dianeetilise praktika katsetused

Töö eesmärk ja hüpoteesid

Kursuse ’20. sajandi filosoofia probleeme’ raames saadud ülesandes valisime üldiseks teemaks filosoofilise süsteemi katsetamise omal nahal. Et parajasti meie mõtted ühe kahtlase kuulsusega religiooni ümber tiirlesid, saigi valitud saientoloogia.
Kuulujuttude järgi veelgi kommertslikum kui kristlus, meelitas saientoloogia meid provokatsioonile alluma. Tänu inimeste abile, kes usuvad, et saientoloogia kirik ei peaks oma õppematerjale ja dokumente varjama, saime veebi kaudu ligi üsna suurele hulgale tekstidele ning seega tundus institutsioonile külma tegemine ja nende filosoofia tasuta järgiproovimine üsna võimalik.
Esmalt tuli meil muidugi uurimisobjekti haaret kitsendada. Niisiis valisime dianeetika – saientoloogide peamise töömeetodi, mis pärineb Lafayette Ronald Hubbardi lennukast fantaasiast. Kui tema teooria 1950. aastatel eneseabiraamatutena alguse sai, siis oli see midagi lihtsat, kõigile kergesti õpetatavat, maailma päästvat ja mis peamine – tehnoloogiavaba (erinevalt raamatule järgnenud aastatel kasutusele võetud E-meetrit kasutavatest meetoditest). Et meie rahalised vahendid ei luba osta E-meetrit, valedetektorile sarnase tööpõhimõttega abivahendit, mida saientoloogid oma teraapiaseanssidel kasutavad, siis hakkas tunduma, et dianeetikat on üsna lihtne ära õppida ja järgi teha.
50. aastal ilmunud raamatu „Dianetics, the Modern Science of Mental Health“ alapealkirjaks on „Handbook of dinaetic procedure“. Tundus, et oleme leidnud kõik, mis vaja. Olime valmis raamatu läbi lugema, eelarvamustest tugevamad olema ning puhuma soola sama laialt kui kirik ise. Haarasime kinni raamatu lubadusest vaimse puhtuse kerge saabumise kohta.
Oli muidugi mitmeid takistusi oodata. Kõigepealt ehk terve mõistuse skeptilist osavõtmatust, seda nii teksti lugemisel kui teraapia läbiviimisel. Kahjuks polnud ette võetud raamat ka sugugi täiuslik käsiraamat, millest ammutada selgeid viiteid ja juhiseid, vaid hoopis udune luuletus koos jaburate naeruväärsustega, mistõttu tõotas eesolev praktiline uurimus tulla vähemalt huvitav.
Meie eesmärgiks oli nii täpselt järgida käsiraamatus ette antud juhiseid kui võimalik ning üritada saavutada sedasama eesmärki, mille jaoks antud teos kirjutatud on – vaimset ja kehalist puhastust. Plaan B-na sobinuks meile ka näha, kas me suudame vähemalt liikuda dianeetika eesmärkide poole.

