kõigest korraga ja ükshaaval. inimene on mõistuslik olend

põleva risti daquiri

inimene on mõistuslik olend – väga kasulik pealkiri, kui kavatsed hakata rääkima, miks asjad on nii, nagu nad on, uurimata võimalusi neid muuta.
ise õppisin hiljuti, et meid piitsutavad koodeksid, nagu nt religiooninormid, toetuvad autoriteedile – loogiline. aga ega presidendi õlul krutsifikse pole. religiooninormid põhjendatakse jumaliku autoriteediga, ilmutusega, kirjasõnaga. sünge äestamine ikka, kas pole. anaalpenetratsioon liivapaberirulliga. sest kirjasõna tekst saab siin ju ise jumalikuks, k.a. autoriteediks, seega – asi põhjendatakse iseendaga. ma saan aru, kui see moraali puhul nii mingil määral töötab. sõnastik aitab. vaatame siis – jumalik autoriteet = taat, kes ütleb miskipärast, et nii on ja kõik. ilmutus = naised saunas rääkisid, sest oli palav ja nad muutusid uimaseks. kirjasõna = kirjutaks nüüd midagi ja paneks poognasse…
mõistuslik olend mai ääss. miks moraal kui geneeriline hea elu mootor midagi sellist välja ei puksi? a siis poleks ju midagi kirjutada ka. grafomaanidest religioonihitlerid muudkui kribavad ja uploadivad, blokeerides hinnete 1-4 valimise võimaluse. samuti kirjutavad positiivseid kommentaare nende varikontod.
kuigi religioon ei kao kuhugi, arvan ainult ilmalikule eetikale toetuva inimkonna mingil määral olema võimaliku. miski hea ega halb ei deklareeri ju end sellena. kui asjad, mille seast me valime mõned headeks ja teised halbadeks, hõljuks kusagil meie teadlikkuse ulatusest väljas, on nad seal kuni meie sekkumiseni mingid asjad, millel pole väärtusi ega omadusi üldse. kui me kord aga juba mingi sekkumise neisse teeme, kust me siis teame, mis on hea või halb? samamoodi muutub jumal meie tahtest ja teadmisest eraldatuna omadusetuks, tahaks öelda – olematuks. kui me aga kutsume esile tema olemise, siis kust teab jumal midagi hüvedest või kust teame meie neist midagi. mida jumal tahab ja kas ta ise teab?
valiku teeb ju lõpuks ainult inimene ise. jääb segaseks, miks määratakse jumala moraali autoriteedina miski, mida trükivad ilmalikud trükipressid? piiblid lihtsalt ei ilmu peerutossu ja metatron-kõkutuse saatel kuhjadena kalalaevadele, ehitusplatsidele, lennujaamade vetsudesse või keset dtm-radasid. millest au jumalale kõrges, kui kõik tema tööriistad, k.a. karistus jumaliku seaduse rikkumise eest on ilmalikud? kui kellelegi aga on tõde see hüve, milleni ta tahab jõuda ning millegi tõesuse kindlakstegemiseks on ju vaja tõestust, fakte, ei hooli see keegi ilmselt puterdavaist vabandustest viimsepäeva tähtaegade edasilükkumise kohta või põrgu aadressi teemast kõrvalehiilimisest. enesetapja võib end laava ja kolmharkide seltskonna asemel kergesti avastada surnukuuri ja –matja vahetust lähedusest. jumaliku doktriini faktidele tõestuse otsija satub keset religiooni põhialust – keset vale.

binaar-apoteoos

monoteogaamilise ühiskonna sõltuvus enda loodud valest on lausa valus vaadata. jumalal on meie otsustusvõime hea või halva üle ja tema nomride autoriteediks on me endi tahe alluda valeväidete süsteemile absoluutfiguuri algloovatest, kõikvõimsatest ja ürgheadest omadustest. tegelikult on religioonimoraal aegunud. nö juriidiline moraal on selle upgrayedd, sest me ei ole enam üllatunud, et me ise tulime mõtte peale pere, isikliku vara ja tõe väärtustamisest. me ei karda enam iseennast nii palju ning julgeme oma otsuseid hüvede kohta vastu võtta kui enda omi, mitte kui kellegi väljamõeldud teise omi. õigustus ‘mina kuuletun ainult jumalale ja jumal ei kõnele sinus, bondseersantbond’ muutub asjatuks. sinule antud heast hinnangust saad sa varem või hiljem mingit kasu ja kui sa seda kasu tahad, pead moraalile alluma.
miks meil üldse on üks jumal? kui tosin jumalate hulgana hakkab tõesti nõudma ülevaatajat neilegi e. peajumalat, siis jätame alles kaks. nii palju sellepärast, et üks on tinglikult hea ja teine halb. päriselt aga, oletame, jagavad nad kumbki oma käske, andmata neile hinnangut ja jagades neid ilma kavatsusteta. meie usume, et nii jumal 1 kui ka jumal 2 tahab, et teda usutaks ja kuna usume, et jumala käsku peab täitma, siis me usume. mõlemad käsivad end uskuda ja mõlemad oma käske täita. kumbki ei lähtu millestki ega põhjenda midagi mõne autoriteediga. nende jumalate käsud aga on juhtumisi täitsa vastuolus. kui me neid käske täites kuidagi otsustama peaks, et üks jumal halb ja teine hea on, seame antud binaarsüsteemi neist kõrgemale, s.o. hakkame ise jumalateks nende üle. nii anname meie käsu jumalale, kelle käsud põhjustavad kannatusi, ära kaduda. meie-jumal hävitab kelle-käskude-täitmine-tõi-kannatusi-jumala. nüüd võib järgneda meie-jumala taandumine meiks ning heaolu toovate käskudega jumala taasjumalastamine. võib järgneda ka avastus, et kui meil on otsustusvõime jumala headuse või kurjuse üle, on see ilmselt ka meie enda üle ning kõigi nende asjade üle, mille üle jumalalgi oli ning me võime elada ilma jumalata, tehes ise asju ja vältides nende tegevuste kordamist, mis kannatusi põhjustavad. ergo olemegi vabad.

