kunstnikudiplom 2: õppides fotograafiat

see, et kunstikool ei tooda kunstnikke, on ütlematagi selge. ja kunstiga rakenduskõrgharidust seemendada – see on nagu poriga lexust visata, ladaga scaniat rammida, tikuga merd süüdata, ohates kosmosevaakumit hapnikuga täitma asuda või nii edasi.
seda viimast teen ma ‘kauapüsivat’ kirjutades nikuinii.
ma ei ürita asjassepuutuvaid osapooli inkrimineerida, vaid tuua pimikupimedusest helevalgesse arvamusi, mis pärinevad otse hobuse (siinkohal pigem kaamli) suust.
küsimust, et miks-kuidas kunsti ja sealhulgas fotograafiat õppida, võib ju esitada nagu kõiki teisigi küsimusi. eelkõige peaksingi kritiseerima ju lompi, milles sulistan, sest tunnen seda paremini kui teisi lompe. samas on mu jalad külmad ja märjad, sest depressiivse väikse eesti kultuuritaju on lühidalt ‘kunstnikud on need, kes situvad purki’. ma ei tea, kas seda kuidagi pikemalt üldse saab öelda.
täna oskan ma niipalju öelda, et fotoõpingute libe tee mu all on andnud võimaluse igasugused katsed ja harjutamised kontekstualiseerida. koolis tahvli ees öeldakse küll, et ‘ega sa ei õpi minu jaoks, kullake, ainult enda jaoks’, aga eks seegi suur vale üks maailmaehitajate pettus ole ja siinkohal saan ma oma vennast isegi aru, kuigi ta ise sellega oma laiskust välja vabandab. mina aga, olles sadu kordi parem inimene ja pealegi kunstnik, nimetan õppejõudude jaoks õppimist asjade konteksti sisse panemiseks. teosed, mida ma loon väljaspool kooli ja laen üles oma galeriisse, on (ka, just) tänu weebile adresseeritud tundmatule massile. hindamiste ajal uniste ja kolm tundi ajakavast maas olevate inimeste jaoks tehtud tööd on palju selgemas kontekstis. ruum on piiratud, inimesed on teada (vähemalt on neil nägu ja häälest kantud tekst). tulemuseks on üpris selge kommunikatsioon. enamasti pole ma ka ise oma tööga suurem asi rahul ja komisjon kobiseb midagi tüdinud häälel, et see on poolik. pole hullu, ma ei näita seda niikuinii kusagil mujal. C, edasi. C, edasi. C, edasi. B, D, C, C, C. edasi. mis võiks olla suurepärasem?
päris maailm kindlasti mitte. see pole suurepärane. suur on ta küll ja täis keerukaid energiaid. majaduskriis, kauba all lookas letid; kulka kui paha poiss kutsutud dire kabinetti, kus vahulõuad juba ammu kaugenenud teemade kallal punetavad.
olles enesepromolt umbes mannatera tasemel, tajun rahvast kui retseptor-instantsi kotjat ööpimedust, põhjatut kaevu, vaikivat kosmost. ma ei võitle ‘kunst rahvale’ maksiimi eest, sest mul pole ettekujutust oma rahvast. ega rahvas ka ei tea, kes mina olen, sest rahva jaoks mind ei ole. teisalt on mul juba rind puhvis, sest arvan end eliit olevat. seesama eliit, kes ‘tavainimnese’ sõnul peab olema rahvaga, reet-linna-laulge-kaasa stiilis tellitud meelelahutusfunktsionäärina. ‘need purkisittujad, kadugu nad põrgu oma juraga, peavad olema meiega,’ n’est pas?
kuskil 5. sajandil enne jeesus-aastaid toimus esimene näitus. neil piltidel ei olnud osa rituaalis, religioonis, ühiskonnas. need olid vaid nende näitamiseks ateena inimestele. see oli ammu ja mei ei saa lugeda vihaseid netikommentare, mis sellele järgnesid. tänapäeval on asi päris hull. nimetades oma hariduse kirsiks koogil rakenduslikku kunstikõrgharidust fotograafias, saan ma masinaõlise kobina osaliseks, mis mind kümneid aastaid kestvast põllu ja karja harimisest hääääääästi kaugele paigutab. kunst vastandub ühiskonnale ja taasintegreeritakse ainult siis, kui võim näeb seda propaganda ja ideoloogia tööriistana. et pollock on nii võimas intel-pomm, mis venemaal maandudes hävitaks seal kõik – inimesesarnased olendid, kes seal oma jõleduses siblivad, põrmustatakse millegi valguses, mida nad iialgi mõista ei suudaks.