Taustinfo

Saientoloogia esiisa L. Ron Hubbard (1911 – 1986) oli USA ulmekirjanik, kes tuli välja eneseabiteooria, dianeetika käsiraamatuga. Paar aastat hiljem arenes teooriast religioon ning 1953. aastal rajati juba esimene saientoloogia kirik New Jerseys.
Hubbard rõhutab oma peateoses „Dianetics, the Modern Science of Mental Health“ dianeetika kui teraapiavormi lihtsust. Igaüks saavat ilma eelneva (nt psühholoogilise) haridusetagi dianeetika praktiseerimisega hakkama. Piisavat käsiraamatu lugemisest, et terapeudiks ehk audiitoriks hakata. Juba raamatu esimestel lehekülgedel, sünopsises, kuulutatakse kirjutises pakutavate oskuste abil dianeetilise ‘puhta’ või ‘vabastatu’ staatuseni jõudmise võimaliku olevat. Kuid mida edasi lugemisega minna, seda selgemaks saavad tõukejõud, mis muutsid dianeetika saientoloogiaks, süütu eneseabiraamatu salatsevaks kirikuks.
Kui dianeetika oleks tõesti raamatust õpitav, siis oleks ta siiamaani populaarne müügiartikkel raamatupoodides, nagu „Dianetics“ seda oli. Kuid igasugused vahendajad tahavad ju ka kasu saada, seega on tulusam müüa teoseid otse jüngritele. Teiseks aitas kiriku loomine Hubbardil saada millekski prohvetisarnaseks ja suurendada tema isikukultust. Kolmandaks – vabatahtlikult omandatud kirjutist on inimesel võimalik käest panna, kui selle sisu talle ei meeldi, organisatsioon aga saab erinevate jõumeetoditega tõkestada ohvri tagasitee. Lisaks on oluline ka hinge-temaatika lisandumine, mis aina enam lähendab Hubbardi pärandi usufilosoofiale. Wikipedia andmetel {http://en.wikipedia.org/wiki/Thetan} mainis Hubbard teetat (hinge) esimest korda 52. aasta loengus „Saientoloogia: Verstapost nr. 1“, kuid meile kättesaadavates materjalides ei olnud selle täielikku teksti. Kirjastus Bridge Publications, mis tegeleb saientoloogiliste materjalide levitamisega, kirjeldab, kuidas Hubbard pidas loengu, et rääkida oma uuest avastusest. {http://www.bridgepub.com/store/catalog/scientology-milestone-one-lectures.html} Audiitorid olevat dianeetilist teraapiat läbi viies mitmel juhul leidnud sündmusi, mida saanuks seletada vaid eelmiste elude termineis. Märkmetes loengu kohta on kirjutatud: „Dianeetika huvitus eeskätt hälvetest. See ei olnud mõeldud olema kõikehõlmav. Saientoloogia on teadmise uurimine, mitte teraapia.“ {shsbc A 1037} Tekib küsimus, kas siis tõesti oli hea mõte dianeetika ‘hüljata’ ning selle väidetavad saavutused religiooni libedale nõlvale asetada.
Meie saime dianeetikat ja saientoloogiat puudutavate materjalidega tutvuda individuaalselt, ainus sundus oli sellest tähtajaks hindelise töö kirjutamine. Tutvusime raamatuga üsna põhjalikult ning üritasime leida võimalikult selgeid juhtnööre dianeetilise teraapia läbiviimiseks. Võiks arvata, et kui tiitellehel kuulutatakse teost välja kui dianeetilise protseduuri käsiraamatut, siis peaks kirjutatu sisaldama ka üheselt arusaadavaid juhiseid, rohkelt näiteid, viiteid teaduslikele katsetele jne. Tegelikult ei kajastu antud teoses ühtegi neist kolmest loodetavast komponendist. Hubbard kordab tihti, et dianeetika on teadus, kuid tema teose puhul pole tegemist teadusliku uuringuga. Seda saab võtta pigem kui mingit filosoofilist arutelu ühe võimaliku viisi kohta inimmõistusele lähenemiseks, selle vigade leidmiseks (või defineerimiseks) ja oletatavaks „raviks“.
Dianeetika on vaid psühholoogilise teraapia praktika vorm (niivõrd kuivõrd), aga hinge (teeta) ideestiku sissetoomine põhjustas selle teooria religioosse edasiarenduse. See üleminek iseenesest pole kuritegu. Peamine saientoloogia negatiivsus väljendub aga selle religiooni kulukuses – inimesed, kes oma ligimesi n-ö aitavad, on üsna kindlasti raha peale väljas (ilmselt ka võimu). Institutsionaliseerumisel said kulukad materjalid kättesaadavaks vaid kiriku kaudu ning selle asutuse hierarhiline ülesehitus lubab kavalalt oma järgijatele järjest paremaid teenuseid ja kõrgemaid astmeid liikmestaatuses, loomulikult üha suureneva rahasumma eest. Hubbardi hüüdlausest „dianeetika kõigile“ on praeguseks välja kasvanud pigem priviligeeritute ning varakate poputamine või sinisilmsete abivajajate rahakottide tühjendamine. Paljud eks-liikmed on kirikust lahkumise järel kirjeldanud, kuidas neilt üritati lisaks isiklikule rahale kätte saada ka sugulaste-sõprade raha. Lahkujat ähvardavad esmalt hiigelvõlad ja siis kirikupoolne tagakiusamine (ähvardamine kirikus seanssidel tehtud salvestistega, pidev jälitamine jne). Saientoloogide ebameeldivatest tegudest ja mõjudest annavad aimu näiteks dokumentaalid „Scientology: inside the cult“ {http://www.youtube.com/watch?v=rD9bCdHqU3s}ja „Secrets of scientology“ {http://www.youtube.com/watch?v=l42UrHDx4lE}, kuid organisatsioon vastikult käituvate inimestega ja õpetus dianeetikast on eraldi asjad. Siiski teeb esimene teise kuidagi huvitavamaks ja see intrigeeriski meid dianeetkat katsetama. Ilma institutsiooni ja psühhoterrorita.

