kauapüsiv elu. püsivad väärtushinnangud. prioriteedid, mis ei maksa midagi

anselm kiefer on nero – holokausti süütamine

isotamm — Tue, 03 Jan 2012 18:37:51 +0000

Käesoleva essee siht on mõtiskleda ühe sõjajärgse kunstniku tegevuse, loomingu ja rolli üle seoses kollektiivse mäluga, ajaloo unustamise, mäletamise ja kujutamisega. Olen Anselm Kieferi töid ise mõne aasta eest Daniel Arasse kogumiku vahendusel suuremas koguses näinud ja olen seega tema loominguga rohkem tuttav kui Christian Boltanski, Rachel Whitereadi või Joseph Beuysi omadega, keda samuti mälu-diskursuse alla võib paigutada. Kui olin Arasse kogumiku läbi vaadanud, siis mõtlesin vähe Kieferi tööde ajaloolisele kontekstile ning mõjuvaks osutus just esteetiline kogemus, mille moodustas tema loomingu krüptilisus ja hoomatud gigantsus. Tajusin tema tööde ja ka kogu loomingulise ettevõtmise mastaapsust, isegi kui ülivõrdeis suurusi tähistasid vaid mõõtmete andmed raamatus ja teoste endi kõrval polnud võimalik viibida. Niisiis hõlmas saadud afekt minu puhul pigem esteetilist valdkonda. Juhul, kui kunstiteos on loodud midagi enamat kui vaid esteetilist naudingut silmas pidades, siis on tõenäoliselt oodata keerukamaid tõlgendusmänge ja autori kavatsuste kohta pikemiad arutlemisi vaatajate, kunstiteoreetikute ja -ajaloolaste poolt. Tundub, et Kieferi Saksa kunstnikuks olemine sõjajärgsel ajal ja (lähi)mineviku puudutamine oma teostes ning ajalooliste teemade ja detailide kasutamine on juba iseenesest kriitikuid ligitõmbav. Nende lõbuks jääb arvata, kas ja millist mängu Kiefer mängib – esteetilist või kontseptuaalset. Lisaks väärib uurimist tema roll ajaloole vastu minejana, tabuteemade mainimisega sel ajal, kui püüti igati kustutada mälestust natside genotsiidist.
Kieferi sünniaastal kirjutas Rumeenia-juudi päritolu Paul Celan luuletuse Todesfuge, milles saavad poeetilise, lüürilise vormi koonduslaagrite õudused. Alla kirjutatud 1945. aastal, ilmus see kirjutis alles 1947. aastal ühes Bukaresti ajakirjas, rumeeniakeelsena, ning saksa keeles (nii, nagu see kirjutati) veel aasta hiljem Austrias. 1955. aastal tõlkis Clement Greenberg Todesfuge inglise keelde ja tõi sellega Põhja-Ameerika publikuni killukese holokaustist, kuid väga olulise killu – väidetavalt tähtsaima poeetilise väljaütlemise holokausti kohta (Saltzman, 79). Genotsiidi käsitlemise, mäletamise ja visuaalseteks teosteks töötlemise mehhanismide uurimisel on populaarsed Kieferi tööd, mis saanud ainest Paul Celani kirjutisest, eriti Margarethe ja Sulamithi nime kandvad maalid. Esimesel neist on sinakale lõuendile kleebitud õlest sambad, mille otstes on leegid. Teisel näeme võlvlagedega ruumi, kus puudub päevavalgus ja mille perspektiiv juhatab tagaseinas seitsme väikse leegini. Lisa Saltzman räägib neist maalidest tõlkimise tähenduses, vastandades Clement Greenbergi kui Celani luuletuse tõlkija ja Kieferi kui selle teksti interpreteerija. Greenbergi tõlge polevat veel näide poeesia võimest muuta ajalugu publikule omaseks ja tuttavaks, küll aga näitab tõlkimise tegu ise juba huvi ja toetust. Tema tõlge näitab usku keele jõusse ja arusaamise võimalikkusesse (Saltzman, 79). Kieferi Celanist inspireeritud maale võib võtta kui topelttõlget, kus Celan on oma interpretatsiooni juba loonud ja Kiefer omakorda sellest inspiratsiooni saab. Et tõlkimisega kaasneb enamasti ikkagi osa info kadumaminek, polegi siinkohal probleem ja loeb hoopis kõige metafüüsilise esilekutsumine, publiku vaimne liigutatus. Holokaust kui tõlgitav objekt hülgabki kujutamist, sest mõned sündmused on nii traumeerivad, et nende jaoks ei ole sõnu (Saltzman, 79) Celan oli teadlik sõnade piiratusest ja et nende nappuses on kujutamine siiski vajalik (Saltzman, 79-80).
Kieferi maale võib pidada järjekordseks tõlkevariandiks Surmafuugast, mis tõid Celani taas USAsse, seekord pildi vormis, Chicagos, Philadelphias, Los Angeleses ja New Yorgis toimunud näituste kaudu 80. aastate lõpus (Saltzman, 80) Kuid pildi kuju pole saanud ainult Celani luuletus ise, vaid isegi, võib öelda, väga suur ports Saksa ajalugu. See aeg ei piirdu vaid II maailmasõjaga, sest on mainitud ka müütilisi tegelasi, kelle nimed pikendavad Kieferi teoste poeetilist aega mitte ainult neid tegelasi majutavate müütide sünnini, vaid ka tegelaste enda sünnini müütide sees.
Kieferi ‘meetod’ on selles mõttes kaval, et ajaloolise tõlgenduse ruum tekib tema teostes kujutise ja pealkirja vahelises šifris. Iseenesest ei kujuta Sulamithi krüpt eriti midagi, Sulamithi või tema tuhakarva juuste mainimine seejuures aga võtab meilt üsna hõlpsasti kahtlused, kas tegemist on natsiroimade ainestikuga või mitte (Saltzman, 82). Kui see piiblitegelane, Heebrea naine, kes lahkus kuningas Salomoni haaremist oma tegeliku armastuse nimel, tuua natsionaalsotsialistlikku ruumi, siis on kerge tekkima arvamus, et autor holokaustiga tegeleb. Säärane tegelaste transport ja tõlgendusruum võib Kieferi töödes olla autori trikk, milles vaataja tahtmatult kaasa mängib – autor ise ei räägi oma töödest manifesteerival viisil, ei ütle ette, ei lisa seletusi. Temast räägitakse, tema teoseid üritatakse selgitada ja nende konteksti lahatakse. Tema enda viis poeesiat teha on aga vaikida, end mitte promoda.

margarethe

Sulamithi-nimelisel maalil näeme küll Kolmanda Reichi arhitektuuri, kuid selle teose puhul – ja ka suurel osal Kieferi teostest üldse – on II maailmasõja jooksul aset leidnud genotsiidi kujutusviis kujutise (reaalsed sündmused, asjaosalised, representatsioon) loomise asemel ettekujutuse (mälestustest ja ajaloost sündiv vaimupilt, imaginaarne) loomine. See ettekujutus on aga eelkontseptsioon, mille loob vastavalt iga vaataja teadmine natsiminevikust, rahvuslikest ja rahvusvahelistest müütidest. Kiefer ei ürita dokumenteerida ega meieni tuua objektiivset tõde. Nagu ütleb Saltzman: ta väldib subjekti, isikute ja tegevuste kujutamist, figuratiivsust sündmuste taastamise mõttes, sest möödunud koledustele polegi õieti vastavat kujutist (Saltzman, 83 jj). Eric Kligerman kasutab säärase kunstnikepoolse mitte-figuratiivsuse kirjeldamiseks Freudi terminit ‘allasurumine’. Kuid mälestuse ja kujutise allasuruja pole siin alateadvus, vaid kunstnik (Celan või Kiefer), kes jätavad genotsiidist saadud trauma peaaegu nähtamatuks ja provotseerivad nõnda publikut, teevad vaataja ärevaks. Publik elab läbi trauma asenduse, aga mitte ‘kujutatud’ trauma. Vaatajale ei pakuta midagi, mis oleks trauma puhul defineeriv ja nii ei saa ta traumast üle olla, selle detaile tundma õppides seda kontrollida (Kligerman, 270).

sulamith

Arendades edasi mõtet teose sünnist pigem vaataja kui looja poolel, pakun Kieferi otsest kujutist vältivale meetodile mõned näited. Martin Harries tsiteerib Tate’i galeriis esindatud maali Lilith saateteksti, mis Kieferi ‘kangelanna’ pildil kujutatud ülaltvaates linna kohale lendama asetab. Linnu vaatepunkt muudab ka publiku lendavaks Lilithiks või hoopis pommituslenduriks, kes oma positsioonilt näeb all laiumas peatselt hävivaid sihtmärke (Harries, 83-84). Pildil aga pole langevaid pomme ja linn ei põle. Samuti kujutab ka Maikäfer, Flieg sõda üsna potentsiaalselt – et tegu pole vaid põlluga, millel esimese lume märgid, laseb aimata vaid õrn vihje tulele ja suitsule, eemal esiplaanist – puuduvad mürsuplahvatused ja püssiga sõdurid (tõsi küll, silmapiirile on siiski kirjutatud rida, milles mainitakse sõtta läinud isa). Või mida arvata teosest Lots Frau? Pealkirjas esinev müütiline tegelane on pildilt jällegi puudu. Pommirahe all häviva Soodoma ja Gomorra poole tagasi vaadanud naine muutus soolasambaks, kuid mitte tagasi vaadata ongi omamoodi üliinimlik pingutus (nagu edastab Martin Harries ühe WTC tornide rünnakust pääsenud naise kogemust – kui tal kästi mitte selja taha vaadata, siis tema esimene instinkt oli seda just nimelt teha (Harries, 103-104)). Tegemist võib olla põgeneva inimese sooviga kindlaks teha, ega vaenlane äkki järgi ei jõua. Või siis teadmisjanuga lugude lõppude järele, mida kasutab ära filmitööstus – vaataja võib küll teada, mis loo lõpus saab, kuid ikkagi tahab ta näha, kuidas see juhtub, ta ihkab näha seda juhtumas, januneb info järele, et kinnitada oma oletusi.

lots frau

Viimatimainitud maalis tekib kaks lugu. Üks on Loti naise oma, kes koos perega hävingu eest põgeneb. Tühja silmapiiri järgi otsustades on häving vaataja selja taga ja tal pole võimalust sinna pilku heita. Teine lugu viib meid rööpaid mööda sunnitöö- ja surmalaagritesse, sest ajalises ja temaatilises kontekstis pole ilmselt kerge pigem positivistlikku otsust teha – selle kasuks otsustada, et tegu suvalise maastiku või suvaliste rööbastega olekski ja et neil küüditamisvagunid ei veereks. Oletan, et samalaadne kujutis raudteerööbastest näiteks mõne USA kesklääne osariigi käsitöölise tikandil ei kanna sellist laetud relva potentsiaali nagu Lots Frau, mis saab oma energia piiblist ja autori üldisest visuaalsest kalduvusest kujutada Saksamaa ajaloole vihjavat. Kieferi tööd on kui kahele poole suunatud rauad – ühest otsast kõmatab pealkiri, inskriptsioon; teisest abstraheeritud pilt – kahe tule vahele jääja pole sugugi ohust pääsenud, vaid võib osutuda autori iroonia ohvriks.
Mõned kujutised, mõned märgid on juba kord tähendusega laetud ja kuigi teoses näiteks krutsifiksi nähes on ehk lihtsam otsustada, et autor midagi kristluse kohta öelda tahab, siis pole ju tegelikult väiksem võimalus, et ta seda teha ei taha. Mind ennastki on krutsifiks mitmeid kordi lummanud kujutama, ligi tõmmanud müütilise energiaga, ajaloo jõuga, kuid see ei kahanda minu positsiooni ateistina. Irooniaks võib sellist märgikasutust muidugi nimetada. Ka Linda Hutcheon kirjeldab Kieferit iroonilisena tema märgimängudes ning seda mitte mõeldu ja öeldu konflikti mõttes, vaid just mitme tähenduse kokkumängu pärast (Hutcheon, 100). Hutcheoni arvates võib sellise iroonilise ruumi luua näiteks kunstniku enda stuudio kujutamine Wagneri tegevuspaikade asemel, kui viimase ooperite sündmusi Kieferi pealkirjadesse jõuab. Kasutades helilooja ooperite nimesid ja sealseid tegelasi oma inskriptsioonidena, asendab Kiefer loo-sisese ruumi (mets) mõne muu ruumiga (oma stuudio, fašistlikud ehitised). Irooniline on ka see, et teda võidakse fašistiks pidada, kui ta ‘Hitlersreichi’ arhitektuuri kujutab. Eks see oht muidugi on, sest laetud relva kätte võtjast võib ikka tulistajat karta, isegi kui ta selle võttis, et hoopis tühjaks laadida, lahti monteerida ja ohutuks muuta.

lilith

Kriitikute kommentaarides hakkab silma veel üks eikellegimaa kahe leeri vahel, mis tuleneb otsustamatusest Kieferi paigutamisel kas esteetilise või poliitilise alla. Üheaegselt kirjeldavad sulesepad nii emotsionaalset laengut, mis saadud tema tööde vormiomadustest, kui lahatakse ka poliitiliste ja sotsiaalsete seoste aspekte. Charles Molesworth väidab üsna küüniline olevat üritada Kieferit eikellegimaale paigutada, esindama korraga nii üht kui teist, poliitilist ja esteetilist (Molesworth 1996, 291 jj). Kuid just seal kahevahel ta paistab seisvat, korraga nii marurahvuslane kui ka iluviljeleja, sest ta üritab teha pidulikuks, suureks ja müstiliseks seda, mis Saksa ajaloos on ilusat ning puutub pompöösse vaatemängu loomisel kokku ka poliitiliste hirmudega oma kodumaa lähimineviku suhtes.
Kui taas irooniat mainida, siis on just eriti kibemagus tõik, et teutoonilised müüdid, Wagner ja blond aaria juus ei teeks Kieferit sugugi natsiks, kui poleks olnud natse, kes üsna tõsiselt määrisid Wagneri nime ja lõid modernistlik-neoklassitstlikku arhitektuuri, mis on säilinud mõneti alandavate mälestusmärke näol. Pealegi oli igasugune kiirustamine Kieferi fašistiks nimetamisel mõnede kriitikute poolt arvatavasti seotud pigem hirmuga ajaloo ees ja et tema topeltmängu puhul kardeti Voldemorti või Sauroni ärkamist, holokausti mälestuse ärkamist võrdlemisi turvalisest unenõidusest. Kuid ehk oli see hoopis värskelt taasühinenud Deutschland, kes oli unes ning on senimaani, kuni saabub kangelane.

maikäfer, flieg

Ma tahaks uskuda, et see oodatav kangelane (Kieferi näol) saabus Saksamaad fašismi hirmuvalitsusest päästma ja teeb seda siiani. Kuid on ka arvamusi, mis rohkem segunenud. Linda Brooks annab mõista, et see kangelane ongi ise fašist või vähemalt on tema lunastaja-kuvand sellele ideoloogiale omaselt üles ehitatud. Brooksi sõnul oli Hitleri režiimil tugev esteetiline alus, mille raames okupeeriti modernismi elitaarsus, kus oskust luua ja mõista peeti väheste privileegiks, ning see mõtteviis pandi rassiülimuslikkuse huve teenima. Samuti võeti üle modernismi idee kunstist kui ajaloo pöördumatu tähenduse kaitsjast (Brooks, 100). Natsidele sobis kunst kui objektiivsuse kujundaja. Sama muster töötas ka sots-realismi juures – kunst kujutas ‘tõde’. Selline oli kunst diktaatori poliitika estetiseerimise käsutuses. Brooks kirjeldab, kuidas kangelase kultus ehitati üles artistlikele alustele, teatraalsusele (Brooks, 102). Keiser Nero on end ise kunstnikuks tituleerinud ning tema inkorporeerimisest Kieferi loomingus (Nero Malt) saab aluse kangelase türannia, analoogia diktaatori idealiseerimise ja Kieferi kui kunstnik-kangelase vahel. Palett kui kunsti või kunstniku sümbol esineb tema teisteski tööde korduvalt, ja eriti tiibadega varustatult võib seda pidada messianistlikuks allegooriaks (kuigi Arthur Danto ütleb, et palett ei sobigi Kieferi puhul kunsti kujutama, kuna too seda ise ei kasuta (Danto, 240)). Palett-süütaja aga seob kunstniku üsna radikaalse messia kujundiga, miks mitte – diktaatorlikuga.
Kiefer on Nero, kes hõljuva paletina kuulutab end ainuvalitsejaks ajaloohirmu üle ning on tulnud, et see grandioosse vaatemängu saatel hävitada. Ta avab oma publikule (ja just Saksa publikule) vaate nende ajaloole, kus müüdid ja mälu puhastavad aegadevanuse kultuuriloo (Molesworth 1998, 309). Ta võib küll tunduda Führerina, kes loob teost, mis haarab tervet riiki, maailma, kuid tegelikult on ta haakristi-eelne Wagner, käsil Gesamtkunstwerk, totaalne kunstiteos, mis lisaks ruumile hõlmab ka aega, minevikku, selle uinutatud ja unustatud osi. Andreas Huyssen noomib Saksa intellektuaale, kes Kieferi müüdikasutust ja viiteid peavad kunstniku ülbeks katseks taasluua kadunud identiteeti (Huyssen, 246). Ma ühinen selle noomitusega ja arvan, et Anselm Kiefer on teinud head tööd rahvusliku identiteedi ülesehitamisel. Isegi kui ta ei ütle selgesõnaliselt, milline see määratlus on, siis annab ta vähemalt kätte õige tee, juhtides mineviku ja sellele rajatud hirmud läbi puhastustule.

