Piirav kultuur, valge kuup, erinevad surmad ja kunsti vajalikkus

Tsitaatidele ja viidetele klikkides avanevad kasutatud materjalid, leheküljed, pildid jm.

Käesolev essee on täiendatud variant kirjutisest, mille esitasin 2011. aasta sügissemestri lõpul Maria-Kristiina Soomrele arvestuse saamiseks tema Eesti Kunstiakadeemias antud aines „20. sajandi kunsti probleeme“. Soomre (sündinud 1978, KUMU kuraator, kunstikriitik ja kolumnist) andis loenguid, mis käsitlesid mitmeid valdkondi, sealhulgas kohaspetsiifilist kunsti, institutsioonikriitikat, minimalismi. Essee teemaks oli „Autor, koht ja publik: Kunstiteose sünd ja kogemise protsess“ ning selle kirjutamiseks ette valmistudes, soovituslikku ja kohustuslikku kirjandust üle vaadates, kaldusid minu mõtted lõpuks loengutes läbi võetust ja tekstides sisalduvast omajagu kõrvale.

See võis olla tingitud muljest, mille minimalistlik kunst minus loengutes nähtu põhjal tekitas – ma ei mõelnud, et näiteks suur metallist kuup pole kunst, küll aga pani see mind mõtlema sellise kunsti vajalikkuse üle ja kunsti vajalikkuse üle laiemalt.

Teiseks põhjuseks teemast natuke eemalduda oli arvatavasti Brooklynis tegutseva skulptori, John Powersi veebipäevik Star Wars Modern, mille leidsin ühe minimalistliku teose kohta pildimaterjali otsides. Powersi kirjutistes seisavad reaalsed objektid ja inimesed kõrvuti filmisaaga „Star wars“ omadega – tema näidatud analoogiad (eriti illustratsioonides) olid humoorikad ja nauditavad ning samas panid mu juurdlema, kas ükskõik mida on võimalik ükskõik millega kõrvutada, seostada. See küsimus on minu arvates eriti oluline kunsti kohta teooria kirjutamisel. Kolmandaks tekitas Robert Smithsoni essee „Kultuurivangistus“ minus mõtteid inimkonna suhetest oma kultuuriga. See USA kunstnik pidas küll silmas piiranguid, mida seab galerist kunstnikule, kuid mina hakkasin hoopis mõtlema neile piinadele, mida kultuur võib inimkonnale tekitada.

Need ja mõned teised ideed järjestasingi mõttekäiguks, milles avaldan arvamust kunsti veidruste kohta ja üritan leida põhjusi, miks üleilmselt kunstitegemisest ei loobuta, kui sel pole ellujäämises pealtnäha tähtsat osa.

Kultuuri vangistuses: info kuhjumine

Klassikaline kommunikatsioonimudel, kus ühes otsas sõnumi saatja ning teises selle vastuvõtja, üha nõrgeneb. See tuleneb minu arvates vestlusteemade ja osapoolte arvust ning ka infoedastuseks populaarse interneti omapäradest. Internet võimaldab suures koguses andmeid edastada ja kuna seal asetsevatest kanalitest on paljud tasuta, siis ei lasu edastajatel nii suurt vastutust defineerida oma sihtgruppi. Piltide üleslaadimine ja blogipidamine võib olla tingitud soovist enda maailma sõprade-tuttavatega jagada, kuid neist adressaatidest edasi laiub pime tundmatus, kus igaüks võib juhuslikult sõnumi vastuvõtja olla. Sellisena kujutan ma ette inimkonda kui sotsiaalsuse ja suhtlusvajadusega olendite kogumit kaasaegses kultuuris. Tung end väljendada saab küll rahuldatud, kuid suur osa suhtlusest jääb ühepoolseks ja kuhjub lihtsalt võrguavarustesse.

Salvestuste kumulatiivsus pole ainult elektroonika vallas probleem. Ka mitte-digitaalseid sõnumeid muudkui saadetakse ja salvestatakse. Inimkonna looming ladestub serverites, arhiivides, muuseumides – iga päev tuleb uut infot juurde ja selle mõistmine või tõlgendamine muutub samuti iga päevaga aina raskemaks. Inimesele omane teadmisjanu paneb ta kõigele seletust otsima, kuid ‘kõik’ muutub kogu aeg suuremaks ning mõne nähtuse või mõiste defineerimine viib paljude muude mõisteteni, mis sellega seostuvad. Ent maailmas toimuva seletused on individuaalsed, iga seletaja isiklikud arusaamad.

