tapeetide mimikri simulaakrum

ega asjata öelda, et kuulsus hobustega tuleb, härgadega läheb. sisisesin sisimas enesenäitajate autorivägevuse mülkaserval ja jõudsin välja mujalegi. pealtnäha paistab screensaverite ihalusobjektiks saamine üsna lihtne. paari filmirolliga asi jopes. teisalt ei paista välja, kui niisket lobistamist on tehtud, et seda inimest naispea või meespea osa täitjaks punnitada. tulem on aga üks: paar rolli mõnes rom-, veel parem äkskömis, ja sa oledki CELEBRITY. muusikuid näeme tavaliselt tihemini, aga see selleks. peale kuulsuste ametitöö tahame teada, mis nad veel teevad. lõpuks, millised on nad haavatavana, meigita, poolalasti rannas. või päris-alasti voodis kellegi teisega, keda me tahame näha haavatavana, meigita, poolalasti rannas ja kellegi teisega voodis. nende korda ja süsteemi on ju ometi vaja segada, proovile panna – nende elu heidetakse neile ette ja nad nimetatakse kõikvõimalike skandaalide osaliseks. nii saab sellest nende uus elu – pidevalt manipulatsiooni all olev peitmise-otsimise mäng. nad on end kord juba näidanud, tahtes tähelepanu. nüüd ütleme meie neile, mida nad veel peaksid meile näitama (et saada meie tähelepanu). nende exhibitsionism, meie voyeurism. nii elame me läbi nende oma elu. või nemad elavad läbi enda oma elu, mille me neile oma elust läbi projitseerime, soovides nende elust vormida sellise nende elu, mis tabloidide kaantel tähelepanu tõmbab. müüja-ostja suhe on siin muidugi keeruline.
kuulsuste elu on kollektiivne looming, kus osapoolte eesmärgid kipuvad lahknema. nagu oleks kaks tunneliehitajate gruppi, kellest üks tahab rajada tunneli läbi mt. high lõunast põhja ja teine rajada tunneli läbi mt. high põhjast lõunasse. 1. grupp soovib alustada 16 juunil ja 2. grupp 16. juunil. nende tunnelimasinad põrkuvad 2 mm nihkega keskmetest.
läbi mt. high tunneli hakkab sõitma tramm nimega iha. räpane, grafitiga soditud, reklaamist umbes tramm, milles sõidavad perverdid. sõit kestab kaua ja nende tegevuseks reisi ajal on skandaalide tootmine, üritades neid ka illustreerida teleobjest püütud piltidega ‘kuulsustest’, kes kõik kannavad millegipärast päikseprille. sihtpunktis peavad nad väljuma ja jätavad maha oma toodangu, kantuna kõikidel meediumidel. töölisklass, kes pärast ajakirjanike lahkumist vagunitesse siseneb, vaevleb veidi selle infokoorma all, asub seda siis sorteerima, ignoreerima, omandama, tõrjuma, ümber korraldama. ja see mõttetus kestab päevast päeva! kuradi vändagondlid!

miski pole keelatud. inimkond ratastel

kas on põhjust mõne vandesõna pärast vanemliku järelvalve nõuet külge kleepida? kas on tarvis hoiatada täiskasvanute sisu eest, kui ilma hoiatuseta võib seotus teatud kehaosadega lihtsalt udu varjus mööda libiseda? liigne pretekstimine võtab tihti vaatajalt teadmatuse õnnistuse. huvitavam oleks ju tema jõudmine kohast teise kuidagi nii, et tal jääb osa asju tajumata ja et need oleksid just sellised asjad, millest toode peamiselt koosneb. selline tore immersiivsuse vältimine, vaataja eemale juhtimine tõe materiaalsest koostisest nii, et ta selle dogma ikkagi leiab. nummi. aga ‘mature content warning’ juhib kasutaja ilma vahepealse silmaklapistamiseta kohe asjani, infolipikud antakse kätte ja mingu. peaasi, et oled piisavalt vana, et selliste asjade erutavalt mõjumine legaalne on ja kõik hästi.
ninakrimpsutajatele garanteerin, et ei vaata kuumi kettaid seksobjektidena.
autopedena aga vaatan neid teisi kuumi kettaid päris tihti ja jälgin nende käitumist. mitte pedede, autode.
leidsin, et ei skitseeri ise kunagi rakettkiirenditega hõljukeid, sest ratas on nii tõhus leiutis. tsiviilautonduses näeme seda veel päris mitusada aastat. kui mitte lausa tuhat. aga siis kirjutab kauapüsivat juba keegi teine. tal on kindlasti rakettkaamel, kellel on üks suur ninaauk.

