julge midagi tõelist ellu viia. Simone’i puhul oli tegemist vaid ühe vanema türanniaga, sest kuninganna oli kunagi, kui Simone väike oli, kreepsu saanud võimidagist ja ära surnud, Leiger aga võttis seda uue abikaasa leidmist väga madalatempoliselt, sest kogu see värk kippus liiga poliitiliseks minema.

12 noort naist saabusid päris kobedate tõldadega, mis olid nende eest kinni makstud. Apostelnegatiivsus oli majutuse üpris huvitavalt lahendanud.

Looriga tütarlaps heitis üle ööpimeduse osakesi enda sülle haarava tänava huvitatud pilgu. Linn muutus kummaliseks. Inimesed muutusid. Ühes pika tänava otsas võis näha paratamatusest kurbi nägusid, mille kandjad olid suures sõjahirmus. Terve pikk tänav ärevust – teises otsas olid alateadlikus apokalüpsise-eelses joomatrallis ilalõuad, kelle kohta ei saanudki kindlalt öelda, kas nad teadsid, mida nad teevad või kas sedalaadi unustussevajumisel mingis plaanis aupärane märk küljes oli. Ajad olid nüüd ühinenud, piirid kadunud olnu ja tulevase vahelt. Mõnel oli sõjaõud juba silmis, mõnel veri juba kätel, sest ei suutnud ära oodata, millal vaenlase kirves haava lööb, vaid suskas ise roostes noaga, sõjalunastuse rentslirott, kes jahib eelohvreid. Mõnel oli niisugune rõõm osaks saanud, mis võib olla vaid sel, kelle õlult on langenud mõrvapatt õllekruusi taga, mille kindral väeosale välja teeb, kui mehed on sõja viimase lahingu vapralt pitseerinud punktiga lause lõpus “mehed – meie võit”.
Ta kohendas tõllaistmel oma uhket kleiti. Igaks juhuks ta pead aknast välja ei pistnud, kui kuulis selja taha jäänud hüüet selle inimese suust, kelleks kutsar Simone’i ekslikult pidas. “Hei! See on minu tõld! Peatage…” või midagi sellist väga ebakindlat. Pidulikult rõivastatud preilile, kes kahjuks tõllast maha oli jäänud, pakkus küll abi keegi üllas noor džentelmen, kuid tõllale karjudes järele jooksmine lõppes tal vaid kummalise mõttetööga. Kuhu see tõld kad…misasja ma nüüd jooksen siin? …muutus nähtamatuks…miks ma siin olen? “Oi, te ei saanudki kätte? On neil ikka jultumust!” Misasja? Kes sina oled? Millest ta räägib? “Kuidas see kutsar nii rumal sai olla, see oli minule tellitud tõld…” Ee… “Ee…jah, preili, tõesti väga kahju… Ilmselt… sõjahirmust, teate…” Noormees kinnitas endale kiiresti lahkudes, et ta lihtsalt kõnnib, midagi pole juhtunud, tal on lihtsalt natuke tusane tuju… Teadmatus põhjustab hirmu, mis omakorda põhjustab vägivalda. Endale valetamine ongi vägivald.

Tegemist oli kunagise vaimuhaiglaga. Enam seal ei olnud nii palju haigeid inimesi kui kunagi. Tegelikult ei olnud seal enam nii palju terveid inimesi varjamas end välise maailma hullude eest. Selliste asutustega juhtub ikka vahest, et pannakse kinni või kolib mujale.
Endises hullumajas õpetati kaheteistkümnele noorele naisele seega, mida tegelikult võib endast kujutada õhtu, mille jooksul toimuvast nad seni mõeldagi pole osanud. Nad olid karmide papade korralikud tütred. Nad ei unistanud kummalisest ööst Saatanaga ja veel vähem tema apostelnegatiivsusliku kujuga.