Seletaja püüdluste tulemuseks on isiklik teadmine, mida võidakse iga silmapilk teiste poolt ründama ja kahtluse alla seadma tulla. Tekib erinevate vastuseisude võimalus. Esiteks võib tekkida vaidlus, mis tingitud ühe fenomeni erinevate seletuste põrkumisest. Teiseks võib tekkida kadedus rohkem-teadja ja vähem-teadja vahel, mille puhul viimane tunneb vajadust oma infopagasit täiendada. Kolmandaks võib tulija kuulutada olija info ebasobivaks ning asuda teda harima.

Harimisprotsess on oluline element minu versioonis kultuurivangistuse mõistest. Minu jaoks on õpetamine katse äsjasündinuid minevikus kaasosaliseks teha, kuigi nad selles süüdi pole. Kodus ja koolis õpetatakse last, vanemad ja õpetajad annavad talle edasi oma arusaamist maailmast. Infot, millega järeltulijaid kurssi viia, on aga üha enam ja seletada, miks mingid protsessid oma kuju võtsid, omasid ja/või kaotasid, muutub aina pöörasemaks ettevõtmiseks. Tulija vajab kultuuri tundma õppimiseks – et teada, kuhu ta on sattunud – toetavat kätt. Ise uurides leituga on sama tähtis see, mis kätte on näidatud, sest kättenäitaja teeb enda valiku ja lootus objektiivset tõde leida on üpris asjatu.

Muidugi on kuhjuv igasugune info, mitte ainult kunsti kohta käiv. Arvamusi ja fakte ning nende vahelisi pingestusi jagub igasse valdkonda, kuid kunsti puhul tunduvad nad erilisemad. Siin on sümbolsidemed nii kerged tekkima ja loodud saama, et isegi lihtsad teosed võivad olla keerulised ja keerulised teosed veel keerulisemad. Õnneks kõikide kunstnike kõiki töid kunstiajaloolased ja -teoreetikud seletada ja teooriaga ümbritseda ei ürita ega jõua. Nii jääb kunstiajaloo tundide pikkus mõistlikkuse piiridesse. Peaasi, et loojad ise aimavad, miks nad midagi on loonud. Kuid loodud ja teoretiseeritud on ikkagi äärmiselt palju.

Otsustusvõime hilineb

Kui kellelegi peaks kunst tunduma nii veider ja mõttetu, et ta sooviks selle igaveseks maamunalt pühkida, siis peaks ta ära kaotama ka kõik inimesed. See oleks vajalik, et vältida järeltulijate sündi, kes võivad juhuslikult kunsti looma hakata. Kuid juba elavaile ei pruugi hävimine üldsegi sobida. Nad ei keskendu kultuuri või kunsti koormale, vaid otsivad hoopis sööki ja peavarju. Vaevalt mõte surmast neile meelepärane oleks. Mina väidan aga, et surmahirm ja alalhoid on osalt bioloogiline alusmehhanism, mida teisalt toetab side ümbritsevaga. See side aga tekib aja jooksul, mil isik on juba elanud.

Kui igaüks saaks enne elamist oma elu erinevates võimalikes narratiivides arvutimängu vormis läbi proovida, siis oleks võimalik kõigilt ka küsida, kas nad üldse soovivad simulatsiooni lõpetada ja reaalsesse eksistentsi astuda. Tegelikkuses aga ei saa inimene valida, kas ta eostatakse ja ilmale tuuakse või mitte. Sünnijärgselt on isik üsna pikka aega üpris abitu ja perioodiga, mil tema eest hoolitsetakse, tekib tal harjumus, kiindumus keskkonda ja selle mingisugustesse omadustesse, objektidesse. Selleks ajaks, kui tema minapilt kuju võtab, selgemalt välja areneb ja ta maailma ebameeldivuste vastu protesteerima hakkab, on tal juba liiga tugev omandisuhe enda elu üle, et seda hävitada. Teismeea maailmavaluga kaasneda võivad mõtted enesetapust jõuavad niisiis kohale liiga hilja. Otsustusvõime ja soov end mitte-olevaks saamise läbi kultuuri ebameeldivustest vabastada saabuvad paradoksaalselt alles siis, kui isik on juba nii kaua siin ilmas viibinud, et tal on raske üle olla instinktiivsest alalhoiust ja kiindumusest meeldivasse.

