sa oled teesklus

hakkasin ükspäev mõtlema, et mis neil meestel ikkagi on nende naiste, autode, relvade, viski ja sigaritega. aga edasi ei mõelnud. samuti kohtasin oma jalutuskäigul kortikaalses labürint-hekis sõnu ‘mudel’ ja ‘supermudel’ ning jätsin ka selle põllu harimata.
kuid isiku erilisus ja iseendaks jäämine seejuures olid mulle vist lähedasemad ja kujundasin niisiis mõningase arvamuse – kui enesehinnang kipub langema, sest ‘minu asemel oleks seal võnud olla ükskõik kes’, siis peaks selles mõttes käega tervitama ja omaks võtma paar haput viinamarja.
muidugi võib igaühe asemel olla ükskõik kes! täiesti suvaline inimene võib uksest sisse tormata ja su kreemitordi käest põrandale saata. kui see on isik q, siis sa sõimad teda. aga ka isikut w sõimaksid sa selle koogi rikkumise eest samamoodi. q ja w aga üritasid varem mõlemad viisakad olla ja teist jalavaevast vabastada. ‘ma lähen teatan talle ise.’ ‘hästi. aga mine ruttu.’ põmm plörts. ja kui sa poleks sündinud, poleks su vanemad kolinud ja naabritüdruk oleks armunud teisesse ja ikkagi oleks kõik korras olnud. miks siis tunda hirmu, et igasugune erilisus kaob inimesest, kui ta pole igas olukorras asendamatu? asjatu foobia, ütleskin ma isegi, kuigi vast liialdades. paljud olukorrad ongi ju nii asendatavad, et just enda kohalolu igatsemine neis ainult ajaviide on.
teiseks – inimene jääb alati iseendaks. otsingud ‘tõelise enda’ järele on kindlasti põnevad, kuid närvid kuluksid ju seejuures palju vähem, kui püsida rahualas. mees võib end lasta naiseks ümber lõigata ja kolida bangladeshi, kuid ta jääb alati selleks meheks, kes lasi end ümber lõigata ja ära kolis. ta ei muutu kunagi naiseks bangladeshis. ‘eneseotsingud’ on küll sõnana olemas, kuid kui palju see siis tähendab üldse – võib-olla väljendab dramaatilisemalt neid kulgemisi, mida mööda sammal me veerevatel kividel muljutud saab.
ära näe vaeva. sa oled teesklus.

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s