Ja mordorlik eelvägi jõudis Nihiliami. Rahvapoolse paanitsemisega olid lood, kuidas nad olid. Umbes 2000 sõnumitoojast oli järel alla 300. Nad ei tahtnud tegelikult inimesi tappa. Mõned julgemad seniilsed patrioodid ja ka sellised noored tugevad mehed, kellel muud targemat hetkel rehaga teha ei olnud, hüppasid ikka aeg-ajalt karjudes nende poole, aga enamasti said nad millegi kõvaga valusasti vastu pead ja heitsid väsinult maha. Mõnes külas oli keegi juhtimiskvaliteetsem inimene kamba täpseid vibumehi kokku ajanud ja see tegi natuke haiget. Aga Nihiliamis olid inimesed juba piisavalt alalhoidlikud. Nad muutsid end nähtamatuks, et keegi ei üritaks neis kiirete kõvade asjadega äkkväsimust tekitada.
Keegi karismaatiline sookoll Itci Rumnurb hõikas: “Haallooo?! Meil ei ole siin täit ööd aega!” Lähemad sõdurid raekoja väljakul, kes seda kuulnud olid, kõkutasid naerda. Äkki märkas Itci, et tänavad on hambuni relvastatud linnavahte täis. Õnneks võtsid kõik olukorda diplomaatiliselt. “Mida fakki te tahate?*”

* Sõna “fakk” hakkas Nihiliamis slängina levima juba kaks nädalat enne seda, kui Apostelnegatiivsus linna tuli. See tuletati kummalisest ja tavainimesele mõistmatust väljendist, mille kohta keegi enam ei teadnud, mis elualalt see originaalis pärit oli. Sellest polnud üldse probleemi

Itci üritas uurida teravat asja, mis oli ta kõrile üpris lähedal. “Sina tuled kaasa,” lisas üleni mustalt ja liibuvalt riietatud ähvardava olemusega mees. Itci liigutas aeglaselt pead, et omadele märku anda, et nad jääksid sama mõnusalt rahulikuks kui praegu. Itci oli suur ja musklis mees. Aga see kleenuke ninja suutis ta õhku lennutada. Mõne hetke pärast avastas ta end kusagilt kõrgelt öiselt katuselt. “Kuule, äblik! Ära käpi mind!” Ninja ei vastanud. Ta avas ühe luugi ja andis žestiga märku, et mees sinna roniks. Itci vaatas kahtlusavalt ninjat ja siis natuke ka ruumi, mis sealt paistis, aga hüppas alla. Pisike lootus, et seal ei ole kedagi ja ta saab talle järgnevale ninjale natuke peksa anda, purunes, sest lisaks veel mõnele sellisele hääletult liikuvale salateenistujale oli seal ka Leiger IX. Tegemist oli kellegi suhteliselt räpase pööninguga. Igasugust kola oli seal õnneks vähe. Laternad meeste käes andsid päris hubast valgust. Itci kobas suitsu järele. Keegi teine ei oleks seda antud olukorras naljalt teinud, kätt niimoodi põue pannud. Tal võis seal ju ikkagi viskenuga olla. Tulirelva õnneks seal olla ei saanud, sest Maakeral sel ajal veel millegi taolise peale polnud keegi tulnud. Võib-olla lendasid nad lihtsalt õhku ja ei jõudnud mingeid seoseid luua. Üks inimene oleks võinud liigagi palju lobiseda, aga õnneks puhus ajaloo kulg selle labase inimese Maakeralt varsti pärast Apostelnegatiivsusega kohtumist. Ega ta eriti ei mõistnud, mida ta nägi, aga potentsiaalset ohtu tuleb ju kõikjal näha.