Hamleti monoloogi – olla või mitte olla – peaks siis läbi viima munarakk, jõudma otsusele inimelu vajalikkusest, valmistuma kas tõrjuma või viljastuma.Või peaks iga seemnerakk selles veenduma, enne kui üldse munaraku membraani kallale asub. Tegelikult peab minema veel sammu tagasi, vanemate juurde. Erinevalt Hamletist peaks nad pigem surma tundmatuse asemel kartma kultuuri koormat ja utlilitaarse põhimõttega arvestades mitte enne asetama veel kedagi selle raskuse alla, kui nad just päris kindlad pole, et suudavad teda kultuuri taluma panna, seda kannatusteta üle elada aidata. Ma ei tea, paljud vanemad enne lapse saamist tolle tulevikku ette ennustada oskavad või üritavad. Ehk ei olegi kõige hea ja halva välja arvutamine võimalik. On alusetu eeldada, et laps mitte kunagi millegi ebameeldivaga ei kohtu. Võib-olla ei sõnasta vanemad endale seda, aga loodavad intuitiivselt, et laps on suuteline maailmaga kohanema ja et saab pigem rohkem tundma meeldivat ja pigem vähem ebameeldivat.

Vajadus kunsti järele

Ma ei väida, et kunst on alati ebameeldiv. Pigem võib ebamugavust tekitada selle vajalikkuse sõnastamine. Mulle on jäänud mulje, et kunst seisab lahus esmatarbekaupadest ja neid ei leia samalt letilt, enamasti isegi mitte samast hoonest. Siiski on kunst olemas ja tal on kultuuris tähtis osa. Järelikult on tal omaette funktsioon või täiendab ta mõne muu kultuurielemendi funktsioneerimist.

Üks ülesanne on suhtlus, eneseväljendus. Scott McCloud, Bostoni päritolu koomiksikunstnik ja -teoreetik, kujutab seda raamatus Understanding comics eriti säravalt – kiviaja mees põgeneb kiskja eest ja jookseb kuristiku serva poole. Seal kasvava puu otsa hüpates õnnestub tal kiskja üle ääre kukkuma panna ning selle asemel, et minna tagasi naistega kurameerima või jahti pidama, väljendab mees oma võitu parastava žestiga.See, mida kujuteldav esivanem tegi, oli emotsioonide väljendus. Peale kõne-, kirja- ja kehakeelsete väljendite aitab neid ette kanda ka kunst, kuid koopainimeste ajast on väljendusvormid ja -meetodid kunstis edasi arenenud, paljuski sihipäraselt kodeerituks.

Kodeerimine ja dekodeerimine on veaaltid ja viga tähendab selles raamis kavatsusevõõrast lugemist. Tunde sõnadesse panemine juba loob midagi kirjeldatud tundest erinevat, nende sõnade tõlgendus võib viia hoopis kolmandasse kohta. Kui inimene tahab end väljendada, siis võiks ta ju seda teha otsesemate vahenditega – paljud teosed võtavad pealtnäha kokku suure hulga võimalikke väljendusi ja muudavad oma rolli suhtlusprotsessis seega mõneti keerulisemaks.

Üks põhjus enda väljendusi nii suurel määral ümber vormida, et sellest tahtlikult kunstiteoseid tekitada, võib olla kas autori osaline pääsmatus oma tunnete juurde, luhtunud katsed neid üheselt väljendada; või siis just soov kaitsta oma „südamikku”, pakkudes teistele välispinda. Siin tähendab see varjamist – kas siis tahtlikku selles mõttes, et looja tunneb vajadust endalt kattevarju kergitada, aga mitte täielikult alasti jääda; või mitte-tahtlikku selles mõttes, et looja ei ole osanud oma tundeid detailselt kujutada ja pole ehk esitanudki küsimust idee, põhjuse kohta. Kodeeringud nii varjamise kui ka väljendusraskuste mõistes on süviti isiklikud isegi siis, kui mõni autori isiklikkus kusagil mõne vaataja isiklikkusega kattub ja teose kogejas dekodeerimist lihtsustama hakkab.