nero malt

kirjutatud mais 2011

Kasutatud materjalid

[1] Lisa Saltzman. Lost in translation: Clement Greenberg, Anselm Kiefer, and the subject of history. Visual culture and the Holocaust. Barbie Zelizer. Continuum International Publishing Group, London 2001

[2] Arthur Coleman Danto. Anselm Kiefer. Encounters & reflections: art in the historical present. Arthur Coleman Danto. University of California Press, 1997

[3] Andreas Huyssen. Anselm Kiefer: The terror of history, the temptation of myth. Twilight memories: marking time in a culture of amnesia. Andreas Huyssen. Routledge, New York 1995

[4] Linda M. Brooks. Portrait of the artist as hero: Anselm Kiefer and the modernist semiotics of fascism. Mimesis in Contemporary Theory: The literary and the philosophical debate. Mihai Spariosu. John Benjamins Publishing Company, 1984

[5] Charles Molesworth. Anselm Kiefer and the shapes of time. The New Salmagundi Reader. Robert Boyers, Peggy Boyers. Syracuse University Press, 1996

[6] Eric Kligerman. Reframing Celan in the paintings of Anselm Kiefer. Visual culture in twentieth-century Germany: text as spectacle. Gail Finney. Indiana University Press, Bloomington 2006

[7] Linda Hutcheon. Provocation and controversy: the work of Anselm Kiefer. Irony’s edge: the theory and politics of irony. Linda Hutcheon. Routledge, London 1994

[8] Charles Molesworth. The art of memory: Anselm Kiefer and the holocaust. Postmodernism and the Holocaust. Alan Milchman, Alan Rosenberg. Rodopi, Amsterdam-Atlanta 1998

[9] Martin Harries. Anselm Kiefer’s ‘Lot’s wife’: perspective and the place of the spectator. Forgetting Lot’s wife: on destructive spectatorship. Martin Harries. Fordham University Press, 2007

[10] Martin Harries. Lot’s wife on September 11, 2001. Forgetting Lot’s wife: on destructive spectatorship. Martin Harries. Fordham University Press, 2007

tartu uus teater – ‘raudmees’

isotamm — Tue, 13 Dec 2011 00:24:06 +0000

teatrikriitika puhul isikliku mulje soovitamise või mittesoovitamisega kokkuvõtmine on minu arvates heatahtlik tava ja aitab potentsiaalsel publikul siis, kui lavastust veel etendatakse, kujundada oma otsust antud lavastuse vaatamise või mittevaatamise suhtes. artiklid ja esseed, mis paigutavad kusagil laval toimunu võõrkeelseist fraasidest umbsesse teoreetilisse mõttepatta, on kindlasti ka äärmiselt vajalikud, kuid võib juhtuda, et nad ei saa enamaks kui siseringi tunnustuse noogutuseks ja vaoshoitud õlalepatsuks.
ma üritan siis siinkohal teha ennast arusaadavaks pigem enamusele kui väljavalitutele.

graps muusikaauhindade jagamisel

käesoleva lause kirjutamise hetkel on tartu uues teatris tulemas veel 4 raudmehe-etendust. kas ma soovitan seda vaatama minna? jah, soovitan küll. ma usun, et minust vanematel inimestel on juba niigi huvi see teatriskäik ette võtta, sest oli ju gunnar graps nendega kaasaegne. mina ise teadsin enne teatris tööle asumist ainult ‘valgust’ ja seda, et gunn oli kõva rokistaar. et end asjaga kurssi viia, kuulasin grapsi parimate lugude plaate ja vana proge-, segustiilide ja ambivalentse muusika austajana mõnulesin kõrvaklappide vahel päris ohtralt. sain teada, et gunnar oli väga mitmekesine muusik. kes veel laseks osavalt klassikalise roki ja džässi koosluse peal kõlada sõnu tädi anna ja onu uuno külaskäigust koos tordi ja lillekimbuga? ainult geenius, tõeline geenius. kui muid põhjuseid napib, siis vähemalt grapsi muusika pärast tasub laial tänaval ära käia.
on ka muid põhjuseid. tegemist on ikkagi muusikaliga. need on ju teatavasti meelelahutuslikud, tempokad, humoorikad ja kergesti seeditavad. ‘raudmees’ väldib õnnestunult tühikargamist ega pole oma žanri kuuluvate lavastuste peamisel ohul, mõttetusel(1) lasknud kallale kippuda. kellele informatiivne, kellele nostalgiline – siin pole tatraveski hammasrataste vahele visatud raha.
samas on see kõik ju ainult ühe inimese arvamus ja hinnangu summaarsest positiivsusest ei pea tingimata välja lugema objektiivset tõde. mul pole kuskilt võtta kindlat pinda, millele toetudes mu arvamus saaks tõestuse läbi faktiks. kus on need 156 teaduslikku artiklit ja esseed, millesse ‘raudmees’ sobiks kui viimane pusletükk, täpselt paras igast küljest, nii lavakujunduse metafoorsest retoorikast, koreograafia innovatiivsest epohhiloovusest kui metateksti intrigeerivast integratsioonist musikaalsesse misanstseeni? see akadeemiline kirjapagas on kindlasti kuskil ootamas, aga mina selle järele vajadust ei tunne.
mu muusikalikogemus on muidugi väga põgus ja üsna lage (2), aga ’raudmehest’ oskan ma kirjutada ka ilma suurema kogemuseta.
ülistama ma igatahes ei hakka. see juhtub tihti, et mingi teose loomingilises protsessis osalemise järel võib kahaneda kriitiliste retseptorite töövõime. eelistan jääda tagasihoidlikuks osalusest sõltumata.
mind ikka veel häirib üks asi. nukuteatristseeni venivus. kuigi proovide käigus said mõned nurgad juba maha lihvitud. aga kas ei võiks antud pilt alata sealt, kus kukerpalli tänava loo asjaosalised on proovi juba alustanud ning ferdinand gunnarile juhise annab esmakordselt lavale ilmuda? sest alles sealt ju tegelikult algab repliikidesse sulatatud vihjamine gunnari eneseotsingutele, nimeleidmisele. ma ei ole vaatajailt küsinud, kuidas nemad arvavad, kuid ma näen potentsiaalset kohanemislõhet minu ja tavapubliku vahel. läbimängudel filmimas ja pildistamas käinuna oli mul aega mängutempoga harjuda, pausidele ühest silmast laisaks jääda (3). saalist kaemisel võib vaikus kahe lause vahel muidugi abimeheks olla, rõhutada eelnenut ja järgnevat. kuid kui tundub hoopis venivat? siin on paradoks – samas nimetaksin tegevuse kulgu siiski pigem tempokaks. ma ei ihalegi sellist äärmust, mida pakub näiteks ’gilmore’i tüdrukud’ (4). tegelased räägivad, tegevus liigub. läbi võetakse ju ikkagi peaaegu terve gunnari elu. etenduse käigus üldiselt on mingist paigaltammumisest selles mõttes keeruline rääkida, sest juba järgmisel hetkel vahetuvad rekvisiidid ja aeg on edasi läinud ning raudmehest ilmub lavale juba järgmine viirastus. gunnari elu seikadest on lavale pääsenud vaid väike osa ja needki peab kiirelt läbi jooksma, et jõuaks muusikanumbrid ette mängida. siinkohal tundubki ühe stseeni rõhutamine (4a) juhtivat tähelepanu lasteteatrile. et kui keegi veel aru ei saanud, et tegemist on lasteetendusega. selleks on ta võib-olla liiga valju muusikaga, kuid lihtsustatud joviaalsus on kohal kogu aeg. neid, kes päris elus grapsiga kokku puutunud, võib see kõik muidugi solvata, aga sel juhul nullib vaidluse jällegi asjaolu, et autorid ei tee iga kord täpselt seda, mida publik tahab.
nii et kokkuvõttes oskan ma kiruda vaid ühe stseeni pikkust, ülejäänute tajutud aeglus on ilmselt mingi luul, millest kõva häälega teatada pole mul argumentide puudumisel viisakas. ja minugi poolest las olla uue teatri laval etenduse lõpuni raudmehe lapsepõlv. või rokkiv totu. eks ma ise otsustan, illine ta tagelikult oli.
tuttavate kaasvaatajate suust kõlasid kõhklused veel teose lõpumitmuse kohta. ma tean seda, et kaks neid pidigi olema. etenduse- ja kontserdiosa vahel ei tihanud publik aga veel käsi kokku lööma hakata (5). aplaus looks tegelikult sujuvama ülemineku rokk-kontserdile, mõjudes ootusärevate fännide kutsungina gunnarile, kujutleda võib staadionil kõrguvat lava ja hevihuvilisi, kes valmis kõvaks rokkimiseks. teisalt, võib-olla oli valguse kustumine enne viimast lugu ka õnnetus. või kiirelt otsustatud muudatus eraldamaks ballaadi eelnenud karmimatest lugudest. igatahes on valguse kustumine ja kaasnev vaikus teatris enamasti katkestuse tekitajad ja seega olen ma mingis mõttes nõus mitme lõpu tunde võimaliku tekkimise mõttega.
muidu on ‘raudmees’ kuidagi lihtne ja lõbus. graps on laval igas olukorras hingelt noor, ümbritsetud värvilistest rekvisiitidest ja kostüümidest, sõidab tõukerattaga. me saame aru tema kirest rocki ja viski järele, kuulsuse iludest ja valudest. kõik on arusaadav.
kas lihtsuses peitub siis ’raudmehe’ võlu? nii võib vist öelda küll. graps ja tema viirastuskaaslased on mängitud lihtsateks. lavale pole toodud sisenõretust, sapist ja pisaraist tilkuvaid hingepusasid. isegi grapsi lõpumonoloog, mis ju ometi on eksistentsiaalseid küsimusi kompav, jääb maalähedaseks (6). vaataja ei pea lahendama olemise mõistatusi. ta saab lihtsalt võimaluse värskendada oma mälu või täiendada oma teadmisi ning nautida head muusikat.
’raudmees’ paistab olevat ka tähtsal kohal turgutamaks kollektiivset mälestust gunnarist. ilma uue teatri panuseta oleks tema juubel võib-olla möödunud vaid pisikese äramärkimisega ajalehe viimasel leheküljel kastis ’täna sündinud’. kes teab.

1 loe: püsivamate tundmuste tekitamise puudumisel
2 pean silmas tartus nähtud ’’jesus christ superstar’i’’ ja veel ühte, mille nime ma ei mäleta, kuid milles osales riho sibul. oleks nad veel halvemad olnud, eriti see teine, siis ehk mäletaks neist midagi.
3 ehk on see osa fotograafi kutsehaigusest – pidevalt tuleb üks silm kinni pigistada
4 kui selle sarja tegelased mõnikord oma plärakastid kinni paneksid, tunduks kogu süžee ja sari ilmselt kuidagi kvaliteetsem ja mõttekam
4a oletatavalt ei ole see rõhutamine loojate tahtlik tegevus, vaid rõhu võtab stseen ise, tingituna oma kestvusest
5 sama juhtus ka näiteks viimase ‘ihade osakonna’ etenduse lõpus, kus lavale kummarduma tulnud trupp oli juba üles rivistunud, kuid publik arvatavasti enama ootuses aplausi ei tekitanud
6 olenamata asjaolust, et ufod samal ajal kõrval ootavad, millal teda ära viia

visuaalkvaliteedi retrograadne atributsioon© – animatsiooniseeria ‘simpsonid’ kognitiivse retseptsiooni konundrum

isotamm — Wed, 19 Oct 2011 17:19:27 +0000

vaatasin üks päev tv6 ja nähes seal simpsonite vanemat episoodi, imestasin ma selle tajutud nigela kvaliteedi üle. varsti mõistsin, et olen uuemate osade täiustunud väljanägemise üle kandnud ja omistanud oma mälestusele vanematest osadest ja nende sisust.

tulemas: neuropsühholoogiline longituuduurimus ‘focal misuse of the consulted materiality diffusion premise effect that subliminally discriminates render-based grids of visual anthropomorphology’

kumm pole seks? seks pole ka seks!

isotamm — Tue, 20 Sep 2011 10:44:17 +0000

ingridil on õigus, aga ta pole oma sõnavõttu korralikult läbi mõelnud. võiks ju arvata, et seksiga abieluni ootamine on mõistlik, kuid asjalikust lahendusest on asi kaugel. kas teie arvates peaks naised müüma end abielu eest seksorjadeks? idiootsus. pulmad ei õigusta mingil juhul kõiki neid metsloomalikke rõvedusi, mida tänapäeva vulgaarne hedonism ja radikaalne liberaalsus küsimusi esitamata võimaldavad – anaalne penetratsioon, vagiina stimuleerimine peenisega, ejakulatsioon jne. need on vaid kõige jõhkramad näited. kehaosade paljastamine, puudutamine, seksuaalse erutuse tekitamine ja demonstreerimine, interoraalne kontakt, embuses viibimine – need kõik on samuti millegipärast lubatud kui süütu eelmäng millelegi heale. ma küsin ahastusega, kuidas on selline tolerants ühiskonnas võimalik?! säärast moraalset dekadentsi ei saa ju lubada, rääkimata siis selle legaliseerimisest püsisuhte või abielu kaudu. ja ärge arvake, et ma siinkohal mehi seksisõltlastest vägistajateks pean. nemad on samuti ohvrid. seksuaalkäitumise propageerimine meedias on viinud nii mehed kui naised kollektiivse psühhootilise katastroofini. kummalegi soopoolele suunatud ajakirjades luuakse teisest mudeleid, mis neid alandavad, muutes nad otsustusvõimetuteks objektideks, kelle nõrkust bioloogilisi mehhanisme kontrollida saab kergesti ära kasutada, et siis võtta neilt võimalus areneda normaalseiks indiviidideks ja jääda hoopis omavahel kehavedelikke vahetama. kuid mitte kauaks muidugi. vaja on ju degeneratsiooni eksponentsiaalset kasvu, uusi partnereid rõlguses, hälbe levitamist.
kõrgem vajadus madalate naudingute järele ja madalam kõrgete järele on kunstlikult loodud pervertide, vaimuhaigete, masturbeerijate, seksisõltlaste poolt. emotsionaalse lahenduse asemel vajame meditsiinilist – hälbelise käitumise karistamist ja alalist preventiivset monitooringut, sugurakkude regulaarset kogumist teadusspetsialistide poolt ja katseklaasilapsi, kes kasvaks asjatundjate kontrollitud tingimustes armastama sümfooniat ja rothkot, mitte onanismi ja cosmot.

