mõttekäik uskuvast inimkonnast

tegemist on kokkuvõttega minu ususkeptilistest vaadetest, kokkulangevused tekstiga ‘inimene on mõistuslik olend’ jms.

Sel ajal, kui meditsiin oli veel lapsekingades ja väheste privileeg, omas jumalikkus suuremat ja müstilisemat kaalu. Kui katk laastas Euroopat, surid patused, pühakud aga mitte. Kiriku suhtumise võis kokku võtta üsna lühidalt: keha on patune, anatoomia uurimine keelatud; haigused pole meie mure, me ei räägi sellest, sest see pole püha; meie usk on päästnud rohkem elusid kui väheuuritud meditsiin; kuiva-jalaga-läbi-lombi-diskreetsus on Jumala tahe.
Kunagi tegid inimesed, kes ei olnudki nii väga kaua aega tagasi puu otsast alla roninud ja sirgelt maa peal kõndima hakanud, suure ja saatusliku vea. On loogiline, et kui midagi ei saa seletada, siis kuidagi seda ikka seletada saab. “Seletamatute asjade pada” nimetati hiljem delikaatselt ümber, et oleks kiiremini öeldav, “jumalaks”. Sellest on muidugi väga kahju, sest jumala hääl puust, nahkadest ja sulgedest valmistet kuju suus ei olnud mitte mõni jumal, vaid hõimujuht, kes enne rahva kohalejõudmist kuju sisse puges. Mõne tuhande aasta sees praegusest hetkest tagasi juhtus midagi veel veidramat. Inimese käe alt hakkasid ilmuma tekstid, mis kinnitasid, et jumal on loonud inimese, mitte vastupidi nagu tegelikult. Noist fataalseist päevist peale räägivad inimesed viimsest kohtupäevast, kuid ei tea tegelikult üldse, mis on headus ja mis kurjus. Pühakiri ei räägi üldse millestki, mis sisaldaks tõde jumala ja saatana kujude kohta. Enam ei saa aga tehtut tagasi võtta. Inimene on nõrk ja jääb selliseks koos või ilma absoluuditeooriateta.
Kurvem veelgi on tõsiasi, et kellegi tugevdamise tagajärjeks on religiooni puhul hoopis üldine nõrkuse kasv – kus usk üksikisikule tuge annab, seal samas viib ta selle inimese ka konflikti teistega, kes usuvad muud. Miks üldse uskuda, kui see toob kaasa palju rohkem kannatusi kui mitte-uskumine?
Hea põhjuse mitte uskuda annab ratsionalism väitega, et inimene on mõistuslik olend. See mõistus on nii õnnistuseks kui ka koormaks. Ühelt poolt suudame oma aju kasutades nii palju saavutada, kuid teisalt kerkib nii palju uusi põhjatu auguna haigutavaid küsimusi ja elu tühisust kandvaid tundeid, et mingi lohutustpakkuva jumaluse väljamõtlemine tundub pääseteena. On imestusväärne, et see väljamõtlemise ja ettekujutuse akt kuidagi ära varjatakse või meelega unustatakse.
Religiooninormid põhjendatakse jumaliku autoriteediga, ilmutusega, kirjasõnaga. Esimene neist on mingi kaudne ähvardus, millel pole kordasaatjat. Teine on soovunelm või unenägu. Kolmandaks pole “jumala sõna” lihtsalt võimalik, sest kirjasõna tekst saab siin ju ise jumalikuks, k.a. autoriteediks, seega – asi põhjendatakse iseendaga (nt. “see on jumala sõna, sest see on piibel”). Ma saan aru, kui see moraali puhul nii mingil määral töötab, religiooni puhul aga mitte. Ehk koostaks siinkohal väikese sõnastiku. Vaatame siis – jumalik autoriteet = taat, kes ütleb miskipärast, et nii on ja kõik. Ilmutus = naised saunas rääkisid, sest oli palav ja nad muutusid uimaseks. Kirjasõna = kirjutaks nüüd mingi õpetlikkuse maiguga muinasloo.