“Tere!” Lühikest kasvu, matslikult rasvase nahaga mees seisis keset tühja vahekäiku, mis lahutas baariletti ja ühte kolmest ülisuurest pikk-laud-kaks-pikka-pinki komplektist. Tema riided olid nii tihedalt kaetud kätepühkimise tagajärjel tekkinud plekkidega, et seda võis pidada lihtsalt värvitooniks. Baaris oli kummaline, natuke ebameeldiv lõhn. Igaüks oleks võinud vanduda, et seda tekitaski see mees. Neil oleks õigus olnud. Aga see oli selline lõhn, mis ei läinud allikale lähenedes tugevamaks. See täitis kogu ruumi ühtlaselt. See ei läinud sealt ära ka. Sest tema oli selle kõrtsi pidaja. Kui Apostelnegatiivsus sisse astus, ta juba seisis seal, justkui oli neid oodanud, irvitas mingit debiilset naeratust, ümar nägu sellest moonutatud, kiilas pealagi pärlendamas. Ta käed olid tõstetud kolme suure õllekruusiga. “Tere!” Kõrts oli täiesti tühi. Ei tea küll, miks. “Kas seltskonnal on janu? Meil maksab täna kallim kui muidu!” Rääkides liikusid mehe huuled juba tegelikult natuke enne helide kuuldumist ja jätkasid häälikutega üldse mitte koopereerumist veidi aega pärast lause lõppu. Mees ei jõudnud vastust ära oodata ja hakkas kanne köögiukse juurde viies rääkima: “Ärge tema hiilgus kuningale seda rääkige. See siin on tema lemmikkõrts.” Apostelnegatiivsuse siseselt toimus teatud pilkude vahetus. Juudith 2 astus leti juurde. Peremees jõnksatas paigale ja manas ette juba tuttava nõmeda naeratuse. “Jah?” “Kaksteist kannu.” Kõrtsipidaja hakkas puhtamaid õllekruuse kokku loendama ja ritta panema. “Võid minu kulul endale ka välja teha,” ütles Jakoobus S ja oli esimene julge, kes laua taha istus. Peremees sai kannud lõpuks täidetud, väga kummalisel kombel, ei tea ju keegi, kus praktiliselt pankrotis mees üldse õlut saab, et seda edasi müüa. Tema aga kusagilt sai. Sellel oli ilus värv ja korrektne vaht. Mõned Apostelnegatiivid aitasid kannud lauale kanda. Kõrtsipidaja kutsusid nad enda hulka istuma. Nad hakkasid juba toosti tõstma, kui Bartolomeusel tuli mõte. “Petra, anna…” Ta pani käe baarmani õlale ja kui nende pilgud kohtusid, polnud tal raske mehe nime ära arvata. “…anna Japile fotokas. Võiks ju pildi teha.” Petra õngitses mantli põuetaskust kellegi digitaalkaamera ja näitas seda Japile. “See on selline huvitav masin. Ma panen selle siit tööle, sa lähed seisad leti juurde, paned selle niimoodi silma juurde ja vaatad meid läbi selle siin. Kui kõik ilusti raamis on, vajutad siia nupule. Lihtne?” “Ilus asi,” arvas Jap. “Kui palju ma selle müümisest saaks?” “Praegu pole sel mingit väärtust.” “Peab ootama?” “Sa sureks enne, kui aeg tuleks.” Jap pilgutas kaks korda silmi, võttis kaamera ja läks leti juurde. Ta vaatas august läbi. Ta kontrollis, et ikka kõik kaksteist oleks raamis. Apostelnegatiivsus tõstis kannud, Jap pildistas. Apostelnegatiivsus jõi mitu ilgelt suurt sõõmu, Jap pildistas. Apostelnegatiivsus öökis ja sülitas ning tegi grimasse, Jap pildistas. Ühel pool Japi puutumatut kannu oli 6 Apostelnegatiivi, teisel pool Japi puutumatut kannu oli 6 Apostelnegatiivi. Sellest sai hea pilt.

