m-maybe


Kustuta tuled ja mine koju oma armastatu juurde, silmaklappidega asjapulgad võivad oodata.

Vau see on muulahoop.
Kuni praeguseni on see töö olnud deviantartis peaaegu neli aastat ilma suurema seletuseta. Või seletuseta üldse, kui täpne olla. Aga paar kuud tagasi hakkasin ma sel teemal mõtlema ja tundub, et probleem, millele see teos osutab, ei ole deviantartist lahkunud. See on süvenenud. Mis on süvenenud? Las ma räägin.
Esiteks vajaksid mõned sümbolid seletust. Ühes South Parki episoodis kutsus Cartman teist poissi geiks või ütles, et too on gei, kuna Cartmanile ei meeldinud see, mida teine parajasti tegi. Tõlkides – “Fänn-kunst on gei” on sama, mis öelda “Ma arvan, et su kritseldused on magedad ja ei ole väärt siia postitamist”. Sõda hea ja halva kunsti vahel on individuaalne mõttemäng. Aga küsida “Kas mulle meeldib see kunst või ei meeldi?” pole nõrgem sellest: “Kas see üldse on kunst?”
Sellest ajast peale, kui inimesed esmalt rajasid oma koopasisese kujutamistegevuse, on diskussioon kunsti piiride üle aina kasvanud ja peaaegu autonoomse toitumiseni jõudnud. Muidugi pole kunst piiratud ala, ta on sulandus või kellakõver. Seega on väga vähesed asjad päriselt kunst või mitte-kunst selles mõttes, nagu väga paljud arvavad, et on, ja enamus asju on neist kaugel või veel kaugemal. See, kuhu hea ja halva skaalal üks teos paigutatakse, on individuaalse maitse asi. Tegelikult on mõisted hea ja halb liiga abstraktsed – koosnevad nad ju palju lihtsamatest ideedest, vahel isegi somaatilistest. Kui kunstiteos innustab emotsiooni, mis on viljakas – paneb vaatajat ise looma, inspireerib teda rohkem sellist kunsti nägema, selle kohta diskussiooni avama – siis on see üsna tõenäoliselt hea kunst. Hea kunst, mida märgati, kui täpne olla.
Teises otsas asetseb minu arvates kunst, mis loova kire asemel hävitavat kirge esile kutsub ja paneb vaatajat mõtlema, et seda asja poleks kunagi pidanud loomagi ja seda uldse kunstiks kutsuda on rumal ja nartsistlik. Aga ma arvan, et enamasti polegi ärritavus, mida asi tekitab, niivõrd selles, et ta on ‘halb’, vaid selles, et mitte-kunsti kuuluv asi paigutatakse õigustamatult kunsti konteksti. Isiklikest maitsetest rääkides on minu kasvava ebamugavustunde põhjustajaks üüratu hunnik ‘halba kunsti’, mida deviantArti üles laetakse, ja veel suurem kogus mitte-kunsti, mis võiks kunsti konteksti paigutamise asemel autori sahtlisse jääda.
Siin võib kohe öelda, et ma ei tohiks oma asju teiste ninadesse panna, aga ma ei usu ultratolerantsi, isegi kui ma pole midagi vastupidise tõestamiseks teinud. Aga ma olen valmis pakkuma ideed vahetegemiseks, mida administraatorid saaksid rakendada, kui kunagi üldse hakkab olema mingeid selliseid administraatoreid. See idee on teha vahet ‘kunstil’ ja ‘loomingul’. Tavaliselt need sünonümiseeritakse, aga seda ei tohiks teha. Ma panen ette, et ‘looming’ on suurem ala, milles sisaldub ‘kunsti’ ala, sest see vahetegemine muudab ‘kunsti’ väärtuslikumaks, haruldasemaks. Inimene võib luua palju asju, aga see ei tee neid niisama lihtsalt kunstiks. Paljud asjad liiguvad ülehuppega otse ‘loomingust’ ‘halba kunsti’, ilma kunstitõestuse vaheetapita, ilma enesetõestuseta, tungides konteksti väevõimuga. Minu näide on dokumenteerimine. Luua dokumenti ja kunsti samal ajal on väga keeruline ja pole lõplik vaid millegi esteetiliselt nauditava saavutamises, kuigi mõned võivad vaita, et esteetiline lähenemine juba kunstistab dokumendi.
(Paistab, et langen jälle lõksu, mida kujutab endast sümbolsideme meelevaldsus. Mis siis, kui dokument tundub mulle kunstina, isegi kui dokumenteerija ei hoomanud oma protsessis kunstiidee püüdmatu maitse varjugi? Aga ma ütlen, et me peame olema suuremad ja tugevamad kui sümbolside ning kasutama ranget türanniat. Paraku on aga türanniaid sama palju nagu meidki, seepärast tuleb leida türanniate keskmine.)
Ülehuppe all pean ma silmas peamiselt (digitaalseid) muudatusi, mida tehakse (fotodele), kui püüeldakse millegi väga tavalisega tegelemisel millegi erilisema poole. Ütleme naiteks, et meil on pilt, mille noormees tegi oma neiust turistliku vaatamisväärsuse taustal poseerimas. See on dokument. Nüüd teeb noormees pildil kõik must-valgeks, välja arvatud neiu punase käekoti. Ta teeb seda, et teenida kunstilisi eesmärke – seda tema enda tähenduses – et muuta pilt väljapaistvamaks teiste noormeeste piltide hulgas, kes samuti oma neiudest samal taustal pilte on teinud. Ütleme, et nüüd postitab ta selle pildi ‘Tundmtute fotograafide’ klubisse globaalsel kunstisaidil. Ta on oma loomingu muutnud halvaks kunstiks.
