mõttekäik looduse õiguste puudumisest

tegemist on pikema versiooniga tekstist ‘õhk, pask ja lilled’, täiendatud 16. mail 2011, ning õigustab meie dominantsi siin ilmas läbi inimkeelelise piiritluse argumendi

Ilmselt seoses kasvava ärevusega inimkonna heaolu säilimise suhtes planeedil Maa on hakatud teadvustama püsivusele ja harmooniale suunatud tegevuste olulisust. Säärased aktsioonid ei piirdu ainult taastuvenergia propageerimise ja sisepõlemismootoriga autode vastu võitlemise või mõnede muude säärase viimase hetke päästkem-mida-annab-tüüpi sooritustega. Neile lisaks tegeldakse ka loomade vabastamisega inimeste väidetava orjuse alt. Selle juures äratab minus huvi aga para­doksaalne olukord – loomade õigustest räägivad inimesed, mitte loomad. Taimetoitlaslik debatt kõlab inimkultuuri piires, loomade vastuhakk inimesele piirdub vaid loetud hammustustega. Kultuur paistab esmapilgul inimeste sõna ja inimkonna juurde kuuluv. Lähemal vaatlusel võib leida mingile kultuuri mõistele vastavaid tõendeid ka mujalt loomariigist, kuid see ei muuda neid leide veel loomseks kultuuriks. Järgneb mõttekäik looduse õiguste puudumisest.
Esmalt võib kultuurina piiritlemise katses ära tuua kaks i-d. Esiteks intuitsioon – kust ja kuidas me tegelikult teame, mis kultuur on, pole selge. Sellest imbub mingi aimdus meie pähe läbi koolisüsteemi pingutuste. Erinevad õppeained toovad meieni suure hulga infot. Kui püüan meenutada, mis kontekstis kooliaastate jooksul mainiti sõna ‘kultuur’, siis tulevad esile lood varastest tsivilisatsioonidest, tuhandete aastate taguses ajas elanud inimestest, nende tegemistest ja nende poolt loodust. Kultuuri mõiste seletamisega peaks siis õpilane tegelema iseseisvalt, suurema infohulga juures üldistusi tehes. Informatsioon kui asjaolud, mida suhestada mäluga, pole iseenesest kultuur. Väidetavalt on kultuur aga info edasi andmine, teistele pärandamine ning niisugusena tunnistatakse kultuuri mõistet vast kõige laiemalt, k.a. loomade kultuuri eestkostjate poolt. Bennet Galef [1: 159] näiteks seletab seda sõna ‘traditsioon’ kaudu, mille ladinakeelne päritolu lubab sellega tähistada edasi andmise protsessi. Ta viitab ka Hans Kummeri [2: 13] definitsioonile, mille järgi kultuur hõlmab käitumisvariantide edasiandmist – eellaste poolt modifitseeritute tegevust enda järglaste modifitseerimisel sarnaste põhimõtete järgi, millega nende endi käitumist kujundati.
Ent edasiandmine üksi jääb minu meelest kultuuri defineerimisel väga napiks vahendiks. Õpetamine on vaid osa kultuurist. Kui see osutukski määravaks, siis oleks väga paljud loomad kultuursed, kuid siiski mitte objektiivselt, vaid sõltuvalt meie leitud sarnasustest inimeste ja loomade sotsiaalsetes protsessides. Niipalju lahkusest inimeste mõisteid loomadele kaela panna – oskame ka leida palju seda, mida ‘loomade kultuuris’ pole, kuid võrdlusest loomadega ei saa kultuuri mõiste iseenesest palju selgemaks. Kui me peaksime seda näiteks surnud jänestele seletama, väidab ka Joseph Beuys, et jääksime hätta. Niisiis oleme ilmselt mõiste sõnastamisel rohkem kimbatuses kui selle intuitiivsel mõistmisel. Ja peaksime olema sama intuitiivselt võimelised ära tundma mitte-kultuuri või selle piiri, kus üks otsa saab ja teine algab. Miks me siis nii eksinud nägudega oleme?
Teine i, innovatsioon, ei seleta samuti vist midagi. Võib ju niimoodi mõelda, et kultuur on kultuurituse upgrade ja piir läheb umbes sealt, kus mingi grupp teeb kokkuleppe ja selle tagajärjel luuakse midagi, millel on grupi jaoks mingi funktsioon ja tähendus. See ei ole veel kultuur, sest vajab enne selleks nimetamist toodud grupi poolt. Kuid antud kokkulepe on igati looming ja loomingu innustajaks (näiteks luuakse aforism tuule kohta ja pärandatakse seda lastele).