vägivallast

isotamm — Mon, 15 Aug 2011 16:34:41 +0000

kui mart mersuga ministeeriumisse jõudis, oli kriis juba lõppenud.
iga autor tahab originaalne olla, kuid praegu võtan ma meelsamini ruupori rolli kui arvamusliidri oma. ma muidugi ei väida seejuures, et ma pole arvamusliider.
tagasihoidlikkusest peaksin ma endast mitte alustama, aga minu loomingut on peetud süngeks, kibestunuks, vägivaldseks. hakkasin selliste kommentaaride peale hiljuti mõtlema, et kas tõesti äkki televisioon on mu ära rikkunud. hea on süüdistada populaarteadusliku sisuga saateid viasati ja discovery kanalitel, kus mõningate auto- ja ehitussaadete vahel kaiguvad plahvatused, klirisevad purunemised, tutvustatakse hulgimõrvareid, sõdureid, tanke. kinotööstuseski pole lood paremad. isegi kui filmi sisu ei rajane võistlusel, et kes keda rohkem tulistada jõuab, enne kui tiitrid tulevad, on tegelaste motiivideks ikkagi petmine, valetamine, varastamine, omakasu, kättemaks, perverssused, vaimsed häired. kahjuks pole stsenaristil muud valikut, kui alustada ainuvõimalikust – konfliktist. prantslaste ‘minuscule’, mida on raske süngeks või vägivaldseks nimetada, kujutab ikkagi egoiste, üksteisega võistlemas kiiruses ja tugevuses, ajendiks ahnus. nii et on võimalik teha midagi ühtaegu nunnut ja sünget.
telekava ei tee vahet multikate ja lastele sobilike multikate vahel. isegi ilma vere ja seinale kleepunud ajudeta on üsna selge inimlik arusaam vastase võitmisest: mürgitada, lömastada, õhkida, alla lükata. isegi kui sul on midagi, mida su vastasel pole – armastus ja sõprus – siis sellest ikkagi ei piisa, vaja on avada kedavrat.
steven pinker räägib siin, et meil on rahumeelseimad ajad terve inimkonna minevikus ja olevikus. mõnel pool osatakse tõesti rakett juhtida linna kanalisatsiooni mööda kellegi ebasoovitava isiku sfinkteri vahele ilma kõrvalisi isikuid vigastamata, kuid suurema veretöö vältimise järel minnakse filmikaameraga võtteplatsile ja seal ohvreid ei loeta. õige pea on filmides näidatud mõrvu rohkem kui 3-4 tuhat aastat päris elu neid tootnud on.
niisiis on meie meelelahutuseelistused veel keskaegsed. üks põhjus on visuaalne atraktiivsus. saksa äksisarjades kulutatakse rohkem aega pürotehnika ülesseadmisele kui teksti õppimisele. kui thomas anderson ei saaks kung-fu-teadmisi kahe sekundiga oma pähe alla laadida ja kuulide eest põigelda, siis poleks filmile nõnda suurt fännklubi oodata. see tõmme eriti änksade äksistseenide vastu on muidugi pigem maskuliinne viirus. brenda laurel, kes on katsunud sadu tuhandeid väikseid tüdrukuid, räägib siin, kuidas mänge teevad inimesed, kes ei huvitu seejuures tüdrukute arvamusest.
ja kui juba neist juttu tuli – arvutimängud – pole üldse mingit vahet, kas space invaders või modern warfae 3 – kõige lihtsam skeem mängu üles ehitada on seada võidu tingimuseks desintegratsioon. kuigi jah, kiirus on algpõhimõttena vast sama populaarne. aga ma arvan, et rallimängud ei suuda enam maailma päästa.
seadsin endale sellise mõtteülesande: kuidas jõuda ohuolukorras vägivallatu lahenduseni? kui konflikti osapoolteks on relvastatud petis ja patsifistist aumees, siis näidata olukorda rahunemas läbi aumehe osavuse käib läilalt vastu üldist loogikat. pätt võib lillekese oma mõõga otsa ajada ja tema ähvardus seda teha ei kao, kui talle rääkida hingerahust, õnnest ja vabadusest. ‘ma sõbrustan sinuga, kuni sa sõbruned’ ei ole duelli avanguna kuigi veenev argument.
nagu antiikfilosoofias tavaks, filosofeerisin ma patsifisti ja mõrvari küsimuse üle koos vestluskaaslasega, et tekiks dialoog ja ma ei oleks oma arvamusega kellegi suhtes despootlik. paraku ei olnud minu vestluskaaslane kuigi järjepidev teemat hoidma, samuti ei pakkunud ta eriti vastuargumente. kuid siiski aitas ta mul läbi mõelda erinevaid variante. dialoog asub inglise keelsena siin. ma julgustan teid tungivalt selles vestluses osalema ja minuga oma arvamust jagama.
kuna ma seadsin tingimusteks ründaja halastamatuse, häbitunde puudumise ja selle, et tal pole patsifisti mõrvamisest midagi võita ega kaotada, siis muidugi oleks olukord päädinud vaid ühega – vägivald. stseen oleks vägivaldne mõlemal juhul – keeldub aumees end kaitsmast või otsib relva ja kaitseb. kui tal on lootus välisele abiväele, siis see peab saabuma sekundiga ja ilmselt mitte koosnema patsifistidest, sest muidu tapab ründaja ka nemad. aga kui abivägi on valmis vägivallaks, siis on stseen vägivaldne. oleks ründaja ahne, oleks tal mingeid soove, mida rahumees saaks täita, siis oleks võimalik luua mitte-vägivaldne stseen. aga film tervikuna? see oleks ikkagi sünge, täis hirmu, usaldamatust, murdunud lootusi. asja komöödiaks pööramine ei kahanda selle vägivaldsust. nii et mis võimalusi veel üldse on?
tõsi ta on, et ma paisutan asja üle. on olemas hulganisti mitte-vägivaldset, mitte-kibestunud ja mitte-sünget loomingut. aga vahel peabki asjadest suuremalt rääkima, et kuulajad kuuleks. see pole muidugi reegel. ma arvan, et seda, kui keegi läheb püssiga ministeeriumisse ja teeb paar lasku, mis peamiselt tabavad teda ennast, siis seda ei saa mitte mingil juhul nimetada kriisiks. sa oled kätis, mart. kätis.

kultuuripealinn 2011 turvameeskonna särgid müügis

isotamm — Mon, 16 May 2011 12:42:00 +0000

kunstiturbemeeskonnaga ühinejaile soodne ametiriietus

algab tellimuste vastuvõtt art security särkidele, hinnaga 5 eurot tükk. saadaval nii värvilised kui ka mustad-valged logod (variantide nägemiseks klõpsa pildil), nii heleda kui tumeda särgi jaoks. kui soovid kunsti kaitsta, siis saada tellimus (meeste/naiste särk, värviline/monokroomne, suurus, kogus) e-postile henry.griin@gmail.com

naisekeha kujutamise paradigmaatiline nihe haneke peegelfilmides funny games

isotamm — Mon, 04 Apr 2011 11:40:45 +0000

loete täiendatud versiooni [26.07.2011]

panin tekstile akadeemilisema pealkirja mitte kavatsusest magistritööd kirjutada, vaid puhtast asjalikkuse imago mõttest tulenevalt. samuti lisasin videoklipid, mis peaks kenasti illustreerima minu tähelepanekuid. need asuvad siin (1997. aasta film) ja siin (2007. aasta film) – soovitan vaadata sünkroonis.
kui muidu võib haneke kahte lavastust samast näidendist ‘funny games’ vaadata kui anaalse pedantsuseni identseid, siis mõistel ‘anna keha’ (the body of anna) on neis kahes filmis täiesti erinev tähendus. esmapilgul tundub, et siin kangastub ehedalt ‘euroopa versus ameerika’ või vähemalt see, milliseks nimetatud vastandus kinomaailmas usa re-make‘ide ja nende kohta käiva teooria läbi on konstrueeritud. kuid teisalt võib kunstniku ja kostümeerija töö olla ka mandrist sõltumatu. lisaks võib aluspesu valik siin olla ka eraldiseisev mainutud inimeste tööst. siiski – nihe on tekkinud. susanil on seljas kleit, öösärgi moodi õhuke aluskleit ja pesu. kui kaagid lubavad tal taas riietuda, paneb ta lisaks pükstele ja rinnahoidjale tagasi selga ka öösärgi. naomil öösärk aga puudub. küsimus ongi nüüd, kas taheti naomit rohkem näidata, kas naomi tahtis end ise rohkem näidata – katmata kehapinna suhe on igatahes tugevalt uue filmi poole kaldu. ühtlasi on minu arvates nihke abijõuks rinnahoidja valik. neid võrdlemata jätta on nagu see tekst avaldamata jätta. valitud on pesuese, mis keha muutmise asemel võtab selle vormi ja on pealegi läbipaistev, mistõttu veel omakorda vähem kaitsev. nii tundub kuidagi asjakohane ka luulemaiku ”now, the kid is in the bag, now let’s see if mommy’s titties sag”. siit tekib veel üks nihe – kuigi otsitakse rasvavolte, siis ”if titties sag” kandub üle vanasse filmi ja sellest saab ”they do sag”, kuigi näiliselt pole need kehaosad tegelikult kordagi vaidluse objektiks. minu arvates on see hämmastav vastuolu ja antud filmide arvustamisel äärmiselt oluline!

silmad on näo nibud. shelley darlingson

dianeetilise praktika katsetused

isotamm — Fri, 21 Jan 2011 13:37:44 +0000

Töö eesmärk ja hüpoteesid

Kursuse ’20. sajandi filosoofia probleeme’ raames saadud ülesandes valisime üldiseks teemaks filosoofilise süsteemi katsetamise omal nahal. Et parajasti meie mõtted ühe kahtlase kuulsusega religiooni ümber tiirlesid, saigi valitud saientoloogia.
Kuulujuttude järgi veelgi kommertslikum kui kristlus, meelitas saientoloogia meid provokatsioonile alluma. Tänu inimeste abile, kes usuvad, et saientoloogia kirik ei peaks oma õppematerjale ja dokumente varjama, saime veebi kaudu ligi üsna suurele hulgale tekstidele ning seega tundus institutsioonile külma tegemine ja nende filosoofia tasuta järgiproovimine üsna võimalik.
Esmalt tuli meil muidugi uurimisobjekti haaret kitsendada. Niisiis valisime dianeetika – saientoloogide peamise töömeetodi, mis pärineb Lafayette Ronald Hubbardi lennukast fantaasiast. Kui tema teooria 1950. aastatel eneseabiraamatutena alguse sai, siis oli see midagi lihtsat, kõigile kergesti õpetatavat, maailma päästvat ja mis peamine – tehnoloogiavaba (erinevalt raamatule järgnenud aastatel kasutusele võetud E-meetrit kasutavatest meetoditest). Et meie rahalised vahendid ei luba osta E-meetrit, valedetektorile sarnase tööpõhimõttega abivahendit, mida saientoloogid oma teraapiaseanssidel kasutavad, siis hakkas tunduma, et dianeetikat on üsna lihtne ära õppida ja järgi teha.
50. aastal ilmunud raamatu „Dianetics, the Modern Science of Mental Health“ alapealkirjaks on „Handbook of dinaetic procedure“. Tundus, et oleme leidnud kõik, mis vaja. Olime valmis raamatu läbi lugema, eelarvamustest tugevamad olema ning puhuma soola sama laialt kui kirik ise. Haarasime kinni raamatu lubadusest vaimse puhtuse kerge saabumise kohta.
Oli muidugi mitmeid takistusi oodata. Kõigepealt ehk terve mõistuse skeptilist osavõtmatust, seda nii teksti lugemisel kui teraapia läbiviimisel. Kahjuks polnud ette võetud raamat ka sugugi täiuslik käsiraamat, millest ammutada selgeid viiteid ja juhiseid, vaid hoopis udune luuletus koos jaburate naeruväärsustega, mistõttu tõotas eesolev praktiline uurimus tulla vähemalt huvitav.
Meie eesmärgiks oli nii täpselt järgida käsiraamatus ette antud juhiseid kui võimalik ning üritada saavutada sedasama eesmärki, mille jaoks antud teos kirjutatud on – vaimset ja kehalist puhastust. Plaan B-na sobinuks meile ka näha, kas me suudame vähemalt liikuda dianeetika eesmärkide poole.

Taustinfo

Saientoloogia esiisa L. Ron Hubbard (1911 – 1986) oli USA ulmekirjanik, kes tuli välja eneseabiteooria, dianeetika käsiraamatuga. Paar aastat hiljem arenes teooriast religioon ning 1953. aastal rajati juba esimene saientoloogia kirik New Jerseys.
Hubbard rõhutab oma peateoses „Dianetics, the Modern Science of Mental Health“ dianeetika kui teraapiavormi lihtsust. Igaüks saavat ilma eelneva (nt psühholoogilise) haridusetagi dianeetika praktiseerimisega hakkama. Piisavat käsiraamatu lugemisest, et terapeudiks ehk audiitoriks hakata. Juba raamatu esimestel lehekülgedel, sünopsises, kuulutatakse kirjutises pakutavate oskuste abil dianeetilise ‘puhta’ või ‘vabastatu’ staatuseni jõudmise võimaliku olevat. Kuid mida edasi lugemisega minna, seda selgemaks saavad tõukejõud, mis muutsid dianeetika saientoloogiaks, süütu eneseabiraamatu salatsevaks kirikuks.
Kui dianeetika oleks tõesti raamatust õpitav, siis oleks ta siiamaani populaarne müügiartikkel raamatupoodides, nagu „Dianetics“ seda oli. Kuid igasugused vahendajad tahavad ju ka kasu saada, seega on tulusam müüa teoseid otse jüngritele. Teiseks aitas kiriku loomine Hubbardil saada millekski prohvetisarnaseks ja suurendada tema isikukultust. Kolmandaks – vabatahtlikult omandatud kirjutist on inimesel võimalik käest panna, kui selle sisu talle ei meeldi, organisatsioon aga saab erinevate jõumeetoditega tõkestada ohvri tagasitee. Lisaks on oluline ka hinge-temaatika lisandumine, mis aina enam lähendab Hubbardi pärandi usufilosoofiale. Wikipedia andmetel {http://en.wikipedia.org/wiki/Thetan} mainis Hubbard teetat (hinge) esimest korda 52. aasta loengus „Saientoloogia: Verstapost nr. 1“, kuid meile kättesaadavates materjalides ei olnud selle täielikku teksti. Kirjastus Bridge Publications, mis tegeleb saientoloogiliste materjalide levitamisega, kirjeldab, kuidas Hubbard pidas loengu, et rääkida oma uuest avastusest. {http://www.bridgepub.com/store/catalog/scientology-milestone-one-lectures.html} Audiitorid olevat dianeetilist teraapiat läbi viies mitmel juhul leidnud sündmusi, mida saanuks seletada vaid eelmiste elude termineis. Märkmetes loengu kohta on kirjutatud: „Dianeetika huvitus eeskätt hälvetest. See ei olnud mõeldud olema kõikehõlmav. Saientoloogia on teadmise uurimine, mitte teraapia.“ {shsbc A 1037} Tekib küsimus, kas siis tõesti oli hea mõte dianeetika ‘hüljata’ ning selle väidetavad saavutused religiooni libedale nõlvale asetada.
Meie saime dianeetikat ja saientoloogiat puudutavate materjalidega tutvuda individuaalselt, ainus sundus oli sellest tähtajaks hindelise töö kirjutamine. Tutvusime raamatuga üsna põhjalikult ning üritasime leida võimalikult selgeid juhtnööre dianeetilise teraapia läbiviimiseks. Võiks arvata, et kui tiitellehel kuulutatakse teost välja kui dianeetilise protseduuri käsiraamatut, siis peaks kirjutatu sisaldama ka üheselt arusaadavaid juhiseid, rohkelt näiteid, viiteid teaduslikele katsetele jne. Tegelikult ei kajastu antud teoses ühtegi neist kolmest loodetavast komponendist. Hubbard kordab tihti, et dianeetika on teadus, kuid tema teose puhul pole tegemist teadusliku uuringuga. Seda saab võtta pigem kui mingit filosoofilist arutelu ühe võimaliku viisi kohta inimmõistusele lähenemiseks, selle vigade leidmiseks (või defineerimiseks) ja oletatavaks „raviks“.
Dianeetika on vaid psühholoogilise teraapia praktika vorm (niivõrd kuivõrd), aga hinge (teeta) ideestiku sissetoomine põhjustas selle teooria religioosse edasiarenduse. See üleminek iseenesest pole kuritegu. Peamine saientoloogia negatiivsus väljendub aga selle religiooni kulukuses – inimesed, kes oma ligimesi n-ö aitavad, on üsna kindlasti raha peale väljas (ilmselt ka võimu). Institutsionaliseerumisel said kulukad materjalid kättesaadavaks vaid kiriku kaudu ning selle asutuse hierarhiline ülesehitus lubab kavalalt oma järgijatele järjest paremaid teenuseid ja kõrgemaid astmeid liikmestaatuses, loomulikult üha suureneva rahasumma eest. Hubbardi hüüdlausest „dianeetika kõigile“ on praeguseks välja kasvanud pigem priviligeeritute ning varakate poputamine või sinisilmsete abivajajate rahakottide tühjendamine. Paljud eks-liikmed on kirikust lahkumise järel kirjeldanud, kuidas neilt üritati lisaks isiklikule rahale kätte saada ka sugulaste-sõprade raha. Lahkujat ähvardavad esmalt hiigelvõlad ja siis kirikupoolne tagakiusamine (ähvardamine kirikus seanssidel tehtud salvestistega, pidev jälitamine jne). Saientoloogide ebameeldivatest tegudest ja mõjudest annavad aimu näiteks dokumentaalid „Scientology: inside the cult“ {http://www.youtube.com/watch?v=rD9bCdHqU3s}ja „Secrets of scientology“ {http://www.youtube.com/watch?v=l42UrHDx4lE}, kuid organisatsioon vastikult käituvate inimestega ja õpetus dianeetikast on eraldi asjad. Siiski teeb esimene teise kuidagi huvitavamaks ja see intrigeeriski meid dianeetkat katsetama. Ilma institutsiooni ja psühhoterrorita.