Teooria

Saientoloogia keskendub hinge elemendile. Siin on läbivaks reinkarnatsiooni ideestik, mis sarnaneb Idamaade filosoofiale. Elujõud, (elu alge, elu ise), energia või hing (olemuslikult hea, kõiketeadev) nimega teeta ( Θ ) {shsbc A, 503-504, 1330} tähistab individualiseeritud kosmilise allika väljendust; staatikut, mis on olemas ilma inimese kehatagi. See tundub väga sarnane kõiksuse-mudelile, nagu Märt Põder seda meile Spinozat tutvustades rääkis – teeta on kõiksus, mis mateeria, energia, ruumi ja ajaga manipuleerides kõike loob ja samas kõik on. {shsbc A 504-505}
Saientoloogia tegeleb efektiivselt toimivate hing-olendite loomisega, kasutades selleks dianeetilise teraapia alustalasid. Alateadvusesse vangistatud teeta vabastatakse ja saab tagasi teadvusesse. {shsbc A 507} See on muidugi juba edasiarendus teooriast, millele peamiselt toetudes otsustasime oma katseid läbi viia. Dianeetikale ehitatud saientoloogiaga kaasneva religioosse filosoofia ja erinevate spirituaalse täiuse astmete ja keeruliste hierarhiate pöörises me ekslema ei hakanud, keskendusime hoopis algsele dianeetikale.
Dianeetika eesmärk, nagu selgub teosest „Dianetics“, on vabastada inimene psühhosomaatilistest haigustest (st füüsilistest haigustest, millel on vaimne põhjus või komponent) ja inimene ‘puhastada’. Lisaks parandab see protsess mälu ja tõstab intelligentsi, kõrgendab tajude erksust. {dmsmh 6, 20}
Psühhosomaatilisi haigusi põhjustavat asjaolu, et inimese reaktiivne meel (ehk alateadvus) salvestavat valu kogemise ajal kuuldud väljendeid, lauseid, fraase jms, lisaks ka muude tajude infot, mis käskivat inimestel tulevikus alateadlikult sarnase valu või sama taju korral käituda kuidagi ebaloogiliselt.
Analüütilise meele (ehk teadvuse) nõrgenemisel või väljalülitamisel salvestavat reaktiivne meel väga täpselt igasugust šokki, traumat, valu, emotsioone, hääli, visuaali, lõhna jne. Neid reaktiivse meele salvestusi nimetatakse engramiteks. Patsiendiga suhtlemise teel saadud infokillukeste järgi olevat võimalik leida engramid, mis takistavad inimesel puhtaks saada. Enamasti keskendutakse teraapias helilisele infole, kuna fraasid salvestuvat reaktiivsesse mällu käskudena, mis hiljem engrami uuesti käima panevad, kui neid samu lauseid kuulda või sarnast valu kogeda. Kui inimene saab trauma, peavad Hubbardi arvates kannataja ümberkaudsed tasa olema. {Dianetics: The Modern Science of Mental Health, 107} Sel viisil saavat vältida engramisse rikkuva info sisestamist.
Ajatelg (time track), mida mööda terapeut patsiendil sessiooni ajal vaimselt liikuda palub, et sealt salvestunud infot leida, peaks võrduma kõikide sündmuste salvestusega inimese elus – alates eostamise hetkest kuni käesoleva momendini, sisaldades kogu tajutud infot. {dmsmh 8, 132}
Hubbard toob välja veel paar mõistet teraapia ajal kasutamiseks: somaatiline telg (somatic strip) ehk kehaline telg kehalise tajuga (harilikult valuga) – muidu on kogu sensoorne info patsiendis koos, kuid teraapia ajal võidakse ainult ühele keskenduda{dmsmh 179, 186}{Saint Hill special briefing course, level A, 371}. Visuaalne tagasivaade (visio recall) ja heliline tagasivaade (sonic recall){dmsmh 23} – need peaks tähistama erinevate meelte juhtimist ajateljel.
Failihaldur (file clerk) {dmsmh 132} toovat infot reaktiivse mälu pangast välja, kui audiitor teraapia käigus vastavaid juhendeid jagab. Failihaldur on osa patsiendi mõistusest, mis annab sündmuse kohta infot välja kõikide tajude kaudu. Engram on aberratiivne (kõrvalekallet tekitav), kui ta sisaldab mingit fraasi ning läbi reaktiivse meele panevad need käsud inimest ebanormaalselt käituma.
