naiselik loometeooria?

üleskutse kõikidele, eeskätt naistele,
eeskätt loovatele naistele,
kuid üldse kõigile, kes seda satuvad lugema –
pakkuge välja naiselikke loometeooriaid.
miks?
sest feministlik reaktsioon 20. sajandi kunstiajaloole on süüdistada, aga mitte informeerida.
ühest küljest tundub (mulle) loogiline, kuidas modernistid lõuendi neitsilikkuse anastamisest rääkisid. olin see ju ometi mina, kes kirjutas:
/…/väljaütleja, kes tunnistas oma eelistust tekitavat jõudu fotograafias kasutada, selle asemel et naisu man seksistellä. kas fotobiont isotamm mõistab ta hukka? ei! võib-olla on loomingulise kliimaksi ejakulatiivne saavutamine liiga lihtne lahendus, võib-olla ongi parem asi teisiti lahendada. aga tegu pole ju ometi laiskusega. või on? tegu pole ju ometi kindla enesedistsipliiniga, mis muundab seksisoovi reeglipäraselt fotograafiaks. vist mitte. (isodamme deuze points – zwanzig jahre einsamkeit)
halb sõnastus, aga väljaütleja pidas silmas, et ta pigem väljendab oma seksuaalsust, loovat alget kunstis. ta eelistab seda oma naisega seksuaalvahekorda astumisele.
pealtnäha lihtsalt sobib mehe kui viljastaja ning teose kui järeltulija mudel loomingu metafooriks kuidagi hõlpsamalt. aga see ei pea tingimata nii olema, seepärast feminazid kulme ragistavadki. aga kuidas see siis peab olema, ei loe ma kusagilt välja.
niisiis palun ma teie abi.
kui mees(kunstnik) üritab läbi oma loomingu paljuneda, siis mis on loova naise eesmärk?
millistesse mudelitesse ja rollidesse saab naise loometeoorias paigutada?
mis küsimusi veel tekib?
seda väikest antropoloogilist uurimust toetades täiustate te 20. sajandi kunsti ajalugu ja ka (lääne) kultuuriteooriat üldisemalt.

tänan,


(~) kommentaarid

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

6 thoughts on “naiselik loometeooria?”

  1. Ma eriti ei tahaks nõustuda sellega, et looming on sooline väljendus. Selles mõttes, et kas tõesti iga loova mehe eesmärk on läbi oma loomingu paljuneda?
    Pigem on tegemist oma energia suunamise või kasutamisega. Ütleks, et seesama energia, mis vallandub seksuaalaktis võib vallanduda ka loomingus, aga ka milleski muus. Vast iga loova isiku eesmärk on siiski pisut erinev. See oleks väga freudilik taandada kõik seksuaalaktile ja väita, et kogu meie energia ongi seksuaalne.
    Tegelikult ju puudub naiskunstnike ühendav joon. Pigem sarnanevad ühe ajastu kunstnikud teineteisele. See miks naiskunstnike on vähem on väga hästi välja toodud ühes Linda Nochlini artiklis.
    Samas, võib ka naine eelistada seksile mehega loomingut, kuna looming võimaldab olla tema jaoks ideaalne, samal ajal kui seksuaalakt seda ei pruugi olla. Ja soov paljuneda läbi loomingu võib olla ka omane naisele. Üldiselt naiselik ja mehelik on sotsiaalselt konstrueeritud, aga kui juba kasutada neid mõisteid, siis peaks naiselik loometeooria kehtima ka meestele ja vastupidi.

    Siiski, kui mõtlen sellele miks ise tahan luua, siis üldjuhul on see pigem vajadus kogeda midagi sellisel viisil, mida ühiskond ei võimalda mul kogeda.