kunstnikudiplom 2: õppides fotograafiat

see, et kunstikool ei tooda kunstnikke, on ütlematagi selge. ja kunstiga rakenduskõrgharidust seemendada – see on nagu poriga lexust visata, ladaga scaniat rammida, tikuga merd süüdata, ohates kosmosevaakumit hapnikuga täitma asuda või nii edasi.
seda viimast teen ma ‘kauapüsivat’ kirjutades nikuinii.
ma ei ürita asjassepuutuvaid osapooli inkrimineerida, vaid tuua pimikupimedusest helevalgesse arvamusi, mis pärinevad otse hobuse (siinkohal pigem kaamli) suust.
küsimust, et miks-kuidas kunsti ja sealhulgas fotograafiat õppida, võib ju esitada nagu kõiki teisigi küsimusi. eelkõige peaksingi kritiseerima ju lompi, milles sulistan, sest tunnen seda paremini kui teisi lompe. samas on mu jalad külmad ja märjad, sest depressiivse väikse eesti kultuuritaju on lühidalt ‘kunstnikud on need, kes situvad purki’. ma ei tea, kas seda kuidagi pikemalt üldse saab öelda.
täna oskan ma niipalju öelda, et fotoõpingute libe tee mu all on andnud võimaluse igasugused katsed ja harjutamised kontekstualiseerida. koolis tahvli ees öeldakse küll, et ‘ega sa ei õpi minu jaoks, kullake, ainult enda jaoks’, aga eks seegi suur vale üks maailmaehitajate pettus ole ja siinkohal saan ma oma vennast isegi aru, kuigi ta ise sellega oma laiskust välja vabandab. mina aga, olles sadu kordi parem inimene ja pealegi kunstnik, nimetan õppejõudude jaoks õppimist asjade konteksti sisse panemiseks. teosed, mida ma loon väljaspool kooli ja laen üles oma galeriisse, on (ka, just) tänu weebile adresseeritud tundmatule massile. hindamiste ajal uniste ja kolm tundi ajakavast maas olevate inimeste jaoks tehtud tööd on palju selgemas kontekstis. ruum on piiratud, inimesed on teada (vähemalt on neil nägu ja häälest kantud tekst). tulemuseks on üpris selge kommunikatsioon. enamasti pole ma ka ise oma tööga suurem asi rahul ja komisjon kobiseb midagi tüdinud häälel, et see on poolik. pole hullu, ma ei näita seda niikuinii kusagil mujal. C, edasi. C, edasi. C, edasi. B, D, C, C, C. edasi. mis võiks olla suurepärasem?
päris maailm kindlasti mitte. see pole suurepärane. suur on ta küll ja täis keerukaid energiaid. majaduskriis, kauba all lookas letid; kulka kui paha poiss kutsutud dire kabinetti, kus vahulõuad juba ammu kaugenenud teemade kallal punetavad.
olles enesepromolt umbes mannatera tasemel, tajun rahvast kui retseptor-instantsi kotjat ööpimedust, põhjatut kaevu, vaikivat kosmost. ma ei võitle ‘kunst rahvale’ maksiimi eest, sest mul pole ettekujutust oma rahvast. ega rahvas ka ei tea, kes mina olen, sest rahva jaoks mind ei ole. teisalt on mul juba rind puhvis, sest arvan end eliit olevat. seesama eliit, kes ‘tavainimnese’ sõnul peab olema rahvaga, reet-linna-laulge-kaasa stiilis tellitud meelelahutusfunktsionäärina. ‘need purkisittujad, kadugu nad põrgu oma juraga, peavad olema meiega,’ n’est pas?
kuskil 5. sajandil enne jeesus-aastaid toimus esimene näitus. neil piltidel ei olnud osa rituaalis, religioonis, ühiskonnas. need olid vaid nende näitamiseks ateena inimestele. see oli ammu ja mei ei saa lugeda vihaseid netikommentare, mis sellele järgnesid. tänapäeval on asi päris hull. nimetades oma hariduse kirsiks koogil rakenduslikku kunstikõrgharidust fotograafias, saan ma masinaõlise kobina osaliseks, mis mind kümneid aastaid kestvast põllu ja karja harimisest hääääääästi kaugele paigutab. kunst vastandub ühiskonnale ja taasintegreeritakse ainult siis, kui võim näeb seda propaganda ja ideoloogia tööriistana. et pollock on nii võimas intel-pomm, mis venemaal maandudes hävitaks seal kõik – inimesesarnased olendid, kes seal oma jõleduses siblivad, põrmustatakse millegi valguses, mida nad iialgi mõista ei suudaks.
