re: pihukuulsus (calidad fuente trimbejo)

arieli kommentaarist jäi kummitama, seega räägin natuke. (ilu)ideaalidest –
on muidugi võimalik leida keskmine ilustandard, kuid ideaal on individuaalne. mina sõidaks igavesti vana mustangiga, keegi teine aga uuega. nii me siis vaataks teineteist altkulmu. üritasin ka sellest dolly partoni mainimisest asja saada, aga ei oska kommenteerida. ilmselt tuleb seal tegu midagi bioloogilise vananemisega ja staarirolli nimetustesse uppunud inimese paratamatuse kirjeldamisega.
point on muidugi point – inimene tahab valikuvõimalust. äkki ma tõesti tahan kalevi uudisteportaali ja et kõiki telekanaleid vahendaks kalev-meedia. säh sulle siis, stv ja su koristajatädi, kes kogu aeg harjaga nii ettevaatamatu, et mul netiauke kui juustus on! kruuda on harjaga palju ettevaatlikum.
emotsioone on igasuguseid. mõned udusemad ja tugevamad kalduvad igavikku ning tõmbavad olematusega ühinemise poole, teised panevad tegema valikut, millist autot osta. või kui raha pole, siis peeretama niisama vaba ajakirjanduse kroonijuveelis teemadel ‘kui kasuahnus puuduks’ jne. aga uue kui vanast parema üle iroonitsemine on mind varemgi köitnud. inimene on võimeline harjuma, aga et ta seejuures viriseb, on ju märk, et uue mudeli loojad ongi just sellele harjumisele lootnud ning põlve peal nokitsetud kaunikene on äärmisel juhul rahuldav, aga kindlasti mitte suurepärane.
ja kui taas silvi overwrighti mainida, siis kirjutatakse ju ka pärisnimesid üle e. represseeritakse psüühiliselt nimetaju. kui ma guugeldan xkr, aga vastu vaatab mondeo, hakkan ma õhetama häbist, et äkki ma tegin kirjavea või muu. nostalgia juba kord on emotsionaalse ruumi osa. piiritletud uusversioonide poolt muidugi. nostalgia, ma mõtlen.
p.s. kuna avastasin ülima üllatusmuigega, et sirp andis 1. jaanuaril välja nimetamise-eri (see on umbes nagu mõelda, et mis oleks, kui toodetaks maasikamoosi pritsivat vibraatorit ja seda müüdaks apollos põnevike kõrval ning järgmisel päeval avastadki moosi-vova ludlumi naabrina ilutsemas), seega järgmisel korral ilmselt pasundan selles torus, sest paar proovitörtsu e. äramainimist on ju juba aset leidnud ometi.
siiralt teie,
Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

1 thought on “re: pihukuulsus (calidad fuente trimbejo)”

  1. võin lohutuseks öelda, et ma ei tea ise ka, mida selle segadusttekitava kommentaariga ütelda tahtsin. võib-olla midagi seoses sellega, et püüdes välja mõelda, mis uuel mustangil viga, oletasin, et ehk tundub retro-mustang klassik-mustangina, mida on rasvaimu, kahe ämbri silikooni ja vaibasuuruse nahatüki eemaldamise ja ülejäänu kuhugi vähem nähtavasse kohta krunni tõmbamise abil püütud teha selliseks, et seda kõik ostaksid, isegi need, kes muidu vehivad loosungiga “ford ei ole auto!” (aga uue puhul, näe, müüksid vanaema rebastele toiduks, võtaksid 23 pangalaenu jms).

    ma ei saa kunagi päris täpselt aru, millest sa räägid, aga see ei pidurda minupoolset klaviatuuriahistamist.
    maasikamoosi pritsiv vibraator? häh. postimehes või kusagil halati, et kaubamaja vaateaknale üritati teha kujundust, milles laps sihtis pumppüssiga mingit poliitikut. pildil aga oli vähese purustusvõimega veepüss. maasikamoosivibraatorit guugeldades jõuab ühel heal päeval jällegi mondeoni. (aga ära kunagi guugelda dolly partonit)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s