Teooria

Saientoloogia keskendub hinge elemendile. Siin on läbivaks reinkarnatsiooni ideestik, mis sarnaneb Idamaade filosoofiale. Elujõud, (elu alge, elu ise), energia või hing (olemuslikult hea, kõiketeadev) nimega teeta ( Θ ) {shsbc A, 503-504, 1330} tähistab individualiseeritud kosmilise allika väljendust; staatikut, mis on olemas ilma inimese kehatagi. See tundub väga sarnane kõiksuse-mudelile, nagu Märt Põder seda meile Spinozat tutvustades rääkis – teeta on kõiksus, mis mateeria, energia, ruumi ja ajaga manipuleerides kõike loob ja samas kõik on. {shsbc A 504-505}
Saientoloogia tegeleb efektiivselt toimivate hing-olendite loomisega, kasutades selleks dianeetilise teraapia alustalasid. Alateadvusesse vangistatud teeta vabastatakse ja saab tagasi teadvusesse. {shsbc A 507} See on muidugi juba edasiarendus teooriast, millele peamiselt toetudes otsustasime oma katseid läbi viia. Dianeetikale ehitatud saientoloogiaga kaasneva religioosse filosoofia ja erinevate spirituaalse täiuse astmete ja keeruliste hierarhiate pöörises me ekslema ei hakanud, keskendusime hoopis algsele dianeetikale.
Dianeetika eesmärk, nagu selgub teosest „Dianetics“, on vabastada inimene psühhosomaatilistest haigustest (st füüsilistest haigustest, millel on vaimne põhjus või komponent) ja inimene ‘puhastada’. Lisaks parandab see protsess mälu ja tõstab intelligentsi, kõrgendab tajude erksust. {dmsmh 6, 20}
Psühhosomaatilisi haigusi põhjustavat asjaolu, et inimese reaktiivne meel (ehk alateadvus) salvestavat valu kogemise ajal kuuldud väljendeid, lauseid, fraase jms, lisaks ka muude tajude infot, mis käskivat inimestel tulevikus alateadlikult sarnase valu või sama taju korral käituda kuidagi ebaloogiliselt.
Analüütilise meele (ehk teadvuse) nõrgenemisel või väljalülitamisel salvestavat reaktiivne meel väga täpselt igasugust šokki, traumat, valu, emotsioone, hääli, visuaali, lõhna jne. Neid reaktiivse meele salvestusi nimetatakse engramiteks. Patsiendiga suhtlemise teel saadud infokillukeste järgi olevat võimalik leida engramid, mis takistavad inimesel puhtaks saada. Enamasti keskendutakse teraapias helilisele infole, kuna fraasid salvestuvat reaktiivsesse mällu käskudena, mis hiljem engrami uuesti käima panevad, kui neid samu lauseid kuulda või sarnast valu kogeda. Kui inimene saab trauma, peavad Hubbardi arvates kannataja ümberkaudsed tasa olema. {Dianetics: The Modern Science of Mental Health, 107} Sel viisil saavat vältida engramisse rikkuva info sisestamist.
Ajatelg (time track), mida mööda terapeut patsiendil sessiooni ajal vaimselt liikuda palub, et sealt salvestunud infot leida, peaks võrduma kõikide sündmuste salvestusega inimese elus – alates eostamise hetkest kuni käesoleva momendini, sisaldades kogu tajutud infot. {dmsmh 8, 132}
Hubbard toob välja veel paar mõistet teraapia ajal kasutamiseks: somaatiline telg (somatic strip) ehk kehaline telg kehalise tajuga (harilikult valuga) – muidu on kogu sensoorne info patsiendis koos, kuid teraapia ajal võidakse ainult ühele keskenduda{dmsmh 179, 186}{Saint Hill special briefing course, level A, 371}. Visuaalne tagasivaade (visio recall) ja heliline tagasivaade (sonic recall){dmsmh 23} – need peaks tähistama erinevate meelte juhtimist ajateljel.
Failihaldur (file clerk) {dmsmh 132} toovat infot reaktiivse mälu pangast välja, kui audiitor teraapia käigus vastavaid juhendeid jagab. Failihaldur on osa patsiendi mõistusest, mis annab sündmuse kohta infot välja kõikide tajude kaudu. Engram on aberratiivne (kõrvalekallet tekitav), kui ta sisaldab mingit fraasi ning läbi reaktiivse meele panevad need käsud inimest ebanormaalselt käituma.
Eesmärk on patsiendi ajateljel sündmusi läbi võttes peamiselt just neid fraase otsida, mis on valukogemusega seotud ja võivad hiljem engrami sisse lülitada. Sisselülitus (key in){dmsmh 99} on olukord, kus engram taas aktiveeritakse (läbi sõnade või sarnase valukogemuse). Terapeudil on aga mitmeid takistusi patsiendi engramite näol, mis raskendavad ajateljel liikumist. Kinnihoidja (holder) on sedasorti engram, mis sisaldab käskusid stiilis „Ära liigu!“, „Püsi paigal!“, „Ma pean siia jääma!“. Kui patsient ajateljel ei liigu, võib oletada, et ta on sattunud kinnihoidja-engrami mõjuvalda. On veel väljaheitja- ja eitajatüüpi engramid. Need liigutavad samuti patsiendi sündmusest üle, nagu oleks ajatelg tühi või heidavad ta olevikku.
Näiteks, kui inimene on vigastatud ja keegi ütleb talle „Ära liiguta!“, siis see võib pärssida inimese ajateljel liikumist. Kui terapeut palub patsiendil liikuda ajateljel edasi-tagasi ning inimene seda ei suuda, siis võib põhjus olla just engramis, mis ütleb „ära liiguta!“. Kui inimesel on hiljem valukogemus vms reaktiivse meele sisselülitumine (võib olla ka valus emotsioon, stress, haigus, vigastus) ja kui keegi juuresolijaist ütleb selle ajal mingit tema engramis salvestunud fraasi, siis inimene tegutsevat selle fraasi kohaselt. Selle loogika järgi võib liikumiskeeluga engram inimese kas või ratastooli aheldada.
Inimesed jagunevat engramis headeks ja kurjadeks – engram-vaenlane viib inimest surma poole ja liitlane aitab tal näiliselt ellu jääda (tegelikult võib aga ka see käsk inimest ennast hävitavalt tegutsema panna). Liitlase-engrami näitena tuuakse mees, kes läheb hamba väljatõmbamisele, kus arst on väga käre (temast saab engramis vaenlane), mehe eest hoolitsev õde aga igati mehe poolt (temast saab liitlane). Mehe engramis salvestub info, mida õde veel narkoosis viibivale mehele enda kohta räägib ning hiljem jätab mees oma naise maha ja otsib kellegi õe-sarnase tema asemele. Engrami sisselülitumisel tekivad tal veel hambahädad ja sada muud haigust, mis seotud narkoosi ajal salvestunud fraasidega. {dmsmh lk 83-84}
Dianeetika eesmärk on patsiendi engramid ajateljel üles leida ja tal traumat taas kogeda lastes nende jõudu vähendada või veel parem – kustutada. Kui taaskogemist sooritada mitu korda (kordamistehnika), siis engram kaduvat – ta salvestuvat reaktiivse mälu pangast tavalisse mällu, kus ta enam inimest hävitavalt ei mõjuta. Puhastamise peaeesmärk on leida esimene, baasengram, kuna teised engramid olevat baasengramiga seotud. Kui baas on kustutatud, on ka teised kergesti kustutatavad. Tavaliselt asuvat baasengram sünnieelses ajas. Hubbard ei väsinud aina kordamast näiteid seksuaalvahekorra asetleidmistest, mille puhul loode haiget saab. Selline seisukoht on seletatav raamatu kirjutamise ajal levinud arusamaga, et peenis puutub tihti loote vastu või on seks raseduse ajal lootele igatahes kahjustav. Kuna engram salvestub rakusisesel tasemel, siis võivad need tekkida juba praktiliseslt pärast esimest rakujagunemist.
Kogu selle suure kuhja vastuolulise info ja pehmelt öeldes fantastilise teooria juures pole üldse imelik, et ‘puhtad’ pole veel maailma päästma asunud. Arvestades nende piiramatut potentsiaali, mida puhta-staatus pakub, peaks nad n-ö muu karja seast hästi välja paistma. Ehk pole neil hoiupõrsa lõhkilöömise kõrvalt aega maailma päästmisega tegeleda? Praegust puhaste arvu on samuti raske öelda, {http://www.truthaboutscientology.com/stats/clears/} annab 96. aasta seisuga puhaste arvuks 49880. {http://altreligion.about.com/od/controversymisconception/a/scientology_cos.htm} pakub puhta tasemele jõudmise kuluks 128 000 dollarit. Arvatavasti on see number ligikaudselt välja arvutatud kiriku poolt müüdavate õppematerjalide hinna järgi. Kui hakatakse maju pantima, et saientoloogidele maksta, siis need numbrid suurenevad.

Meie kogemus

Henry oli teraapianädalal protseduuri läbiviia (audiitor) ning Liisalotte sai patsiendi rolli. Henry eesmärk oli nende väheste vihjete abil, mida ta materjale lugedes sai, teraapiat praktiseerida nii täpselt kui võimalik.

Henry vaatenurk esimesele teraapiakatsele:

Esimene seanss oli katsetus, kuidas teraapia üldse välja näeb ning kas midagi ka toimib, kui ma palun patsiendil ajateljel liikuda, et leida mingeid sündmusi või valu. Mind huvitas, kuidas patsient sündmusi kirjeldab. Ma palusin oma tal leida minevikust tema elu värskeimat ja seejärel suurimat füüsilist valu ning kirjeldada traumadega seotud intsidente. Kuna engramid olevat omavahel seotud, siis peaks märkimisväärse valukogemusega seotud tajud samuti mingil määral korduma sarnaste engramite lõikes. {shsbc A 134, 147} Seega oli minu eesmärk leida väljendeid, mis sisalduks selles valukogemuses (võimaldades edasist sisselülitust) või eelnevates (mis sisselülituse tagajärjel võinuks tekitada kirjeldatud valu – auditeeritav ei nimetanud teraapia käigus suurima kirjeldatud valu põhjust).
Liisalotte suurima valukogemuse kirjeldusest leidsin enda jaoks märksõnadeks väljendid: „See ei pruugi aidata“ ja „Tuleb kannatada/oodata“ – need olid arstide sõnad. Eeldades, et need fraasid salvestusid patsiendi engramisse, palusin tal korrata sõnu „tuleb kannatlikult oodata“, et näha, kas see tekitab mingi somaatilise reaktsiooni. See oli katsetus somaatilise maksimumiga {dmsmh 147-148}, mis on meetod viimaks patsient mõne somaatilise suurima intensiivsuse juurde. Kuigi Hubbard ei nimeta seda nii lollikindlaks kui fraasimeetodit, on niigi mingisugune võimalus leida seotud engramite alusengram. Väljendi kordamine aga ei lülitanud somaatilist sisse. Küsisin, kuidas ta end tunneb ja sain vastuseks: „Nagu tuleks kannatlikult oodata. Hästi tunnen ennast.“ Meeldiva enesetunde salvestumine engramis pole keelatud, kuid põhimõtteliselt läheb see vastuollu engrami loogikaga. Patsient võib engramiga kontakteerudes taastunda meeldivat lõhna, kuid see on tugevalt seotud ebameeldiva kogemusega. Patsient võib tunda soojust, kuid see võib olla emaüsa soojus enne seda, kui algas abordikatse (millede mainimised on raamatus väga sagedased). Järelikult ei andnud nimetatud fraasi kordamine tulemust.
Pärast mainitud kordamist hakkas Liisalotte öeldut analüüsima, rääkides sellise meenutamise ja järelemõtlemise uudsusest („Ma ei ole varem mõelnud selle peale, et mis siis öeldi või mida ma siis kuulsin.“) Näidetes, mida käsiraamatus tuuakse, peaks patsient ainult sündmust läbi elama. Samas pole ka kusagil öeldud, et ta ei võiks kogetu üle ka arutleda. Kuid kui audiitor pole andnud käsku liikuda, siis patsient ise liikuda või olevikku tulla ei tohiks. Teisalt on see ka kokkuleppe asi. Audiitor peaks patsiendil laskma olevikku tulla, kui too seda soovib ja patsient peaks oma soovi välja ütlema. Tegemist pole ju hüpnoosiga ning patsient on igati ärkvel. Peaasi, et tal oleks mugav asend ja silmad kinni. Eeldus, et patsient kohe meenutamise asemel läbi elama hakkab ja pärast sündmuse meenutamist ajateljel sinna püsima jääb, kus sündmus aset leidis, on ulmeline. Hubbard ei kirjelda, kuidas seda nii lihtsalt saavutada. Ühes näites ütleb patsient ise, kelle häält ta kuuleb ja kommenteerib nii sündmust kui ka oma somaatilisi. {dmsmh 146} Samas ei pea audiitor siis jälle otsast alustama ja patsienti selle sündmuse juurde juhatama. Piisab käsklusest „mine algusesse ja võta uuesti läbi.“ Imeline! Mina eeldasin, et revideeritav vastab küsimusele oma enesetunde kohta selle hetke alusel, kuhu fraasi kordamine ta ajateljel viis, kuid kuna ta vastas oleviku seisukohast, siis võib arvata, et fraasi kordamine ei viinud teda ajateljel tagasi.
Esimese sessiooni katsetas argine välisärritaja – minu kui audiitori nälg. Katse jäi seega märkimisväärselt lühikeseks, kuid ausalt öeldes polnud minu fantaasia ka piisavalt elav, et kahetunnist sessiooni üleval hoida. See väljendus ka pikkades pausides teraapia ajal, mil audiitori rollis olija edasisi võimalikke käike üritas välja mõelda. Hubbard kirjutab viljakalt, ‘mis’ on võimalik, aga ‘kuidas’ see võimalik on, tuleb minu arvates igaühel endal välja mõelda, see aga nõuab selgelt pikemalt pühendumist kui mõned nädalad ja tõesti ergast kujutlusvõimet.