samas on see eemaleastumine hea alus kriitika tekkeks. kunst kritiseerib ühiskonda ja pole enam ainult esteetilise naudingu esilekutsumise vahend. on ju vahe, kas ma maalin oma kehale pildi oma kehast või näen oma peegelpilti mõnda mu liigutustest narrimas.
pole siis ime, et on ‘teie’, ‘meie’, ‘nemad’. kunstnikud ei tee piisavalt poliitikat, rahvas arvab selle kõik üldse nõme jant olevat. miks on üldse kellelgi tahe kunsti teha? no aga on. või seisab tahe luua loojast eraldi ja sähvab teda aeg-ajalt? olematuse teooria kohaselt ei saa autor ja loomistahe olla kuigi kaugel teineteisest, kuid pole ka suurt põhjust, miks peaks see energia asju kuidagi isiklikult võtma. nad töötavad ühes süsteemis, üks paistab küll teist kõvasti rohkem mõjutavat, agiteerivat. kui autor loometahet midagi tegema paneks, oleks see juba tahe tahta e. vannabi, nagu öeldakse (disamb. ‘wasabi’). ega loometahe saadagi potentsiaalsele autorile superselgeid sõnumeid, autor mudib teda ikka veidi enne ja kastab sellega konkreetset teost, pannes selle kasvama. kui tahe luua tõesti päris autori enda oma oleks, siis saaks seda ka esile kutsuda ja tahet tahta. nii saaks ka mind vihkav põllumees teha kunsti ja mõistaks, miks ma midagi kasulikku ei tee. aga miks peaks põllumees tahtma tahet tahta? äkki seepärast ongi ‘meie’ ja ‘nemad’, et kasulike asjadega tegev inimene ei soovi kunstiga tegeleda. nii on hea. ‘kunst rahvale’ maeti selle aasta janauaris y-galerii jalaresti alla, peale läks ämber liiva sise-paradiisirannast ning nutsid ainult sulavad lumehelbed erkki hüva kontrabassil. kes hoolib?
erialase praktika täitmise kohustuses katsusin kätt pressifotos. see on ju üks võimalikke leivateenimise kohti reklaaminduse ja passi-pere-pulmaportree asjanduste kõrval. kuigi mingi asja õppimine selle kaudu, mis ta ei ole, paistab kahtlane, olen ma üle kolme aasta saanud instruktsioone pressifotost hoidumise üksikasjades. kokkuvõttes tuleb aga ikkagi välja, et ei tasu ladaga scaniat rammida. ma ei oska hästi teha pilte, mis on igavad, rakursita, ülevaatlikud, igaühele arusaadavad esimesest silmapilgust. ma proovisin, aga ma olen liiga sugereeriv esitatava materjali suhtes. mul ei ole ajakirjaniku ettekujutust infost. faktivaegust joon hommikul teoorialeiva kõrvale.
hea pressifoto on siis seega -a)veri, tuli, kriis, trauma, häving -b) kunstfoto ainult juhul, kui see on artikliga kuidagi seotud ja see on tehtud 1 245 500 eek maksva fototehnikaga. tundub, et on võimalik suure täpsusega paika panna koht, vaatenurk, fookuskaugus, mille puhul on objektiivsus tagatud ning autor pole enam mitte ainult surnud, vaid totaalse overkilli misiganes. kavatsen antud teemat näidete varal lähemalt uurida, vältides punkte –a) ja –b) ning püüda leida täpselt seda midagi väga misiganest.
seniks aga võite mõtiskleda neil teemadel:
1) miks on kunst rahvast lahku läinud? ja kultuur politikast?
2) ligi ütleb, et parlamendil on õigus kulka laiali saata. see on ähvardus. kas peab nii ähvardama ja mis pärast täideviimist saab?
3)valimislubadustes pole kultuuri mainitud. kas see ei müü või mida?

