kestata paukpadrunid

otsustasin käesolevaga kõneleda, kuigi mul pole, millest kõneleda. pikk eemalolek mediosfäärist, meeldejäävate sündmuste või mõtete puudumine – jäävadki vaid der klown ja ‘korrusmaja internet’ilik skandaal lõpuaktusepiltide kohal.
klouni puhul vabandan, et selle teema jälle üles toon, aga 11. juuli seerias united states of germany üle võlli keeratud huumorisse hävitava libiido ülima maalilisuse toonud neegritar koleda ’70. mustangiga oli justkui peegelpilt, kust mehelikud unelmad end, naerdes häbist, ära tunnevad. vean kihla, et episoodile peale sattunud poisikesed sulasid ööl vastu neljapäeva oma esimestes pritsivates unenägudes. ning minusugused pervod, kes hästi mõistavad sellist pullispermast kirbet tulistamishuumorit, mäletavad veel pikki aastaid päeva, mil neil jäi kummitama imperial march, mis oli max zanderi mobiilihelinaks. pealegi nägime me kõik dobbsi punases bidžaamas, sihtimas vaenlast heleda õlle pudeliga. silmi pungitav hasselfohh imeb selle kõrval lutti. chuck ‘facts’ norris, kellel kõndimisstseenides kabuuris puust revolver (sic!), ainult unistab millestki nii uhkest, kui endale ülekere vaseliinimaski teeb.
nojah. ega michael või cordell endale klouni iidoliks seadnud pole, seda tegin mina. mis aga saab inimestest, kes oma iidoliks seavad iseenda?
ma ei ütle, et diplomi natuuras kätte saamise päev pole peputki väärt. hoopis, et ‘korrusmaja internet‘ räägib siin pisut ülepaisutatult, aga siiski tõde. inimene on kõigil teistelgi päevadel aastast ilus ja tähelepanu väärt. nagu aeg, mil ta selle tunnistuse/tunnustuse nimel töötas, oleks mingi eraldine ja lahusseisev nähtus.
ärge diskrimineerige ennast.

face

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s