  2. aitäh kommentaari eest.
    kõik inimesed ei soovi paljuneda. ehk on nende kihk juba iseenesest madal või on nad paljunemise ebatähtsuseni jõudnud läbi analüüsi (muutes selle kuidagi madalamaks prioriteediks). kuid paljunemine paistab olevat ikkagi pidev alltoon, bioloogiline rudiment. nii tundub see ka loomingust mõtlemisel asjakohane. kui inimene parajasti päriselt ei paljune, siis millegi muu läbi. see on muidugi ainult kujund. looming oleks nagu lünga täitmine, plommi panemine sinna, kuhu geneetiline info ei jõua. leides mõne mõtte hea olevat tekib soov seda edasi anda, ümbritsevais ja järeltulijais arenema panna. see ongi ju energia suunamine. tõukejõud jagada, soov näha ennast teistes. muidugi võib loov energia avalduda ka muus kui otseselt loomingus. kuid kuigi mõne novaatorliku sotsiaalprogrammi jaoks toetusallkirjade kogumine näiteks ei anna tulemusena ranges mõttes teost, on siin minu jaosks siiski tugev analoogia enda jätkamisega.
    kõik muidugi seksile ei taandu. on ka soovid teada saada, valitseda, hävitada ja süüa, kuid rääkides kunstist või loomingust, eriti 20. sajandist ja selle kunstiteooriatest ning tehes seda justnimelt läbi seksuaalsete sümbolite, oleks seksi vältimine oma teemapüstitusele vastu astumine. küsimus ongi selles, et kui jutt käib loovast energiast, siis mida oleks kõrvale panna fallilisele metafoorile? ma ei ütle, et naiselike loometeooriate hulgas pole aseksuaalseid. kindlasti on. mina just tahan neid teooriaid leida, olgu nad millised iganes. kui aga üritada arendada mõtet, et inimene soovib läbi loomingu paljuneda, siis kas naisest saab loomise ajal mees? kas on ta nagu mees, kui penetreerib teose/loodava kujuteldava või reaalse pinna, mis hiljem kannab tema last? milline on see naiselik loometeooria, mis kehtib ka meeste puhul ja milline on see mehelik loometeooria, mis kehtib ka naiste puhul?
    mida sa koged sinu retke puhul ühiskonna võimalustest ülemasse fantaasiamaailma? kas sealsete vahendite kasutamises on mingeid feminiinseid määratlusi, mis samasugusel otsingul mehele kaugeks jääks ?

  3. Jään vist vastuse võlgu. Ma ei suuda enda loomingu puhul määratleda seda, mis tuleb minust kui naisest. Kohati on eesmärgiks toota seda, mis esineb minus. Ma ei tea, kas see allub paljunemisvajadusele või on see tingitud vastandumisest. Vajadusest, et ühiskonnas esineks mind, et oleks millegagi samastuda. Muuta oma kogemust reaalsusest loomingu läbi reaalsemaks. Et kui teised kogevad seda, mida ma oma loomingus toodan, siis kinnitub minu jaoks see reaalsusena. Nagu mingisugune kontroll, et kas see on ikka nii või et kas teised näevad ka maailma niimoodi.

    Aga, veel selline mõte. Et kui meheliku loometeooria järgi on oluline idee (seemne) loomine (eesmärk on paljundada oma ideed), siis naiseliku loometeooria järgi võiks olla tegemist kasvatamisega. Võib-olla ka sellepärast loovad naised rohkem ühiskonnakriitilisi töid, et kogukonda parandada.

  4. nii et sinu jaoks on looming selles mõttes ‘unisex’, et sa ei leia seal soolisi iseärasusi?
    et ümbritsevas tuttavat leida on meeldiv, laieneb vist paljudele loomadele üldiselt. olla küll üllatusteks valmis ja võimeline nendega kohanema, kuid ikkagi püsima tuttavlikus alas. ka võhivõõra tundmaõppimine käib analoogiate leidmise kaudu tuttavaga. see protsess, ma usun, võib küll olla sootu.
    paljuneva mehe ja lapsevanemliku naise analoogia muutub mu vaimusilmas savannistseeniks lõvikarjast, kus isased pigem levitavad seemet ja emased kasvatavad kutsikaid. kuid kunsti tagasi tuues hakkab vahe ähmastuma. kui teos on järeltulija, siis mehed hoolitsevad ka teoste eest, peletavad kõva häält tehes kriitikuid eemale ja ootavad aega, mil teos saab välismaailmas ise hakkama. ma pole märganud, et maailmaparandamises oleks soolise jaotumise balanss kuidagi kaldes. kus see on nähtavaim?

  5. Transtsendentne säde viljastab kunstniku sees küpsenud loomemuna, ta kannab eostatud teost enda sees, kuni see on valmis ilmale tulema, ja väljutab siis selle valu ja/või õndsusega?

    1. nii et ikkagi on inimese paljunemistsüklite analoogiad kergemad tulema.
      küsimus tekib mul nimetatud sädeme allika kohta. ja tema soolise valiku kohta samuti. kuigi munejateks on tavaliselt emasloomad, siis vähemalt mulle ei tundu munemise võrdpilt siinkohal kuidagi mehi välistav, s.t. naistele määravalt iseloomulikum.
      ja ikkagi – mis säde see on? kas pole munad mitte iseviljastuvad, kui igasugused mitteverbaalsed protsessid peas kokku saavad ja teose valmimise põhjustavad? piltlikult oleks siis munad ühel orbiidil ja sädemed teisel ja nende põrkumistel saavad teosed, aga kõik see toimuks ikkagi ajus ja ma ei näe põhjust mingi ülendatud taseme järele, mis oma suuremeelsusest vahel alamatele sädemeid poetada suvatseb. ma pean silmas, et isegi kui me kõiki tõukejõude defineerida ja seletada ei suuda, siis minu arvates pole kunstist rääkides munad madalamad ja viljastajad kõrgemad. sees küpsenud muna võib viljastada ka sisemine säde või tihtipeale just sisemise ja välimise resoneerumine oluliseks mõjutajaks teose saamisel.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s