Eesmärk on patsiendi ajateljel sündmusi läbi võttes peamiselt just neid fraase otsida, mis on valukogemusega seotud ja võivad hiljem engrami sisse lülitada. Sisselülitus (key in){dmsmh 99} on olukord, kus engram taas aktiveeritakse (läbi sõnade või sarnase valukogemuse). Terapeudil on aga mitmeid takistusi patsiendi engramite näol, mis raskendavad ajateljel liikumist. Kinnihoidja (holder) on sedasorti engram, mis sisaldab käskusid stiilis „Ära liigu!“, „Püsi paigal!“, „Ma pean siia jääma!“. Kui patsient ajateljel ei liigu, võib oletada, et ta on sattunud kinnihoidja-engrami mõjuvalda. On veel väljaheitja- ja eitajatüüpi engramid. Need liigutavad samuti patsiendi sündmusest üle, nagu oleks ajatelg tühi või heidavad ta olevikku.
Näiteks, kui inimene on vigastatud ja keegi ütleb talle „Ära liiguta!“, siis see võib pärssida inimese ajateljel liikumist. Kui terapeut palub patsiendil liikuda ajateljel edasi-tagasi ning inimene seda ei suuda, siis võib põhjus olla just engramis, mis ütleb „ära liiguta!“. Kui inimesel on hiljem valukogemus vms reaktiivse meele sisselülitumine (võib olla ka valus emotsioon, stress, haigus, vigastus) ja kui keegi juuresolijaist ütleb selle ajal mingit tema engramis salvestunud fraasi, siis inimene tegutsevat selle fraasi kohaselt. Selle loogika järgi võib liikumiskeeluga engram inimese kas või ratastooli aheldada.
Inimesed jagunevat engramis headeks ja kurjadeks – engram-vaenlane viib inimest surma poole ja liitlane aitab tal näiliselt ellu jääda (tegelikult võib aga ka see käsk inimest ennast hävitavalt tegutsema panna). Liitlase-engrami näitena tuuakse mees, kes läheb hamba väljatõmbamisele, kus arst on väga käre (temast saab engramis vaenlane), mehe eest hoolitsev õde aga igati mehe poolt (temast saab liitlane). Mehe engramis salvestub info, mida õde veel narkoosis viibivale mehele enda kohta räägib ning hiljem jätab mees oma naise maha ja otsib kellegi õe-sarnase tema asemele. Engrami sisselülitumisel tekivad tal veel hambahädad ja sada muud haigust, mis seotud narkoosi ajal salvestunud fraasidega. {dmsmh lk 83-84}
Dianeetika eesmärk on patsiendi engramid ajateljel üles leida ja tal traumat taas kogeda lastes nende jõudu vähendada või veel parem – kustutada. Kui taaskogemist sooritada mitu korda (kordamistehnika), siis engram kaduvat – ta salvestuvat reaktiivse mälu pangast tavalisse mällu, kus ta enam inimest hävitavalt ei mõjuta. Puhastamise peaeesmärk on leida esimene, baasengram, kuna teised engramid olevat baasengramiga seotud. Kui baas on kustutatud, on ka teised kergesti kustutatavad. Tavaliselt asuvat baasengram sünnieelses ajas. Hubbard ei väsinud aina kordamast näiteid seksuaalvahekorra asetleidmistest, mille puhul loode haiget saab. Selline seisukoht on seletatav raamatu kirjutamise ajal levinud arusamaga, et peenis puutub tihti loote vastu või on seks raseduse ajal lootele igatahes kahjustav. Kuna engram salvestub rakusisesel tasemel, siis võivad need tekkida juba praktiliseslt pärast esimest rakujagunemist.
Kogu selle suure kuhja vastuolulise info ja pehmelt öeldes fantastilise teooria juures pole üldse imelik, et ‘puhtad’ pole veel maailma päästma asunud. Arvestades nende piiramatut potentsiaali, mida puhta-staatus pakub, peaks nad n-ö muu karja seast hästi välja paistma. Ehk pole neil hoiupõrsa lõhkilöömise kõrvalt aega maailma päästmisega tegeleda? Praegust puhaste arvu on samuti raske öelda, {http://www.truthaboutscientology.com/stats/clears/} annab 96. aasta seisuga puhaste arvuks 49880. {http://altreligion.about.com/od/controversymisconception/a/scientology_cos.htm} pakub puhta tasemele jõudmise kuluks 128 000 dollarit. Arvatavasti on see number ligikaudselt välja arvutatud kiriku poolt müüdavate õppematerjalide hinna järgi. Kui hakatakse maju pantima, et saientoloogidele maksta, siis need numbrid suurenevad.