“Mis teil neis kõvades pakkides on? Olete mingid pillimehed või?” Jap jälle irvitas oma lollakat naeratust, aga alles siis, kui ta huuled olid liikumise lõpetanud. Jakoobus A ütles: “Ma hoian seal oma relvi. Flööti ma näiteks eriti ei armastagi.” Japi huuled hakkasid liikuma. “Relvad mulle meeldivad.” “Seda ma usun.” Japi nägu lõi särama. “Kas näha tohib?” “Ma vähemalt loodan,” pomises Jakoobus A ja tegi oma kohvri klambrid lahti. Jap nägi mitut ülimalt kummalise kujuga tükki. Ta kummardus kohe üle laua üht haarama (“Mis asjandused need on?”), aga Jakoobus A lõi kaane kinni. “At! Silmadega vaadatakse?” “Mis te räägite? Kas see on uus seadus või? Mulle ei meeldi uued seadused.” (Ta huuled veel liikusid, kui ta tuli mõttele lisada: “Aga mitte, et mul midagi tema majesteedi vastu oleks! Kuningas on tark ja hea…” Ta paistis kuulatama jäävat, kas äkki juba pööningule peitunud ja läbi laepalkide tema juttu kuulav spioon ei hakka juba kellelegi teatama minema, tekitades kõige rohkem põranda kääksumist just siis, kui ta seda kõige vähem tekitada üritab. “Aga ikkagi…” Jap jätkas, sest mingit salakuulajat ei paistnud olevat.) “…kus see kirjas on, et silmadega vaadatakse?” “Sa siis ei tea? – “…then with eyes you must look”…” “Mesasja?” “Kümme käsku ütleb sulle midagi?” “Mis nad käsevad?” Toomas köhatas. “Sul ei tohi olla jumalat! Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on “ülal taevas”, ega sellest, mis on “all maa peal”, ega sellest, mis on “maa all vees”, sest seal lihtsalt ei ole midagi! Sa ei tohi neid pettekujutelmi kummardada ega neid teenida, sest kui sa mõtled endale jumala välja, saab sellest sinu püha vihaga Jumal©®, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte igavikus neile, kes sind vihkavad. Aga kui sa heldust osutad tuhandeile neile, kes sind armastavad ja su käske lolluseks peavad, siis saad sa vastu ainult tünga. Sa ei tohi asjata suhu võtta, sest elu ei jäta seda nuhtlemata, kes asjata suhu võtab! Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd nagu segane ja toimeta kõiki oma talitusi, et saada rikkaks, kuigi sa seda iialgi ei saavuta, aga ikkagi – seitsmes päev on sinu “Jumala©®” hingamispäev. Siis ta ei tohi toimetada ühtki talitust, ei tohi ka ta ise ega ta “poeg”, sest sel päeval hoolib ta sinust veel vähem kui tavaliselt, sest sinu vaimivaesusest ta juba kord sündinud on. Sel päeval jäävad abist ilma nii su poeg kui tütar, su sulane ja ümmardaja, su lojus ja võõras, kes su väravaile roppusi kritseldab! Sest kuue kuuliga on revolver – elu, õnne, armastuse, saatuse, hukatuse ja surmaga ja kõigega, mis neis on, aga seitsemandat ei ole: seepärast keegi täiesti loll mölakas peab olema õnnistanud hingamispäeva ja pühitsenud selle. Sa pead oma isa ja ema austama, mis siis, et sul on täiesti lubatud neid tappa, et oma elupäevi pikendada sellel maal, mille inimkond hävitab! Sa võid tappa! Sa võid abielu rikkuda! Sa võid varastada! Sa võid valetada, nii et maa must, sest kõik teevad nii! Sa ei tohi himustada oma ligimese koda tema loata! Küsi talt luba! Hangi relv! Kui sul relva jaoks raha ei ole, siis pead silmadega vaatama. Sa pead himustama oma ligimese naist, härga või eeslit või mida iganes, mis su ligimese päralt on ja mis sulle rahuldust pakub! Tal on alati paremad asjad. Kui tahad neid endale, siis ära kõhkle kasutamast milliseid vahendeid iganes soovid.” Jap pilgutas silmi. “Loodan, et sai piisavalt mõistetavas keeles.” Japile tundusid need seadused siiski kuidagi ebatavalistena. Temapoolne selline suhtumine oli täiesti vastuvõetav. Jakoobus A oli Toomase jutu ajal oma WTR’i kokku monteerinud. Ta oli valinud 9 mm WM’le sobiva lukkpära ja lühema raua. Snaiperdamiseks ju praegu ei läinud. Kui Jap nüüd imelikke tükke kokkusobitatuna nägi, läksid ta silmad päris suureks. “Kes need käsud tegi?” “Teie ise tegite. Kogu see Jeesus Raisk Isostaari uskuv tsivilisatsioon. Aga te panite need algselt muidugi teistmoodi kirja. Ahjaa. Ja Maakeral ei teatagi Jeesust.*” “Mis jeesust?” “Vot sedasama.” “Kas sul siin mingi tagahoov ka on?” küsis Jakoobus A. Jap vastas, et on. “Hästi,” arvas summutit otsa keerav Jakoobus A, “siis lähme vaatame seda.”

