Võtteplatsil pildistamine on Isotammele esmakordne, kuid tema õnneks on valik lähikondse ja odavaeelarvelise lühifilmi kasuks andnud turvalisust. Georgi või Rambo juures oleks vastutusevärin ilmselt pildi peal liialt nähtav. Hingevõbinatele aga “Kiim” võlgu ei jää. Siin on vabadust, mida ei piira viisakus.
Avapaugu lööb lahti tume ja asjakohane kabistamis-stseen. Pudeli, pokaalide, viinamarjade ja roosiga laua taga diivanil aeleb ekstaasis paarike. Ühtaegu räme ja kodune. Võib-olla said trumbid sellega liiga kiirelt käest mängitud, kuid vähemalt saab vaataja kohe infot, mis vähemalt järgmise pildi juurde kutsub.
Filmikaamera ilmub alles kümnendal fotol, kuid selleks ajaks on juba nähtud juustele seksikat tuult puhuvat fööni ja tegelaskujud seeriaga suhetesse pandud. Nende suhete kaudu on “Kiim” absurdikomöödia, mis oma ettekandes igati tõsiseks üritab jääda. Rõhutud on arvatavasti samasugusele juhusele, millest liikuva pildi kiirus vaataja silmas mööda pääseb, kuid foto üksisuses omaette aurale pretendeerima asub.
Isotamm otsib võimalust lihtsaid olukordi keeruliseks looks jutustada ning kiimleb selle järele, mis jooksvale lindile ei jäänud. Ta otsib tähtsa silma rolli, osutab pungitavatele kohtadele; uurib pakendit, milles olnud toode juba lavalaudu kääksutab. Samuti kohtuvad tema kaadriotsijas isikud, kes filmis endas teineteisele võõraks jäävad. Roosiga armurüütel, kes elab vaid halli talupoja eneseprojektsioonina ning viimase ametlik kaasa (ühel kahest ainuksesest värvilisel ja nimega piltidest “Nagu Banderas karjäärinaisele”). Või seesama karjäärinaine tuulutamas stseeni, mille kabistamised on vaid mõtteakti vili. Aimatav objektiivsusepüüdlus ja anti-häma-tabletid ainult äärmiselt vajalikku otsivale videokaamerale, klaasipuhastaja kapile visatud kopsuprillidele.
Delikatessidesse laskumata pole aga “Kiim” kuigi eriline muude sõpruskonna koosviibimistel pildistatud maskiballijäädvustuste hulgas, kus Isotamm käitub äraootava seisukohaga vaatlejana ja loodab sensori tundlikkusele. Samuti audientsi kaastundele. Samas tugitoolisportlase piiratud fantaasiast pigistatud kehavõiet klišee ja omakorda sellegi koostisosadega kujutades jätab ta ikkagi ka teistele mõtteruumi. Kas või pihku itsitada kohtades, kus kujuteldavad kiimad köögis nõudekolinal jõudu koguvad.
Riho Aldusk 27.11.2007
