‘shortcuts II’ käivitunud. see on hea.

google has you, ütlesid vennad wachowskid, ja õige ka. kuid õnneks on ta vahel samuti kasulik. saab teha oma kohamärkidega kaardi ja lisada pilte ning siduda need originaalidega ftp-s. ja rohkem polnudki vaja, et ‘shortcuts II’ saaks sündida.
et nüüd kõik ausasti südamelt ära rääkida, pean alustama aina edasilükkunud soovist dokumenteerida terves tartu linnas kohti, kus inimesed on üle pehme pinnase – tavaliselt muruga ala – lõiganud nii, et sinna on kulunud jälg. teab nüüd, milleks see kavatsus hea oli üldse. äkki ettepanekuna muuta linn ümarnurksemaks.

eks selline dokumenteerimine üks kretiinitöö ole ja isegi tartu puhul olnuks see mastaapne ettevõtmine. nüüd on siis ‘shortcuts II’ ehk kartulikeeli ‘lõikamised’ käivitunud hoopis tallinnas, mis teadagi on tunduvalt väiksem kui tartu. aga iga kord, kui ma mõnd sellist lõikekohta näen, tabab mind samaaegselt soov seda isegi kasutada ja teisalt seda eirata ning minna hoopis mööda linnaplaneerijate ja ehitustööliste poolt ette nähtud teed. üks pool minust tahab need rajad veel tugevamini sisse talluda, et nad iialgi ei kaoks. teine pool läheb kiusu täis, ilmselt püüdest enamuse käitumise suhtes vastandlik ja muru suhtes sõbralik olla. nende jõudude põrkumisel aga pääses vabaks hoopis valge kaamel, kes napilt pärast lõikuskuud lõikamisi leidma asus.

lõikamisi on linnapildis mitmesuguseid. tähtis on ka märkida, et linnast eemaldudes hakkab ‘shortcuts’ oma tähendust kaotama. seepärast pole tark öelda, et lõikamisi on maailmas mitmesuguseid. linnast väljas on nad oma ulatuste poolt seletatud. tänavad asetsevad palju tihedamas võrgus kui teed maal, samuti on inimeste hulk ja liikumine erinevad. linnas koguneb lõikamine palju lühematele jalgradadele (mõned neist vaid pool sammu pikad), kuid see ei kahanda nende eksistentsiõigust vähemaks oma agraalseist ametivendadest. pole õige, et kuna maal on teid vähe, siis üle aasa lõikamine igati normaalne võrreldes linnasituatsiooniga, kus rajad ja haljastus vahelduvad massitransiidi ebakindla kuldse keskmise põhimõttel. pole õige, et linnas oleks lõikamine surmapatt. kuid kust see vahe siis tuleb – mis teeb lõikamise linnapildis huvitavamaks?
esmalt tundub, et tegemist ongi looduse ja linna kontrasti endaga. jalgrada on talupojaromantika ja üle heinamaa või läbi metsatuka minnes ei sea ta justkui suurt küsimärki teedevalitsuse töö adekvaatsusele. nagu juba öeldud, maal on transpordile teistsugused nõudmised, pehmemad. mida madalam asustustihedus, seda väiksem vajadus võrgustikulise teestiku järele ja autoriseeritud, rajatud tee võib kulgeda juba ise üsna otse. pole vajadust sillutada rada läbi metsatuka, sest seda kasutavad peaaegu ainult ühe talu elanikud (nt bussipeatuseni jõudmiseks). vaevalt me kutsume asfalteerijad, et katta oma koerajalutamistest sisse tallatud rada maja lähedal metsas. metsatukad ja heinamaad ei lähe tekkeliste radadega nii suurde vastuollu nagu lõikamised murulapikestega linnas. looduses asub rada ise tervenisti loomulikul pinnal, teekonnad linnas aga kestavad, jätkuvad nii enne kui pärast murulappi, millele nad joone jätavad, hoopis tehispinnal. siit see kontrast – rohelus on linnas püha koht ning mullani, kruusani või paeklibuni söövitatud osa sellest on intriig. sel juhul tõesti seatakse küsimärk teedevalitsuse töö adekvaatsusele ja iga lõikamine on sosistav ettepanek asjatundjatele, et need tuleks ja ta liidaks ümbritsevasse sillutisse, autoriseeriks.

shortcuts II käib nii nende jälgede jälgedes, mis on alles tekkimas, kui ka nende, mis juba lausa vältimatud. mõnikord on rada veel murust paljastamata ja ei paistagi fotol nii hästi kätte kui ise silmaga vaadates. rohulibled on natuke muljutud, kuid pinnas veel ei paista. (sõpruse pst 2a)
teises äärmuses on rajad, mis on laiad, sügavad vaod ja millel asetsevad juba kõrvalsoonedki, mis on tekkinud mudamülkaks tallatud koha vältimisest. (tehnika tn)
muidugi on ka kohti, kus dokumenteerija peab kahtlema, kas tegu on lõikamise või tee või eikummagagi. kui ta ise selle lõikamise loogikale pihta ei saa, siis kellegi jaoks, kes antud keskkonnas on kauem viibinud ja liigelnud, võis see teekonnalühendus olla igati loogiline. samuti ei ole alati selge, kas tegemist on paljastunud pinnasega või on keegi juba üritanud rada autoriseerida ja sinna mingit algelisemat kattematerjali toonud.
üks segaduse näiteid on veel väiksed hekid. neis on augud, kust pääseb sõiduteele, aga seda sebrata ja foorita kohas. samas on hekk sealt sirgeks pügatud ja augukoht ei tundu (enam) ohvrina, lõhutuna läbitungijaist. miks peaks haljastushoolduse töötaja alla andma ja lõikajale tee mugavaks pügama? et ta sinna uut taime ei istuta, näitab, et ta mõistab liiklejate absoluutset ratsionaalsust? (rävala pst)