Meie kogemus

Henry oli teraapianädalal protseduuri läbiviia (audiitor) ning Liisalotte sai patsiendi rolli. Henry eesmärk oli nende väheste vihjete abil, mida ta materjale lugedes sai, teraapiat praktiseerida nii täpselt kui võimalik.

Henry vaatenurk esimesele teraapiakatsele:

Esimene seanss oli katsetus, kuidas teraapia üldse välja näeb ning kas midagi ka toimib, kui ma palun patsiendil ajateljel liikuda, et leida mingeid sündmusi või valu. Mind huvitas, kuidas patsient sündmusi kirjeldab. Ma palusin oma tal leida minevikust tema elu värskeimat ja seejärel suurimat füüsilist valu ning kirjeldada traumadega seotud intsidente. Kuna engramid olevat omavahel seotud, siis peaks märkimisväärse valukogemusega seotud tajud samuti mingil määral korduma sarnaste engramite lõikes. {shsbc A 134, 147} Seega oli minu eesmärk leida väljendeid, mis sisalduks selles valukogemuses (võimaldades edasist sisselülitust) või eelnevates (mis sisselülituse tagajärjel võinuks tekitada kirjeldatud valu – auditeeritav ei nimetanud teraapia käigus suurima kirjeldatud valu põhjust).
Liisalotte suurima valukogemuse kirjeldusest leidsin enda jaoks märksõnadeks väljendid: „See ei pruugi aidata“ ja „Tuleb kannatada/oodata“ – need olid arstide sõnad. Eeldades, et need fraasid salvestusid patsiendi engramisse, palusin tal korrata sõnu „tuleb kannatlikult oodata“, et näha, kas see tekitab mingi somaatilise reaktsiooni. See oli katsetus somaatilise maksimumiga {dmsmh 147-148}, mis on meetod viimaks patsient mõne somaatilise suurima intensiivsuse juurde. Kuigi Hubbard ei nimeta seda nii lollikindlaks kui fraasimeetodit, on niigi mingisugune võimalus leida seotud engramite alusengram. Väljendi kordamine aga ei lülitanud somaatilist sisse. Küsisin, kuidas ta end tunneb ja sain vastuseks: „Nagu tuleks kannatlikult oodata. Hästi tunnen ennast.“ Meeldiva enesetunde salvestumine engramis pole keelatud, kuid põhimõtteliselt läheb see vastuollu engrami loogikaga. Patsient võib engramiga kontakteerudes taastunda meeldivat lõhna, kuid see on tugevalt seotud ebameeldiva kogemusega. Patsient võib tunda soojust, kuid see võib olla emaüsa soojus enne seda, kui algas abordikatse (millede mainimised on raamatus väga sagedased). Järelikult ei andnud nimetatud fraasi kordamine tulemust.
Pärast mainitud kordamist hakkas Liisalotte öeldut analüüsima, rääkides sellise meenutamise ja järelemõtlemise uudsusest („Ma ei ole varem mõelnud selle peale, et mis siis öeldi või mida ma siis kuulsin.“) Näidetes, mida käsiraamatus tuuakse, peaks patsient ainult sündmust läbi elama. Samas pole ka kusagil öeldud, et ta ei võiks kogetu üle ka arutleda. Kuid kui audiitor pole andnud käsku liikuda, siis patsient ise liikuda või olevikku tulla ei tohiks. Teisalt on see ka kokkuleppe asi. Audiitor peaks patsiendil laskma olevikku tulla, kui too seda soovib ja patsient peaks oma soovi välja ütlema. Tegemist pole ju hüpnoosiga ning patsient on igati ärkvel. Peaasi, et tal oleks mugav asend ja silmad kinni. Eeldus, et patsient kohe meenutamise asemel läbi elama hakkab ja pärast sündmuse meenutamist ajateljel sinna püsima jääb, kus sündmus aset leidis, on ulmeline. Hubbard ei kirjelda, kuidas seda nii lihtsalt saavutada. Ühes näites ütleb patsient ise, kelle häält ta kuuleb ja kommenteerib nii sündmust kui ka oma somaatilisi. {dmsmh 146} Samas ei pea audiitor siis jälle otsast alustama ja patsienti selle sündmuse juurde juhatama. Piisab käsklusest „mine algusesse ja võta uuesti läbi.“ Imeline! Mina eeldasin, et revideeritav vastab küsimusele oma enesetunde kohta selle hetke alusel, kuhu fraasi kordamine ta ajateljel viis, kuid kuna ta vastas oleviku seisukohast, siis võib arvata, et fraasi kordamine ei viinud teda ajateljel tagasi.
Esimese sessiooni katsetas argine välisärritaja – minu kui audiitori nälg. Katse jäi seega märkimisväärselt lühikeseks, kuid ausalt öeldes polnud minu fantaasia ka piisavalt elav, et kahetunnist sessiooni üleval hoida. See väljendus ka pikkades pausides teraapia ajal, mil audiitori rollis olija edasisi võimalikke käike üritas välja mõelda. Hubbard kirjutab viljakalt, ‘mis’ on võimalik, aga ‘kuidas’ see võimalik on, tuleb minu arvates igaühel endal välja mõelda, see aga nõuab selgelt pikemalt pühendumist kui mõned nädalad ja tõesti ergast kujutlusvõimet.

Henry vaatenurk teisele teraapiakatsele:

