kui godiva ratsutanuks kaamlil

ühel päeval üllatusin, kui mulle mitme erineva inimese poolt märkusi sadas, et meie mees tuleb tartusse. isegi 8-aastaseid fänne on olemas, nagu tuleb välja. aga mis siis? aga mis pagana siis? eugen j isotamm on juba kaua aega tartus, aga kedagi ei koti. milline alandus!
tegelikult tahtsin ma muust rääkida, aga ma ei mäleta enam hästi, mis see oli, sest mu märkmik varastati ära ja seal oli mõttelõng juba liikuma hakanud. arutlesin vist midagi säästueelarve kohta ja kiitlesin, kui hästi töötab usb-hiir, mille ostsime maximast 15 krooni ja 90 sendi eest, sest 890 krooni eest ostetu on juba kord garantii korras uue vastu vahetatud ja suri samuti hiljuti ära, sest korralikest arvutialastest poodidest ei leia just palju hiiri, mille juhtmed pole juuksekarva jämedusega ning traadita variandid on veel kallimad. seega soovitan kõigile ametnikele seda hiirt, mille ostsin, sest see peab hästi vastu ja on odav. selle paar miljonit, mis riik teie hiirte pealt  aastas kokku hakkab hoidma, saan mina hea idee eest endale.
lisaks teen ettepaneku võtta mind tööle pininfarina asemele.

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s