Henry vaatenurk teisele teraapiakatsele:

Mulle tundus, et patsient tegelikult ei liigu ajateljel, kuigi ma tal seda teha palusin. Käsiraamatus kirjutati: „Iga kord, kui kuuled patsienti minevikus rääkimas, siis ta pole intsidenti sisse läinud. Juhul, kui ta ei lähe sinna tagasi, engram ei kao“. {dmsmh 182} Patsient peaks ideaalis rääkima olevikuvormis, justkui viibiks ta sündmuse keskel ja kogeks seda parajasti. Oleviku või mineviku vormis rääkimist saavad nii audiitor kui ka patsient aga ise teadlikult suunata. Olevikus rääkimine on seejuures hea märk, mis ilmestab taaskogemist, taas läbi elamist. Minevikus rääkimine aga pole hea märk, sest näitab, et patsient ei ole sündmusesse naasnud.
Samuti ütles Liisalotte tihti, et ei mäleta kuigi palju sündmuste kohta, mida ta kirjeldama pidi. Inimene peaks aga sündmuse algusesse minema ja selle uuesti kõikides tajudes läbi elama, nii kaua kuni failihaldur sündmuse kohta enam uut infot ei anna. Kui patsient ei suuda seda teha, siis võib järeldada, et osa tema tajusid on engrami(te) poolt välja lülitatud (selliste shut-off–väljendite poolt engramis nagu ’’ma ei näe“, „ma ei kuule“, „ära kuula“, „ära vaata“, „ära tunne“ jne). Audiitorina aga ei andnud ma patsiendile juhiseid olevikus rääkida või mitte analüüsida, sest nii oleks minu arvates olnud võimatu saada ausaid tulemusi.
Kui patsient audiitori antud lauset korrates minevikusündmusesse ei liigu, siis on mõned võimalused, miks sessioon viltu kiskuda võib – patsient ei saa ajateljel liikuda, sest engramites sisalduvad käsud pärsivad seda või fraas ei eksisteeri engramimaterjalina. Inimesel võivad olla ka tugevad kontrolli-ennast engramid, mis võtavad audiitorilt kontrolli patsienti ajateljel juhtida. Siin võivad mõjuda kordamistehnika laused „Kontrolli ennast!“ ja „Ma pean koostööd tegema!“
Veel üks harilik põhjus, miks kordamistehnika ei tööta, peitub selles, kui patsient on kinnihoidja-engrami käsutuses (fraasidega nagu ‘ära liiguta’ või ‘olen kinni’). Kinnimineku tunne ei pruugi somaatiliselt väljenduda, nii et patsient ei pruugigi seda tunda. {dmsmh 208} Kui audiitoril pole võimalik juhinduda patsiendi somaatilisest, siis võib tal engrami asukoha äratundmine kauem aega võtta.
Minu viga võis siinkohal olla, et ma ei pannud oma patsienti kordama selliseid väljendeid, mis oleks olnud engraamilised ja seega ei liigutanud nende kordamine teda ajateljel. Kuid kui korratavad väljendid ei too patsiendis välja somaatilist (kehalist pinget, valu), ega muuda kuidagi tema enesetunnet, siis võib audiitor peale enda veel süüdistada engramit käsuga ’ära tunne’ või ’ma ei tunne midagi’ – segu eitaja- ja kõrvalejuhtija-tüüpi engramist. {dmsmh 188, 212-213}
Ma keskendusin fraasile ’ma ei mäleta’, sest patsient ütles seda mitmel korral ja engram, milles selline väljend sisaldub, pärsib esiteks inimese mälu ja teiseks paneb failihalduri pahatihti sellest üle libisema, kui sündmust ajateljel läbi võtta üritatakse. Kasutasin kordamistehnikat ajateljel liikumist pärssivate väljendite peal, et kontakteeruda engramitega, mis ei lasknud patsiendil tagasi sündmusesse minna. Panin ta kordama väljendeid „ma ei mäleta“, „unusta ära“, „ära tule siia“, „ma ei saa sinna minna“, „ma ei oska“, „jää siia“, „ära liigu“ ja „ära liiguta“.
Hea õnne korral oleks me sellise kordamisega tabanud engraamilise väljendi pihta ja saanud patsiendi lõpuks engramini, milles see sisaldub. Siis oleks sisse lülitunud somaatiline reaktsioon ja patsient oleks, liikudes ajateljel sündmusesse, hakanud seda uuesti läbi elama. Raamatus sisaldub mitu sellist näidet {dmsmh 124, 143, 146}, kus patsiendid asuvad väga hõlpsalt kordamistehnika abil läbi elama juhtumisi, mis leidsid aset enne nende sündi, korrates täpselt oma vanemate sõnu ja kirjeldades nii erinevaid somaatilisi nähte kui ka helisid. Ühtegi sellist imelist läbimurret meie katsete ajal kahjuks ei esinenud. Siinkohal võib teha kaks järeldust: me ei korranud engraamilisi väljendeid (üldse või piisavalt) või dianeetika lihtsalt ei tööta. Esialgu langeb rõhk esimesele oletusele, sest meie kogemus dianeetilise protseduuriga oli ju tegelikult minimaalne ja sarnaseid väljendeid võib keeles kokku panna väga suurel hulgal – ning tekib küsimus, kas täpse sõnastuse taga ajamine pole veidi liiast. Teisalt võib iga korralik dianeetik meid süüdistada, et kordasime ainult 7 väljendit, kuid on ju veel 17 sarnast, mida me ei korranud.
Üks huvitav asi, mida ma oma patsiendi juures teraapia ajal märkasin, olid tema pidevad haigutused. Lebava, suletud silmadega inimese puhul on haigutamine ju üsna tavaline nähtus, kuid Hubbard kirjeldab seda kui „teadvusetuse“ mahakulumist – „Kui patsient hakkab haigutama, jääb peaaegu magamagi, siis tuleb tema „alateadvus“ pinnale.“ {dmsmh 125} Märkisin haigutuste ilmnemised üles väljendite „unusta ära“, „ära tule siia“ ja „ära liigu“ kordamisel. Midagi enamat aga ei järgnenud ja pidasin neid lihtsalt haigutusteks. Seda kinnitust endale aitas teha ka vähene teave haigutuse sümboolsusest dianeetikas – haigutuste tähendusest lugesin alles pärast teist sessiooni.
Teisel sessioonil katsetatud kordustehnika väljenditega, mis engrameis takistaks patsiendil meenutada ja taaskogeda, ei andnud niisiis nähtavaid tulemusi.

Henry vaatenurk kolmandale teraapiakatsele:

Sessioonile eelnevalt ja selle ajal oli Lottel tugev kõhuvalu, eeldatavalt mitte teraapiaga seotud. Alustasin meie sessiooni andes patsiendile korrata fraasi „ma ei taha seda“, katsetusena leida seost sünnieelsete engramitega. Liisaotte on rääkinud oma ema rasedustoksikoosist, seega tärkas minus lootus leida killukesi tema ema monoloogist valu mitte tahtmise kohta. Hubbardi järgi on loode väga kergesti „teadvusetusse“ viidav ning näiteks võib ema valukramp lootes esile tuua engramite salvestumise (sünnituskrambid on ju kõigil tulevastel emadel – lausa kuhjaga engrameid). Selline engram kutsuks tulevikus inimesel esile valu samas piirkonnas, kus emal. Katsetus piirnes vaid kahe väljendi kordamisega (ma ei taha seda; ma ei taha), mistõttu põhjalik ja tulus lähenemine see ilmselt polnud. Kas ei jätkunud minus audiitorile vajalikku püsivust või valdas mind vähene lootus mingeid edasiminekuid näha.
Seejärel palusin tal kõhuvalu sündmus uuesti läbi elada, minna sinna, kus see algas, kuid mingeid valukäivitajaid, vähemalt otseseid vokaalkäske ei ilmnenud. Tavalise mäletamise puhul on ilmselt hooajaliste valude algusaega väga raske täpselt märgata, kuid dianeetilises teraapias oleks patsient (täpsemalt failihaldur) liikunud ajateljel justnimelt kogemuse algusesse. Valu algushetke kirjeldusest oleks saanud otsida tajutud infot, mis tekitaks engrami käivituse. Eeldades, et antud juhul tekkis valu mingi engrami sisselülitumisel, aidanuks sündmuse alguses leiduv info jälile saada tajudele, mis seda engramit lülitavad. Kui näiteks mina juhtumisi ütlesin midagi, mis on salvestatud ühes Liisalotte engramis, mis öeldu taasesitamisel sinna salvestunud valu jälle esile kutsub, siis oleks teraapia käigus saanud see fraas kindlaks teha ja kordamisega alusengramini jõuda ning see kustutada, vältides seega taolise valu naasmist.
Sessiooni võib lugeda tegelikult katkenuks välise teguri tõttu, milleks oli patsiendi valu. Efektne oleks olnud leida sellele engraamiline põhjus ja valu leevendada või eemaldada, kuid Liisalotte ei soovinud katsega jätkata, kuna tema valu oli niivõrd tugev. Oli see nüüd lihtsalt seedehäire või sisselülitunud engram, seda me paraku ei tea.
(Märkus – lindistustes on kolmas ja neljas sessioon ühendatud ühte faili)

Henry vaatenurk neljandale teraapiakatsele:

Järgnevalt tegelesin patsiendi naudinguhetkede otsimisega ajateljel. Nendega töötamine vabastab väidetavalt energiat, mis omakorda aitab patsiendi ajateljel liikuma panna, kui ta on kinni jäänud. {shsbc A 537}
Jõudsime neljanda sessiooni jooksul läbi võtta mitu naudingukogemust. Peamiselt olid need isadepäevast ja sellele eelnenud õhtust ning hõlmasid uinumist, õigeaegselt rongile jõudmist (mis tekitas patsiendis heaolu tunde, kuna ta harilikult kipub igale poole hiljaks jääma ning kuna ta sel hommikul samuti oma hilinemises kindel oli, siis halva eelaimduse ümberlükkumine tõi veelgi suuremat rahulolu) ja vanematekoju saabumist.
Alustasime sellest, kuidas ta vanemate juurde kohale jõudis. Lasin revideeritaval vabalt rääkida, lootuses meeldivate hetkede positiivset mõju kohata. Ta kirjeldas üldisemalt mitmetunnist perioodi tol pärastlõunal ja õhtul. Palusin tal sündmus uuesti läbi võtta, keskendudes helidele, et saavutada läbielamises suuremat täpsust. See andis tõesti välja suurema hulga infot, pikemalt rääkis Liisalotte oma jalutuskäigust emaga ja nende vestluse teemadest. Siis palusin leida varasem, ajaliselt eelmine naudinguhetk, mille ta nimetas olevat rongilejõudmise ja seletas oma õnne põhjusi ja miks talle rongid meeldivad. Sündmuse uuesti läbi võtmisel kirjeldas ta teekonda alates kesklinnast kuni Balti Jaamani, k.a. seotud tegevused, mõtted-tunded. Veel kolmandat korda läbi võttes lisandus detaile, samuti mõtete-tunnete ja arvamuste kirjeldusi. Järgnevast palvest leida ajas eelnenud naudinguhetk tõi patsient välja eelmisel õhtul uinumise ja selle, kuidas talle tavalselt ärgata ei meeldi.
Sessiooni lõpuosas tegin ajateljel liikumise katsed, et näha, kas naudinguhetkede läbivõtmine on seda hõlbustanud. Palusin patsiendil liikuda eelmisesse jõululaupäeva (sest ta mainis magamisest rääkimisel, et ärgata on meeldiv näiteks siis, kui olla hästi välja puhanud või jõululaupäeval), mil toimunu meenutamine tal üldiste kirjelduste võtmes ka õnnestus. Seejärel palusin tal liikuda 10 aastat tagasi, mille peale patsient mitte eelmisest jõululaupäevast alates vaid sessiooni toimumise päevast tagasi arvestades ebakindlusega ainult mõned andmed oskas välja tuua (järgmisel päeval kool, enda vanus), lisades, et ei saa sinna minna ja ei oska. Järelikult ei tootnud naudinguhetkede meetod piisavalt tähelepanuüksuseid, et aastaseid või 10-aastaseid liikumisi sooritada.
Õigeaegselt rongilejõudmise sündmuse läbivõtmisel katsetasin välkvastuse meetodit {dmsmh 190}{shsbc A 554}, paludes patsiendil pärast naudingutunnet tekitava sündmuse kirjeldamist öelda esimene kellaaeg, mis pähe tuleb. Esitasin palve pärast seda, kui ta oli rääkinud rongi sisenemisest, maha istumisest ja rahakoti välljavõtmisest pileti eest maksmiseks valmistumisel. Tema vastuseks oli 12:50. Tegelikult väljus rong, millele ta läks, 14:22. Tegu oleks olnud näidisjuhtumiga, kus ta kenasti ajateljel liigub ja sündmusi taas läbi elab, kui ta oleks öelnud rongi väljumisele lähedasema kellaaja või veel parem – täpse aja, mil sündmus aset leidis. Ma eeldasin, et kui esitan välkvastuse palve rongi sisenemise juures, vastab patsient samuti selle ajahetke kohta. Tegelikult andis ta suvalise kellaaja (sest seda juhis paluski teha), milleks oli moment, kui ta kodus kella vaatas ja kartis, et rongile hiljaks jääb. Hubbard ütleks siin, et patsient ei liigu ajateljel, mitte-saientoloog aga et inimene ei pruugi valida äsjaräägitud teemale X lähimat fakti, kui tal palutakse esitada suvaline fakt. Ta võib valida ka mõne kaudsemalt seotud fakti.
Jätkuvalt läbis sündmuse kirjeldamisel minevikuvormi kasutamine, seal kus ta oleks pidanud pigem n-ö kohal olema (ilmnes alates teisest sessioonist). Esimese sessiooni ajal arvatatalt tingis olevikuvormi esinemise audiitoripoolne sugestsioon läbi juhistes sisalduva olevikuvormi (kirjelda, mida näed, kuuled; kus sa oled). Järgnevates sessioonides kasutatud lakoonilisem juhis „kirjelda“ järelikult sellist sisendust ei sooritanud.

Henry vaatenurk viiendale teraapiakatsele:

Enne viimast sessiooni rääkisime Liisalotte varaseimast meelesolevast valust – vastav sündmus leidis aset, kui ta oli umbes 2-aastane. See tuli meelde ühtlasi nii varaseima mäletatava kogemusena kui ka valuga seotud kogemusena.
Viiendal sessioonil võtsime seda sündmust läbi. Sunnituna käima paljajalu kuumadel kividel Musta mere ääres, lõi ta varba ära ning seda tuli hiljem tohterdada. Ta küll nurises, et vanemad talle plätusid jalga ei andnud ja kinnitasid talle, et ta on juba suur tüdruk ning et kivid pole nii kuumad midagi. Tema väikest õde kanti kurva juhtumise ajal süles, mis Liisalottet kindlasti külmaks ei jätnud. Seda värvikat sündmust saatsid väljendid „kannata veel“ ja „kannata ära“. Nende kordamine, lootuses nendega seotud engramit leida ja läbi võtta, mingit efekti ei toonud.
Proovisin veel fraase „midagi ei juhtu“ ja „ei ole midagi“, nopituna vanemate kommentaaridest kividel kõndimise sündmuses, et leida teljel liikumise takistajaid (need käsklused raskendaks engramiga kontakteerumist), kuid tulemusteta. Katsetasin ka esitada juhiseid otse failihaldurile – „leia see, mis ei lase tagasi minna/liikuda“, „leia see, mis käsib ära minna/edasi minna“, ajendatuna õppematerjalis leiduvast näitest {shsbc A lk 372} – selles annab audiitor käsu: „Somaatiline telg liigub nüüd tagasi selle juurde, mis (kinni) hoiab.“ Kuna patsiendil ei lülitu sisse somaatiline, leitakse süü olevat kinnihoidjal. Kuid meie katses jällegi edusamme ei ilmnenud. Liisalottel ei hakanud varvas tuikama, tema poolt kõlasid hoopis analüüsivad ja teraapiast teadlikud küsimused ja märkused. See paistab olevat viideasjaolule, et ta oli juba õppinud tundma meetodeid, mida üritasin kasutada ja asus olukorda hindama.

Kuna töö esitamise tähtaeg oli hirmuäratavalt lähedal, ei jõudnud me rohkem sessioone teha. Kahju on asja poolikuks jätta, nähtavate muutusteni jõudmata, teraapia väidetavaid mõjusid kogemata, kuid et meil ühtegi engramit kohata või meetodit töötamas näha ei õnnestunud, siis polegi kaotusvalu niivõrd suur.