samas on see eemaleastumine hea alus kriitika tekkeks. kunst kritiseerib ühiskonda ja pole enam ainult esteetilise naudingu esilekutsumise vahend. on ju vahe, kas ma maalin oma kehale pildi oma kehast või näen oma peegelpilti mõnda mu liigutustest narrimas.
pole siis ime, et on ‘teie’, ‘meie’, ‘nemad’. kunstnikud ei tee piisavalt poliitikat, rahvas arvab selle kõik üldse nõme jant olevat. miks on üldse kellelgi tahe kunsti teha? no aga on. või seisab tahe luua loojast eraldi ja sähvab teda aeg-ajalt? olematuse teooria kohaselt ei saa autor ja loomistahe olla kuigi kaugel teineteisest, kuid pole ka suurt põhjust, miks peaks see energia asju kuidagi isiklikult võtma. nad töötavad ühes süsteemis, üks paistab küll teist kõvasti rohkem mõjutavat, agiteerivat. kui autor loometahet midagi tegema paneks, oleks see juba tahe tahta e. vannabi, nagu öeldakse (disamb. ‘wasabi’). ega loometahe saadagi potentsiaalsele autorile superselgeid sõnumeid, autor mudib teda ikka veidi enne ja kastab sellega konkreetset teost, pannes selle kasvama. kui tahe luua tõesti päris autori enda oma oleks, siis saaks seda ka esile kutsuda ja tahet tahta. nii saaks ka mind vihkav põllumees teha kunsti ja mõistaks, miks ma midagi kasulikku ei tee. aga miks peaks põllumees tahtma tahet tahta? äkki seepärast ongi ‘meie’ ja ‘nemad’, et kasulike asjadega tegev inimene ei soovi kunstiga tegeleda. nii on hea. ‘kunst rahvale’ maeti selle aasta janauaris y-galerii jalaresti alla, peale läks ämber liiva sise-paradiisirannast ning nutsid ainult sulavad lumehelbed erkki hüva kontrabassil. kes hoolib?
erialase praktika täitmise kohustuses katsusin kätt pressifotos. see on ju üks võimalikke leivateenimise kohti reklaaminduse ja passi-pere-pulmaportree asjanduste kõrval. kuigi mingi asja õppimine selle kaudu, mis ta ei ole, paistab kahtlane, olen ma üle kolme aasta saanud instruktsioone pressifotost hoidumise üksikasjades. kokkuvõttes tuleb aga ikkagi välja, et ei tasu ladaga scaniat rammida. ma ei oska hästi teha pilte, mis on igavad, rakursita, ülevaatlikud, igaühele arusaadavad esimesest silmapilgust. ma proovisin, aga ma olen liiga sugereeriv esitatava materjali suhtes. mul ei ole ajakirjaniku ettekujutust infost. faktivaegust joon hommikul teoorialeiva kõrvale.
hea pressifoto on siis seega -a)veri, tuli, kriis, trauma, häving -b) kunstfoto ainult juhul, kui see on artikliga kuidagi seotud ja see on tehtud 1 245 500 eek maksva fototehnikaga. tundub, et on võimalik suure täpsusega paika panna koht, vaatenurk, fookuskaugus, mille puhul on objektiivsus tagatud ning autor pole enam mitte ainult surnud, vaid totaalse overkilli misiganes. kavatsen antud teemat näidete varal lähemalt uurida, vältides punkte –a) ja –b) ning püüda leida täpselt seda midagi väga misiganest.
seniks aga võite mõtiskleda neil teemadel:
1) miks on kunst rahvast lahku läinud? ja kultuur politikast?
2) ligi ütleb, et parlamendil on õigus kulka laiali saata. see on ähvardus. kas peab nii ähvardama ja mis pärast täideviimist saab?
3)valimislubadustes pole kultuuri mainitud. kas see ei müü või mida?

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

6 thoughts on “kunstnikudiplom 2: õppides fotograafiat”

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s