* (tärn, anat. suletud asendis oranus)

miski pole tähtsam kui see näitusearvustus

inimesed omastavad harjumusi nagu sein küpset nuudlit. näitus uuris inimese harjumusi seoses kirjanduse, lugemisega. mindi vastu lugeja soovidele; kas ka kohtuti või rünnati – eks olnud mõlemat.
erootiline ‘muna’ (või pigem erootika simulatsioonistampe simuleeriv) oli juba varem nähtud, seega ei eristunud ta väga raamatukogutöötajate räpplugudest. pereemad teeksid neil muidugi vahet, sest esimest nimetaksid nad asjatuks rõvetsemiseks asja kallal, mida nad teise vormis õhtul kodus lastetoas teevad. üleminek pesamunast kõvakskeedetuni oli minu arvates aga liiga järsk ja jättis lõpupoolele liialt venitamist. selles suhtes olid ramsi-tädid hoopis mõnusamad, et nad ei teinud mingit üleminekut ja olid rahulikult igavad, kontekstissesobivuses heas mõttes igavad.
porno-lounge’i astudes aga keeras kell kohe 30 aastat tagasi ning meenusid usa sõjafilmide teenistusvabad päevad aasia öödes + meesteajakirjadest tüdinenud eesti lõdvarandmeline vastuvõtt kodukeelsele plebeiboi-jänkule.nagu orjusest põgenenud umbmaakas kunagi, tänitab maarjamaa veel kaua uhkusega iseseisvumise teemadel, justkui oleks tal nüüd midagi, mida enne polnud. või õige jah. nostalgia. kuidas muidu meenutada puuduse-aegu, kus pornoajakirja kättesaamine oli etem kui seks ise?
aga veel – raamatuid kirjeldati narkootikumidena (päevakohane teema, käsud-keelud veerevad mürinal üle maa, sõltuvust tekitab kõik, isegi elu, mistõttu inimesed sellest kuidagi loobuda ei taha),
raamatuid jagati tasuta (ei ole küll isiklikult ülituttav chomskyga, et teaks öelda, kas on ta siis džinn väärt galeriipudelist välja laskmist),
raamatuid ei lastud lugeda (siinkohal on hästi kritiseeritud inimese lolli harjumust raamatuid avada, et neid lugeda. ten points – las nad tiksuvad , mine parem mäkki või illukasse),
raamatuid aidati mõista kokkuvõtvalt (aega on vähe, las masin teeb inmese eest. kiire ja usaldusväärne. mis siis, et masin on inimese loodud)
lugemisharjumusliku seisukoha rusikas silmaauku oli teade pointmakeri rikkisolekust kindlasti. selline teade pani seda mitte kasutama, sest silt ütles, aga pani ka tahtma silti eirata. võiks öelda, et piibellik kiusatus. samasugune koolmelolek kahevahel oli musta raamatu ees, mis oma tiksumisega kutsus avama, kuid samas keelas oma kinniliimitud struktuuril. nendel hetkedel tundsin oma inimeses ära ahvi, kes kätteõpitud nippidega puuvilja kallale asub, kuid puuvili osutub pealtnähtust riukalikumaks. samas on inimese afektiseisund vahel veidi erinev looma omast
(kui see vahe juba teha) ning omades mõistet ‘tsiviliseeritud’ ja ka häbi sellest erineda, ei asu ta tiksuja kallal laamendama ning hülgab rikkis masinad töötavate kasuks.
otsin nüüd ka erinevust selle vahel, mis toimub raamatukogu keldris ja mis selle kohal.
jah. vanu maajasid sealt vast ei leia, sest mõeldes raamatukogule, tiksub kell ajas tagasi ning silme ette kerkib väärikas inimfiguur, kes seda, mida ta tegelikult lugeda tahab, lukuga lauasahtlis hoiab ning raamaturiiulile ei pane.
jah. ma võin kaasa võtta tutvustuse, kaunistruktuurilise töövihiku, kas või raamatu kui sellise ja ei mingit lugejakaarti. ainult tähtsusetu kild minu era-elust, raha simulaakrumi teisendused paberilipikul, anonüümne tšekk. keda huvitab? selle kaardiga pole tehtud ühtegi kaardimaksekuritegu, see memo pole viibinud liis lassi tagataskus, seda kommipaberit ei näidatud seaduseelnõu arutelu otseülekandes riigikogulase laual.
visuaalselt kenake, tegudelt amüsantne, wow-faktori näljas eugenile liiga light, liiga rasvavaba.
see väike nälg pole aga võrreldavgi viltuses majas toimunuga.