Kuivõrd mõistuslik olend on inimene, kes lubab totalitaarset religiooni? Miks moraal kui geneeriline hea elu mootor midagi sellist välja ei puksi? Ju siis poleks midagi kirjutada ka, inimese loometahe ei saaks realiseeritud ja unistused jumalustest tuleks alla suruda. Nii peamegi paremaks hoopis usuvabadust, kus piltlikult ette kujutades leidub grafomaanidest religioonihitlereid, kes muudkui kribavad ja siis oma teosed netti üles laevad, blokeerides samas hinnete 1-4 valimise võimaluse, lubades valida vaid hinnet 5; samuti kirjutavad positiivseid kommentaare nende varikontod ja negatiivsed kommentaarid kustutatakse.
Kuigi religioon ei kao kuhugi, arvan ainult ilmalikule eetikale toetuva inimkonna mingil määral olema võimaliku. Miski hea ega halb ei deklareeri ju end sellena ise. Kui asjad, mille seast me valime mõned headeks ja teised halbadeks, hõljuks kusagil meie teadlikkuse ulatusest väljas, oleks nad seal kuni meie sekkumiseni mingid asjad, millel pole väärtusi ega omadusi üldse. Kui me kord aga juba mingi sekkumise neisse teeme, kust me siis teame, mis on hea või halb? Samamoodi muutub jumal meie tahtest ja teadmisest eraldatuna omadusetuks, tahaks öelda – olematuks. Kui me aga kutsume esile tema olemise, siis kust teab jumal midagi hüvedest või kust teame meie neist midagi. Mida jumal tahab ja kas ta ise seda teab?
Valiku teeb ju lõpuks ainult inimene ise. Jääb segaseks, miks määratakse jumala moraali autoriteedina miski, mida trükivad ilmalikud trükipressid? Piiblid lihtsalt ei ilmu valge tossu ja metatron-kõkutuse saatel kuhjadena kalalaevadele, ehitusplatsidele, lennujaamade vetsudesse või keset ralliradasid. Millest au jumalale kõrges, kui kõik tema tööriistad, k.a. karistus jumaliku seaduse rikkumise eest on ilmalikud? Kui kellelegi aga on tõde see hüve, milleni ta tahab jõuda ning millegi tõesuse kindlakstegemiseks on ju vaja tõestust, fakte, ei hooli see keegi ilmselt puterdavaist vabandustest viimsepäeva tähtaegade edasilükkumise kohta või põrgu aadressi teemast kõrvalehiilimisest. Enesetapja võib end laava ja kolmharkide seltskonna asemel kergesti avastada surnukuuri ja –matja vahetust lähedusest. Jumaliku doktriini faktidele tõestuse otsija satub keset religiooni põhialust – keset vale.
Monoteogaamilise ühiskonna sõltuvus enda loodud valest on lausa piinav vaadata. Jumalal on meie otsustusvõime hea või halva üle ja tema normide autoriteediks on me endi tahe alluda valeväidete süsteemile absoluutfiguuri algloovatest, kõikvõimsatest ja ürgheadest omadustest. Tegelikult on religioonimoraal aegunud. Nii-öelda juriidiline moraal on selle edasiarendus ja parandatud versioon, sest me ei ole enam üllatunud, et me ise tulime mõtte peale pere, isikliku vara ja tõe väärtustamisest. Me ei karda enam iseennast nii palju ning julgeme oma otsuseid hüvede kohta vastu võtta kui enda omi, mitte kui kellegi väljamõeldud teise omi. Õigustus “mina kuuletun ainult jumalale ja jumal ei kõnele sinus, seega ei tee ma sinu tahetut” muutub asjatuks. Sinule antud heast hinnangust saad sa varem või hiljem mingit kasu ja kui sa seda kasu tahad, pead moraalile alluma.
Miks meil üldse on üks jumal? Kui tosin jumalate hulgana hakkab tõesti nõudma ülevaatajat neilegi e. peajumalat, siis jätame alles kaks. Nii palju sellepärast, et üks on tinglikult hea ja teine halb. Päriselt aga, oletame, jagavad nad kumbki oma käske, andmata neile hinnangut ja jagades neid ilma kavatsusteta. Meie usume, et nii jumal 1 kui ka jumal 2 tahab, et teda usutaks ja kuna usume, et jumala käsku peab täitma, siis me usume. Mõlemad käsivad end uskuda ja mõlemad oma käske täita. Kumbki ei lähtu millestki