Esteetiline ja kontseptuaalne

Siiski võib kunstiteosel olla ka eesmärk tundeid esile kutsuda, mitte ainult sõnumikandja olla. Üks selliseid tundeid on esteetiline nauding. Esteetilise kogemuse puhul on olulisemad tunded kui tõlgendus ja tõlgenduse hulk on eeldatavalt väiksem nii looja kui kogeja poolel. Modernistliku kunsti endassevaatavad vormieksperimendid ja kontseptuaalsed manifestid ei kõrvaldanud esteetilise kogemuse rolli kunstist. Esteetilise ja kontseptuaalse vastuolu ja kooseksisteerimist illustreerin siinkohal näitega Jonathan Parkeri (kelle isikuandmeid millegipärast leida ei õnnestu) filmist (Untitled). Selles kujutatakse galeriiomaniku ja kunstniku suhet, milles viimane, kui ta vestleb galeristi assistendiga, tõe kunsti esteetilise väärtuse olulisusest üsna jäise dušina tunda saab. Näitused koostatakse kontseptuaalsetest teostest, millega ruumide omanik ei teeni. Tagaruumist müüb ta aga esteetilisi teoseid, millega teenib. Kunstnik omakorda loodab, et tema teosed ka seinale pannakse, kuid seda ei juhtu.

Esteetilise määratlemiseks võib muidugi sama palju teksti kuluda nagu kontseptuaalsegi puhul, kuid viimase puhul käib tekst kaasas igas instantsis – nii teoses, teostes, voolus, kui ajajärgus – teos on siin tekstijärgne ja seega on teksti suurtes kogustes. Esteetiline küsimus on aga tekstieelne ja see muudab kunsti kogemise lihtsamaks. Idee leidmisest loobumine ilu tundmise nimel on võimalus saatanale jätta vaid sõrm ja muidu tervena põgeneda. Meil on põhjust kadestada Oscar Wilde’i mõtteviisi, mis ilmneb tema vastusest Bernulf Cleggile tolle reaktsioonis „Dorian Gray portree“ eessõnale. 1890. aastal oli Oxfordi tudeng Clegg väga intrigeeritud Wilde’i väitest, et kõik kunst on üsna kasutu, paludes kirjanikult selgitust. Wilde vastas, et kunst on mõeldud meeleolu tekitamiseks ja instrueeriv või tegutsemist provotseeriv teos on kunsti väärkasutus. Wilde on nii vaba! Ta on kerge kui liblikas! Ainult 120 aastat tagasi oli tal veel nii vähe õlul kunsti koormat, just ilu imetlemisest enamat otsiva kunsti rägastikku. Ta hindab teose välimust ja esteetilist kogemust; McCloudi kirjeldatud 6. tasandit – pealispinda, käsitöölise oskuse ilmnemist. McCloud väidab, et iga teose loomine läbib kuus etappi: idee (motivatsioon, filosoofia, eesmärk), vorm (kirjutis, kujutis, heli), keel (žanr, koolkond, stiil), struktuur (kompositsioon), valmistamine (tootmisprotsess) ja pealispind (ilmnemine, väljanägemine). Tema sõnul peaksime me pealispinnast sügavamale minema ja jõudma teose loomise põhjusteni.

Ent kui teose autorit pole parajasti käepärast, et talle küsimusi esitada ja tema motiive tundma õppida, siis tähendab tema eesmärkide mõistmiseni jõudmine ikkagi oletustest pungil otsinguid. Vaatajad võivad oletada, et autor soovib midagi öelda, kuid end väljendada võiks ju ka ainult sõnade abil, jättes ära kunstilise salapäratsemise. Teisalt võiks hoopis sõnad ja teksti ära jätta ning end väljendada ainult kunstis. See pantomiim poleks aga püsiv, sest kohe järgneks sõnaline küsimine, teooria loomine. Üks osa inimkonnast ei saa sundida teist osa musitseerimise või tantsimise asemel ainult sõnu kasutama. Samuti ei õnnestu ühel teist peatada pilti tekstiga kaasamast. Meil, inimestel, ei õnnestu vaikida ega ka kunsti vältida. Selle osa meie kultuuris on nii lahutamatu. Sellest räägitakse õilsalt. Kui esitasin Google’i otsingumootorile küsimuse ‘miks kunst?’, siis leidsin Makoto Fujimura veebipäeviku. See Bostonis sündinud kunstnik nimetab kunsti tsivilisatsiooni ehituskiviks ja ütleb, et luues ja fantaseerides me elame.