Me peame rakendama individuaalsete türanniate keskmist, et ära hoida loomingu vohamist kunsti territooriumil ning et ära hoida halba kunsti. Tolerantsi piiramisest alustades võib kasutada ‘igaühe administratsiooni’. Hoides üleslaadimiste arvu madala ja küsides iga üleslaadimise sisselubamiseks igaühe häält (jah või ei), jõuame loodetavasti enesekriitilisuseni. Muidugi hakkavad need, kes ennast kritiseerida ei suuda, kasutama ei-hääli nende üleslaadimiste peal, mis toidavad nende ohvriksolemise tunnet. Aga neil pole õigust seda tunda, sest igaühel on 1 hääl ja kellelgi pole 0 häält ning kõik hääled on võrdsed. Kui üleslaadimine saab rohkem ei-hääli, siis tõenäoliselt väärib ta eemalejätmist, ‘kunsti’ alast välja jäämist, ‘loominguks’ kategoriseerimist.
Me näeme seda süsteemi esindusdemokraatia käsutuses. Kui eelnõu saab kas või ühe poolthääle rohkem, siis läheb see läbi ja ongi kõik. ‘1 või 0’, ‘ei või jah’ binaarkood on julm, aga vajalik otsusele jõudmiseks. Mida rohkem valikuid on inimese ees, seda rohkem aega tal tavaliselt valimiseks kulub ja ta ei pruugi lõpuks üldse valikut teha. Kui inimesel on ülesanne ja ta mõtleb viisidele selle lahendamiseks, siis on tavaline, et ta mõtleb varsti veel viise selle lahendamiseks ja siis veel rohkem viise. Inimene loob sulanduse, et asendada sellega binaarkood, must-valge, ei/jah-skaala. Aga mis otsus siis teha? Tavaliselt on kõige esimene valik parim. End valikute mitmusest ara lõigata on tegelikult kasulik. Alati jääb kahetsus ja taantjarele mõtlemine ja meenutused, ideed nagu ‘see oleks läinud paremini, teinuks ma hoopis nii või naa’, aga kahetsus on suures osas vaid meie suure, abstraktselt mõtleva aju needus. Esmase valiku maagia on tema kehalikkuses, tema asetsemises närvisusteemi varasemates osades. Esimene valik aitab meil teha kiire otsuse, kas joosta voi võidelda. See on emotsionaalne jõutööriist, mida on veidi vaigistanud meie operatsioonisüsteemi uuem versioon.
Ma tunnen siinkohal vajadust korrata, et eelnenud ja ka järgnev on kirja pandud minu rahulolematuse kontekstis, seoses sellega, mida ma näen kunstisaitidel, peamiselt deviantArtis. Ma olen mures, sest väravad on liiga avarad ja neil pole valvureid. Aga tundub, et deviantArt on liiga suur, et seal saaks olla valvureid. Sealne kogukond tuleb jagada, ütleme, 32 inimesest koosnevateks gruppideks. Igaüks oleks oma grupis nii valvur kui ka kodanik. Kõigil on üks haal. Kui keegi tahab midagi üles laadida, siis see saadetakse kõikidele teistele, kes siis hääletavad, kas see tuleks lisada grupi galeriisse või jätta kõrvale.
On aeg side silmadelt eemaldada. Loomingumeistrid võivad oodata. Nad ei pea veel oma naudingut kätte saama, naudingut tasuta sissepääsust linna. Pole piisav, et nad on õppinud looma. Nad peavad õppima, kuidas luua kunsti.
Definitions.net andmetel on ‘looming’ ‘inimese loomeakt, loomise või eksisteerimise esilekutsumise akt’. Igaüks meist võib luua foto lillest, aga selle foto lükkamine väljapoole dokumendi piiri nõuab rohkem aega ja vaeva, kui lilledele tavaliselt osaks saab. Ja siin leiame ka kunsti definitsiooni probleemi – ‘ilusate või oluliste asjade loomine’. Esteetiline hoiak (nagu see, mida lillede suhtes võetakse) on üks pool asjast, ‘oluline’ aga veel uks kogum ähmaseid ideesid või kategooriaid, millest läbi hammustada. Ma muidugi nõustun, et asi peab olema esteetiliselt tõmbav (aga mitte ainult ilu kaudu) ja omama mingit tähtsust kontekstis, kuhu see paigutatakse ning olema tähtis vaatajale. Matissilik tugitool ei ole päris piisav. Pilt lillest on puhkus, mida ma ei taha võtta, sest see ei rahulda mind. Õõnes kuristik selle foto taga teeb mind kurjaks, see ei rahusta mind. Ma hakkan esitama küsimusi nagu ‘miks ei veetnud autor rohkem aega selle lille kallal, miks ta ei eksperimenteerinud kadreeringu ja valgusega?’, ‘miks ei lisatud siia sümbolsidet, mis mind positiivselt üllataks?’. Kuristik äratab minus hävitavat tungi ja ma tahan selle pildi teeskluse hävitada ning pagendada ta oma valelikul teel omistatud kohalt kunstisaidil, loomingu vangilaagrisse eksiili, kuniks autoril on rohkem öelda.
On tõene, et maailm pole binaarne, see on täis sulavaid üleminekuid. Aga tegeldes eeterlike ideedega nagu kunst, peame kasutama binaarseid valikuid, et säilitada ehituse tervikut, ja jätma sulandused teoreetiliste arutelude tarbeks, mis käivad kunstiteostega kaasas eraldi mõõtmes.