ega põhjenda midagi mõne autoriteediga. Nende jumalate käsud aga on juhtumisi täitsa vastuolus. Kui me neid käske täites kuidagi otsustama peaks, et üks jumal halb ja teine hea on, seame antud binaarsüsteemi neist kõrgemale, s.o. hakkame ise jumalateks nende üle. Nii anname meie käsu jumalale, kelle käsud põhjustavad kannatusi, ära kaduda. Meie-jumal hävitab kelle-käskude-täitmine-tõi-kannatusi-jumala. Nüüd võib järgneda meie-jumala taandumine meiks ning heaolu toovate käskudega jumala taasjumalastamine. Võib järgneda ka avastus, et kui meil on otsustusvõime jumala headuse või kurjuse üle, on see ilmselt ka meie enda üle ning kõigi nende asjade üle, mille üle jumalalgi oli ning me võime elada ilma jumalata, tehes ise asju ja vältides nende tegevuste kordamist, mis kannatusi põhjustavad. Ergo olemegi vabad.
Tegelikkus ei ole loomulikult nii lihtne. Võtta vastu filosoofilist seletust jumala ebavajalikkusest on sama suur ususamm kui ükskõik millise maailmas esineva religiooniga liitumine. Tegelikkuses ei taha me ise oma moraaliotsuseid teha, sest paljud neist nõuavad vastutust, mille kandmine oma õlgadel oleks orjus surmani, lükkamine enda õlult aga sekundiga saabunud lahendus. Isegi kui keegi laseb oma otsused teha jumalal, jääb ette väärtuse paradoks – kui õigustada oma väärtusi sellega, et need on jumala väärtused, siis miks peaks uskuja need omaks võtma. Eriti veel siis, kui need väärtused on kirja pandud pühakirjas, mida saab suures osas väga varieeruvalt tõlgendada.
Sõda tundub niisiis paratamatu. Miks ta tundub paratamatum Jeesuse ja Allahi vahel kui Jeesuse ja Buddha vahel, on ilmselt poliitika küsimus. Sõda olevat küll enne läbi, kui ta algabki (Baudrillard), kuid sellest hoolimata on tal kõikjal sissekirjutus. Kui hakkame aga keelama kohti, kus tal see on, peaksime lõpuks ka ennast e. inimese üldse ära keelama. Või piirama usuvabaduse manifesti. Nt lubada uskuda, kuid keelata religiooni autoriteediks toomine teiste kahjustamise puhul. Järgnev tõekspidamine, et üks religioon on ju ometi teistest parem ja kannatused, mis teisele ümberpööramisel tehakse, paratamatult vajalikud, on juba vabatahtlik.
Ehkki kõiksugu reeglistikke pidevalt täpsustatakse, ei paista religioon neile alluvat. Kruvid keeratakse aina pingumale. Vallandades eetikaeksperdid oma tööpostilt ja lastes kõigel minna, minebki kõik sinna, tänna ja metsa, lõpeb ülimas urkas. See oleks üks võimalus saavutada süsteemi taaskäivitus. Eeldatavasti on vabastatud kaose järgsed seadused aga suures osas identsed praeguse pingeliselt eiratud kaose ajal kehtivatega. Religioon ei kao kuhugi ning radikaalne fundamentalism ka mitte. Ja pole ka oodata “pehmet” religiooni, mis püsiks individuaalsete instantsidena (ainult individuaalse uskumisena, mida ei avaldata teistele) ega muutuks institutsiooniks e. püsiks nõnda turvalisena – mitu pead on mitu pead ja neid on raskem ohjata kui ühte pead. Paraku on kollektiivpea üks vägagi paikaloksuv asi, hõlmates paljut muudki peale religiooni. Vastasel juhul peaksime lootma “pehmele” ühiskonnale tervikuna, kuid siis kaoksid ju kokkulepped – igasugune suhtlus ohustab sellist süsteemi. Meil ei ole võimalik loota oma mõistusele sellisena, nagu ta on, sest just sel kujul on ta meid nõnda lootusetusse olukorda pannud, kus peame leppima sellega, mis on.
“Ma ei vihanud kunagi päris jumalat, kuid inimeste jumalat ma vihkasin.”
(Brian Hugh Warner)

