kasepätside dünastia terranovas

millal revolutsioon on pärandi hävitamine? kui revo toimub inimvälises infovahendajas (gutenbergist gatesini) või kui on tegemist skoopilise või muu semio-revoga, siis pole väide kategooriline. [selgituseks ka endale teen siin erinevuse vahendaja ja kandja vahel. muidugi on see piir hägune, aga tuntakse ju häält, paberit, raadiolaineid, internetti. inimene kandjana pole rangelt võttes meedium, suusõnaline saunanaistejutt teeb küll kandjast ka vahendaja ja kõnet pole veel vanast harjumusest seda kasutada nurka visatud. asi on vist umbes nii, et ‘kandja’ on siinkohal inimene, kellel on teadmine mingist hulgast objektidest, mis moodustavad selle aja võimaliku märgi ning ‘vahendaja’ on siinkohal see objekt, mille kaela lükatakse ajamärgi levitamine e. hilisema ajloo jooksul unustamise võimaluse minimeerimine]
räägin peamiselt just kultuuripärandist, mille kandjaks on inimene (tava, kogemus) või materjal (lõuend, tahvel). näiteks võib kirikureformatsiooni pildirüüstet nimetada ”vanade” arusaamade ja veendumuste kandjate, simulatsioonide, mudelite ja ikoonide silma alt ära panekuks ning seda mitte lihtsalt käärkambrinurka kogudes, vaid tagades võimuparanoias tuntud eesmärgi ‘et nad ka tagasi ei tuleks’. läbi sõrmede ja udu varahommikustel kirsiväljadel võib nii vaadata ka nõukogude liidu toimimiskatseid. ma ei ütle, et kultuur kirjeldab inimese olemust, kuid ka inimese vara on tema olemuse osa; see vara nimetati aga kamraadide ühisvaraks (dr živago maja laialijagamine lumpenitele). erinevalt demokraatiast isegi ei mainitud rahva käes olevat võimu – rahva käes oli töö ja riik kui selle töö keskkond oleks pidanud olema iseenda tähistaja, e. töö=kultuuripärand=riik=rahvas=töö.
pilte ei viida ise tasakesi käärkambri nurka, kui pole rahumeelset omaksvõttu. võimu kui objekti pole enne, kui miski radikaalne võimule murrab-veristab või miski sinna soovitatakse. jääb mulje, et türann on väikse nokuga mees ja tema dogma veel väiksemaga. kui su uus korraldus tõesti nii hea on, et selle nimel riigipeaks saada, siis miks nad sulle vastu hakkavad? [miks vana kollektsioon lõpuni müüa, kui sama asi varsti jälle ‘moodi’ läheb]

kasutan siinkohal juhust ühinemaks urbaanika üleskutsega ‘kampaania: blogosfäär imeb’ nind limpsin õrnalt publitseerimisnuppu. ma ei väida, et häid blogisid peale minu oma rohkem pole, sest olen mõnda päris asjalikku ühiskondlikku kübevikku lugenud. seega teen üleskutse vähendada teemasid ‘mis ma täna tegin ja terranovast ostsin’ ning suurendada teemasid ‘mis ma täna nägin marleen-guncelhea’d terranovast ostmas ja kuidas see suhestub infoühiskonna tarbiumiga või kuidas näen selles valguses enda kapitali- ja filoskoopilisi jaotumisi kuju võtmas’.

siit nädala porgandipihvid (seekord vastab küsimusele toimetus ise):
kui lahutusvara jaotada poolitamise asemel ostujärgse omaniku alusel,
kas hakkavad inimesed vähem lahutama?
ei, nad hakkavad rohkem ostma.

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s