õhk, pask ja lilled

havi tahtel ja kultuuriteooria käsul – kultuuritus, näita end!
alustasin tuttavaid radu käijana ikka vastandi juurest. et öelda, mis ei ole kultuur, peaks me enne teadma, mis on. leidsin seejuures kaks i-ga sõna. esmalt intuitsioon – kust ja kuidas me tegelikult teame, mis kultuur on, pole selge. sellest imbub mingi aimdus meie pähe läbi koolisüsteemi pingutuste. aga kui me peaksime seda surnud jänestele seletama, jääksime hätta. niisiis oleme ilmselt sama intuitiivselt võimelised ära tundma mitte-kultuuri või selle piiri, kus üks otsa saab ja teine algab. miks me siis nii eksinud nägudega oleme?
teine i, innovatsioon, ei seleta samuti vist midagi. võib ju niimoodi mõelda, et kultuur on –tuse upgrayedd ja piir läheb umbes sealt, kus mingi grupp teeb kokkuleppe ja selle tagajärjel luuakse midagi, millel on grupi jaoks mingi funktsioon ja tähendus. see ei ole veel kultuur, sest vajab enne selleks nimetamist toodud grupi poolt. kuid antud kokkulepe on igati looming ja loomingu innustajaks (näiteks luuakse aforism tuule kohta ja pärandatakse seda lastele).
tuleb välja, et peaaegu igasugune inimtegevus on kultuur. inimene on siin priviligeritud, sest ta kasutab sümbolisüsteemi ja muid rumalusi. põhimõtteliselt röövin ma siinkohal loomadelt kultuuritegemise võime, sest nad ei ole suutnud meile kuidagi selgeks teha, et neil oleks kultuur. inimloom on looma upgrayedd, sest tal on riigipiiriks joon paberil, loomal aga piss. ausalt öeldes peab kultuurist eemaldama selle, mis vastavat nimetamist ei tee või mille kohta nimetamist ei tehta.
roe purgis on kultuur, kui ta galeriisse viia, kuid roe potis ja tunnelkollektoris jääb selle auta (mis siis, et tänavale roojamist nimetatakse millegipärast ebakultuurseks). seega peab kaka ikkagi kultuur olema? ega vist – purgis galeriisse viimine ütleb juba ise ära, et midagi väljastpoolt õrna piiri on just sisse toodud, tõestamaks piiri olemasolu. arheoloogid hindavad kadunud ‘kultuuride’ kohta infot kogudes ikka hoonete jäänuseid ja muud sellist (k.a. galeriide omi), mitte võimalikult hästi säilinud junne.
igasugune anti- näitab juba mingi teadlikkuse astet. aga anti- ise lülitub kohe selle hulka, mida ta kommenteerib. kes julgeb näiteks öelda, et dada pole kunst?
mille me siis vastandaks homo sapiensi kultuurile, nii et see ei saaks selle osaks, mida ta eitab? mina jään ikkagi looduse juurde. loodus tegi meid, mitte vastupidi. orkaan ei nimeta ennast naisenimega ega ka orkaaniks üldse. looduses pole halba ilma ega ilma üldse, me nimetame seda nii. pyrrhose eeskujul võib küll skepsist rakendada nii, et on põhjust kahelda oma kindlas otsuses looduse mõtlemisvõime kohta – s.o. arvata, et aga äkki loodus mõtlebki, lihtsalt ei räägi ning me ei saagi kuidagi teada. kuid mis iganes ulatuseni me ka asju kultuuriks ei nimetaks – asjad, mis seda ise ei tee ja millele meie veel niimoodi pole osutanud e. kätt külge pannud, pole kultuur. ja seda pole ka meie kehad. ega meie sümbolisüsteemidest umbes mõtted ise. ega ka kultuur. ta on miski sellena osutatu. ta on mõte.
kui niru.

piltuudis samal teemal ka uues tartu nädalas. kahjuks.

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s