Mulle tundus, et patsient tegelikult ei liigu ajateljel, kuigi ma tal seda teha palusin. Käsiraamatus kirjutati: „Iga kord, kui kuuled patsienti minevikus rääkimas, siis ta pole intsidenti sisse läinud. Juhul, kui ta ei lähe sinna tagasi, engram ei kao“. {dmsmh 182} Patsient peaks ideaalis rääkima olevikuvormis, justkui viibiks ta sündmuse keskel ja kogeks seda parajasti. Oleviku või mineviku vormis rääkimist saavad nii audiitor kui ka patsient aga ise teadlikult suunata. Olevikus rääkimine on seejuures hea märk, mis ilmestab taaskogemist, taas läbi elamist. Minevikus rääkimine aga pole hea märk, sest näitab, et patsient ei ole sündmusesse naasnud.
Samuti ütles Liisalotte tihti, et ei mäleta kuigi palju sündmuste kohta, mida ta kirjeldama pidi. Inimene peaks aga sündmuse algusesse minema ja selle uuesti kõikides tajudes läbi elama, nii kaua kuni failihaldur sündmuse kohta enam uut infot ei anna. Kui patsient ei suuda seda teha, siis võib järeldada, et osa tema tajusid on engrami(te) poolt välja lülitatud (selliste shut-off–väljendite poolt engramis nagu ’’ma ei näe“, „ma ei kuule“, „ära kuula“, „ära vaata“, „ära tunne“ jne). Audiitorina aga ei andnud ma patsiendile juhiseid olevikus rääkida või mitte analüüsida, sest nii oleks minu arvates olnud võimatu saada ausaid tulemusi.
Kui patsient audiitori antud lauset korrates minevikusündmusesse ei liigu, siis on mõned võimalused, miks sessioon viltu kiskuda võib – patsient ei saa ajateljel liikuda, sest engramites sisalduvad käsud pärsivad seda või fraas ei eksisteeri engramimaterjalina. Inimesel võivad olla ka tugevad kontrolli-ennast engramid, mis võtavad audiitorilt kontrolli patsienti ajateljel juhtida. Siin võivad mõjuda kordamistehnika laused „Kontrolli ennast!“ ja „Ma pean koostööd tegema!“
Veel üks harilik põhjus, miks kordamistehnika ei tööta, peitub selles, kui patsient on kinnihoidja-engrami käsutuses (fraasidega nagu ‘ära liiguta’ või ‘olen kinni’). Kinnimineku tunne ei pruugi somaatiliselt väljenduda, nii et patsient ei pruugigi seda tunda. {dmsmh 208} Kui audiitoril pole võimalik juhinduda patsiendi somaatilisest, siis võib tal engrami asukoha äratundmine kauem aega võtta.
Minu viga võis siinkohal olla, et ma ei pannud oma patsienti kordama selliseid väljendeid, mis oleks olnud engraamilised ja seega ei liigutanud nende kordamine teda ajateljel. Kuid kui korratavad väljendid ei too patsiendis välja somaatilist (kehalist pinget, valu), ega muuda kuidagi tema enesetunnet, siis võib audiitor peale enda veel süüdistada engramit käsuga ’ära tunne’ või ’ma ei tunne midagi’ – segu eitaja- ja kõrvalejuhtija-tüüpi engramist. {dmsmh 188, 212-213}
Ma keskendusin fraasile ’ma ei mäleta’, sest patsient ütles seda mitmel korral ja engram, milles selline väljend sisaldub, pärsib esiteks inimese mälu ja teiseks paneb failihalduri pahatihti sellest üle libisema, kui sündmust ajateljel läbi võtta üritatakse. Kasutasin kordamistehnikat ajateljel liikumist pärssivate väljendite peal, et kontakteeruda engramitega, mis ei lasknud patsiendil tagasi sündmusesse minna. Panin ta kordama väljendeid „ma ei mäleta“, „unusta ära“, „ära tule siia“, „ma ei saa sinna minna“, „ma ei oska“, „jää siia“, „ära liigu“ ja „ära liiguta“.
Hea õnne korral oleks me sellise kordamisega tabanud engraamilise väljendi pihta ja saanud patsiendi lõpuks engramini, milles see sisaldub. Siis oleks sisse lülitunud somaatiline reaktsioon ja patsient oleks, liikudes ajateljel sündmusesse, hakanud seda uuesti läbi elama. Raamatus sisaldub mitu sellist näidet {dmsmh 124, 143, 146}, kus patsiendid asuvad väga hõlpsalt kordamistehnika abil läbi elama juhtumisi, mis leidsid aset enne nende sündi, korrates täpselt oma vanemate sõnu ja kirjeldades nii erinevaid somaatilisi nähte kui ka helisid. Ühtegi sellist imelist läbimurret meie katsete ajal kahjuks ei esinenud. Siinkohal võib teha kaks järeldust: me ei korranud engraamilisi väljendeid (üldse või piisavalt) või dianeetika lihtsalt ei tööta. Esialgu langeb rõhk esimesele oletusele, sest meie kogemus dianeetilise protseduuriga oli ju tegelikult minimaalne ja sarnaseid väljendeid võib keeles kokku panna väga suurel hulgal – ning tekib küsimus, kas täpse sõnastuse taga ajamine pole veidi liiast. Teisalt võib iga korralik dianeetik meid süüdistada, et kordasime ainult 7 väljendit, kuid on ju veel 17 sarnast, mida me ei korranud.
Üks huvitav asi, mida ma oma patsiendi juures teraapia ajal märkasin, olid tema pidevad haigutused. Lebava, suletud silmadega inimese puhul on haigutamine ju üsna tavaline nähtus, kuid Hubbard kirjeldab seda kui „teadvusetuse“ mahakulumist – „Kui patsient hakkab haigutama, jääb peaaegu magamagi, siis tuleb tema „alateadvus“ pinnale.“ {dmsmh 125} Märkisin haigutuste ilmnemised üles väljendite „unusta ära“, „ära tule siia“ ja „ära liigu“ kordamisel. Midagi enamat aga ei järgnenud ja pidasin neid lihtsalt haigutusteks. Seda kinnitust endale aitas teha ka vähene teave haigutuse sümboolsusest dianeetikas – haigutuste tähendusest lugesin alles pärast teist sessiooni.
Teisel sessioonil katsetatud kordustehnika väljenditega, mis engrameis takistaks patsiendil meenutada ja taaskogeda, ei andnud niisiis nähtavaid tulemusi.