ja kui te nüüd mõtlete, et mis see ‘shortcuts I’ siis veel oli, võin öelda – sakslannast külalislektoriga võetud land-arti kursus mõned aastad tagasi päädis teostuse osas minu saviste ja külmunud käte abil lõikega lõikel pargi tänava pargis tartus, kus üle roheala jooksvale jalgrajale lisasin katkendjoonena kõrvale ettepanekuliselt joone selle üsna kaarja raja teekonna lühendamiseks.

lihtsalt tahtsin kiidelda.

___________________

google has you, said the wachowski brothers, and right they were. but luckily google is sometimes useful too. you can create your own map with placemarks, add pictures and link them to the originals in an ftp. and that’s all that was needed for ‘shortcuts II’ to be born.
to come clean, I have to begin with the postponed documentation of places in tartu where people have taken shortcut over a soft area, usually a grass patch, and left a print. now i don’t know what this intention was good for in the first place. maybe it was a proposal to make the city more round-cornered.

this kind of documentation is a cretin’s work and a large-scale undertaking even in the city the size of tartu. so now ‘shortcuts II’ has begun in tallinn, which is, like widely known, much smaller than tartu. but it’s just that every time I see a shortcut it makes me feel two contradicting urges at the same time – to use it myself or ignore it and follow the path created by urban planners and construction workers. one part of me wants to tread these shortcuts so that they never vanish. the other part gets obstinate and wants to oppose the majority, to be friendly with grass. but from the collision of these forces the white camel broke loose and started reaping the shortcut crop, shortly after the crop-reaping month itself.

there are many kinds of shortcuts in the city. it is important to state that moving away from the city, the term ‘shortcut’ starts to lose of its importance. thus the use of ‘city’ instead of ‘world’. outside cities, shortcuts are explained by their reach. streets form a much dense net that roads in the countryside, also the amount of people and the way they travel is different. in the city, shortcutting concentrates on much briefer paths (some of them only half a step long), but this doesn’t mean their right to exist is smaller than their agrarian associates. it is not right to say that due to the lack of roads in the countryside, taking a shortcut over a lea is a normality, compared to the urban situation where paths and terraces are alternated between by the uncertain principle of the golden mean. it is not right to say that in a city, taking a shortcut is a deadly sin. but where from comes the difference then? what makes shortcuts so interesting in the city?
it seems mainly as the contrast between city and nature itself. a footpath is of peasant romance and by going through woods or crossing a meadow it doesn’t throw doubt upon the adequacy of the work of road governers. as said already, there are different requirements for transportation in the countryside, they are softer. the lower the population density, the lower need for grid-based connection and thus the authorized, constructed road itself can already be quite ‘straight’. there is no need to pave the road through woods when it is used only by the dwellers of one farm (their way to the bus stop, for example). I doubt we would call the asphalters to pave the path we have tread by taking the dog to a walk in the woods near our house. forests or meadows don’t conflict with these evolved paths as much as shortcuts do with grass patches in the city. in nature, such paths are situated wholly on organic ground. but in the city, journeys take place also before and after the ground they imprint, on artificial surface. that’s why a conflict arises – in the city, greenery is sacred and areas of it that have been etched until one can see dirt, gravel or limestone shingle – are intrigue. in this case, doubt really is thrown upon the adequacy of the work of road governers and every shortcut whispers to suggest it was integrated with surrounding pavement, that it was authorized.

‘shortcuts II’ follows the trails of the traces that are just beginning to become, and also those that are already unavoidable. sometimes the shortcut still has grass on it, the blades of grass only slightly bruised, the path more visible to naked eye than to photographic sensor.
the other extreme are paths that are wide and deep furrows, they may have sister-veins because people have been avoiding mud-mires on them.
of course, there are situations where the documenter has to doubt whether the object before the lens is a shortcut, a legal path or neither. the documenter might not recognize the logic of the shortcutter. also some paths might look like they’ve undergone an attempt of amateur authorization to an extent.
another example of confusion is small hedges. they have holes in them where one can access a driveway, but on a spot without controlled junctions. at the same time the hedge has been clipped there and doesn’t seem like a victim (anymore), splitted. why should an urban landscaping worker surrender to the shortcutter and make his/her way comfortable? him not planting a new bush there – is it a sign of him understanding the travelers’ absolute rationale?

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s