anal lube ja sotsiaalvalu

tegelikult pidanuks see olema ‘anal lube ja tupesõjad’, kuid siis oleks kanne ilmselt liiga suure tähelepanu osaliseks saanud. samas liiga palju tähelepanu pole kunagi liiga palju tähelepanu, või mis. näiteks kujutage ette, et lähete iga päev kaamliga turule, et see maha müüa ja seda käib iga päev vaatamas üks püsiklient, kellel pole tegelikult raha, et seda ära osta. ja vaatamas käib ta ainult selle pärast, et ta on teie naaber või midagi. aga eneseimetlus on nõrkus, ütleb kõrbe vanasõna, niisiis läheme tähtsamate teemade juurde.
looduse poolt on naistele libesti juba komplekti lisatud (nagu teleturus). ja imelik ka, kui vollidel oleks vastavad näärmed. seega kõik õige. inimesel kui kõrgelt arenenud liigil on aga vaba tahe, mis ulatub üle looduse antud algpunktidest ning võimalused emake maa kaugele selja taha jätta. kui mees ikka mehega seksida tahab, tuleb lubrikant leiutada – ja kohe suure pudeli teeme, jah!
kui üks inglanna välja arvata, jääb igasugune sõja- ja vaenutegevus lõviosas meeste, st nokude pärusmaaks. see suurtsugu mõõkade kaemine on ju nii väsitav. ja siis viiakse kogu too kostüümidraama poliitikasse üle, kus ei peaks tegelema mitte sõdade ära hoidmise, nende hirmus elamise koordineerimise ja nende tegude-tagajärgede kussutamisega piimapritsiva rinna naal, vaid kaubanduse ja ehitusega võms.
mind huvitaks võrdlus mehe ja naise vahel, kes umbes 1,5 aastat tagasi iraaki läksid. ma ei ütle, et naine ei ole võimeline imetlema sõjatehnika disaini-funktsiooni harmooniat ja plahvatuste ilu, kuid kui kunagi tuleks tupesõdade aeg, oleks mehe ja naise kõrvutamine ettekujutuses sõjast ja selle saavutustest enamgi lahus kui praegu kesmiselt arvata võib.

arvata võib,

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s