miski pole keelatud. inimkond ratastel

kas on põhjust mõne vandesõna pärast vanemliku järelvalve nõuet külge kleepida? kas on tarvis hoiatada täiskasvanute sisu eest, kui ilma hoiatuseta võib seotus teatud kehaosadega lihtsalt udu varjus mööda libiseda? liigne pretekstimine võtab tihti vaatajalt teadmatuse õnnistuse. huvitavam oleks ju tema jõudmine kohast teise kuidagi nii, et tal jääb osa asju tajumata ja et need oleksid just sellised asjad, millest toode peamiselt koosneb. selline tore immersiivsuse vältimine, vaataja eemale juhtimine tõe materiaalsest koostisest nii, et ta selle dogma ikkagi leiab. nummi. aga ‘mature content warning’ juhib kasutaja ilma vahepealse silmaklapistamiseta kohe asjani, infolipikud antakse kätte ja mingu. peaasi, et oled piisavalt vana, et selliste asjade erutavalt mõjumine legaalne on ja kõik hästi.
ninakrimpsutajatele garanteerin, et ei vaata kuumi kettaid seksobjektidena.
autopedena aga vaatan neid teisi kuumi kettaid päris tihti ja jälgin nende käitumist. mitte pedede, autode.
leidsin, et ei skitseeri ise kunagi rakettkiirenditega hõljukeid, sest ratas on nii tõhus leiutis. tsiviilautonduses näeme seda veel päris mitusada aastat. kui mitte lausa tuhat. aga siis kirjutab kauapüsivat juba keegi teine. tal on kindlasti rakettkaamel, kellel on üks suur ninaauk.

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s