nota bene e. leia oma pihukuulsus

olen viimasel ajal märganud, et olen viimasel ajal üsna tihti heitnud pilgu peeglisse, kust paistab pilguheitja. kas on tegemist kõrgenenud enesehinnanguga? või on tegemist ohtlikult kõrgenenuga? toimub minus ju võitlus – tunnustan aina enam oma kunstnikulikkust ja kultuurijumala surematut rolli ühiskonnas, kuid teisalt näen abitut laiskvorsti. sain eile vihje interkosmopolaarselt kaudsest allikast, et kui visandite asemel oleksid suureformaadilised, teeniksin perele leibagi. selleks peaksin aga neljakroonise alghinna poliitikast loobuma. (mis tuletabki meelde, et kalev-kalevi plakati oksjon on avatud, aga pakkumisi pole veel.)
igatahes teine tähelepanek on samavõrd isekas ning räägib strukturaalsest inimesest. olen viimasel ajal märganud, et olen viimasel ajal üsna tihti tajunud pinna taga struktuuri, umbes-täpselt nagu matu tund ja ann õun, kes ontikal pangakaarte vahetsid. tabades teleri helist mõne lause või silmates tänaval reklaamposterit, kerkib tihti silma ette mingi inimene või grupp, just selle lause või kujunduse või tulemini jõudnud arutluskäik, võimalikud mõttekatked jne. ma näen vaimusilmas inimesi töötamas, paika panemas fraaside mõjuvust, informatiivsust, elementide koostööd. see tundub justkui ingriidientsi hologrammvisioon ilma pakendi tagakülge vaatamata. paistab, et inimene on hakanud inimest juba omajagu tundma. lupus est – üks inimene võib umbes ära arvata, mis teine inimene võib umbes ära arvata. puslet annab ka teistpidi kokku panna, sest kõikjal on lahtrid ja vana kuri – nimetamine – samuti.
ons inimkond seega huku poole teel?
ei tea, kas ta üldse teel on. aga mingisugune aja valipaak paistab toimivat ka olematuses. üldiselt on naised muidugi ilusamaks läinud, aga oleme sõjale kaotanud kergesti avatavad, suured kalevi kommid, samuti mustangi ja viperi. kui ‘vanad head’ mustangid mõjuvad mulle kui fraas ‘silicon carbide’ jeremy clarksonile, siis uus ei liiguta lillegi. kui vana viper tekitas selle piinliku poisikeseliku tunde, et piilun seinapraost aktikrokii koolitust vaadata ning jumalanna ise paljastab end, siis uus ei tee kärbselegi liiga. kui murcielago tagaosa somewhat audi oma oli, siis ei kobisenud ma veel midagi, sest ma polegi teab mis lamborghini fänn olnud. aga siis tegid nad jaguar xk-st mondeo ning nüüd imprezast mazda 3 luukpära. sportauto on kui kunstiteos, mille puhul on oluline mõju, mida selle nägemine või selle lähedal olemine tekitab. ford mondeo xkr? ei, tänan. kui eco tegi reisi hüperreaalsusesse, rääkis ta antiiksete kunstiteoste moodsatest representatsioonidest, mis isegi ületavad originaali (püha õhtusöömaaja kolmemõõtmeline versioon). ma ei süüdista inimest taandarengus, vastupidi. tehnika arengusse usun – disainitrendid on aga riukalik paratamatus. paneks siis selle ilusa kere sisse need uuemad amordid ja täiustatud sissepritse? ei, teeme ikka uue mudeli. ja mõtleme uue viisi, kuidas rahvas seda tahtma panna. et see on siis justkui kontseptuaalne kunstiteos, mille puhul välimus polegi nii oluline, kui sõnum on paigas? sel juhul saatke mullegi see sõnum –
nukker autopede eugen j isotamm
kürvaste 6-18, talsinki
Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

2 thoughts on “nota bene e. leia oma pihukuulsus”

  1. ühtlustumine. kollane impreza ja punane mazda nagu kollane roos ja punane roos. ühed lilled mõlemad. kui plastiline kirurgia ja geenitehnoloogia piisavalt arenevad ja mingil määral ka iluideaalid standardiseerida suudetakse, kaovad ka miljardid erinäolised/erikehalised inimesed, jäävad x koopiat Iluideaal[a], y koopiat Iluideaal[b] jne. peale mindcontroli täiustamist kaob ka see mure, et kõigi nende iluduste seast õiget valida ei suuda ja juba sajandat korda vastuseks küsimusele “paljuneks natuke, äh?”, lihtsalt jalaga munadesse saad.
    “kusagil peaks ju olema kirjas, milline peaks olema See Kõige Ilusam,” mõtles ariel, piilus siis netti ja avastas õudusega, et 2008 aasta impreza ei meenuta eriti 2006 aasta oma.
    mis uuel mustangil häda on? näeb ju täpselt selline välja nagu näeks välja Eleanor peale pisitillukest eee…esteetilist kirurgiat. lihtsalt su aju vajab väikest tuunimist. dolly partoni välimus on ju ka tegelikult täitsa ok, eksole.
    (ma ei tea, miks ma seda ütlesin)
    Oh well, kui see on progress, siis see lihtsalt peab hea olema.

  2. a vaata septikuid – nad lähevad ise vabatahtlikult retro peale (mustang, charger, camaro), sest kuuekümnendate jooned lihtsalt on see, mida hing ihaldab. ja kui kollane roos lõhnab paremini, punase välimus aga meeldib, siis tuleb nad ristata. tekitab turvatunde, kui saan täiustatud variandi sellisena, et ühe plussid ei vahetu teise miinusteks. kui sid oleks erniele öelnud, et nüüd tehakse palju säästlikumaid ja turvalisemaid autosid ning jalkameeskonda mahutavad istmed ja linnapimestavad tagatuled on neil ikkagi olemas, vahetanuks ernie vana auto kohe uue vastu, n’est pas?
    ma ei ütle, et erinäolisus on halb. lihtsalt ärge võtke kõiki vanu mudeleid tootmisest maha. või kardetakse kumulatiivse arengu puhul maakera vaba pinna otsalõppemist?
    progress tähendab siin pigem seda, et sa pead pidevalt ‘save as’ valmisolekus püsima, muidu tehakse su ideaalidega silvi overwright.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s