“tarbijasõbralikkus on nõrkadele!”*

* tundmatuks jääda sooviv photopointi töötaja

 olen rääkinud, miks massimeedias puudub komunikatsioon nõudja ja pakkuja mutatsiooni tõttu – nüüd: kuidas pakkumise asemel on haamrigapeks.
olen rääkinud kunstnikudiplomist – nüüd: kuidas minu fotoõpingud aitavad vinguda.
olen rääkinud tavakasutajast – nüüd: kuidas haamrigapeks tõstab nõudjas iroonianivood.
lisaks: äriideed.
esmalt süüdistan ja haletsen ennast. järgnevalt – böää, olen laisk. böää, olen pohhuist.
nii, nüüd kus see tehtud, kõdistame photopointi frigiidset g-punkti. fakt: tartu kaubamaja photopoint ja tallinna vana-viru fotoluks kasutavad sama frontier’ digilaborit. fakt: ühest tulevad mustvalged pildid mustvalgetena, teisest kollaste, punaste, roheliste või nende kõigi kireva seguna. arvake, kummast. siin on esimene võrdlus (seatud minu monitoril silma järgi, seega efekt ei pruugi Sinu monitoril sama olla)

teiseks sain ma alloleva lillefoto tagasi ilma raamita, kuigi ta oli täpselt 10-15 ja 300dpi. oma laiskuse ja pohhuisimi tõttu ei ava ma kunagi ümbrikut leti ees, mis muudab mu ideaalseks vägistatavaks, aga samas pole mus jultumust imbetsillide peale pahandama hakata (sissekandes viisakuse kohta mainisin oma usku inimeste headusesse) ja küsima, et mis ulmekuradifilmilikel põhjustel peaks nende arvates must raam olema pildiga normaalselt kaasaskäiv osa, mis de facto eemaldada tuleb (a la raam tekib pildistamisel ja ma tegelt ei taha seda? a la raam tekib photoshopis pildi suuruse õigeksseadmisel, aga ma ei taha seda?). ma ei hakka pahandama, kui olen ise samasugune, mis siis, et vahest mõnes teises valdkonnas.

tarbijakaitseameti huvisfääri kuuluvaid blogisissekandeid on eestis teisigi, seega palun ma käesoleva tavapäraselt unustusehõlma alla varjata ning sõimata parem netikommentaarides valitsust ja riigikogu ning grillida end jaanipäeval vorstiks.
ma olen kunstnik, mitte töötav inimene ja ma tõesti ei taha photopointi tööle minna ainult sellepärast, et see järjepidev pe*sen*kk seal ükspääv veidigi kontrolli alla saaks. seda, kuidas teise inimese tellimusega käituda, mulle koolis ei õpetatud – ma tulin selle peale ise. milles siis asi? miks mitte nemadki? halb aura?

võib-olla sobikski siia lisada üks äriidee, õigemini tarbijasõbraliku veebilehe kondikava. kuna valitsus isiklikult (seda on nii vahva öelda) sulges mu domeeni http://www.infovaegus.ee, siis tahaksin välja tulla uue lehega http://www.misjuhtubkui.ee – see töötaks sarnaselt vonneguti GRIOTile, kuid kasutab enam veebist saadud infot kui manuaalselt sisestatut, koostades päringutele vastuseks sõnapilve. nii saaks emad lastele tundmatute marjade söömise keeldu leheküljel misjuhtubkui.ee ilmunud hirmsa sõnapilvega kinnitada. nii saaks tavakasutaja aimu, mis juhtub tema piltidega digilaboris. ja kui misjuhtubkui.ee oleks juba aasta alguses üleval olnud, oleks võib-olla aimugi saadud, et näiteks:

 

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s