leonard shelby gt 500 – “raskuseks peale pane aju”

kahju hakkab vennikesest. aga mitte niisama, vaid mõtlemapanevalt. (umbes nagu matrix, ainult et ‘de-zionised’ – ilma massikino lubrikatsioonideta). asjad, mida ta tekstiga ‘meeles pidas’ olid algusest peale nihkes. ta ei teadnud, et pärast sissemurdjate rünnakut oli ta naine elus. tätoveering ta rinnal ütles vastupidi. samuti ei saa kindel olla politseiniku jutu tõepärasuses. sellise mäluga meest on kerge ära kasutada (ja seda ka tehti). miks peaks me uskuma, et see pilt oli tema tehtud, kus oma ‘vaenlase’ tapnud kõndiv mäluauk õnnelikult naeratab. sellel pildil puudus allkiri, seega on see lenny jaoks pilt ükskõik millest ehk siis mitte millestki – info on vägagi ebapiisav. aga piisav on üldse igasugune info pildi ja tekstiga leonardile ainult hetkelise emotsiooni esilekutsumiseks. hea, et ta üldse mäletab, et ta asju ei mäleta. miks ta üldse mäletab, et tal on selline mäluvea-haigus, kui see haigus tekkis alles selle haiguse tekkides e. teisisõnu miks ei kustu tal iga kontsentratsioonimuutusega peast ka see, et tal kõik peast kustub? kus on tõde leonardi kohta, kui tõde leonardi jaoks on pusles, mille tükid perfektselt kokku sobivad ka siis, kui väljaspool teda näeb see välja kui mingi persses viimnepäev? aga oma ‘haigusest’ ta teab. muidu poleks tal sedagi tõlgendamisvõimalust, mis oma seisukorrast teadlik olles. tõde muutub tema jaoks selliseks, nagu see on sõltuvalt kontekstist tõe kohta info vaatamise ajal. mis aga on tõde tema kohta? selle mehe puhul domineerib tugevalt ‘tõde minu jaoks’, aga mitte ‘tõde minu kohta’. tal on võime teha otsuseid süümepiinadeta, kirjutades faili üle. 15 minuti pärast on see niikuinii ainus tõde ja seda saab kasutada, kuidas ‘vaja’. kui kiri pildi all ütleb, et see ongi see, keda sa enim vihkad, siis tead sa ju, keda hävitada. erinevalt usa filmiklassikast, kus tukikangelasel on käes pilt atentaadi sihtmärgiks olevast inimesest, kus õnnestumine on ühekordne ja pärast mida saab tüüp oma raha kätte ning pageb kaugele saarele, oli leonardil võimalus jätta tegemata foto ‘kättesaadud mõrvarist’ või kirjutamata, et ‘see on su naise tapja, sa said ta kätte’. mul tekib siin kohe mingi igavese elu mõte. isikut ennast praktiliselt ei olegi olemas, on vaid soov taastada lineaarset aega, milles inimene end kirjeldab. üldkokkuvõttes on lenny tänapäeva mõistes täiuslik inimene. me liigume kiiresti, sööme kiiresti, vahetame infot kiiresti, töötame ja puhkame kiiresti, kuid niivõrd kiiresti unustada on leonardi privileeg. kes minevikku ei mäleta, elab olevikus. lisaks on sellisel juhul ka ideede tulevikustamine (tulevikuunistused) ragina saatel praktilisemad kui meie omad, sest meie jaoks on aeg teistsugune, me võime unistada ja solgutada ideed nt paremast autost. ekstreemlühimälu puhul on info tulevikkukandmine hoopis asjalikum. aeg on teisejärguline. loevad teod. loeb sõna, lühipiiblid, mida pimesi järgida. miks seda homset ikka mäletada?

eelmisel nädalal vaatajaloosis võitjaid polnud.
jacpotisummad liidetakse.

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

2 thoughts on “leonard shelby gt 500 – “raskuseks peale pane aju””

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s