Liisalotte vaatenurk teraapiate kohta:

Positiivsed küljed: mul oli sessioonide ajal oma audiitoriga usalduslik suhe ning minu meelest on see ka üks tähtsamaid elemente teraapia olemuses. Kui kõne all olev protseduur ei baseeru aususel, mille üheks alustalaks ju usaldus on, ei saa terapeut patsiendilt tõest infot, millega edasi töötada ning kogu raviperiood on koheselt mõlema indiviidi jaoks luhta läinud.
Kindlasti oli minu jaoks positiivne see, et teraapia toimumise kohaks oli minu enda kodu – enamasti on inimesed oma hingehädadega sunnitud minema kuhugi steriilsesse kliiniku- või bürooruumi (mida on ehk üritatud diivani ja potitaimega hubasemaks teha), mis pahatihti võõristust ja ebamugavust tekitab. Patsient on siis ka nn terapeudi mänguväljakul ning see võib esimest ahistada ja mõjutada sessiooni kulgu. Samas võivad inimeste endi kodud neile sessiooni läbiviimiseks teistmoodi ebasoodsa pinnase luua– sealt võib leida tugevaid mälestusi, teisi inimesi või muid segajaid, mis saavad samuti teraapias kõrvalekaldeid tekitada. Kuna mina olen elanud selles korteris üsna lühikest aega ning minu audiitor on mulle usaldusväärne, siis leian antud kombinatsiooni teraapia jaoks vägagi soodsa olevat.
Audiitor Henry tundis teraapia ajal dianeetika praktikameetodeid paremini kui mina. Vähene teave aitas mul hoiduda liigsest kontrolli haaramisest sessioonide kestel. Minu skeptitsism antud teraapiavormi kohta oli niigi kõrge (kuigi üritasin neutraalselt mõelda, et oleksin uuele praktikale võimalikult avatud) ning protseduuride äraõppimine tundus tol hetkel halb idee olevat. Olen tagantjärele minu peal läbi proovitud meetodeid uurinud ning annan Henryle au, et ta suutis teraapia ajal nendest kirjeldustest niigi palju välja lugeda, et mind enesekindlalt juhendada.
Sessiooni kestel avastasin enda elust etappe, mida ma ei olnud enne teadvustanud ning leidsin enda jaoks mingil määral uue lähenemisviisi oma käitumise analüüsiks – ma mõistsin, et ka endale juhuslikuna tunduv seik võib üsna paljut mõjutada.
Negatiivsed küljed: teades Henry üldiselt kidurat kaaskondlaste tähelepanemise või analüüsimise oskust, tekkis mul ka väike kahtlus tema kui terapeudi kompetentsuses, kes peaks tegelikult oskama inimese käitumisest ja jutust päris palju vajalikku informatsiooni välja lugeda. Ma teadsin ette, et tal saab raske olema õigeid vihjeid minu jutuvadast otsida ning isegi kui ta märki tabab, siis see, mida saadud informatsiooniga edasi teha, on järgmine mägi, mida ületada.
Kuna mina olen oma kunstiõpingute kõrvalt ka aastaid psühholoogiat ja sotsiaalteadusi tudeerinud, siis tundus dianeetika psühhoteraapia veidi rohkem usaldust pälvinud vormidega võrreldes (alates Freudi psühhoanalüüsist kuni tänapäevaste kognitiiv-, käitumuslike, integratiivsete jne teraapiateni välja) küll üks suur jaburdus olevat. Ma olen nii mõnelgi korral pidanud ülikooli jaoks eneseanalüüse või juhtumianalüüse kirjutama ning olen juba õppinud pöörama rõhku teatud aspektidele inimese elus – lapsepõlve teatud sündmused (kuulus 3-aastase kriis, suhted emaga, lasteaia vms sotsiaalne integratsioon jne), teismeiga (sh suhted vanematega, kool, esimene armastus jne), inimese hetkesituatsioon (pere ja majanduslik olukord jms) ning inimese reaktsioon ja käitumisvaste teatud sündmustele. Olen harjunud jälgima inimese käitumist ning suuremat tähelepanu pöörama mõnele konkreetsele väljapaistvamalt öeldud väitele. Inimene kannab oma pagasit terve elu kaasas ning nii oli ka minu analüüsisoonega, mis jõudis audiitorist ette ning tahtis kangesti Henryle öelda, millele ta pigem tähelepanu pöörama peaks (isegi kui see oleks vastuollu läinud dianeetika reeglitega). Õnneks ma hoidsin end teraapia ajal juhendamises tagasi ning saavutasin sellega vähemalt teraapia dianeetilise autentsuse.
Dianeetika näeb tegelikult enne teraapia alustamist ette audiitorile suhtlemiskoolituse, mis annab talle mõjuvõimu inimese nõrkusi ja tugevaid külgi avastada ning nendega ka vajaduse korral manipuleerida. Ilmselt aitaks kõne all olev koolitus terapeudil suunata inimest ka „õigeid engrameid“ leida ning inimest nende avamisel korrektselt suunata. Henry kahjuks sellist väljaõpet ei saanud, kuid meie eesmärk oligi algul vaid „täiuslikult mõistetava“ käsiraamatu vahendusel teraapiat proovida.
Minu arvates oli üks valdavamaid nõrku kohti sessiooni ajal see, et audiitori küsimused ei adresseerinud minu jaoks probleeme, mida ma ise teadvustasin oma elu suurimate mureteemadena. Samas ma mõistan, et dianeetika töötab veidi teistmoodi kui psühholoogia – rõhutatakse pigem alateadvusele ning seal nn juhuslikult salvestunule, mida inimene ise ehk probleemina ei teadvustagi. Samas just engramites sisalduva juhuslikkus teeb mind antud teraapiavormi puhul skeptiliseks – kas tõesti mõjutab inimeste käitumist neile endile nii kättesaamatu info, või on see ainult üks müüginõkse – tekitada kliendile vajadus tarbida audiitoriteenuseid, kuna tal endal potentsiaali väheseks jääb?
Mind paneb imestama ka dianeetika sõnadekesksus, mis samuti mulle veidi juhusliku mulje jätab – mõne väga kriitilise sündmuse puhul ei lausuta sõnagi ning inimene võib siiski olla nähtavas šokis ning vastupidi – mõnel puhul räägitakse ohvri valu kestvuse ajal palju, kuid mingit käekakatsutavat traumaatilist jälge see ei pruugi jätta. Kas suvalised laused on tõesti tähtsamad kui nt suured tundmused, mõtted, kehakeel, vääritimõistmised jne?
Ma tean kindlalt väita, et ei mäleta enamike sündmuste puhul öeldu täpset sõnastust ning imestan inimeste üle, kes seda teha suudavad – eeldan, et antud teraapias patsient tihti kas valetab, et mäletab või usub tõesti, et suudab sündmusesse „sisse minna“ ning verbaalselt täpne olla (aga kui ta eksib?). Oleks maagiline, kui inimene tõesti oma „ajateljel“ ilma meeleheitliku meenutamiseta ning üht-teist võib-olla ehk juurdegi mõelduna liikuda suudaks. Samuti tekitab minus skepsist teadmine dianeetika kreedost patsiendi sünnieelses ajas peamiseid engrameid leida, sest see muudab teraapia sisu ja ka vormi vägagi üleloomulikuks (mis muidugi teenusepakkujaile igati meeltmööda on). Igatahes meie oma sessioonidel ei jõudnud sellise mäletamiseni nagu Hubbard tahtis, või nimetaksid saientoloogid mind lihtsalt „raskeks juhtumiks“ (milles ma üsna kindel olen).
Kuigi Henry ilmselgelt üritas maksimaalselt dianeetika käsiraamatust aru saada ning loetut ka minu peal efektiivselt praktiseerida, oli sessioonide ajal juhtnööride järgimine minu jaoks keeruline. Henry oli nähtavasti asjas sees ning sai paremini aru, mida tema patsient tegema peaks, kuid minuni jõudsid piisavad juhtnöörid kohale harvemini kui lootsin ning nii mõnelgi korral pidin selgitust küsima, või üritasin ise aru saada, mida ja miks ma terapeudile vastasin. Algajale audiitorile kohaselt unustas ta ära paar sessiooni lõppu märkivat tühistamissõna ning pidas vahepeal pikki pause, et mõtiskleda, mida oma patsiendiga järgnevalt ette võtta. Pausid tekitasid minus kerget ärevust, kuna ma oleksin tahtnud veidi rohkem enesekindlust inimeselt, kes mind minu probleemides aitama peaks.
Kindlasti ajasid mind segadusse mõned terapeudi esitatud küsimused – nt „Mida sa tunned?“ Ma tean, miks ta seda küsis (enamasti lootis ta sellele, et olen oma ajateljel mingisse sündmusesse sisenenud ning seda läbi elamas), kuid kuna ma siiski olevikulainel olin (minevikusündmustest küll aktiivselt mõeldes, kuid mitte nii palju „sees olla“ suutes), ei osanud ma peale ootusärevuse teraapia õnnestumise ees väga palju muud tunda. Mõnikord üritasin ka meelde tuletada tundeid, mis meenutatava sündmuse ajal aset leidsid, kuid ma ei „elanud neid läbi“.
Tegelikult on inimene ju teraapia ajal vaimselt ikka olevikus, ükskõik kui sügavalt üritatakse minevikusündmusi meelde tuletada. Kuna dianeetika pole hüpnoos, ollakse ärkvel (hüpnoos ja uimastamine on dianeetilises mõttes patt, dianeetiline unelus pole üldse hüpnoosi moodi) – patsient peab olema heas ja mugavas puhkeasendis. Patsient on teadlik kõigest, mis toimub ja mäletab teraapiast kõike (miks ei võiks ta siis arutleda ja anlüüsida?).
Mina ütlen ausalt, et ma poleks audiitor olla suutnud, kuna oleksin kindlasti mingil hetkel psühhoanalüüsi rajale läinud ning see poleks olnud enam dianeetiline teraapia. Liiga skeptilised inimesed ilmselt sellise kasumiahnuses usulahu ja teraapiavormi vahepealset ollust tõsimeelselt praktiseerima ei hakka – minu kohta kehtib see väide küll sajaprotsendiliselt. Ometi mul tekkis huvi ‘päris’ sessiooni näha, kuigi mul on eelarvamusi saientoloogia religiooni enda suhtes.
Kokkuvõtteks ei tundnud ma teraapiast suuremat kergendust kui lihtsalt südamelt ära rääkimise puhul või eneseanalüüsi kirjutamisel. Pigem oli see uus ja huvitav enesessevaatamise vorm, mille realistlikkus minus kõvasti kahtlusi tekitab. Alati on põnev jälgida igasugu müsteeriume – nõiad, jumalad, tulnukad (viimastesuhtes olen ehk vähem skeptiline, kuna kosmos on suur ja lai) ja muud olendid, mida inimeste kõrgustesse-kaugustesse pürgiv aju välja suudab mõelda ning kindlasti tuleks erinevaid elus kulgemise vorme ka omal nahal proovida. Siiski, kuni teadus engramite kohta põhjapanevaid avastusi teinud pole, ei ole mul ka alust arvata, et see teooria paika peab.

Kokkuvõte:

Katsel dianeetilist teraapiat läbi viia eelnes suure koguse dianeetilise ja saientoloogilise tekstimaterjali läbivaatamine, millest suur osa osutus akronüümidest tulvil spetsialistidejutuks või lennuka mõtteprotsessi pidurdamatuks eklektikaks. Kuigi „Dianetics, MSMH“ on üsna kergesti loetav, ei andnud see pisavalt infot teraapia läbiviimiseks. Lisamaterjale otsides leitud gigabaidine pakett „Scientology All Data 1.0“ pani pehmelt öeldes muretsema. Kui kogu see hunnik linke ja dokumente vajab läbi töötamist, et dianeetikaga tegeleda, siis jõudis Ron Hubbard ilmselt samale järeldusele, mis meie – „DMSMH“ üksi pole piisav, et kedagi puhastada.
Et saada abipakkuvaid juhiseid sellise lühikese perioodi jooksul teraapiaga proovi teha, oleks ilmselt vajalik enamuse dianeetiliste ja saientoloogiliste materjalide ajalises järjestuses läbi võtmine, mis ilmselt oleks sarnane ususamm kloostrisse astumisega või eesmärgi võtmisega jõuda nirvaanasse. Dokumentaalis „The Beginners Guide to L. Ron Hubbard“ kõlavad Hardeep Singh Kohli suust aga sõnad: „Saientoloogial pole suurt müstikat, suuri uskumise küsimusi, suurt sõltuvust sinu uskumisest. See paistab tõestavat kõike, mida ütleb. /…/ See on inimestele. Igasugustele inimestele kätte võtmiseks.“ {http://www.youtube.com/watch?v=_VblMGk13Eg 3:44 – 4:24} Seda kuuldes tundus mulle, et ta ei ole oma esimese dianeetikaga seotud raamatu alguslehekülgedest kaugemale jõudnud. Science fiction peabki paistma ennast tõestavat. Dianeetika peabki paistma tõepärane. Selles mõttes ei ole üldse vahet, kas lugeda „Battlefield Earth’i“ või „Dianeetikat“ – ulme on liialdatud olevik, dianeetika on unistusest filosofeerimine.
Erinevalt Kohlist polnud meil abimehi, kes meie esmatutvust dianeetikaga pehmendada aitaks. Piirdudes ajanappuses peamiselt 1950. aastal avaldatud käsiraamatuga ja Saint Hilli erikursuse A-taseme dokumendiga, olime suuresti nagu määramatu pimeduse, äraarvamismängu ees. Esimese 275 leheküljest sai teha vaevalt ühe lehekülje teraapiaks kasulikke märkmeid. Lisaks loetud SHSBC aitas seda täiendada, kuid ikkagi mitte piisavalt, et mingilgi määral saavutada selliseid tulemusi, nagu tekstides lubatakse. Pikad seletused entiteetide kohta ei päädinud tavaliselt selgete juhistega nendega tegelemiseks teraapias. Mida dianeetika väidetavalt suudab saavutada, on juba esmatutvusega selge. Et teada saada, kuidas see aga käib, ei jätkunud meil jaksu välja uurida.
Saate „The Beginners Guide to L. Ron Hubbard“ vaatamine aitas kaasa mõistmaks, kuivõrd suures ulatuses oleme tundmatus kohas otse vette hüpanud. Et üldse revideeiritud saada, läbib reporter mitmepäevase koolituse, mis sisaldab mitmeid suhtluse ja eneseväljendusega seotud treeninguid. {http://www.youtube.com/watch?v=PNqK17FrtX4, http://www.youtube.com/watch?v=r3T6MxcXGk8, http://www.youtube.com/watch?v=dOlteNk0UkI}Tekib mõte, et me oleks ka pidanud enne teraapakatseid saientoloogilise suhtluskoolituse läbima. Kohli läbielatule tuginedes oleks sellise treeningu tulemus aga pelgalt ‘sama sõnastiku järgi rääkimine’, milles võivad osapooled kokku leppida ka ilma salastatud laagritesse sõitmata või saientoloogidele maksmatagi ära teha. Sidemüra esines meie katses kahtlemata, näiteks patsiendi rolli täitja ei mõistnud audiitori käsklusi üheselt. Probleemi põhjustas siin vähene läbirääkimine liigse audiitoripoolse sugestsiooni hirmus, mitte lugemata jäänud megabaidid religioosset filosoofiat.
Lisaks ei olnud antud saatejuhi auditeerimissessioon sugugi enamat kui valedetektori abiga läbiviidud jutuajamine psühholoogiga. Nagu südamelt ära rääkimine.
Siinkohal võib meie katse dianeetikat teraapia läbiviimise eesmärgil tundma õppida selleks võetud lühikese aja puhul suuresti läbikukkunuks. Ükski proovitud meetoditest ei aidanud meid karvavõrdki ‘puhta’ staatuse poole.
Ehk Hubbard tegelikult tahtiski algusest peale, et keegi peale tema imelisest avastusest midagi ei mõikaks, kodus järgi tegema ei hakkaks. Miks see nii võib olla, saab peamiselt tuleneda dianeetika tegeliku kasutatavuse seisukorrast. Oleks dianeetika reaalselt rakendatav, ei peaks sellega tegelema asumine olema ususamm. Üks religioosset elu valima tõukavaid jõude on soov ja lootus sellest abi ja õnne leida. Sama saab otsida ka mõnest muust (näiteks teaduslikust) allikast nagu tervisesport või psühholoogi kabinet. Kui psühholoogi külastamine või saientoloogia kirikuga ühinemine on selles mõttes sarnased, et mõlemal on omad meetodid, millega inimene õnne poole aidata. Kuid erinevus seisneb meetodi arendamises. Pseudoteaduses nagu dianeetika arendatakse meetodit lekkekohtade hädapärase kinnimätsimisega. Hubbard ja tema käsilased pole teinud dianeetikat kasutatavaks teraapiavormiks. Sinna, kus väljamõeldised läbi paistavad, lisatakse ports uusi väljamõeldisi. Interpreteerides Brian Brushwoodi sõnu – kui see ei aidanud, siis teeme nii kaua, kuni aitab. {http://videosift.com/video/Brian-Brushwood-Scams-Sasquatch-and-the-Supernatural 1:19:15 – 1:20:04} Esiteks pole meil üsna tõenäoliselt nii palju aega, et dianeetika meie kätes tööle hakkaks ja teiseks ei soovi me ka saientoloogia kirikuga ühineda.
Dianeetika proovimine ei muutnud meie elu. Selle tundma õppimine võttis nii palju aega, et meetodite järjekindlaks läbiproovimiseks polnud enam mahti. Kui me oleks tehtud katsetega midagi ka saavutanud, siis see oleks meid julgustanud edasi uurima. Praegu tundub dianeetika lihtsalt põnev mõte ulmekirjaniku sulest.
Lõpetuseks, kuigi ühinedes kahtlusega, kas need sõnad ikka kuulusid L. Ron Hubbardile – „Kui keegi tõesti miljon dollarit teenida tahab, oleks parim viis asutada oma religioon.“ {http://www.sweenytod.com/cos/didhesaythis.html}

Otsingud internetis selle kohta, kas Hubbard ise oli ‘puhas’, tulemusi ei andnud.

