mõistlik mees

‘armageddoni’ sisuline pool – meil on tehnoloogia asteroidiga kokku põrkamise vältimiseks. dinosaurustel seda polnud. me ootame uut jääaega, planeedi uut ajastut, mis ei tunneks meid ja meie asju, loodame selle suurorganismi enesepuhastusvõimele, kus 10 000 aastat prügi maha loopimist pole kirbusittki toanurgas. üks asteroid kuluks kohe ära, aga meiegi ei tee seda otsust, millest loobus mister änderson – me ei taha naasta allika juurde või alata algusest, tinglikult tahame me päästa lähedased ja maailma, mis on enda superkangelase staatuse kadumise hirm. pole ju tarvis hoolida hirmust, mis sosistab fossiilide kihtides meie nime. kuigi klimaatiline restart on paljukski võimeline, ei pese ju cillit bangki ühe matsuga kogu soga, mille puhastamist kaua edasi lükatud on.
neo leidis inimkonna vastasega ühise vaenlase ja see diil võimaldas karjal tühistel sulikutel kuskil koopas veidi edasi elada (sest apparatus sapiens oli seal ülim liik, mitte homo sapiens). niisiis peaks meie SETI-programm kähku midagi leidma või muidu hakkab isegi hitler suht mõistliku mehena tunduma.

“öelda,” mõtles tegu.

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s