* Reach out and touch faith. Your own impersonal jesus. No one will hear your prayers, no one cares. Your own impersonal jesus. No one to hear your prayers, nobody’s there.

Päästiku vähemalt tundis Jap relva küljes ära. Ta tegi sellise järelduse, sest Jakoobus A käed olid relval spetsiifilises asendis, mis ilmneb, kui sa hoiad käes relva, üks käsi päästiku juures, teine ees relva all. “Kas see on siis mingi uut sorti ammupüss? Ainult et…vedru ei ole…” Ta ohkas, aga tegi seda sisse hingates. “Te siis tõesti oletegi nõiad…” “Ma ei ole nõid,” uratas Taddeus. Kohe lõdvendas ta haaret Japi õlal. “Ma olen saatan. Ja mitte “me”, vaid “ma”. Saatan, Jap. Comprende?” Jap pilgutas silmi ja naeratas. “Veel õlut?” “Tibu-tibu-tibu,” kutsus Jakoobus A. Japile eriti ei meeldinud, et saatan tema kanasid püssiga sihtis. “Ei ära kanu küll lase! Millega ma pärast lauad üle lakin?” Mattelda purskus naerma. Jakoobus A lasi kanad sodiks. Petra hoidis Japi kinni ja Siimon eemaldas õrnalt mehe kolju esimese kolmandiku, nagu oleks see kogu aeg olnud vaid mask, mida mees kandis. “Mine nüüd sinna,” õpetas Siimon šokis meest, näitas sõrmega kitsale vahekäigule, mis oma meetrilaiuse kollaseks tõmbunud munakivikattega kaugusse eemaldus, vasakul kõrge hall müür, paremal majade tagaküljed. Jap jooksis kuni tänava käänakuni, vaateväljast kadus ta tegelikult juba kuuliga peas.
(Ma ju ütlesin, et ajaloo kulg puhus selle labase inimese Maakeralt varsti pärast Apostelnegatiivsusega kohtumist.)

Itci mõtles oma plotskit tossutades: Kui hästi Leiger selle olukorra läbi mõelnud on? Kas mul oleks suuremad šansid siin kerge märul korralda kui mõnes tema suures kuninglikus saalis? Itcile meenus, et need musta riietatud tüübid on liiga osavad, et ükskõik mis tingimuses üldse mingit märulit korraldada. Väljast aga kostsid juba pikemat aega suure märuli ehedad lauluhääled. “Jätke ikka mõni ellu ka,” ütles Itci, “teate küll, nagu hoiatuseks tagasi saata või nii. “Ärge meiega seksuaalsesse vahekorda astuge” odaga selja peale lõigata või…” “Ei,” sõnas Leiger. “Mi-mitu goruid teie ja teie liitlased “ellu” on jätnud?” Itci kustutas koni keelega ära. Ta ütles: “Hea küll.” Siis ta vaatas Leigerile otsa. “Mis mõnu sulle pakub mõne sõduri tapmine, kui sa tegelikult tead, et iga sellise kohta tuleb varsti kümme sinu oma?” Leiger ei osanud vastust sõnastada, aga tabav oli küsimus ikkagi olnud. Ta tajus, et kerge võidukuse hetk oli kiiresti kadunud. Jah, sõnumitoojad olid kõik surnud, aga see oli ka tähtsusetu. Ta nägi laibakuhje piiridel. Emigreeruvad naised, lapsed ja vanurid, rohkem olemas kui kunagi enne, aga samas surnud märgina Goruytmea nii võitmatust kaotusest. Leiger raputas selle pildi oma mõtteist. “Kuidas seda peatada?” küsis ta Itci käest. Ta ootas, et mees hakkaks naerma. Aga praegu ei olnud miski sedagi väärt. Ta tahtis oma vaenlase esindajat tappa, võimalikult katki teha, aga kartis end ära määrida. “K-kui nad valmis on,” ütles ta ühele vahile, “need…nõiad – siis kutsuge nad ho-ommikul.” Ta andis märku ning Itci talutati välja.