tühi tõuseb sinitaeva sisse

laimre võttis kopatäie 00-aastate eestluse tühjust ning pani selle galeriipõrandale maha. lugeja tuli, ootas. keegi ei tulnud talle vastu, keegi ei pakkunud mingeid lahendusi. lugeja läks ära. läks ära see provintsikuivik, kelle sinelihallis näos ei mõlguta mõtet ükski lihas. ta läks tagasi koju ning rutiini udu mähkis ta unne, kus hinge auk aina kasvas.
kunstitudengina puhta tasuta kaemapääsenuna ei olnud isegi raha kaotuse pärast vihastuda. tusatujus jõudsin järeldusele, et vihane on õigus olla vaid enda peale. me oleme tõesti kõik vaid väikesed puust inimesed. kas sa lauajalaga räägid siis vä? räägi palju tahad, ikka ei midagi. nihil. nothing. nada.
asjatundmatuna ongi seda vist kõige parem öelda, et eesti on väikeriigina lihtsalt selle tiiru juba ära teinud ja tundub just enim tegevat seda, mida ma nimetan toimimiseks olematuses. nii nagu on uniseks jäänud meie hüppetiiger, kes nüüd vaid vilksamisi vahel unised silmad rõnga poole pöörab, on ka kunsti tarbimine läinud kuninga käest pigem šaakalite kätte, kes saagi mahamurdmisele mõtlevad vaid suurimas hädas.
pealkirja pärast kohale trampinud tartlased (täpsemalt supilinlased? karlovlased?) ei peaks end tundma puudutatuna. reklaamkastides ei sära mingi ühiskonnakriitika, vaid lihtsalt valgus. offraightsi ja juure ‘ärapanijal’ võib isegi hääle maha keerata,
vahet pole. ja viis mõtteta kunstnikku? on nad siis olemas või mitte – kokkuvõttes on nad ikkagi vaid punktid professor laimre loengus soolasambais vaikijaile, kus räägitakse sellest, kuidas olematus ennast kirjeldab või kuidas saab seda kirjeldada inimese seisukohalt. scott mccloud näitas inimest kui olendit, kes millegipärast lihtsalt tegeleb kunstiga. koopamees ajas taga naist (instinkt 1 – paljunemine), siis aeti taga teda ennast ja ta põgenes (instinkt 2 – ellujääämine), kuid kui kuri leopard kuristikku oli kukkunud, ei vaevunud koopamees kohe instinktide juurde naasma, vaid lõi kunstiteose – näitas kukkunule keelt. kunst on tõesti kõikjal ja kunstnikuambitsioonid või kunstnikutüübiks olemine tulevad ikka sealt, kus inimene end teadlikult instinktidest nihestab ning hakkab looma enda apoteoosi läbi millegi, mis teda bioloogilisel tasandil kuidagi ei aita. eks ta ole vist missioonitunde pärast. kui religioon loodi, et inimene tunduks väiksena, siis kunst selleks, et tunduda suurem lihtsalt järjekordsest olendist sellel planeedil.
või on asi lihtsalt talvemasenduses. sest mis on põhjamaalane talvemasenduseta?
ehk möödub ka suurem tühjus kevade tulles

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s