kui ajamudelid aeguksid

‘kauapüsiv’ on juba välja pakkunud aja, mis on korraga ümber kõigi võimalike telgede pöörlev kera. miks inimene aga ei suuda üldjuhul mõista seda ühtaegu mõõtmeteta ja mõõtmatut kera? sest aeg toimib kehas, nagu meil on. kõigil on selline, me elame neis päev päeva järel ja sellest tuleneb ka meie lineaarne narratiiv, võimetus kogeda paralleelseid tegevusi. võib nimetada kõrvutitoimuvaiks ju sinu kõndimist ja pangaröövi teisel pool tänavat, kuid sinu kogemus on ikkagi lülitatud sinu lineaarsesse olevikku. sa ei ole samal ajal kiljuv teller ja imestunud möödakäija. pole split-screeni, four- või sixteen-up’i. masinaks olemine ei aitaks samuti kuigi palju. väljastpoolt jutustuste vastu võtmine sõltub töötlemisele alluva materjali hulgast. nii saaks lihtsustada sõbrantsi vaeva ja info sellest, kes kellega käib, saabuks reaalajas sinu (t)ajusse, kuid kuidas piirata ja määratleda infot, mida sa vastu võtad. mida välja jätta? ning kas see töötaks teises suunas – mitme keha puhul? soovides koolipingis istudes jalkamängust mitte ilma jääda võiks samamoodi saata infona laiali oma kohalolu ja paljundada end situatsioonidesse, kust tuleva info vastuvõtule lisaks oodatakse ka sinu kohalolu.
ahaa! see kurikuulus sõna – see ‘kohalolu’, mis määrab ‘vaataja surma’ ning sünnitas olematuse teooria. praegu tuleb ta mängu küsimuses, kas ja milline on ülalmainitud multiteadvuses kohalolu.
asjad ei pea tingimata käegakatsutavalt olemas olema, et neist rääkida saaks. on mõisted abstraktsete ja kasutatav sõnavara ettekujuteldavate kohta. nii saab räägitava taustaks olematus, ehk see, mida räägitavad ei sisalda, kuid milles nemad sisalduvad.
nii sõltub ka kujuteldava multiteadvuse kohalolu iseloom ainsa teadvuse kohalolu mõistmisest. kõige tõenäolisem on tulemus, et miski ei garanteeri nii suure hulga info teadlikku vastuvõttu e. hakkab toimuma pigem nägemine kui vaatamine e. palju paksu olematust.

selle nädala lemmik google mapsi kaudu
on colorado, nebraska ja kansase põllud

anal lube ja sotsiaalvalu

tegelikult pidanuks see olema ‘anal lube ja tupesõjad’, kuid siis oleks kanne ilmselt liiga suure tähelepanu osaliseks saanud. samas liiga palju tähelepanu pole kunagi liiga palju tähelepanu, või mis. näiteks kujutage ette, et lähete iga päev kaamliga turule, et see maha müüa ja seda käib iga päev vaatamas üks püsiklient, kellel pole tegelikult raha, et seda ära osta. ja vaatamas käib ta ainult selle pärast, et ta on teie naaber või midagi. aga eneseimetlus on nõrkus, ütleb kõrbe vanasõna, niisiis läheme tähtsamate teemade juurde.
looduse poolt on naistele libesti juba komplekti lisatud (nagu teleturus). ja imelik ka, kui vollidel oleks vastavad näärmed. seega kõik õige. inimesel kui kõrgelt arenenud liigil on aga vaba tahe, mis ulatub üle looduse antud algpunktidest ning võimalused emake maa kaugele selja taha jätta. kui mees ikka mehega seksida tahab, tuleb lubrikant leiutada – ja kohe suure pudeli teeme, jah!
kui üks inglanna välja arvata, jääb igasugune sõja- ja vaenutegevus lõviosas meeste, st nokude pärusmaaks. see suurtsugu mõõkade kaemine on ju nii väsitav. ja siis viiakse kogu too kostüümidraama poliitikasse üle, kus ei peaks tegelema mitte sõdade ära hoidmise, nende hirmus elamise koordineerimise ja nende tegude-tagajärgede kussutamisega piimapritsiva rinna naal, vaid kaubanduse ja ehitusega võms.
mind huvitaks võrdlus mehe ja naise vahel, kes umbes 1,5 aastat tagasi iraaki läksid. ma ei ütle, et naine ei ole võimeline imetlema sõjatehnika disaini-funktsiooni harmooniat ja plahvatuste ilu, kuid kui kunagi tuleks tupesõdade aeg, oleks mehe ja naise kõrvutamine ettekujutuses sõjast ja selle saavutustest enamgi lahus kui praegu kesmiselt arvata võib.