Valge kuup ja kunsti koht

Ülalmainitud elu algab igal juhul, vältimatult – valges kuubis. Iiri päritolu kontseptuaalne ja installatsioonikunstnik Brian O’Doherty mõtleb selle all modernistlikku galeriid, kus kunst saab segamatult elada. Elu näitab, et see kuup on mõnevõrra suurem kui kõik galeriid kokku. See on kultuuri laiune, inimkonna ajaloo kõrgune ja bioloogia sügavune. USA akadeemikud Ellen Dissanayake ja Denis Dutton on uurinud kunsti antropoloogilisest ja darvinistlikust lähtepunktist. Dissanayake arutleb, et kunst on kaasasündinud ja sama oluline kui toit või peavari (pean silmas raamatut Homo Aestheticus). Sellise kunstiteooria kohaselt on kunst juba meie juurtes. Nagu McCloudki, maalivad Dutton ja Dissanayake pildi koopainimestest, kes kunsti sujuvalt ellujäämisesse sulatavad. Dutton toob näiteks kivikirved, millest kõik tema sõnul polnud sugugi kasulikud. Osa neist valmis väga tõenäoliselt käsitöö-oskuste imetlusobjektina, tagades ilusa kirve loojale paremad šansid paarilise leidmisel. Dissanayake nimetab kunsti „eriliseks tegemiseks” – kui pihukirves valmis millekski muuks kui materjalide lõikamiseks, siis sellega muutus antud objekt eriliseks. Tema sõnul on kunst ühiskonnas esinevate tähelepanuväärsuste kehastamine ja tugevdamine.

Ma leian, et kunst on ühiskonna lahutamatu osa ja terve ühiskond on kunsti institutsiooniks. Galerii on lihtsalt üks kohtadest, kus kunsti näidata või luua. Selle valgesuse ja neutraalsuse kritiseerimine ammendub üsna ruttu. Puhas ja eraldatud pind on mingi objekti esiletoomiseks muidugi väga loogiline koht. Kõikide teoste näitamine pole võimalik seal, kuhu nad viitavad; kellegi kõrval, keda nad kujutavad. Tundeid väljendav teos ei saa rippuda nagis inimese peas, kui ta selle juba esile on toonud. Kuid tunnete koht on sotsiaalne ruum, mitte vaid valge kuup. Kõik inimesed, kes suudavad kunstnikuga kas või midagi ähmaselt sarnast tunda, ongi tema galerii.

Soov reaalse koha järele füüsilises ruumis on pärit kehalisest olemistajust. „Mõtlen, seega olen“ pole piisav. „Ma ei tunne oma jalgu,“ võib seesama mõtleja öelda ning nende jalgade olemasolu on juba kahtluse all. Inimeste soov tolle väiksema, käegakatsutava galerii järele on nagu soov leida hommikul eest täielikult säilinud motoorne kontroll. Nii otsime ikkagi oma teosele keha, kas nähtavat, kuuldavat, haistetavat, katsutavat, maitstavat või erinevaid segusid kõigist. Vaevalt kunstnikule piisab kujuteldavast kultuurist, mis tema loodu avasüli vastu võtab ja kenale puhtale lapikesele välja paneb, kõige muuga võrdselt kõige tähtsamana. On vaja vähemalt mingit tegevust, sooritust ja seejärel nimetamist.