________________

shut the lights and go home to your lover, the blindfolded mongers can wait.

wow that’s a mule’s kick.
until now this piece has been on dA for almost four years without much explanation. or none at all, to be precise. but a couple of months ago I started thinking about the subject and it seems the problem addressed by the artwork has not left deviantart. it has gone worse. what has gone worse? let me tell.
first, some symbols could be explained. in a south park episode, cartman called an other boy gay or said what he was doing was gay, because he didn’t like what the other was doing. translated, ‘fan-art is gay’ is like saying, ‘I find your doodles lame and unworthy of being posted here’. the war between good art and bad art is an individual mind game. but the question ‘do I like or dislike this art?’ is not weaker than ‘is it art?’
since humans founded their in-cave depiction activity, discussion about the limits of art has been increasing and has almost reached the status of self-feeding. of course, it’s not a strictly limited area, it’s a gradient, or a bell curve. thus, only very few things are really art or non-art in a way very many think they are, and most of things are far or even further away from them. it is a matter of individual choice where on the scale of ‘good and bad’ an artwork is placed. in fact, the terms ‘good’ and ‘bad’ are too abstract and consist of much easier concepts, sometimes somatic even. if an artwork arouses an emotion that is fertile – the viewer is inspired to create, inspired to see more art like this, to open a discussion about it, then it is most probably good art. good art that got noticed, to be exact.
on the other hand, in my opinion, lies the art that instead of creative urge brings up the destructive one, making the viewer think the thing should have never been created, and to call it art at all is very foolish or narcissistic. but I think a lot of the times the irritation that the thing causes is not even it being ‘bad’, it could rather be that the thing is not art but is placed in art’s context. speaking of individual tastes, it is my own growing discomfort to see vast amounts of ‘bad art’ being posted on deviantart, and even bigger amounts of non-art placed in art’s context.
immediately it could be said that I shouldn’t be sticking my business into other people’s noses, but I don’t believe in ultratolerance even if I have never done anything to prove otherwise. but I am ready to propose an idea about a portioning that can be done by administrators, if there ever will be any. the idea is to make difference between ‘creation’ and ‘art’. normally they are synonymized, but they shouldn’t be. I suggest ‘creation’ is a larger area that has the area of ‘art’ inside it, because this distinction acts as an apotheosis of ‘art’ over ‘creation’. you can create a lot of things but it doesn’t make them art just like that. and lots of things move from ‘creation’ to ‘bad art’, skipping the mid-step of actually being art, the process of art-proofing. my example is documentation. making document and art at the same time is very complicated and isn’t limited to making it just aesthetically enjoyable, though some might say the aesthetic approach is already arting the document. (it seems I am yet again falling into the trap of the extreme power of symbol’s arbitrary connections. what if someone else’s document seems art to me, even if the documenter never even caught a shadow of an idea’s ungraspable taste of art during the process? but I’m saying we should be bigger and tougher than the symbol connection and apply strict tyranny. alas, the tyrannies are as many as ourselves. therefore, a mean of all tyrannies must be found). by the skipping I mean mostly the digital enhancements done on photographic images, pursuit of something more special when dealing with most common. say, there’s a photo a young man took of his girlfriend posing against a background of a touristic sight – a document. now he makes everything on the image black and white save the girl’s red handbag. he does that to serve artistic purposes (those what he thinks stand for ‘artistic’), to render the image more outstanding amongst other young men’s photos of their girlfriends on the same background. say, now he posts this photo to a club called ‘unknown photographers’ on a global art site. he has turned his creation into bad art.
we must apply the mean of individual tyrannies to avoid overpopulation of creation on art’s territory, and to avoid bad art. beginning with the limitation of tolerance, an ‘everybody’s administration’ could be applied. keeping the amount of uploads lower and asking everybody’s vote (yes or no) on each upload to pass to the site will hopefully make people start criticizing themselves. in deed, those unable to do so will use anger revenge and give no-votes on uploads that fuel his/her victimization. but as everyone has 1 vote and nobody has 0 votes, each vote has the same power. if an upload gets more no-votes, it most likely deserves to be outcast, left out of the ‘art’ sphere, to be categorized as ‘creation’.