Tuleb välja, et peaaegu igasugune inimtegevus on kultuur. Kui aga otsitakse inimesest väljastpoolt kultuuri, nähakse kõike läbi meie liigi priviligeerituse raami. Ometi kasutame ju sümbolisüsteemi ja muid rumalusi. Põhimõtteliselt röövin ma siinkohal loomadelt kultuuritegemise võime, sest nad ei ole suutnud meile kuidagi selgeks teha, et neil oleks kultuur. Inimloom on looma upgrade, sest tal on riigipiiriks joon paberil, loomal aga piss. Ausalt öeldes peab kultuurist eemaldama selle, mis vastavat nimetamist ei tee või mille kohta nimetamist ei tehta.
Šimpansiuurijad nagu Jane Goodall muidugi teevad sellise nimetamise. Teadlased uurivad loomade ja lindude käitumist ja nimetavad mingite spetsiifiliste oskuste vaatluse ja imitatsiooni teel ära õppimist kultuuriks. Märgatavalt rakendub ka innovatsioon. Mõni uus tehnika toidu leidmisel ja tarbimisel on meie mõistes looming ja ahvikarja isend innovaatiline geenius, kultuuri looja. Kuid seda leidu, uuenduse teket ja edasikandumist, peaks õigesti väljendama otse neile loomadele, kel see käitumine leiti olevat. Me peaks astuma tööriistu katsetava noore šimpansi juurde ja teatama talle: “See, mis sa teed, on kultuur.” Kõneldul võib siis olla tuline õigus küsida: “Aga kas meie või teie kultuur?”
Üks inimene, kellega neil teemadel hiljuti vaidlema sattusin, oli seisukohal, et kultuur on ka siis, kui seda ei nimetata, siis kui lilled kasvavad, puud õitsevad, koerad sugu teevad. Looduse kultuur olevat see, “mis pole veel allutatud inimkultuurile, kuid on looduse harmoonia ehk siis mitteinimliku kultuuri osa. Tinglikult võttes jumaliku kultuuri osa, kes kogu loodu kristliku konteksti alusel kujundas.” Kuid kultuur on ju inimeste mõiste. “Mitteinimlik kultuur” öelda on saagida oksa enda all. Me peaksime ju siis kindlad olema, et kogu loodus seda, mis meie kultuurist väljapoole jääb, tõesti kultuuriks nimetab. See eeldaks kõikide liikide ja isendite omavahelist suhtlust antud kokkuleppele jõudmiseks. Lisaks peaks me selle nimetuse kuidagi looduse käest teada saama, kusagil looduses pole seni aga olnud infot selle kohta, et seal oleks meie kultuurimõistele mingi vaste.
Vajadust mõiste järele näeb ka Donald Davidson [3], kes läheb nii kaugele, et peab loomi mittemõtlejaiks, kuna üksikuid mõtteid pole olemas ja iga mõte on suures võrgustikus täis mõisteid, uskumusi. Võib-olla me ei suuda lihtsalt uskuda, et puu all haukuval koeral on puu, haukumise, koera ja kõigi nendega seotud mõisted, sest esiteks on meil omad arvamused ajumahust ja sellega kaasnevatest võimetest ja teiseks pole koerad meile näidanud, et neil oleks mõtted või mõisted. Neil puudub oskus kõnelda meie keelt ja seda kasutades argumenteerida oma mõtlemisvõime olemasolu. Sama tõenäoline, et loomad ei mõtle, on see, et nad mõtlevad. Samamoodi võivad neil esineda liigisisesed kultuurimõisted või mõiste looduse kultuuri kohta, kuid meile arusaadavalt pole nad seda väljendanud. Vast tähendaks inimkultuuri mõiste olemasolu mõnel loomal ka seda, et nad oskavad inimkeelt ning siis oleks inimesed ja looma vastandamine juba üsna veider. Et siiamaani koer puu all vaid haugub ja meie päringutele ammendavaid vastuseid ei anna, siis sunnime talle davidsonlikult peale inimese arusaamad mõtlemisest, keelest ja kultuurist.
