raimu hanson meist ei kirjutanud

land art

alguses ma mõtlesin, et lume mahatulek varjas ebaausalt mu überkunztwerki ja niigi halvastinähtav on nüüd brilliance sordinance (scwarzkopfilt, TM) aga taipasin meeldiva õudusega, et tekib kena laksatus tripolaarse parapsühholoogiateoreetiku hilinenud kannikal – siin on ju seos poeesia enda lätetega teoses ‘paracityc’:

‘…sulab sädelev ekskrement
ringutab mõnust
kevadel välja…’

kuigi linnavalitsuse eriloaga valminud land art peaks olema hävinud 28. novembriks, ootan ma kevadet hoopis suurema sufleena!

originaaltekst 26 okt: raimu hanson meist ei kirjutanud! kolmas grupp oli veel – kaks fototudengit ja üks maali-. suured õnnemündid tühjas basseinis, nüüdseks juba põletatud vaba reklaamipind ja savijunnidest “shortcuts”. ajakirjanikel on tänapäeval muidugi sitaks kiire, seega jääb sitast kirjutamisele vähe aega e. üldse mitte. aga sitt või mitte, on ikkagi enamuse otsustada. vaadake siis ise oma kuningasilmaga. tartu, pargi tänava park.

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s