gluteenivabadus

vabadus muidugi koosneb tihtipeale hoopis asjadest, mida sa pead tegema, et olla vaba. see ei saabu rahunenud ohkega asjade nimekirja ees, mida enam tegema ei pea, mille tegemiseks pole enam kohust. asjalood viitavad hoopis sellele, et vabadust hoiavad alal kohustused, mis temani jõudmisele viitavad. siinkohal nimetaksingi vabadust hoopis gluteenivabaduseks. sellega pean silmas gluteenivabaduse halba tähendust. heas mõttes on see organismipuristide õnnistus, eluigade pikendaja, nüüdsest alatiseni. halvas mõttes tähendab see isegi mitte otsest halba, vaid vihjet kohustusele. gluteenivabadus on kui edasiminek jumalalt moraalile. nagu siis avastati, et inimene ise oma õnnesooviga määrab toimimise, on ka gluteenivabadus selline vabadus, kus käsk tuleb seestpoolt ja sedapsi otse seest, mitte satteliidile (jumalale) kiiratult ja siis tagasi imetult. gluteenivabadus on avastus, millega me end kohustame kaasnevaid meetmeid rakendama päevani, mil see näiteks ununeb. see on vabadus gluteeni tekitatud kannatustest ja hüvetehas täis õnnesäras etikette. tulemused on ju positiivsed, seega nurisevad antud teema juures ainult kolme vasaku silmaga juustusõbrad. päris probleeme on ju mujalgi!

koopast dirigeeritud

kui me lepime kokku, et terroriste peab karistama, sest tugineme surmade ja kannatuste minimeerimisele, leides nii nende allikate vaba voli vähendamise olevat vajaliku, peame selleks leidma surma- ja kannatustevaba viisi. ideaalis. (tegelikult: miks peaks mõrvajat karistama keegi teine peale mõrvatu?)
tegelikult on kasulik igasugune tilulilu hüljata ning tamasseri rauad ahju soojenema panna. legendi järgi põhjustavad islamiäärmuslased usa kontoritöötajate surmad, sest nende moraal õigustab seda religiooni läbi. kui allah annab õiguse nuhelda neid, kes teda jeesuseks nimetavad, ei tohiks ka jeesus keelata surma oma ustavate surmajatele. iseasi siis, kas me toetume terrorismi väljajuurmisel usule päris t-st või vandenõulisest t-st. esimesel juhul laseme me rakette koobastesse ja müttame kõrbes, teisel piilume riigimasina ridiküli, kallame selle tühjaks, uurime kõik läbi ja vahistame armeejagu sulisid. kas viimasel juhul väärivad karistust nii käsusaajad kui ka –andjad? kas trelle pigistav president oleks kena pr-nüke?
ühise vaenlase nimetamise juures saavad fabritseerijad (oletades, et t on f) tähelepanu endalt kõrvale juhtida. algab moraalijutlus – seisukohad on juba justkui kokku lepitud. vaenlane on olemas ja teda peab ju karistama tema kuritegude eest. ehk siis tagantjärgi õigustamine juba käivale sõjale. on mingi võimalus seda vältida, kuid inimkonnale on see vist kättesaamatu. sõda on küll enne läbi, kui ta algabki, kuid sellest hoolimata on tal kõikjal sissekirjutus. kui hakkame aga keelama kohti, kus tal see on, peaksime lõpuks ka ennast e. inimese üldse ära keelama. või piirama usuvabaduse manifesti. nt lubada uskuda, kuid keelata religiooni autoriteediks toomine teiste kahjustamise puhul. järgnev tõekspidamine, et et üks religioon on ju ometi teistest parem ja kannatused, mis teisele ümberpööramisel tehakse, paratamatult vajalikud, on juba vabatahtlik.

rebound theory

reeglistikku aina täpsustatakse ja kohandatakse käesoleva aja vajadustele. pidev pingestumine ühesõnaga. vallandades eetikaeksperdid oma tööpostilt ja lastes kõigel minna, minebki kõik sinna, tänna ja metsa, lõpeb ülimas urkas. siis tuleb süsteemi taaskäivitus. eeldatavasti on vabastatud kaose järgsed seadused suures osas identsed praeguse pingeliselt eiratud kaose ajal kehtivatega. religioon ei kao kuhugi ning radikaalne fundamentalism ka mitte. ja pole ka oodata ‘pehmet’ religiooni , mis püsiks individuaalsete instantsidena ega muutuks institutsiooniks e. püsiks turvalisena – mitu pead on mitu pead ja neid on raskem ohjata kui ühte pead. paraku on kollektiivpea üks vägagi paikaloksuv asi, hõlmates paljut muudki peale religiooni. vastasel juhul peaksime lootma ‘pehmele’ ühiskonnale tervikuna, kuid siis kaoksid ju kokkulepped – igasugune suhtlus ohustab süsteemi. niisiis saagu suhtlus – ja suhtlus sai. sai ka suhtlus grupis ja gruppide vahel. said ka sõda ja reeglid. ja seksuaalsete motivatsioonide konflikt religioonide vahel. ja allar levandi,

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s