shrek IV – masinate mäss

olgu siis inimeste võim tehnoloogiale kobisemist väärt või vastupidi, üks on kindel – igatsus vanade heade aegade järele on küll tühi hala, aga siiski üks abivahendeid terve mõistuse säilitamisel.
näiteks hiljuti kuulsin pealt sooviavaldust elada ajas enne tööstusrevolutsiooni, sõita tõllaga. ühelt poolt on see romantiline õhkamine millegi järele, millest on ilma jäädud; teisalt pakuvad meid piinavad teadussaavutused võimalust ka mineviku esemeid taasluua. siin aga peitub konks – niisugune minevik on vaid läbimäng kättesaadavate vahenditega ja sel puudub ehtsus.
lisaks on jutupaunikud juba kaua avaldanud oma versioone ajarände probleemidest. isegi võimaluse tekkimisel feodaalaega sanatooriumisse minna järgnevad küsimused ajaloo muutmise kohta.
moraal on see, et sa ei saa, mida tahad.
01.11.2010 – siiamaani kohatud ja kohe pähe torkavad meelelahutuslikud versioonid sel teemal arutamiseks on olnud üks film ja üks raamat. ma arvan, et igale mõttele ei peagi tooma näidet filosoofia leksikonist.
kuigi vast ashton kutcher oma rollislepi tõttu sinna kõige paremini ei sobinud, esitas ‘liblikaefekt’ siiski asjakohase ja ilmselge küsimuse, et kuidas ajaränne ajalugu muudab. ‘tagasi tulevikku’ väitis sama. muutused tulevad ja nende käiku, tulemust ei saa kontrollida. pratchett toob teistsuguse variandi – nimelt ajaloo muutmine on juba ajaloo sisse kirjutatud. vimes kardab ajalugu muuta, aga lõpuks saab ta aru, et ilma selleta poleks ajalugu hiljem selline, nagu ta oli. seega need mudelid on vastandlikud. ühelt poolt peaks ajarännet vältima, sest ajas tagasi minna ja puhtalt vaatlejaks jääda midagi muutmata on pea võimatu. teisalt on rändajale lausa kohustuseks saanud teha kõik, et sündmused, mis tema reisi algpunkti olukorra tekitasid, ka aset leiaks. nõnda on vimesi reis minevikku hoopis nagu reis tulevikku. muidugi juhul, kui tulevikus on midagi meeldivat, mida saavutada. nii on käesolevad teod mingi hilisema olukorra tingimused ja need peab kindlasti sooritama.
lisandub ajarände masina probleem. see peab olema kaasavõetav. ja vajadusel usb-toitel töötama.
08.11.2010 – olles valinud saientoloogiaga tutvumise tee, oskan teatud määral välja tuua veel ühe ajamasina idee. miinus on muidugi see, et ei saa minna tagasi aega enne oma sündi. samuti ei saa midagi muuta ega minna tulevikku. aga miks üldse peaksimegi ‘vanu häid aegu’ nimetama millekski kaugemaks enda oldud ajast? niikuinii meenutatakse vanade heade aegadena pigem enda varasemaid, praegusest meeldivamaid kogemusi, mitte legende veel varasemaist, sest nende meeldivuse väitjaiks sobivad nende kogejad.
niisiis – dianeetika. ajamasinaks on siin ‘puhastatud’ mõistus, mis saab suvalist kogetud perioodi kõikide meelte tasemel taaskogeda. meenub kohe ‘strange days’, kus selleks oli vaja masinaid, mille eripäradest sõltumine ja mille kasutamisse toodud innovatsioonid lõpuks üsna halbade tagajärgedeni võisid viia. järgnevalt meenub ‘paprika’, kus unenägude salvestused ja nende taaskogemine millekski üsna ebameeldivaks kujunes. siseneb jälle hea ja halva piir. kuidas dianeetika takistab meil meenutamast-taaskogemast halbu asju, on mulle praegu veel segane. tundub, et hubbardi nägemuses on see erinevus halva unustuse ja hea unustuse vahel. halva allasurumine on antud lihtsalt reaktiivse meele käest analüütilise meele kätte (umbkaudu ekvivalentsed alateadvuse ja teadvusega), mis mõneti muudab allasurumise kontseptsiooni. froidipaalne versioon kirjeldab teadvust kui äraviskajat ja alateadvust kui äravisatute kohta. hubbardi versioonis vahetub lihtsalt äraviskaja, unustaja, peitja. kuid mõlemas saab aeg lünklikuks. allutades need ideed mälule ja meenutamisele, siis isegi totaalse mälu puhul on kõik alateadlikud või reaktiivsed osad nagu augud inimese kogemusteljel. erinevalt hubbardi unistusest me kipume just ebameeldivaid asju mäletama ja sellest ka meie igatsus ajarände suhtes – tahame minna tagasi ja ebameeldivat kogemust vältida, viga mitte teha, minna tagasi ja muuta.
lõpuks on see muutmise ja muutumise aspekt ikkagi nii oluline, et ilma selleta on ajamasin üpris igav. vaja oleks ajamasinat meid endis, tehnoloogiast sõltumatut, ja säilima peaks ka muutmise võimalus, kuid täielikult kontrollitav.