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

4 thoughts on “mõttekäik uskuvast inimkonnast”

  1. yks vanem s6ber naeris, et ameeriklanna olevat deklareerinud, et universum seisab kilpkonna kilbi peal (there’s a turtle underneath that, and one underneath that, all the way to the bottom!), olles ise kristlane usub ta mingit kombinatsiooni j2rgnevast: Laatsarus tuli tagasi Jeesuse juurde p2rast oma surma, Jeesus t6usis surnust yles, Maarja kadus kehaliselt taevasse nagu tegi seda ka Jeesus.. kumb on ratsionaalsem?!

    1. millise kahe poole ratsionaalsus vajab kaalumist? võib küsida, kumb kahest uskumisest on ratsionaalsem, kui on ette antud kaks mingisugust uskumist. võib küsida, kas pigem uskumine või mitte uskumine on põhjendatud. seepärast vajaks küsimus täpsustamist. enda mõttekäigus jõudsin mina igatahes sinnamaale, et kuigi vajadus puudub, luuakse ikkagi endale kujund inimeseülesest võimust. kindlasti on sellel ratsionaalseid põhjendusi, aga need kipuvad olema pemaiselt individuaalsed

  2. Esiteks, jätad sa religiooni puhul välja ühe olulise komponendi – praktika. Nimelt, inimesed mitte ei usu pimesi, vaid nad praktiseerivad teatuid võtteid, harjutusi, mis viivad neid sihile.
    Teiseks, kui sa räägid hea ja halva määramisest, siis sa mainid, et
    seda teeb inimene lähtuvalt oma teadvusest. See on kokkulepe. Aga see ongi ju tekkinud, et mingit ühtset head ega halba pole võimalik kokku leppida, see on lihtsalt situatsioonist sõltuv. Kuidas see peaks toimuma ratsionaalselt mõeldes?
    Isiklikult ei saa ma aru, miks sellist määratlust üldse vaja on, sest isegi kui on olemas universaalne hea ja halb, siis praktikas sellest aru saada on suhteliselt võimatu. Üks olukord tingib teise, aga kui kaugele ulatuvad mingi kogemuse tagajärjed on üsna keeruline määratleda. Vähemasti mina seda ei suuda.
    Kolmandaks, tuleb lisada, et religioon on eelkõige eluõpetus, see ei olegi mõeldud valitsema, kuigi inimesed on seda nii kasutanud.
    Individuaalselt pakub aga religioon võimaluse enesearenemiseks ja peaks olema vaba valik. Minu jaoks on kristluse kõige suurem pang see, et ta väidab inimese olevat vähem võimekas kui ta on. Kuigi kristlus tähendab originaalis Kristuse järgimist, mistõttu peaks inimene ka olema võimekam kui seda õpetatakse (no, et kui Jeesus tegi veest veini, siis tema järgijad peaksid ju ka seda suutma, aga selle peale on üsna lihtne vastata, et Jeesus oli Jumal ja selle peale polegi nagu miskit öelda, sest neid võimalusi, miks Jeesus Jumal oli, leiavad kristlased alati).

    Alati on pisut kaheldav kui religiooni üle lihtsalt juureldakse, ise seejuures praktiseerimata. Teadus samamoodi tõestab iseennast iseendaga. Miks teadus siis usutavam on?

    1. esiteks, praktika – see on püüd sõnade järgi tegusid teha, kas pole. aga pühakirjad on juhtnööride andmise osas erineval tasemel. piibli mõistujutlus näiteks annab alust pigem uskumise praktiseerimisele kui praktika uskumisele. st – mis see siht on? kas eesmärk on eesmärgile jõuda või praktiseerida eesmärgile jõudmist? kui inimesed pimesi ei usuks, siis nad ka ei praktiseeriks.
      teiseks, hea ja halb – need ongi, sulatõsi, olukorrast sõltuvad kokkulepped. aga absoluudi kuju justnimelt on inimese unistus olukorraülesest hea ja halva tundmisest. see on kindluse otsimine, millele kahjuks(?) pole vastet kusagilt saabumas. mis aga juhtub, on see, et absoluudikujule kujutatud omadus hea või halb ilma ühegi tingimuseta alati õigesti määrata projitseeritakse inimeste poolt tagasi endasse ja luuakse kontrast. nii tekib jõuetu inimese ja kõikvõimsa absoluudi vastand. minu sõnum oli see, et nüüd sellise imelihtsa vastanduse ees olles unustab inimene selle vastanduse ära ja unustab, kuidas see toimib. tulemusena tekib esmalt asjade üle otsustamine ‘nii, nagu jumal seda tahaks’ (kuigi mida jumal tahaks, on ju inimese iha sellise inimese järele, kes nii tahaks), seejärel algab otsustamine nende asjade üle, mida ‘jumal’ on otsustanud. ja kui me juba absoluudi tegusid kategoriseerima hakkame, siis me oleme nii ise absoluudiks saanud ja me võime ise samamoodi asjade üle otsustada nagu absoluut, sest meie oleme loonud tema, mitte tema meid.
      kolmandaks, võim ja alluv – religioon omaks võtta on ainult seni vaba valik, kuni inimene religiooni vastu ei võta. kui ta lõpmatult pikendab oma nõusolekut seda teha, aga samas seda kunagi ei tee ja isegi ei vali, millist religiooni ta on nõus vastu võtma – siis on ta vaba uskuja. nii asetseb ta religiooni peale ja saab seal kasvada. kui ta aga religiooni juba praktiseerima hakkab, asetab ta end religiooni alla ning saab piitsa, tõrva, tera, vangistust, lõpmatuse ängi ja lootust. selles mõttes ei tunne ma, et ma räägiks millestki, mida ma ei tea. vähemalt mitte täielikult pole see nii. ma praktiseerin religiooni küll – just seda lõpmatult pikendatud nõusolekut. ma ei ole end alla asetanud, ma olen peal. ma ei praktiseeri inimeste religioonidest ühtki, hoopis religiooni ennast.
      sinu viimasele küsimusele ma ei oska vastata. ehk ainult küsimusega – kui teadus samuti ütleb, et ‘see on fakt, sest see on entsüklopeedia’, siis on vastandus teaduse ja religiooni vahel aurustatud. aga pole ju, ta on alles. järlikult peame leidma vastuse hoopis küsimusele: ”milles see vastandus seisneb?”

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s