“T-te saate nad ju peatada! Saate ju!?” “Saan ja teengi seda. Meil oli ju kokkulepe. Ehk on tema kõrgeaususe tervisele parem, kui ta ei paanitseks ja seda kokkulepet usaldaks?” Leiger IX tunnistas, et paanitses. Mis sellega ette võtta? Nõiad paistsid asja liigagi rahulikult võtvat. Kuningas ei usaldanud nõidu täielikult ja ta teadis ka ise, miks. Ta ise oli ju kogu riigi tuleviku selle salapärase kaheteistkümnendiku kätte andnud. Ta näppis oma merevaiguga sõrmust. Ta teadis, et see kõik ei käi nii lihtsalt. Alati räägitakse asjadest rohkem. Alati moodustuvad inimestest keerulised võrgud. Alati on põhjused milleski muus. On alati olnud ja jäävadki olema. Ja teha ei ole midagi. Tulevik on praegu.
Saal oli sama, ilm oli sama nagu esimesel päeval. Üle terve maa laotus terastaevas, lõputult ühtemoodi hall. Aga see päev oli teistsugune. “Kas teil on veel midagi vaja?” küsis Leiger. Siimon naeratas. “Ei. Meie juurde on juba tulnud kõik, mis vaja.” “Me juba võtsime su jala,” naljatas Andrea. Kus Simone on? mõtles Leiger. Samas mõtles ta ka võimalike peitumiskohtade üle. Keldrisse. Aga isegi need miljonid käigud seal ei pruugi teda päästa. Võib-olla kaart valetab. Võib-olla lõigatakse taganemistee i k k a g i läbi. Siis kõrgemaisse torni. Saab alla hüpata.

Kutsar oli kindlameelselt ükskõikne. Mis sellest? Ausõna. Täiesti pohhui.
Simone tundis Siimoni uksel kohe ära. Ajalool on mustrid. Olgu kui kaootilised tahes, on neis mingi lummav korrapäratu korrapära. Saatust ei ole olemas, aga kokkusattumused on lummavad. Kui nende sündi vaid saaks fotografeerida…
Saatanal polnud vajagi Simone’i uksel ära tunda. Mis siis, et ta tüdrukut ennast kunagi näinud ei olnud. Sellistel puhkudel käivad need asjad hoopis teistmoodi. Ta oli Simone’i juba varem ära tundnud. Aeg mängis siin väga tähtsat rolli. Kui sa uskusid aja olemasollu, siis kippusid sa ikka küsima, et “millal?” või “mis järestuses?”. Kui sa juhtusid olema ajatu nagu Apostelnegatiivsus, siis tegi Aeg kõikjal skisofreenilisi lahknemisi ning asjad küll järgnesid teineteisele, kuid suurem osa neist ei olnud nii materiaalsed, meeltega tajutavad.