Nimetamine on üsna ohtlik protsess selles mõttes, et ükskõik mis võib olla ükskõik mis. Tegu ja sooritus võivad teose sünnil tagaplaanile jääda. Readymade ei pea isegi galeriisse jõudma, piisab vaid teose või autori nime lisamisest. Ühe näitena võiks siin tuua kellegi, kes signeerib kohviruumi laualt leitud rõngakujulise pleki. Teise näitena aga hoopis midagi sellest vallast, kus nimetamine juba kultuurist välja sirutab – kas või laste nimetamine. Vastupidiselt levinud nähtusele kunstis, mis mõne autori nime alla hulga pealkirjata töid reastab, on kõik inimolendid imikuna „signeeritud”, aga ainult „pealkirjaga”. Last ei saa küll täies mahus võrrelda kunstiteosega, kuid ühiskondliku loominguna on kellegi nimetamine ja kasvatamine minu arvates sarnane teose valmistamise ja pealkirjastamisega. Ning kui inimene saab vanaks ja sureb, siis lähevad hauaplaadile ka „teose“ kestuse daatumid kui tõestused objektist, mis end ise lõi ja mida kollektiivselt loodi.

Selle metafoori sees pole inimene end täielikult ise looma võimeline, sest ta vajab iseseisvuseni jõudmiseks tuge ja harva valib ta selle saavutanuna täieliku isolatsiooni. Absoluutses eralduses võib ta küll ennast vormida ja kujundada kui teost, kuid muu elu ja muud teosed ei ulatu üle isolatsiooni tema ümber konteksti moodustama. Mowgli-sarnane olend võtab publikuna hunte, karusid ja muid loomi. Kui loomi poleks, oleks ta iseenda publik ja/või kujutaks ette kedagi endasarnast, kelle ees etendada oma väljendusi.

Erinevad surmad

Suhtluse osapoolte imaginaarseks muutumine ei paistagi üldse isolatsiooniga piirnevat. Kommunikatsioonis osalevate objektide mõisted aina laienevad ning kujuteldava vaataja kõrvale kerkivad ka surnud autor ja tapetud teos. Video tappis raadiostaari, fotograafia maalikunsti, modernism kubiseb isatapust, järgnevad ajastud matavad eelnevad elusalt, ad finitum. See kõik ei tähenda, et me ei saaks surnuid äratada või neid zombide kujul igasugustesse protsessidesse kaasata. Rosalind Krauss tappis skulptuuri oma esseega Skulptuur avardatud väljal juba 30 aastat tagasi, ütleb John Powers, aga see ei paista kedagi takistavat skulptuure luua. Sama kaua on surnud ka autor, kelle kõrvaldas Roland Barthes, aga siiski peavad paljud end millegi autoriks. Vaataja surma on siit lihtne tuletada. Kuna (massi)kommunikatsioon kubiseb edastustest, kus vastuvõtja on vaid imaginaarne ühik, peab ta samuti surnud olema. Seda enam, et Descartes on tapnud meid kõiki ja seda juba rohkem kui 300 aastat tagasi. Tema hüüdlausest „mõtlen, seega olen“ saab tuletada, et mitte-mõtlevat inimest pole olemas, sest me ei saa oma mõtetes kohal olla, kui magame; käitume tihti mõtlematult, tegusid teadvustamata.

Kunst on sotsiaalne protsess, ja kui suhtluse osapooled on olematud, imaginaarsed või nii keerulised määratleda, et kattuvus oletatava ja tegeliku vahel on vaid äärmiselt juhuslik, siis on nimetamiste sooritamine samuti meelevaldne. Nende vältimine aga tähendab muidu nimetatuks saanute kadumist. Lünklikud suhtlusmudelid on kergemini leitavad küll massimeediast, aga abstraktse kunsti puhul on nad just kunsti valdkonnas kenasti näitlikud. Monotoonne lõuend oma reaktsiooni esilekutsumise puudulikkuses jätab vaataja tõenäoliselt päris üksi, ilma nii autorist kui sõnumist. Krüptilised või laetud pealkirjad võivad küll ajutiselt aidata teost ja väljendust luua, kuid abstraktne sõnum toetub sellele, mis on teose pealkirjaks pandud; mida vaatajad teavad sellest, millele pealkiri viitab; mida vaatajad teavad autorist sellist, mis paneks pealkirja veel millelegi viitama. Ameerika minimalist Frank Stella ja tema mustade maalide seeria, õigemini see, kuidas kriitik Anna Chave sellest räägib, näitlikustab säärast vajadust erudeerituse järele. Chave mainib Stella märkmike sisu, võimalikke viiteid Hitleri võimuletulekule, võistlust kahe galerii vahel Stella maalide esmaeksponeerimise pärast. Ilma nende teadmisteta ja peamiselt ilma teose nimeta pole siin suhtlust, vastuvõtjal pole midagi vastu võtta. Jääb vaid loota esteetilisele kogemusele.