we see this system applied in representative democracy. if a party gets just one vote more than the other, then it is elected to the parliament and that’s it. the binary code of 1 and 0, or yes and no – it is harsh but needed to reach a conclusion, a decision. the more options people have before them the more time they usually take to choose and most often they can’t choose at all in the end. if a person has an assignment and thinks of a way to do it, it is common that soon the person thinks of even more ways to do it and then even more ways. the person creates a gradient, to replace the binary code; the black or white, the yes or no scale. but which choice to make then? generally the first choice is the best. to lock yourself out of the multitude of choices actually helps. there’s always regret and afterthought, reminiscence over the event and ideas like ‘it could have been better this or that way’, but this regret is in large part just the curse of our large , abstract-thinking brain. the magic of the first choice is in its bodyness, its position in the earlier parts of the nervous system. the first choice allows us to make a quick decision, whether to run or fight. it’s an emotional power tool that has been a bit quieted by the newer version of our operating system.
I feel the need to repeat at this point – the above, and also the following, is said in the context of my discontentment with what I see on art sites, mainly deviantart. I’m worried because the gates are too wide and there are no guards. but it seems deviantart is too big to have guards. or it needs just to be divided into groups of, say, maximum 32 people. everyone of the group would be the guard and the citizen at the same time. each one has 1 vote. if anyone wants to upload something, it is sent to all others who vote if it should be put to the group’s gallery or cast aside.
it is time to remove the blindfolds. the creation-mongers can wait. they don’t have to get their pleasure yet, the pleasure of free entrance to the city. it’s not enough that they’ve learned to create, they have to learn how to create art.
according to definitions.net, ‘creation’ is ‘the human act of creating, the act of creating or causing to exist’. each one of us can create a photo of a flower, but pushing it over the limits of a document takes more input than flowers usually receive. and here rests the problem of art’s definition, ‘the creation of beautiful or significant things’ – the aesthetic approach itself is one half of it, the ‘significant’ yet another bulk of blurry concepts or categories to bite through here. I agree though, a thing has to be aesthetically appealing (but not only by beauty), and have some significance in the context it is placed in, and be significant to the viewer. the matissean armchair isn’t quite enough. a photo of a flower is a rest I don’t want to take because it doesn’t satisfy me. the void abyss behind this photo makes me angry instead of soothing me, and makes me ask questions like – why hasn’t the creator spent more time with this flower, hasn’t been experimenting with framing and light? why was no symbolic connection added to it that would positively surprise me? the abyss feeds my destructive urge and I want to destroy this image’s pretension and banish it from it’s wrongfully proclaimed place on an art site, to its exile in the gulag of creation, until the creator of it has more to say.
it is true that the world is not binary, it is full of gradients. but dealing with ethereal concepts like art, we have to use binary choices to maintain structural integrity, and leave gradients for theoretical discussions that follow artworks in a separate string.

binaarne versus sulanduv – 1)telje erinevates otstes on vastanduvad mõisted ja üleminek nende vahel on väga rangelt piiritletud. 2)esimese telje korrektsem variant. telge pole. on vastanduvad alad, millesse saab termineid tõsta, et neid vastandada. 3)sulanduskõvera otstes on kategoriseerimine kõige lihtsam. seal asetsevad väga vähesed objektid, sest mida rangem on otsus, seda vähemate objektide puhul saab seda teha. suurimas osas keskel asub enamus objekte ja see on debati ala.
_______________

binary versus gradient – 1)on separate ends of the scale there are opposing terms and the turn from one to other is very strict. 2)the more correct version of the first – there is no scale. there are opposing areas onto which terms can be dragged to commence their battle. 3)on the edges of the bell curve gradient, categorization is the easiest. very few objects stand there, because the clearer the decision the fewer are objects the decision can be made about. in the biggest part of the gradient, most of objects are situated. this is the area where debate takes place.

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s