Kahtlemata on loodus mingil määral kultuuri osa. Me tõesti kujundame lillepeenraid ja istutame metsa, kuid kultuuri alla kuulub sel juhul nimetatud tegevus istutamise, hooldamise, ümberkujundamise näol. Lill või puu ise sellest kultuuriks ei muutu, vaid jääb ikkagi looduseks. Ka kristlik kontekst, mis räägib maailma loomisest, on osa meie kultuurist ning tegeleb ainult ühe seletamisvõimalusega, kuid ei ole kuidagi võetav autoriteedina, mis lubab inimesest väljapoole jäävat loodust kuidagi jumalikuks kultuuriks nimetada, isegi mitte tinglikult. Genesis on ainult inimese kultuuri tekst, mis küll kirjeldab üht mõeldavat võimalust maakera tekke selgituseks, kuid ei ole absoluutne, jagades seda selgitust ainult asjasthuvitunud inimestele, mitte tervele loodusele. Pealegi selgitab absoluut nimetatud tekstis inimestele üsna üheseltmõistetavalt, et nad peavad paljunema, maailma vallutama ja domineerima kõige elava üle; samuti pidi inimene ise kõik Maal asuva ära nimetama, ümbritseval ei olnud enne seda oma nime, ei enda ega kellegi teise poolt antut.
Niisiis sõltub kõik nimetamisest. Õhk, roe või lilled ei tea, et meil on midagi, mida me kultuuriks nimetame. Ei tohiks ka meie kunagi teha muud, kui vaid tõdeda asjaolude süsteemi. Oma nimetuste laiendamine meist väljapoolsele on see, mida ma soovitaks kõigil teha ettevaatlikkusega. Puu ja seene sümbioosi kultuuriks nimetamine on lihtsama vastupanu tee – palju raskem on ju välja hääldada, et see on evolutsiooni, liiginiššide ja muu sellisega seotud. Ma pean silmas seda, et sarnasuse alusel inimese mõiste andmine mitteinimlikule (nt. animismid – tuul ‘raputab’ puid, harakas ‘varastab’ sädelevat) aitab meil kohandada ümbritsevas maailmast tehtud pilti omavaheliseks üldiseks suhtluseks, analoogide põhjal mõista. Et atmosfäär, floora või fauna teeb midagi, mis on nagu meie kultuur, on ainult siis õigusega öeldud, kui ütleja teadvustab, et ainult tema näeb seda sarnasust – see sarnasus ei ole absoluutne.
Muidugi juhiti mu tähelepanu siis sellele, et kusagil kultuuri või kunsti nägemine on subjektiivne hinnang. Sellega ütles oponent ise välja minu seisukoha, et mitteinimlikku kultuuri saab mitte-kultuuriks nimetada. Ning et “loodusel pole meie vaidlusest sooja ega külma”, on väga hästi öeldud ja on just täpselt ka mõte, mida olen püüdnud edasi anda – miks me arutame, kas paabulinnu toretsemine on kunst/kultuur, kui see on tõesti vaid tegevus, mida paabulinnud oma sulgedega teevad. Miks me nimetame looduses toimuvat inimese kultuurist võetud esoteeriliste sõnadega, kui see kuidagi looduses toimuvat ei mõjuta, küll aga meie endi hulgas vaidlusi tekitab? Seepärast ma arvangi, et looduses toimuvat ei tasuks kultuuriks nimetada, vaid looduses toimuvaks.
See kõik vihjab, et lisaks keerulistele ja võimsatele tööriistadele, millega me kõike domineerime, kasutame me selleks ka mingit sorti kultuurilist õigustust või vähemalt peaks kasutama. Inimeste hulgas on muidugi ka neid, kes sellise dominantsi vägisi kahtluse alla seavad, kuid see ei päästa maailma, kuna on pigem silmakirjalik ja emotsionaalne kui inimkonna suhtes asjalik. Võtkem näiteks radikaalsed loomakaitse-aktivistid. Alates seitsmekümnendatest on välja kuulutatud mitmeid loomade õiguste deklaratsioone, k.a. UDAW, Universal Declaration of Animal Welfare, mida pakutakse ÜRO-le ratifitseerimiseks samal määral inimõiguste deklaratsiooniga. Ühe väikese, kuid sellegipoolest ülitähtsa asjaolu on need võitlejad aga alati kõrvale jätnud. Tegemist pole ju loomade õiguste deklaratsiooniga niisama, vaid loomade õiguste deklaratsiooniga inimeste poolt (ehk siis the human declaration of animal rights). Kuidas saab midagi sellist kahe silma vahele jätta? Loodusel pole ju meie deklaratsioonidest sooja ega külma. Kusagil ei kogune Marutõbiste Huntide Assamblee ja ei pea aru, kas tõvehulluse ajel inimest rünnata on moraalne või mitte.
