kohanäitajad, teadustajad, reisisaatjad, degusteerijad

mõned lapsed teavad, kus ema on, parfüümi järgi. see paks magus tossupilv, millele järgneda.

soovitused kõigis olukordades iseendaks jääda kõlavad aina tihemini. “ta on nii võlts, ta mängib seda ja toda” – ebaaus süüdistus. see, keda isik tahtmatult või tahtlikult mängib, pole lahus tema minast. tõeline, puutumatu, näitlemisest vaba ‘mina’ – sellest üleidealiseeritum on vaid naine (ehk on põhjuseks pikem uurimustöö).

olin hiljuti veidral peol, mille põhieesmärk tundus olema vabameelsete naisterahvaste ärakasutamine. kokkuvõttes ei olegi sellest kerge midagi kirjutada, kuigi olukorra traumeeriv humoorikus seda väärt on. ilmselt saadetakse need agarad tillid tõesti kodumaa naiste poolt metsa seenele, et nad siia tulles põhjamaa neiud täis ilastavad ja litsiks sõimavad, kui ei lase ilastada. see võllarattana toast-tuppa veerev läbu-üürika ‘silmad pärani kinni’ tekitas vaid soovi korraliku terve inimese moodi seksi ja siis une järele.

peenike kepp, möödapanek, seks puhuks aitab, palja tilli ja porgandiga ei tee veel suppi

vaatajaloosi küsimus: leidke loetelust ebameeldivaim

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s