Niisiis oli Simone Siimoniga juba kohtunud, ühte ilusat multikat vaadanud ja pärast 22 teise paradiisiülikonnas inimese juuresolekul Monica teinud. Aga ei olnud ka. Goruytmea oli juba kokku tõmbunud ja plahvatanud, aga kahridest sõnumitoojate salk oli alles linnapiiril.

“Ajaks selle asja siis nüüd korda,” pakkus Juudith 2. “Päramine aeg,” nõustus Bartolomeus. Läänes raksatasid kahride katapuldid lahti ja ilgelt suured tuleplönnid vuhisesid läbi õhu. Poole peal nad hakkasid kartma ja kadusid ära. Kui nad julguse olid kokku kogunud, ilmusid nad õhust jälle välja, aga nad ikka vist kartsid veel, sest miks muidu nad vales suunas lendasid kui paanika pärast. Kõik heite sooritanud katapuldid läksid katki. Ja põlema. Mitu kahri sai ka hukka. Kurb küll. Läänemüür muutus meriseaks võimistandoligi, s.t. ajas okkad välja. Isepäistest tõrvakividest šokeeritud kahrid vaatasid neid peenikesi tumedaid torusid veelgi suurema huviga. Need tegid surisevat häält. Kui need kõik oma kohale paigale jäid, tegid nad kõik korraga väikese sähvaka. Kogu lõbus seltskond, kes Nihiliami lääneküljel oli, läks katki. Õigemini – ühe sisse tekkis auk ja siis teise sisse jne. Tänapäeva inimesed oleks seda kummalist nähtust nimetanud “kuulideks, mis olid nähtamatud, aga mitte sellepärast, et silm ei näe nii kiiresti lendavaid asju, vaid sellepärast, et seal ei olnudki kuule – 19 000 meest lihtsalt surid selle pärast, et neisse tekkisid ettepoole augud, mis tagantpoolt väljusid ja koevedelikke kõikjale poetasid ning igaüks sai selliseid endale vähemalt 10.
Põhjas muutus maapind suureks pöördpõrandaks. See tegi 180-kraadise pöörde ümber oma telje. Kahrburiori sõdurid olid kõige suurema imestuse mõju all sellel hetkel, kus nad enam püstloodis asetseval maapinnal püsti seista ei suutnud. Nad kadusid kahekümne-viie-tuhandekesi mulla mustavasse sügavusse, Maakera absurdse lava laudade alla. Tõusvas maalahmakas võis näha inimeste luid. Üks vana kultuurkihi alla mattunud surnuaed sai rahurikkumise osaliseks.
Lõunas oli seni kõige suurem väeosa. 64000 meest, nii kahre kui ka sõjamehi teistest Goruytmea reetnud maadest, Düüniast ja Timbalandist. Need 64000 lihtsalt kadusid ära. Niikaua nad vaatasid ja kahtlesid seal, kuni see juhtus. Goruid vaatasid linnamüüri taga pealt. Nüüd nad siis said oma silmaga näha, kui võimsad võlurid need kaksteist on. (“Miks kedagi müüridel ei ole?” “See on mingi kaval lõks.” “Võta viis meest ja hiilim – ”)
Idamüüri vaatas 50000 võõrast meest ihalevalt, silmad põlemas peas, mõõgapide rahutult käes. Kui saaks ainult lõhkuda ja tappa. (“Miks nad raiped välja ei tule? Miks nad meid linnani lasid?”) Ratsanik, kes idagrupi lõunaservast selle keskele tahtis jõuda, et teatada tähtsatele inimestele, et kuulujutud miskist pahast maagiast on vist tõesed, sest ta oli pikksilmaga lõunaarmeed jälginud ja oli kindlasti midagi kahtlast näinud; jäi kahjuks oma kes-teab-miks komistanud hobuse alla, kui see tast kolm korda üle veeres. Idaarmee juba pommitas linna katapultidest. Rahnud olid kohati lausa majasuurused. Kasutati ka süütepomme. Kahtlus hakkas