Henry Griin
Liisalotte Elme

Peamised allikad DMSMH ja SHSBC A on kättesaadavad aadressil bono.planet.ee/variaator/dianeetika
Liskas asuvad seal ka sessioonide salvestused

Piirav kultuur, valge kuup, erinevad surmad ja kunsti vajalikkus

isotamm — Fri, 17 Dec 2010 18:55:52 +0000

Tsitaatidele ja viidetele klikkides avanevad kasutatud materjalid, leheküljed, pildid jm.

Käesolev essee on täiendatud variant kirjutisest, mille esitasin 2011. aasta sügissemestri lõpul Maria-Kristiina Soomrele arvestuse saamiseks tema Eesti Kunstiakadeemias antud aines „20. sajandi kunsti probleeme“. Soomre (sündinud 1978, KUMU kuraator, kunstikriitik ja kolumnist) andis loenguid, mis käsitlesid mitmeid valdkondi, sealhulgas kohaspetsiifilist kunsti, institutsioonikriitikat, minimalismi. Essee teemaks oli „Autor, koht ja publik: Kunstiteose sünd ja kogemise protsess“ ning selle kirjutamiseks ette valmistudes, soovituslikku ja kohustuslikku kirjandust üle vaadates, kaldusid minu mõtted lõpuks loengutes läbi võetust ja tekstides sisalduvast omajagu kõrvale.

See võis olla tingitud muljest, mille minimalistlik kunst minus loengutes nähtu põhjal tekitas – ma ei mõelnud, et näiteks suur metallist kuup pole kunst, küll aga pani see mind mõtlema sellise kunsti vajalikkuse üle ja kunsti vajalikkuse üle laiemalt.

Teiseks põhjuseks teemast natuke eemalduda oli arvatavasti Brooklynis tegutseva skulptori, John Powersi veebipäevik Star Wars Modern, mille leidsin ühe minimalistliku teose kohta pildimaterjali otsides. Powersi kirjutistes seisavad reaalsed objektid ja inimesed kõrvuti filmisaaga „Star wars“ omadega – tema näidatud analoogiad (eriti illustratsioonides) olid humoorikad ja nauditavad ning samas panid mu juurdlema, kas ükskõik mida on võimalik ükskõik millega kõrvutada, seostada. See küsimus on minu arvates eriti oluline kunsti kohta teooria kirjutamisel. Kolmandaks tekitas Robert Smithsoni essee „Kultuurivangistus“ minus mõtteid inimkonna suhetest oma kultuuriga. See USA kunstnik pidas küll silmas piiranguid, mida seab galerist kunstnikule, kuid mina hakkasin hoopis mõtlema neile piinadele, mida kultuur võib inimkonnale tekitada.

Need ja mõned teised ideed järjestasingi mõttekäiguks, milles avaldan arvamust kunsti veidruste kohta ja üritan leida põhjusi, miks üleilmselt kunstitegemisest ei loobuta, kui sel pole ellujäämises pealtnäha tähtsat osa.

Kultuuri vangistuses: info kuhjumine

Klassikaline kommunikatsioonimudel, kus ühes otsas sõnumi saatja ning teises selle vastuvõtja, üha nõrgeneb. See tuleneb minu arvates vestlusteemade ja osapoolte arvust ning ka infoedastuseks populaarse interneti omapäradest. Internet võimaldab suures koguses andmeid edastada ja kuna seal asetsevatest kanalitest on paljud tasuta, siis ei lasu edastajatel nii suurt vastutust defineerida oma sihtgruppi. Piltide üleslaadimine ja blogipidamine võib olla tingitud soovist enda maailma sõprade-tuttavatega jagada, kuid neist adressaatidest edasi laiub pime tundmatus, kus igaüks võib juhuslikult sõnumi vastuvõtja olla. Sellisena kujutan ma ette inimkonda kui sotsiaalsuse ja suhtlusvajadusega olendite kogumit kaasaegses kultuuris. Tung end väljendada saab küll rahuldatud, kuid suur osa suhtlusest jääb ühepoolseks ja kuhjub lihtsalt võrguavarustesse.

Salvestuste kumulatiivsus pole ainult elektroonika vallas probleem. Ka mitte-digitaalseid sõnumeid muudkui saadetakse ja salvestatakse. Inimkonna looming ladestub serverites, arhiivides, muuseumides – iga päev tuleb uut infot juurde ja selle mõistmine või tõlgendamine muutub samuti iga päevaga aina raskemaks. Inimesele omane teadmisjanu paneb ta kõigele seletust otsima, kuid ‘kõik’ muutub kogu aeg suuremaks ning mõne nähtuse või mõiste defineerimine viib paljude muude mõisteteni, mis sellega seostuvad. Ent maailmas toimuva seletused on individuaalsed, iga seletaja isiklikud arusaamad.

Seletaja püüdluste tulemuseks on isiklik teadmine, mida võidakse iga silmapilk teiste poolt ründama ja kahtluse alla seadma tulla. Tekib erinevate vastuseisude võimalus. Esiteks võib tekkida vaidlus, mis tingitud ühe fenomeni erinevate seletuste põrkumisest. Teiseks võib tekkida kadedus rohkem-teadja ja vähem-teadja vahel, mille puhul viimane tunneb vajadust oma infopagasit täiendada. Kolmandaks võib tulija kuulutada olija info ebasobivaks ning asuda teda harima.

Harimisprotsess on oluline element minu versioonis kultuurivangistuse mõistest. Minu jaoks on õpetamine katse äsjasündinuid minevikus kaasosaliseks teha, kuigi nad selles süüdi pole. Kodus ja koolis õpetatakse last, vanemad ja õpetajad annavad talle edasi oma arusaamist maailmast. Infot, millega järeltulijaid kurssi viia, on aga üha enam ja seletada, miks mingid protsessid oma kuju võtsid, omasid ja/või kaotasid, muutub aina pöörasemaks ettevõtmiseks. Tulija vajab kultuuri tundma õppimiseks – et teada, kuhu ta on sattunud – toetavat kätt. Ise uurides leituga on sama tähtis see, mis kätte on näidatud, sest kättenäitaja teeb enda valiku ja lootus objektiivset tõde leida on üpris asjatu.

Muidugi on kuhjuv igasugune info, mitte ainult kunsti kohta käiv. Arvamusi ja fakte ning nende vahelisi pingestusi jagub igasse valdkonda, kuid kunsti puhul tunduvad nad erilisemad. Siin on sümbolsidemed nii kerged tekkima ja loodud saama, et isegi lihtsad teosed võivad olla keerulised ja keerulised teosed veel keerulisemad. Õnneks kõikide kunstnike kõiki töid kunstiajaloolased ja -teoreetikud seletada ja teooriaga ümbritseda ei ürita ega jõua. Nii jääb kunstiajaloo tundide pikkus mõistlikkuse piiridesse. Peaasi, et loojad ise aimavad, miks nad midagi on loonud. Kuid loodud ja teoretiseeritud on ikkagi äärmiselt palju.

Otsustusvõime hilineb

Kui kellelegi peaks kunst tunduma nii veider ja mõttetu, et ta sooviks selle igaveseks maamunalt pühkida, siis peaks ta ära kaotama ka kõik inimesed. See oleks vajalik, et vältida järeltulijate sündi, kes võivad juhuslikult kunsti looma hakata. Kuid juba elavaile ei pruugi hävimine üldsegi sobida. Nad ei keskendu kultuuri või kunsti koormale, vaid otsivad hoopis sööki ja peavarju. Vaevalt mõte surmast neile meelepärane oleks. Mina väidan aga, et surmahirm ja alalhoid on osalt bioloogiline alusmehhanism, mida teisalt toetab side ümbritsevaga. See side aga tekib aja jooksul, mil isik on juba elanud.

Kui igaüks saaks enne elamist oma elu erinevates võimalikes narratiivides arvutimängu vormis läbi proovida, siis oleks võimalik kõigilt ka küsida, kas nad üldse soovivad simulatsiooni lõpetada ja reaalsesse eksistentsi astuda. Tegelikkuses aga ei saa inimene valida, kas ta eostatakse ja ilmale tuuakse või mitte. Sünnijärgselt on isik üsna pikka aega üpris abitu ja perioodiga, mil tema eest hoolitsetakse, tekib tal harjumus, kiindumus keskkonda ja selle mingisugustesse omadustesse, objektidesse. Selleks ajaks, kui tema minapilt kuju võtab, selgemalt välja areneb ja ta maailma ebameeldivuste vastu protesteerima hakkab, on tal juba liiga tugev omandisuhe enda elu üle, et seda hävitada. Teismeea maailmavaluga kaasneda võivad mõtted enesetapust jõuavad niisiis kohale liiga hilja. Otsustusvõime ja soov end mitte-olevaks saamise läbi kultuuri ebameeldivustest vabastada saabuvad paradoksaalselt alles siis, kui isik on juba nii kaua siin ilmas viibinud, et tal on raske üle olla instinktiivsest alalhoiust ja kiindumusest meeldivasse.

Hamleti monoloogi – olla või mitte olla – peaks siis läbi viima munarakk, jõudma otsusele inimelu vajalikkusest, valmistuma kas tõrjuma või viljastuma.Või peaks iga seemnerakk selles veenduma, enne kui üldse munaraku membraani kallale asub. Tegelikult peab minema veel sammu tagasi, vanemate juurde. Erinevalt Hamletist peaks nad pigem surma tundmatuse asemel kartma kultuuri koormat ja utlilitaarse põhimõttega arvestades mitte enne asetama veel kedagi selle raskuse alla, kui nad just päris kindlad pole, et suudavad teda kultuuri taluma panna, seda kannatusteta üle elada aidata. Ma ei tea, paljud vanemad enne lapse saamist tolle tulevikku ette ennustada oskavad või üritavad. Ehk ei olegi kõige hea ja halva välja arvutamine võimalik. On alusetu eeldada, et laps mitte kunagi millegi ebameeldivaga ei kohtu. Võib-olla ei sõnasta vanemad endale seda, aga loodavad intuitiivselt, et laps on suuteline maailmaga kohanema ja et saab pigem rohkem tundma meeldivat ja pigem vähem ebameeldivat.

Vajadus kunsti järele

Ma ei väida, et kunst on alati ebameeldiv. Pigem võib ebamugavust tekitada selle vajalikkuse sõnastamine. Mulle on jäänud mulje, et kunst seisab lahus esmatarbekaupadest ja neid ei leia samalt letilt, enamasti isegi mitte samast hoonest. Siiski on kunst olemas ja tal on kultuuris tähtis osa. Järelikult on tal omaette funktsioon või täiendab ta mõne muu kultuurielemendi funktsioneerimist.

Üks ülesanne on suhtlus, eneseväljendus. Scott McCloud, Bostoni päritolu koomiksikunstnik ja -teoreetik, kujutab seda raamatus Understanding comics eriti säravalt – kiviaja mees põgeneb kiskja eest ja jookseb kuristiku serva poole. Seal kasvava puu otsa hüpates õnnestub tal kiskja üle ääre kukkuma panna ning selle asemel, et minna tagasi naistega kurameerima või jahti pidama, väljendab mees oma võitu parastava žestiga.See, mida kujuteldav esivanem tegi, oli emotsioonide väljendus. Peale kõne-, kirja- ja kehakeelsete väljendite aitab neid ette kanda ka kunst, kuid koopainimeste ajast on väljendusvormid ja -meetodid kunstis edasi arenenud, paljuski sihipäraselt kodeerituks.

Kodeerimine ja dekodeerimine on veaaltid ja viga tähendab selles raamis kavatsusevõõrast lugemist. Tunde sõnadesse panemine juba loob midagi kirjeldatud tundest erinevat, nende sõnade tõlgendus võib viia hoopis kolmandasse kohta. Kui inimene tahab end väljendada, siis võiks ta ju seda teha otsesemate vahenditega – paljud teosed võtavad pealtnäha kokku suure hulga võimalikke väljendusi ja muudavad oma rolli suhtlusprotsessis seega mõneti keerulisemaks.

Üks põhjus enda väljendusi nii suurel määral ümber vormida, et sellest tahtlikult kunstiteoseid tekitada, võib olla kas autori osaline pääsmatus oma tunnete juurde, luhtunud katsed neid üheselt väljendada; või siis just soov kaitsta oma „südamikku”, pakkudes teistele välispinda. Siin tähendab see varjamist – kas siis tahtlikku selles mõttes, et looja tunneb vajadust endalt kattevarju kergitada, aga mitte täielikult alasti jääda; või mitte-tahtlikku selles mõttes, et looja ei ole osanud oma tundeid detailselt kujutada ja pole ehk esitanudki küsimust idee, põhjuse kohta. Kodeeringud nii varjamise kui ka väljendusraskuste mõistes on süviti isiklikud isegi siis, kui mõni autori isiklikkus kusagil mõne vaataja isiklikkusega kattub ja teose kogejas dekodeerimist lihtsustama hakkab.

Esteetiline ja kontseptuaalne

Siiski võib kunstiteosel olla ka eesmärk tundeid esile kutsuda, mitte ainult sõnumikandja olla. Üks selliseid tundeid on esteetiline nauding. Esteetilise kogemuse puhul on olulisemad tunded kui tõlgendus ja tõlgenduse hulk on eeldatavalt väiksem nii looja kui kogeja poolel. Modernistliku kunsti endassevaatavad vormieksperimendid ja kontseptuaalsed manifestid ei kõrvaldanud esteetilise kogemuse rolli kunstist. Esteetilise ja kontseptuaalse vastuolu ja kooseksisteerimist illustreerin siinkohal näitega Jonathan Parkeri (kelle isikuandmeid millegipärast leida ei õnnestu) filmist (Untitled). Selles kujutatakse galeriiomaniku ja kunstniku suhet, milles viimane, kui ta vestleb galeristi assistendiga, tõe kunsti esteetilise väärtuse olulisusest üsna jäise dušina tunda saab. Näitused koostatakse kontseptuaalsetest teostest, millega ruumide omanik ei teeni. Tagaruumist müüb ta aga esteetilisi teoseid, millega teenib. Kunstnik omakorda loodab, et tema teosed ka seinale pannakse, kuid seda ei juhtu.