arvata võib,

epitaafide maailmameister cavendish III külastab ahvide planeeti

kus on palju jäneseid, on ka palju rebaseid. vähemalt nii bioloogia tunnis räägiti. otsin nüüd põhjust herilaste suurele populatsioonile. ei saa süüa ei välikohvikus ega ka kodus, sest toast lahkudes on magusa morsi lõhn ikka veel teie prinkidel huultel ning triibu-tiblad tulevad kohe asjale. tiibet, gruusia – kes on järgmine? ilmselt inimkond ise. jajah, ega nüüd on viimnepääv kääs, isegi sekspoodnikud mainivad Kõigeväetima nime ja seovad dildod ristiks kokku.

kui godiva ratsutanuks kaamlil

ühel päeval üllatusin, kui mulle mitme erineva inimese poolt märkusi sadas, et meie mees tuleb tartusse. isegi 8-aastaseid fänne on olemas, nagu tuleb välja. aga mis siis? aga mis pagana siis? eugen j isotamm on juba kaua aega tartus, aga kedagi ei koti. milline alandus!
tegelikult tahtsin ma muust rääkida, aga ma ei mäleta enam hästi, mis see oli, sest mu märkmik varastati ära ja seal oli mõttelõng juba liikuma hakanud. arutlesin vist midagi säästueelarve kohta ja kiitlesin, kui hästi töötab usb-hiir, mille ostsime maximast 15 krooni ja 90 sendi eest, sest 890 krooni eest ostetu on juba kord garantii korras uue vastu vahetatud ja suri samuti hiljuti ära, sest korralikest arvutialastest poodidest ei leia just palju hiiri, mille juhtmed pole juuksekarva jämedusega ning traadita variandid on veel kallimad. seega soovitan kõigile ametnikele seda hiirt, mille ostsin, sest see peab hästi vastu ja on odav. selle paar miljonit, mis riik teie hiirte pealt  aastas kokku hakkab hoidma, saan mina hea idee eest endale.
lisaks teen ettepaneku võtta mind tööle pininfarina asemele.

tagaotsitav sketšbuk

ärge müügipakkumisi vastu võtke, vaid teavitage omanikku, sh mind.
kaduja on valgeleheline visandimärkmik ’starshine’, suuruses A5, täidetud umbes 75% ulatuses. triipreljeefiga plastkaas. sinine kinnituskumm.