Lisaks mudelile, kus saatja ja saaja vahel pole sõnumit, on suur hulk autoreid, kes tulistavad internetipimedusse, kust ei tule vastust, teades oma publikut vaid selle järgi, mida autor on valges nähtu põhjal võimeline konstrueerima. Kui need võimalused ei demonstreeri kommunikatsiooni surma, siis vähemalt on siin märgatav morbiidsus. Tähtsusetu autor, hoomamatu teos, püüdmatu vaataja.

Ükski kirjeldatud vigadest kultuuri ja kunsti juures ei paista aga kuidagi pärssivat nende olemasolu ja funktsioneerimist. Keegi ei saa valida, kas ta soovib elada nõnda keerulises kultuuris, nagu inimeste oma seda on. Inimelu on nii vangistav, aga mõneks lihtsamaks eluvormiks, kas või bakteriks, (tagasi) arenemine ja elamine ilma muredeta, rõõmudeta, mõteteta on unistus, mis enne mõndasadat miljonit aastat ilmselt täide ei lähe.

Kunst on sama vältimatu nagu alalhoid või religioongi, sealjuures on talle ka omajagu põhjendust. Võib-olla ongi selle funktsioon pakkuda vaheldust olelusvõitlusega seotud tegevustele; olla nende toetajaks; olla eriline muidu tavalise, veider muidu normaalse kõrval.

Kasutatud materjalid

Barthes, Roland. „Autori surm“. [doc-fail.] Tõlk. Marek Tamm – Erkki Luuk [lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/greimas/BartAutorisurm.doc] 27.05.2011

Chave, Anna C. „Minimalism ja võimu retoorika“. [pdf-fail.] – Moodle, lk 15-47

[http://moodle.artun.ee/mod/resource/view.php?id=3686] 27.05.2011

Dissanayake, Ellen. Homo aestheticus: where art comes from and why. Seattle: University of Washington Press, 1992. Google Books [http://bit.ly/iRF9bx] 27.05.2011

Dissanayake, Ellen. What is art for? Seattle: University of Washington Press, 1990. Google Books [http://bit.ly/gW1ffz] 27.05.2011

Dutton, Denis. „A Darwinian theory of beauty“. [Video.] – YouTube

[http://www.youtube.com/watch?v=PktUzdnBqWI] 27.04.2011

Fujimura, Makoto. „Why art?“. – Refractions [http://makotofujimura.blogspot.com/2005/08/why-art.html] 27.05.2011

Krauss, Rosalind E. „Skulptuur avardatud väljal“. [pdf-fail.] – Moodle, lk. 2-11 [http://moodle.artun.ee/mod/resource/view.php?id=3686] 27.05.2011

McCloud, Scott. Understanding comics: The invisible art. New York: HarperPerennial, 1994.

O’Doherty, Brian. „Inside the white cube: Notes on the gallery space“. – The Society of Control

[http://www.societyofcontrol.com/whitecube/insidewc.htm] 27.05.2011

Parker, Jonathan. (Untitled). [Mängufilm.] 2009.

Powers, John. „Sculpture is Dead: Rosalind Krauss is an Assassin“. – Star Wars Modern [http://starwarsmodern.blogspot.com/2010/06/sculpture-is-dead-rosalind-krauss-is.html] 27.04.2011

Smithson, Robert. „Cultural confinement”. – Robert Smithson [http://www.robertsmithson.com/essays/cultural.htm] 27.05.2011.

Shakespeare, William. Hamlet. Sparknotes [http://nfs.sparknotes.com/hamlet/] 27.05.2011

Wilde, Oscar. „Art is useless because…“ – Letters of Note [http://www.lettersofnote.com/ 2010/01/art-is-useless-because.html] 27.05.2011

Wilde, Oscar. Picture of Dorian Gray: Easyread Edition. ReadHowYouWant.com, 2008. Google Books [http://bit.ly/ldDa8H] 27.05.2011

Understanding comics on siit allalaetav: fail, vajalik tarkvara

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s