Esteetilise määratlemiseks võib muidugi sama palju teksti kuluda nagu kontseptuaalsegi puhul, kuid viimase puhul käib tekst kaasas igas instantsis – nii teoses, teostes, voolus, kui ajajärgus – teos on siin tekstijärgne ja seega on teksti suurtes kogustes. Esteetiline küsimus on aga tekstieelne ja see muudab kunsti kogemise lihtsamaks. Idee leidmisest loobumine ilu tundmise nimel on võimalus saatanale jätta vaid sõrm ja muidu tervena põgeneda. Meil on põhjust kadestada Oscar Wilde’i mõtteviisi, mis ilmneb tema vastusest Bernulf Cleggile tolle reaktsioonis „Dorian Gray portree“ eessõnale. 1890. aastal oli Oxfordi tudeng Clegg väga intrigeeritud Wilde’i väitest, et kõik kunst on üsna kasutu, paludes kirjanikult selgitust. Wilde vastas, et kunst on mõeldud meeleolu tekitamiseks ja instrueeriv või tegutsemist provotseeriv teos on kunsti väärkasutus. Wilde on nii vaba! Ta on kerge kui liblikas! Ainult 120 aastat tagasi oli tal veel nii vähe õlul kunsti koormat, just ilu imetlemisest enamat otsiva kunsti rägastikku. Ta hindab teose välimust ja esteetilist kogemust; McCloudi kirjeldatud 6. tasandit – pealispinda, käsitöölise oskuse ilmnemist. McCloud väidab, et iga teose loomine läbib kuus etappi: idee (motivatsioon, filosoofia, eesmärk), vorm (kirjutis, kujutis, heli), keel (žanr, koolkond, stiil), struktuur (kompositsioon), valmistamine (tootmisprotsess) ja pealispind (ilmnemine, väljanägemine). Tema sõnul peaksime me pealispinnast sügavamale minema ja jõudma teose loomise põhjusteni.

Ent kui teose autorit pole parajasti käepärast, et talle küsimusi esitada ja tema motiive tundma õppida, siis tähendab tema eesmärkide mõistmiseni jõudmine ikkagi oletustest pungil otsinguid. Vaatajad võivad oletada, et autor soovib midagi öelda, kuid end väljendada võiks ju ka ainult sõnade abil, jättes ära kunstilise salapäratsemise. Teisalt võiks hoopis sõnad ja teksti ära jätta ning end väljendada ainult kunstis. See pantomiim poleks aga püsiv, sest kohe järgneks sõnaline küsimine, teooria loomine. Üks osa inimkonnast ei saa sundida teist osa musitseerimise või tantsimise asemel ainult sõnu kasutama. Samuti ei õnnestu ühel teist peatada pilti tekstiga kaasamast. Meil, inimestel, ei õnnestu vaikida ega ka kunsti vältida. Selle osa meie kultuuris on nii lahutamatu. Sellest räägitakse õilsalt. Kui esitasin Google’i otsingumootorile küsimuse ‘miks kunst?’, siis leidsin Makoto Fujimura veebipäeviku. See Bostonis sündinud kunstnik nimetab kunsti tsivilisatsiooni ehituskiviks ja ütleb, et luues ja fantaseerides me elame.

Valge kuup ja kunsti koht

Ülalmainitud elu algab igal juhul, vältimatult – valges kuubis. Iiri päritolu kontseptuaalne ja installatsioonikunstnik Brian O’Doherty mõtleb selle all modernistlikku galeriid, kus kunst saab segamatult elada. Elu näitab, et see kuup on mõnevõrra suurem kui kõik galeriid kokku. See on kultuuri laiune, inimkonna ajaloo kõrgune ja bioloogia sügavune. USA akadeemikud Ellen Dissanayake ja Denis Dutton on uurinud kunsti antropoloogilisest ja darvinistlikust lähtepunktist. Dissanayake arutleb, et kunst on kaasasündinud ja sama oluline kui toit või peavari (pean silmas raamatut Homo Aestheticus). Sellise kunstiteooria kohaselt on kunst juba meie juurtes. Nagu McCloudki, maalivad Dutton ja Dissanayake pildi koopainimestest, kes kunsti sujuvalt ellujäämisesse sulatavad. Dutton toob näiteks kivikirved, millest kõik tema sõnul polnud sugugi kasulikud. Osa neist valmis väga tõenäoliselt käsitöö-oskuste imetlusobjektina, tagades ilusa kirve loojale paremad šansid paarilise leidmisel. Dissanayake nimetab kunsti „eriliseks tegemiseks” – kui pihukirves valmis millekski muuks kui materjalide lõikamiseks, siis sellega muutus antud objekt eriliseks. Tema sõnul on kunst ühiskonnas esinevate tähelepanuväärsuste kehastamine ja tugevdamine.

Ma leian, et kunst on ühiskonna lahutamatu osa ja terve ühiskond on kunsti institutsiooniks. Galerii on lihtsalt üks kohtadest, kus kunsti näidata või luua. Selle valgesuse ja neutraalsuse kritiseerimine ammendub üsna ruttu. Puhas ja eraldatud pind on mingi objekti esiletoomiseks muidugi väga loogiline koht. Kõikide teoste näitamine pole võimalik seal, kuhu nad viitavad; kellegi kõrval, keda nad kujutavad. Tundeid väljendav teos ei saa rippuda nagis inimese peas, kui ta selle juba esile on toonud. Kuid tunnete koht on sotsiaalne ruum, mitte vaid valge kuup. Kõik inimesed, kes suudavad kunstnikuga kas või midagi ähmaselt sarnast tunda, ongi tema galerii.

Soov reaalse koha järele füüsilises ruumis on pärit kehalisest olemistajust. „Mõtlen, seega olen“ pole piisav. „Ma ei tunne oma jalgu,“ võib seesama mõtleja öelda ning nende jalgade olemasolu on juba kahtluse all. Inimeste soov tolle väiksema, käegakatsutava galerii järele on nagu soov leida hommikul eest täielikult säilinud motoorne kontroll. Nii otsime ikkagi oma teosele keha, kas nähtavat, kuuldavat, haistetavat, katsutavat, maitstavat või erinevaid segusid kõigist. Vaevalt kunstnikule piisab kujuteldavast kultuurist, mis tema loodu avasüli vastu võtab ja kenale puhtale lapikesele välja paneb, kõige muuga võrdselt kõige tähtsamana. On vaja vähemalt mingit tegevust, sooritust ja seejärel nimetamist.

Nimetamine on üsna ohtlik protsess selles mõttes, et ükskõik mis võib olla ükskõik mis. Tegu ja sooritus võivad teose sünnil tagaplaanile jääda. Readymade ei pea isegi galeriisse jõudma, piisab vaid teose või autori nime lisamisest. Ühe näitena võiks siin tuua kellegi, kes signeerib kohviruumi laualt leitud rõngakujulise pleki. Teise näitena aga hoopis midagi sellest vallast, kus nimetamine juba kultuurist välja sirutab – kas või laste nimetamine. Vastupidiselt levinud nähtusele kunstis, mis mõne autori nime alla hulga pealkirjata töid reastab, on kõik inimolendid imikuna „signeeritud”, aga ainult „pealkirjaga”. Last ei saa küll täies mahus võrrelda kunstiteosega, kuid ühiskondliku loominguna on kellegi nimetamine ja kasvatamine minu arvates sarnane teose valmistamise ja pealkirjastamisega. Ning kui inimene saab vanaks ja sureb, siis lähevad hauaplaadile ka „teose“ kestuse daatumid kui tõestused objektist, mis end ise lõi ja mida kollektiivselt loodi.

Selle metafoori sees pole inimene end täielikult ise looma võimeline, sest ta vajab iseseisvuseni jõudmiseks tuge ja harva valib ta selle saavutanuna täieliku isolatsiooni. Absoluutses eralduses võib ta küll ennast vormida ja kujundada kui teost, kuid muu elu ja muud teosed ei ulatu üle isolatsiooni tema ümber konteksti moodustama. Mowgli-sarnane olend võtab publikuna hunte, karusid ja muid loomi. Kui loomi poleks, oleks ta iseenda publik ja/või kujutaks ette kedagi endasarnast, kelle ees etendada oma väljendusi.

Erinevad surmad

Suhtluse osapoolte imaginaarseks muutumine ei paistagi üldse isolatsiooniga piirnevat. Kommunikatsioonis osalevate objektide mõisted aina laienevad ning kujuteldava vaataja kõrvale kerkivad ka surnud autor ja tapetud teos. Video tappis raadiostaari, fotograafia maalikunsti, modernism kubiseb isatapust, järgnevad ajastud matavad eelnevad elusalt, ad finitum. See kõik ei tähenda, et me ei saaks surnuid äratada või neid zombide kujul igasugustesse protsessidesse kaasata. Rosalind Krauss tappis skulptuuri oma esseega Skulptuur avardatud väljal juba 30 aastat tagasi, ütleb John Powers, aga see ei paista kedagi takistavat skulptuure luua. Sama kaua on surnud ka autor, kelle kõrvaldas Roland Barthes, aga siiski peavad paljud end millegi autoriks. Vaataja surma on siit lihtne tuletada. Kuna (massi)kommunikatsioon kubiseb edastustest, kus vastuvõtja on vaid imaginaarne ühik, peab ta samuti surnud olema. Seda enam, et Descartes on tapnud meid kõiki ja seda juba rohkem kui 300 aastat tagasi. Tema hüüdlausest „mõtlen, seega olen“ saab tuletada, et mitte-mõtlevat inimest pole olemas, sest me ei saa oma mõtetes kohal olla, kui magame; käitume tihti mõtlematult, tegusid teadvustamata.

Kunst on sotsiaalne protsess, ja kui suhtluse osapooled on olematud, imaginaarsed või nii keerulised määratleda, et kattuvus oletatava ja tegeliku vahel on vaid äärmiselt juhuslik, siis on nimetamiste sooritamine samuti meelevaldne. Nende vältimine aga tähendab muidu nimetatuks saanute kadumist. Lünklikud suhtlusmudelid on kergemini leitavad küll massimeediast, aga abstraktse kunsti puhul on nad just kunsti valdkonnas kenasti näitlikud. Monotoonne lõuend oma reaktsiooni esilekutsumise puudulikkuses jätab vaataja tõenäoliselt päris üksi, ilma nii autorist kui sõnumist. Krüptilised või laetud pealkirjad võivad küll ajutiselt aidata teost ja väljendust luua, kuid abstraktne sõnum toetub sellele, mis on teose pealkirjaks pandud; mida vaatajad teavad sellest, millele pealkiri viitab; mida vaatajad teavad autorist sellist, mis paneks pealkirja veel millelegi viitama. Ameerika minimalist Frank Stella ja tema mustade maalide seeria, õigemini see, kuidas kriitik Anna Chave sellest räägib, näitlikustab säärast vajadust erudeerituse järele. Chave mainib Stella märkmike sisu, võimalikke viiteid Hitleri võimuletulekule, võistlust kahe galerii vahel Stella maalide esmaeksponeerimise pärast. Ilma nende teadmisteta ja peamiselt ilma teose nimeta pole siin suhtlust, vastuvõtjal pole midagi vastu võtta. Jääb vaid loota esteetilisele kogemusele.

Lisaks mudelile, kus saatja ja saaja vahel pole sõnumit, on suur hulk autoreid, kes tulistavad internetipimedusse, kust ei tule vastust, teades oma publikut vaid selle järgi, mida autor on valges nähtu põhjal võimeline konstrueerima. Kui need võimalused ei demonstreeri kommunikatsiooni surma, siis vähemalt on siin märgatav morbiidsus. Tähtsusetu autor, hoomamatu teos, püüdmatu vaataja.

Ükski kirjeldatud vigadest kultuuri ja kunsti juures ei paista aga kuidagi pärssivat nende olemasolu ja funktsioneerimist. Keegi ei saa valida, kas ta soovib elada nõnda keerulises kultuuris, nagu inimeste oma seda on. Inimelu on nii vangistav, aga mõneks lihtsamaks eluvormiks, kas või bakteriks, (tagasi) arenemine ja elamine ilma muredeta, rõõmudeta, mõteteta on unistus, mis enne mõndasadat miljonit aastat ilmselt täide ei lähe.

Kunst on sama vältimatu nagu alalhoid või religioongi, sealjuures on talle ka omajagu põhjendust. Võib-olla ongi selle funktsioon pakkuda vaheldust olelusvõitlusega seotud tegevustele; olla nende toetajaks; olla eriline muidu tavalise, veider muidu normaalse kõrval.

Kasutatud materjalid

Barthes, Roland. „Autori surm“. [doc-fail.] Tõlk. Marek Tamm – Erkki Luuk [lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/greimas/BartAutorisurm.doc] 27.05.2011

Chave, Anna C. „Minimalism ja võimu retoorika“. [pdf-fail.] – Moodle, lk 15-47

[http://moodle.artun.ee/mod/resource/view.php?id=3686] 27.05.2011

Dissanayake, Ellen. Homo aestheticus: where art comes from and why. Seattle: University of Washington Press, 1992. Google Books [http://bit.ly/iRF9bx] 27.05.2011

Dissanayake, Ellen. What is art for? Seattle: University of Washington Press, 1990. Google Books [http://bit.ly/gW1ffz] 27.05.2011

Dutton, Denis. „A Darwinian theory of beauty“. [Video.] – YouTube

[http://www.youtube.com/watch?v=PktUzdnBqWI] 27.04.2011

Fujimura, Makoto. „Why art?“. – Refractions [http://makotofujimura.blogspot.com/2005/08/why-art.html] 27.05.2011

Krauss, Rosalind E. „Skulptuur avardatud väljal“. [pdf-fail.] – Moodle, lk. 2-11 [http://moodle.artun.ee/mod/resource/view.php?id=3686] 27.05.2011

McCloud, Scott. Understanding comics: The invisible art. New York: HarperPerennial, 1994.

O’Doherty, Brian. „Inside the white cube: Notes on the gallery space“. – The Society of Control

[http://www.societyofcontrol.com/whitecube/insidewc.htm] 27.05.2011

Parker, Jonathan. (Untitled). [Mängufilm.] 2009.

Powers, John. „Sculpture is Dead: Rosalind Krauss is an Assassin“. – Star Wars Modern [http://starwarsmodern.blogspot.com/2010/06/sculpture-is-dead-rosalind-krauss-is.html] 27.04.2011

Smithson, Robert. „Cultural confinement”. – Robert Smithson [http://www.robertsmithson.com/essays/cultural.htm] 27.05.2011.

Shakespeare, William. Hamlet. Sparknotes [http://nfs.sparknotes.com/hamlet/] 27.05.2011

Wilde, Oscar. „Art is useless because…“ – Letters of Note [http://www.lettersofnote.com/ 2010/01/art-is-useless-because.html] 27.05.2011

Wilde, Oscar. Picture of Dorian Gray: Easyread Edition. ReadHowYouWant.com, 2008. Google Books [http://bit.ly/ldDa8H] 27.05.2011

Understanding comics on siit allalaetav: fail, vajalik tarkvara

naiselik loometeooria?

isotamm — Mon, 15 Nov 2010 14:25:42 +0000

üleskutse kõikidele, eeskätt naistele,
eeskätt loovatele naistele,
kuid üldse kõigile, kes seda satuvad lugema -
pakkuge välja naiselikke loometeooriaid.
miks?
sest feministlik reaktsioon 20. sajandi kunstiajaloole on süüdistada, aga mitte informeerida.
ühest küljest tundub (mulle) loogiline, kuidas modernistid lõuendi neitsilikkuse anastamisest rääkisid. olin see ju ometi mina, kes kirjutas:
/…/väljaütleja, kes tunnistas oma eelistust tekitavat jõudu fotograafias kasutada, selle asemel et naisu man seksistellä. kas fotobiont isotamm mõistab ta hukka? ei! võib-olla on loomingulise kliimaksi ejakulatiivne saavutamine liiga lihtne lahendus, võib-olla ongi parem asi teisiti lahendada. aga tegu pole ju ometi laiskusega. või on? tegu pole ju ometi kindla enesedistsipliiniga, mis muundab seksisoovi reeglipäraselt fotograafiaks. vist mitte. (isodamme deuze points – zwanzig jahre einsamkeit)
halb sõnastus, aga väljaütleja pidas silmas, et ta pigem väljendab oma seksuaalsust, loovat alget kunstis. ta eelistab seda oma naisega seksuaalvahekorda astumisele.
pealtnäha lihtsalt sobib mehe kui viljastaja ning teose kui järeltulija mudel loomingu metafooriks kuidagi hõlpsamalt. aga see ei pea tingimata nii olema, seepärast feminazid kulme ragistavadki. aga kuidas see siis peab olema, ei loe ma kusagilt välja.
niisiis palun ma teie abi.
kui mees(kunstnik) üritab läbi oma loomingu paljuneda, siis mis on loova naise eesmärk?
millistesse mudelitesse ja rollidesse saab naise loometeoorias paigutada?
mis küsimusi veel tekib?
seda väikest antropoloogilist uurimust toetades täiustate te 20. sajandi kunsti ajalugu ja ka (lääne) kultuuriteooriat üldisemalt.

tänan,

(~) kommentaarid