Lisaks kasutatakse mainitud deklaratsiooni kodulehel loomade kannatuste kirjeldamisel lootuse puudumist humaansele surmale. [4] Olen nõus, et lihaloomade masstootmises ei arvestata eriti loomade tunnetega, kuid minu inimkeelelise piiritlemise argumendi raames polegi loomadel üldse võimalik humaanselt surra, sest selle sõna tähenduseks hulk mõisteid, mis koos sõnaga ‘humaanne’ vaid inimeste sõnastikus esinevad (merciful, kind, kindly, kindhearted, tender, compassionate, gentle, sympathetic; benevolent, benignant, charitable). [5] Sedasi võttes on küsimus hoopis loomade animaalses surmas.
Muidugi peaksime me loomade kannatused viima miinimumi. Kuid nende tapmise keeld on asjatu. Inimesel on õigusnormid, seadused, mis karistavad inimese tapmise eest. Lisaks oleme enamasti intuitiivselt liigi-istid ja tajume end võrdsena teise inimese ees, teise looma ees mitte. Aus on siinkohal nõuda lihaveistelt inimeste jaoks kirjutatud seadust, mis keelaks meil veiseid tappa. Aus on eeldada, et samamoodi, nagu mina tahan sekvoiat maha saagida, võib tema tahta minu kõõlused läbi lõigata. Meie saame minna šimpansi juurde ja talle öelda, et tema tegevus on kultuur või inimeste kultuuriga sarnasusi omav, kuid loom ei vasta samaga. “Loomad ei saa end ise orjusest vabastada,” ütlevad aktivistid ja paluvad seda teha meil. Samal põhimõttel töötab abordivastaste dogma nihe – hüüdlausest “minu mõistus, minu keha, minu valik” saab totalitaarne kuulutus “minu mõistus, sinu keha, minu valik”. Igasugused elupooldavad (pro-life) radikaalid on seega absolutistid ja ei arvesta, et kõik otsused teeme meie oma kultuuri sees ja sellest sõltuvalt ning vabastada loodust meie orjuse alt ei ole võimalik, kuna me elame loodusest ja kanname oma kultuuris edasi oma dominantsi tema üle ja ka oma sõltuvust temast.
Looduse õigusi kaitstes jõuame lõpuks absurdini, kus inimelu pole midagi väärt ükskõik millise organismi kõrval Maal. See on hetk, kus oleme kõik oma kultuuri mõisted ja väärtused rakendanud looduse omandiks, nagu oleks loodusel need kogu aeg olnud, ning ise sureme välja. Tõesti, planeet saab meieta hakkama, kuid miski ei takista praeguse inimkonna kadumisel mõne miljoni aasta pärast tekkimast uuel. See uus inimkond aga ei leia eest killukestki seda kultuuri, mille me loodusele omistasime, enne kui viimane meist kadus. Nad ei leia eest ühtegi orkaani, mis nimetaks end naisenimega ega mitte ainsat atmosfääriseisundit üldse, mis kutsuks end heaks või halvaks ilmaks; ei ühtegi kana, kes teataks oma nõusolekust koostööle ainult vabapidamise tingimusel, õieti ei leia nad eest ühtegi elusolendit, kes keelaks neil end kasutada omakasupüüdlikel eesmärkidel, seega võivad inimesed seda ka teha.

[1] Bennett G. Galef, Jr. The question of animal culture. Human Nature, Vol. 3, No.2, p 157-178. Walter de Gruyter, Inc. New York, 1992
[2] Hans Kummer. Primate societies: group techniques of ecological adaptation. Transaction Publishers, 2007
[3] Donald Davidson. Rational Animals. Dialectica Vol. 36. No4, 1982, p 317-327
[4] http://www.animalsmatter.org/en/campaign
[5] http://dictionary.reference.com/browse/humane

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s