(~) trod
the rats of death, metal militia (trod, mm) ehk teisisõnu turbulus rectum oedipalis dorpatensis. surmarotid kannavad pesuvahendite nimesid ja neid on praegu 10 – bono, ariel, face, cif, lenor, vanqish, killit, h’omo, perls ja perwo L. trod eitab seotust eugen j isotammega, apostelnegatiivsusteooriaga ning eelkõige trodiga. nende mitteametlik manifest on järgnev: ‘’sisuliselt pole trod midagi. ta ei müü teile piima, ei paigalda teile uut nägu, ei trahvi teie ühistranspordijäneseid. trod on pseudonüüm, mille taga ei seisa tegelikult vilesilmalisi tukikangelasi, kes ohvritesse kuuli- ja kihvaauke puuriks. erinevalt suvalistest näidetest kirjeldatavas ‘grupp kui liikumine’ vallas pole trodil vähimatki eeldust saada subkultuuriks. veel vähem ideaalühiskonna poole püüdlevaks absoluudiarmeeks, mis paneb imeväel haihtuma kõik segavad faktorid / füüsilisest isikust ettejääjad. sellise ühiskonnakorralduse miinus on dikteerija ehk diktaatori vajalikkus või ka paratamatu nimetamine. tõdegem: me oleme ikkagi inimesed ja ulmefilm aastast X planeedil Y ei rakendu eesti vabariigi ega Maa kontekstis kuigi edukalt. teoreetiliselt on kõik muidugi juba kirjeldatud – istub mees pukis ja tema persealuse kindlustamiseks koguneb tema nimele selleks ‘vajalike’ mõrvade arv. sellises ühiskonnas oleks trod avaliku salateenistuse täiuslik vorm, süsteemitu tapmissüsteemi tetragrammaton-kleerik. tegelikkuses on trod sõjamäng, millest lapsed ära tüdinesid, kui hoopis huvitavam Rutiin poelettidele ilmus. paljugi ei rebiks teid tavaelust nii hästi välja kui surmakogemus, tapmine või sellele tajutasandil lähedal seismine; kuid karistusseadustik sanktsioneerib selliste kujutluste elluviimist. surmanuhtlus on kohati kehtiv, kuid kaakidel lastakse enne lavaleminekut ilmatu aeg seedida oma saatuse ümarat ühiskondlikkust. kus on siin austus mõistuse vastu? aga nii on – inimestele antakse enne surma oma tegusid kahetseda väga erinevate ajajuppide jooksul. puhastusrühm trod ei küsiks ‘kas tead, milleks me siia tulime?’, sest puhkamasaadetav teaks seda niigi. meie ‘reaalses elus’ oleks puust püstolitega trod kellegi ukse taga ainult nukker kostüümidraama; mitte omakohtuotsuste haukuvad rauad, vaid purjus treeneri party-pasuna viletörts piljarditaskus.
‘kauapüsiv…’ ei saa olla trodi põhikirjaks, kuigi kõlbaks sellele troonile rahvapiibellikel põhjustel – juturaamat kirjaoskamatutele, mille harvu pilte kardulakasvatajad suud kerra tõmmates vahivad, kuid konteksti ei suuda viia. põhjus a) ‘piibli’ looja on kasepäts-loodok, kelle jaoks tavakeel on liiga – tavaline. põhjus b) see kõik on küll roosiline, aga mis sest mu kardulate juures kasu on? iti-alane käibefraas ‘tavakasutaja’ kulub siinkohal ära. teoreetiline grupp ei saa efektiivselt toetuda fiktiivsetele ja eesmärgivabadele sõnakooslustele. apostelnegatiivsusteooria ning jalaraamat on vaid meetilk tõrvakosmoses, mis ei koti tavakasutajat tema orkuti-orgasmis, reporteri-rektumis või (labane leid, aga riimub ja isegi täblab võngut:) poogna-pohhuismis. tere tulemast Tühikargamise Eimilleegiasse, atraktsiooniks täna ja alati – nimetamine. trod on tutvusringkond, varieeruva seotusega kämbuke, nimetatud trodiks sisuliselt põhjuseta. põhjus, miks trodi asemel pole paadileib või kedrakupeet, on noorsoo paratamatus mõjutatavuses oma fantaasiaobjektide nimetamise protsessi juures. loominguline isik teeb endale meeldiva valiku endast sõltumata. piiratud mõtlemine paneb esimesed kolm f-objekti tunduma kurjakuulutavatena, meeles mõlkuva helikogumi saatel isegi surmatoovana. nimetades f-objektid mingil segasel põhjusel pesuvahendite nime järgi, pakub ta ehk veidi selgematel põhjustel kolmest objektist kaks oma peresugulastele ning jätab ühe enda pseudonüümiks. sünnib ka trodi vapp. hiljem lisanduvad apnegi logo, interspeid, nj-i valge kaamel. nende tähtsus? infomüra. mõttetu pasknääripüha.
miks siis sinab blogirinnas see küüruga nelijalgne? miks riivavad linnavalitsuse silma kolla-mustad vapid? miks ‘kauapüsiv’ oli nii antikristlik?
faaside juurest tagasi lapsepõlve juurde. enda esitlemine õige nime all on tihenenud, pseudonüümid on ainult pleksiklaas – tankist kõigile näha. sarnaselt teoreetilise trodiga. ei mingeid varifirmasid, rahapesu, pseudodemokraatiat. surm ja maksud olevat ju kindlaimad. kurguni kinni nööbitud konserv-rahumeelsus samuti.
dokumentaalid looduselt šnitti võtvatest teadlastest – loodus ise on tasakaalus, inimene selle osana tahab kaalukausis tormi tekitada, lüüa välku ja müristada, taguda – jõurates uhkusest – rusikaga vastu rinda. kilpkonnast tank, maost öönägemine, mesilasest piloodita luurelennud. inimkonnast ulukikari ja trodist selle gepard-valvurid. või moskva versus woland. aga ainult teispoolsuses kohtudes. seal peab olema meie tuttav maailm, aga mattunud koguneva kultuurkihi kivistava raskuse alla, vaid mõned reliktid oma konservatiivseid okkaid igimögast turritamas, näiteks teletorni antenn, mille pihta kusemisest unistavad tuhanded estoonia vabafriigi koerad. ühiskond tervikuna peaks järgi andma oma hävitavale poolele, lälisemata seejuures büroodes sündinud laulukesi õigustuste südametunnistuse järgi haisvaks kakofooniaks. erki moeshow tooks lavale tinasõduri-seeria, k-komando näitaks ette ja kividega noored teeks õhinaga järgi. pikka iga – kes kannatab, see kaua elab. tehistupe asemele jahipüss. mugavus on keeruline haigus, aga selle kajastusi saab redutseerida. ss-üksuse eest varjuvad juudid tulenevad ainult ohu nimetamisest, seega tunnetavad nad enda süüd. rahuliku õhtusöögi jumestaks püstolipaukude ringlained morsiklaasis, kui allkorrusel töötab ühiskonna termostaat – trod. kas on võimalik ellujäämisinstinkti südamepeks ilma otsese mõtteta ‘äkki nad tulevad järgmisena minu ukse taha?’ rahu võiks hinnata juba sõja ajal, umbes nagu korralikku kõhutäit vetsupuuduliku junnipakitsuse ajal.
jne.
jne.
on through the mist and the madness, we are trying to get the message to you