ründajaid vaevama tõsiasi, et nad tervete tonnide kaupa materjali üle müüri olid lennutanud, aga sealt müra, leeke ega karjeid ei tõusnud. Kui tuli käsk rünnata, siis täideti käsku. Rammid jõudsid müürini. Ei mingit noolterahet. Liitlased andsid siis ise noolerahet, mille varjus redelikandjad müürini jooksid, jalaväelased kohe kannul. Kõik toimus vaikuses. Ja hirmus. Väga harva kardavad ründajad kaitsjaid. Üks sõdur, kelle hüüdnimi oli Cute-Bert, piilus üle müüri. Ta oli redeli peal. Redel oli ropult kõrge. Ta nägi tühja linna. Peale all laguneva müüri ei olnud ühtegi häält. Siis juhtus Nunnu-Berti kiivriga midagi. See tegi plinks! Tegelikult plinks!plinks!, aga liiga väikese vahega inimkõrvale eraldada. Ühes kohast paindus metall natuke sisse, teises natuke välja. Vähesed suutsid kinni hoida, kui Nunnu neile ülevalt pähe kukkus. Ühes kohas võis müürist juba rusika läbi panna. Üks mees tahtiski seda peaaegu et teha. Temast mõni meeter eemal oli Cute-Bert ja veel mitu meest pikali maas. Ta ronis lohku müüris ja piilus avast sisse. Ka tema nägi tühja tänavat. Siis tahtis keegi teiselt poolt rusikat läbi ava panna. Rusikas võttis juba kaugelt hoogu. See lähenes mööda pikka tänavat, maaga paralleelselt, tulles augu poole. See kaalus 230 kilo ja oli peamiselt selline…kivine. Teistel lasti pealt vaadata, kuidas uudishimutseja tervis kannatada sai. Siis muutus suur müür lehesahina häälega šrapnellipilveks, mille käes kannatasid ka paljude ülejäänud jalaväelaste tervised. Teised 21000 said sünnipäevaks tagasi oma kaotatud katapuldikivid ja süütepommid. Need lupsasid läbi šrapnellipilve, liikusid seejuures ikka tõesti kiiresti ka. Ja maaga paralleelselt. Kilomeeter eemal oli ratsavägi. 20000 hobust sunniti galopeerima ükskõik kuhu, et lendavad kivid ometi kellelegi haiget ei teeks. Aga ikkagi tegid. See polnud loomapiinamine. See oli genotsiid. Arthur Olleh’ hobune, Pinefix oli tema nimi, hakkas selles segaduses hüsteeritsema ja kappas otse linna poole. Kivid mühisesid temast mööda. Arthur hakkas nüüd ise ka hüsteeritsema. Ta karjus väga imelikult. Ta märkas ühele platsikesele kogunenud gorui sõdureid. Kui Pinefix salto tegi, ei suutnud Arthur sadulas püsida ja põrutas end vastu muda ja pori hurmavat segu ära. Ta tõusis valust hoolimata, tõstis närviliselt mõõga ja vaatas hingeldades vaenlase salka. Ta hakkas ära jooksma. Valele poole.
Juudith 2 vajutas päästikule.
Arthur jäi esimese sammu pealt seisma, haaras kõhust. Tema rõngassärgi ja tuunika alt voolas ta jalge vahele maha midagi pruunikat ja püdelat. Ta peaaegu et ohkas ja kukkus matsuga selili nagu 136-kilone tuletikk.
Apostelnegatiivsus pakkis pillid kotti ära. Võttis snaiprid lahti. Pakkis need oma kohvritesse. Nad seisid torni katusel. Nende all oli Leiger lõpetanud teleskoobi lahtimonteerimise üritamise. Ta oli pisikesest tikutoosisuurusest aknast näinud, et vaenlasega juhtus midagi. Kui ta ringitõmblemise ja hingeldamise lõpetas, vajus ta keset põrandat istuli ja märkas, et hoiab käes oma kasutütre helepruuni mängukaru.
Apostelnegatiivsus vaatas õhates üle terve linna ja lahkus.