tulge tagasi, kaamlite lapsed,

isodamme deuze points – zwanzig jahre einsamkeit

minu sohivanaisa, jean-claude von isodamme on tõeline võitleja. tal pole vist ühtegi tulistamisest ja peksmisest vaba nädalat. iga kord terve persetäis pahasid nottida. sellest kvantitatiivsest väljendist tekkis mul aga arutelu tähenduste ebaõigluse üle.
heideggeri fenomenoloogiline analüüs jõuab tähendusteta maailma. kunsti silmas pidades on see justkui ohtlik, tavaelus aga kohati täiesti tervitatav. miks nelgid on matuselilled? miks suur auto on väike peenis? miks on ülepea olev, aga eimiski? miks öeldakse – persetäis – anus kui koht on ju ometi nii väike. miks kardetakse poesiseselt ostukäru varastamist – ons tarbimishullus tõesti nii ohtlik, et ma peale enda kauba ka teiste oma kinni hakkan maksma?
või miks on keelatud vili tahetum. muidugi tekib huvi näha, kuidas lugu, mis on liiga isiklik ja teistele näitamine ei tahaks nagu kuidagi kõne alla tulla, valgel linal areneb. või kas ikka areneb? teema kui valu- või valepunkti äranäitamise nimel pole ju tarvis valmistada kahte tundi kinolinti tühjuses aelevate inimestega. ära tehtud, mitte läbi töötatud. ebaveenev. ma pole siiamaani hakanud loo enda üle mõtlema, sest miski visuaalses teostuses ei pannud mind seda tegema või hoiab vägisi tähelepanu oma ebaõnnestunud kehandil, millele ma sooviks suurest haletsusest paremat olevikku või ravi.
teisalt oleks õiglane mitte diskrimineerida ning vaadelda kõiki objekte ühes loodud süsteemis. miks anda kunstile tähendus või isegi sundida see tema osaks, olemata rahul teadmatusega tähendusest või puhta fenomeniga? miks võtta inimestelt õigus mind hukka mõista, kui valin enda isikliku maitse järgi kingituseks neli valget nelki? tava ei ole ju kohustus või maitseotsustuste väljahääletamine. ta pole isegi mingi Üks Tava või kindel Tava. on küll korduse mõistmine erinevates olukordades, ent see pole reeglipärane. kordus ületatakse siis samuti, ainult et vähesemal määral kui nt nelkide viimine sünnipäevale. tava rakendus on individuaalne ja tegursõltuv – pole tava iseeneses. käitudes nii, et minu toimimise maksiim võiks ühtlasi saada ka üleüldiseks seaduseks, propageerin ma valikuvabadust. ma ei keela hukkamõistu; ka selles peaks olema mõistmine.
berežovski audiokursusel loova alge ja huvi kohta kuulduga taaskohtumisel mäeotsa proseminaris leidus väljaütleja, kes tunnistas oma eelistust tekitavat jõudu fotograafias kasutada, selle asemel et naisu man seksistellä. kas fotobiont isotamm mõistab ta hukka? ei! võib-olla on loomingulise kliimaksi ejakulatiivne saavutamine liiga lihtne lahendus, võib-olla ongi parem asi teisiti lahendada. aga tegu pole ju ometi laiskusega. või on? tegu pole ju ometi kindla enesedistsipliiniga, mis muundab seksisoovi reeglipäraselt fotograafiaks. vist mitte.
minu loomevajadus on ju minu isiklik asi. 20 jahre einsamkeit. loomeprotsess on minule, tulemus ka teistele, kui vastupidi ei saadud määratud. see on nagu seks, mida ma teistele ei näita, küll aga uhkeldan ma kõikjal oma beebiga, varjamata oma isaduse õnne. laps peab muidugi värsket õhku ka hingama. ehk ei saa ma lihtsalt oma tegude seletamisega hakkama, tagajärgede veel kuidagi.
loomingus tekib mul suur vajadus üksinduse järele ning vajadus enda jaoks. kalev, alan ja kaisa on väga head inimesed, nii ka tkk iseenesest, seega on mul kahju neile pettumust valmistada, kuid ka kuuenda sessiooni jaoks ei ole mul ikka veel austust hindamiste vastu. ma ei ela hindamistest oma töödega üle, ma vassin neist läbi, nad on alati jäänud asjaks nende jaoks.
kunst on küll töö, aga võib-olla kuidagi teistmoodi. ma ei jõua reeglina ühegi kursuse raames tundeni, mis tekib mu enda tööd tehes. pigem teen ma siis kellegi teise tööd või segan neid nende töös. ma olen nagu maamees suure viljaka põllu serval, mis ootab kündmist, kuid mul ei lähe kõvakski. mul on küll loov missioonitunne olemas, ma tunnen kõhukülma judisevat pingulvärisevat vajadust kunsti teha, aga alles siis, kui näen mingit suurt kunsti, mis tõesti mõjub ning tahan saavutada sama või isegi suuremat.

favourite google maps places

kui aga olev ei naase apeironisse (e. toodab ennast oma piiride tekkimisest saati lõmatult tulevikku), pole piir olemisele tema über, vaid ainult taga – puudub hävimise piir või see pole määratletav. selle oleva piir on apeiron, piiritus. taastootmine ajas võimaldab lükata tekkimise piiri unustusse. nii on ta justkui olev, kuid hävitab enda olemise piire. ei mõtle ma aga üksikut olevat, sest pole ju apeirongi ainsuses. üks õun võib küll tekkida ja hävida, kuid tal on palju kestvama oleva – õunad – osa.

puutumata loodus on inimesest rikkumata. puhas loodus on inimestevaba. sa ei saa minna täiuslikku loodusesse, sest sinu kohalolek rikub ideaalse (ideelise) looduse.

et saada luba metsa maha raiuda, tuleb tegeleda paberimajandusega. bürokraatias kasutusel olev paber on aga samuti metsast pärit.

olenemata sellest,
kui sagedasti sa mu blogi külastad,
on nüüd aeg selja taha vaadata