‘wildboyz’ uuris inimest – postmodernism

kultuuritehase provokatsioonanname rõõmuga teada, et kadrina füüsikaklubi käis edukal ekskursioonil foucault’ pendli juures. suurest erutusest on isegi ununenud selle toreda teaduri nimi, kes imeseadme meie jaoks ka kenasti kiikuma pani ja tarka juttu rääkis.
looma puhul pole muidugi vaja, et ta sind usuks; kuid sinu usutavuses kahtlematu inimene on sama kindlalt reeglistatud kui loodus. borati printsiip töötab – inimene räägib sulle õiget juttu ja ei keeldu kommenteerimast. küsimusi esitad sina ja tõde kõneleb tema läbi.
valenimed külastusraamatus säravad läbi pronksöö.

kui sul puudub huvi arengu vastu sinust sõltumatutel põhjustel.
modernismi kunstivoolud huvitusid olla eelmistest paremad, iga uus oli täiustus. postmodernismis me ei näe sellist vaimustust voolust. pole eesmärki, seega konserveerutakse lihtsasse (karjäär, maja, kuurort). sellisele inimesele on kergem müüa olematust. kui kultuur on pigem juhuvõrk ja inimestehierarhiad avanevad (kuigi loomus sellele veel pisut vastu seisab), on tänapäeval täiesti võimalik meid ja meie maailma kirjeldada meile protsessina olematuses. praegu veel me lihtsalt oleme ja püüame kõike nimetada. aga vaadakem seda käestlibisevat dadat – milleks kõigele vorm ja tähendus? laskem sel minna – seda muidugi mõttelisel tasandil. mõistus tuleb vabastada olemisest ning rahuneda maailma toimimises, võttes omaks olematuse. siht tegevustes olla on modernismi relikt. meie jaoks on olematuses sisaldumine ikkagi olemine ja väliselt polegi seal vahet. me eraldame elu ja surma, kus surm on meie jaoks olematus. hirm ja alalhoid on vaid soov võida pika aja jooksul tegutseda. olematus tundub alles surmaga saabuvat ja enne seda püüame maksimaalselt toimida, kuigi maksimaalne toimimine oleks iga päeva surmaeelsena käsitlemine. me harjume mugavusega, et surm täna veel ei saabunud ja eeldame keskmise eluea statistika põhjal, et ei saabu ka homme. ostame-müüme-vahetame ning ei väsita ennast ühe päevaga.

väljakujunenud mõistus aga sulgeb oma ukse ja vana karu õpib uue tantsu vaid šoki mõjutusel. teoreetiliselt peaks laste vastuvõtlikkust olematuse-revolutsiooni nimel ära kasutama. tagajärjed on kindlasti katastroofilised. islami fundamentalism ütleb, et ‘nad’ ei ole tegelikult jumalasulased ning lastele antakse relvad-pommivööd. evangelikaanlik usa ütleb, et ‘nad’ on vaimselt väärad terrorostid. ajupesu on ikka ajupesu. aga teoreetiliselt – postmodernistliku mõttemaailma ülevaates võiks toomas jürgenstein mainida ka eugen jotti ja tema väidet, et olematuse tunnistamine on vabastav. kuigi gümnaasiumiiga pole nii hästi pestav kui 5-12 näiteks. samas pole ka hea alguse klass veel filosoofiatunni sihtgrupp. ma ei alahinda tuleviku inimest, aga see tundub ebaloogilisena, et kant ja baudrillard nende jõule alla jääks. õpetaja, kes voolimistunnis vaba vestluse vormis olematust jutlustama hakkaks, lastakse ärakasutamise ja propaganda pärast lahti. eugenit küberpastorina aga pole põhjust pokri panna – tema sõnade järgi elamine on vaba tahe, kuid õnneks see tahe ka puudub, sest ‘kauapüsiv’ on loll arusaamatu p…

kui vastuvaidlematu tekst pole tingimata täiuslik.
ta on ikkagi suunatud mingisse kommunikatsiooni, seega diskussiooni järgnemine oleks hea märk. igale vastuväitele resistentse teksti kirjutamine olevat suur ja jõuduraiskav ettevõtmine. mis siis, kui tagasiside aga üldse ei vormu, kuigi seda miski ei keela? järelikult ei olnud hea signaal. autor on saavutanud isikliku apoteoosi, kuid pole tekkinud foorumit, ergo pole jõutud lahendusteni. isegi kui kaamel ei küsi või vaid kirjeldab esteetilist, teeks sellest hea ajakirjanduse foorum. nartsiss ja pügmalioon, aga tagasisidesoov on ju normaalne? lisaks on ‘kauapüsiva’ teemakäsitlused enamasti aprioorsed ning suunatud eemale autori isikust. vastupidiselt näiteks aposterioossetele omailmakesksetele ‘praegu tunnen’ blogidele, mis on suhteliselt foorum-resitentsed.

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s