Henry vaatenurk kolmandale teraapiakatsele:

Sessioonile eelnevalt ja selle ajal oli Lottel tugev kõhuvalu, eeldatavalt mitte teraapiaga seotud. Alustasin meie sessiooni andes patsiendile korrata fraasi „ma ei taha seda“, katsetusena leida seost sünnieelsete engramitega. Liisaotte on rääkinud oma ema rasedustoksikoosist, seega tärkas minus lootus leida killukesi tema ema monoloogist valu mitte tahtmise kohta. Hubbardi järgi on loode väga kergesti „teadvusetusse“ viidav ning näiteks võib ema valukramp lootes esile tuua engramite salvestumise (sünnituskrambid on ju kõigil tulevastel emadel – lausa kuhjaga engrameid). Selline engram kutsuks tulevikus inimesel esile valu samas piirkonnas, kus emal. Katsetus piirnes vaid kahe väljendi kordamisega (ma ei taha seda; ma ei taha), mistõttu põhjalik ja tulus lähenemine see ilmselt polnud. Kas ei jätkunud minus audiitorile vajalikku püsivust või valdas mind vähene lootus mingeid edasiminekuid näha.
Seejärel palusin tal kõhuvalu sündmus uuesti läbi elada, minna sinna, kus see algas, kuid mingeid valukäivitajaid, vähemalt otseseid vokaalkäske ei ilmnenud. Tavalise mäletamise puhul on ilmselt hooajaliste valude algusaega väga raske täpselt märgata, kuid dianeetilises teraapias oleks patsient (täpsemalt failihaldur) liikunud ajateljel justnimelt kogemuse algusesse. Valu algushetke kirjeldusest oleks saanud otsida tajutud infot, mis tekitaks engrami käivituse. Eeldades, et antud juhul tekkis valu mingi engrami sisselülitumisel, aidanuks sündmuse alguses leiduv info jälile saada tajudele, mis seda engramit lülitavad. Kui näiteks mina juhtumisi ütlesin midagi, mis on salvestatud ühes Liisalotte engramis, mis öeldu taasesitamisel sinna salvestunud valu jälle esile kutsub, siis oleks teraapia käigus saanud see fraas kindlaks teha ja kordamisega alusengramini jõuda ning see kustutada, vältides seega taolise valu naasmist.
Sessiooni võib lugeda tegelikult katkenuks välise teguri tõttu, milleks oli patsiendi valu. Efektne oleks olnud leida sellele engraamiline põhjus ja valu leevendada või eemaldada, kuid Liisalotte ei soovinud katsega jätkata, kuna tema valu oli niivõrd tugev. Oli see nüüd lihtsalt seedehäire või sisselülitunud engram, seda me paraku ei tea.
(Märkus – lindistustes on kolmas ja neljas sessioon ühendatud ühte faili)

Henry vaatenurk neljandale teraapiakatsele:

Järgnevalt tegelesin patsiendi naudinguhetkede otsimisega ajateljel. Nendega töötamine vabastab väidetavalt energiat, mis omakorda aitab patsiendi ajateljel liikuma panna, kui ta on kinni jäänud. {shsbc A 537}
Jõudsime neljanda sessiooni jooksul läbi võtta mitu naudingukogemust. Peamiselt olid need isadepäevast ja sellele eelnenud õhtust ning hõlmasid uinumist, õigeaegselt rongile jõudmist (mis tekitas patsiendis heaolu tunde, kuna ta harilikult kipub igale poole hiljaks jääma ning kuna ta sel hommikul samuti oma hilinemises kindel oli, siis halva eelaimduse ümberlükkumine tõi veelgi suuremat rahulolu) ja vanematekoju saabumist.
Alustasime sellest, kuidas ta vanemate juurde kohale jõudis. Lasin revideeritaval vabalt rääkida, lootuses meeldivate hetkede positiivset mõju kohata. Ta kirjeldas üldisemalt mitmetunnist perioodi tol pärastlõunal ja õhtul. Palusin tal sündmus uuesti läbi võtta, keskendudes helidele, et saavutada läbielamises suuremat täpsust. See andis tõesti välja suurema hulga infot, pikemalt rääkis Liisalotte oma jalutuskäigust emaga ja nende vestluse teemadest. Siis palusin leida varasem, ajaliselt eelmine naudinguhetk, mille ta nimetas olevat rongilejõudmise ja seletas oma õnne põhjusi ja miks talle rongid meeldivad. Sündmuse uuesti läbi võtmisel kirjeldas ta teekonda alates kesklinnast kuni Balti Jaamani, k.a. seotud tegevused, mõtted-tunded. Veel kolmandat korda läbi võttes lisandus detaile, samuti mõtete-tunnete ja arvamuste kirjeldusi. Järgnevast palvest leida ajas eelnenud naudinguhetk tõi patsient välja eelmisel õhtul uinumise ja selle, kuidas talle tavalselt ärgata ei meeldi.
Sessiooni lõpuosas tegin ajateljel liikumise katsed, et näha, kas naudinguhetkede läbivõtmine on seda hõlbustanud. Palusin patsiendil liikuda eelmisesse jõululaupäeva (sest ta mainis magamisest rääkimisel, et ärgata on meeldiv näiteks siis, kui olla hästi välja puhanud või jõululaupäeval), mil toimunu meenutamine tal üldiste kirjelduste võtmes ka õnnestus. Seejärel palusin tal liikuda 10 aastat tagasi, mille peale patsient mitte eelmisest jõululaupäevast alates vaid sessiooni toimumise päevast tagasi arvestades ebakindlusega ainult mõned andmed oskas välja tuua (järgmisel päeval kool, enda vanus), lisades, et ei saa sinna minna ja ei oska. Järelikult ei tootnud naudinguhetkede meetod piisavalt tähelepanuüksuseid, et aastaseid või 10-aastaseid liikumisi sooritada.
Õigeaegselt rongilejõudmise sündmuse läbivõtmisel katsetasin välkvastuse meetodit {dmsmh 190}{shsbc A 554}, paludes patsiendil pärast naudingutunnet tekitava sündmuse kirjeldamist öelda esimene kellaaeg, mis pähe tuleb. Esitasin palve pärast seda, kui ta oli rääkinud rongi sisenemisest, maha istumisest ja rahakoti välljavõtmisest pileti eest maksmiseks valmistumisel. Tema vastuseks oli 12:50. Tegelikult väljus rong, millele ta läks, 14:22. Tegu oleks olnud näidisjuhtumiga, kus ta kenasti ajateljel liigub ja sündmusi taas läbi elab, kui ta oleks öelnud rongi väljumisele lähedasema kellaaja või veel parem – täpse aja, mil sündmus aset leidis. Ma eeldasin, et kui esitan välkvastuse palve rongi sisenemise juures, vastab patsient samuti selle ajahetke kohta. Tegelikult andis ta suvalise kellaaja (sest seda juhis paluski teha), milleks oli moment, kui ta kodus kella vaatas ja kartis, et rongile hiljaks jääb. Hubbard ütleks siin, et patsient ei liigu ajateljel, mitte-saientoloog aga et inimene ei pruugi valida äsjaräägitud teemale X lähimat fakti, kui tal palutakse esitada suvaline fakt. Ta võib valida ka mõne kaudsemalt seotud fakti.
Jätkuvalt läbis sündmuse kirjeldamisel minevikuvormi kasutamine, seal kus ta oleks pidanud pigem n-ö kohal olema (ilmnes alates teisest sessioonist). Esimese sessiooni ajal arvatatalt tingis olevikuvormi esinemise audiitoripoolne sugestsioon läbi juhistes sisalduva olevikuvormi (kirjelda, mida näed, kuuled; kus sa oled). Järgnevates sessioonides kasutatud lakoonilisem juhis „kirjelda“ järelikult sellist sisendust ei sooritanud.

Henry vaatenurk viiendale teraapiakatsele:

Enne viimast sessiooni rääkisime Liisalotte varaseimast meelesolevast valust – vastav sündmus leidis aset, kui ta oli umbes 2-aastane. See tuli meelde ühtlasi nii varaseima mäletatava kogemusena kui ka valuga seotud kogemusena.
Viiendal sessioonil võtsime seda sündmust läbi. Sunnituna käima paljajalu kuumadel kividel Musta mere ääres, lõi ta varba ära ning seda tuli hiljem tohterdada. Ta küll nurises, et vanemad talle plätusid jalga ei andnud ja kinnitasid talle, et ta on juba suur tüdruk ning et kivid pole nii kuumad midagi. Tema väikest õde kanti kurva juhtumise ajal süles, mis Liisalottet kindlasti külmaks ei jätnud. Seda värvikat sündmust saatsid väljendid „kannata veel“ ja „kannata ära“. Nende kordamine, lootuses nendega seotud engramit leida ja läbi võtta, mingit efekti ei toonud.
Proovisin veel fraase „midagi ei juhtu“ ja „ei ole midagi“, nopituna vanemate kommentaaridest kividel kõndimise sündmuses, et leida teljel liikumise takistajaid (need käsklused raskendaks engramiga kontakteerumist), kuid tulemusteta. Katsetasin ka esitada juhiseid otse failihaldurile – „leia see, mis ei lase tagasi minna/liikuda“, „leia see, mis käsib ära minna/edasi minna“, ajendatuna õppematerjalis leiduvast näitest {shsbc A lk 372} – selles annab audiitor käsu: „Somaatiline telg liigub nüüd tagasi selle juurde, mis (kinni) hoiab.“ Kuna patsiendil ei lülitu sisse somaatiline, leitakse süü olevat kinnihoidjal. Kuid meie katses jällegi edusamme ei ilmnenud. Liisalottel ei hakanud varvas tuikama, tema poolt kõlasid hoopis analüüsivad ja teraapiast teadlikud küsimused ja märkused. See paistab olevat viideasjaolule, et ta oli juba õppinud tundma meetodeid, mida üritasin kasutada ja asus olukorda hindama.

Kuna töö esitamise tähtaeg oli hirmuäratavalt lähedal, ei jõudnud me rohkem sessioone teha. Kahju on asja poolikuks jätta, nähtavate muutusteni jõudmata, teraapia väidetavaid mõjusid kogemata, kuid et meil ühtegi engramit kohata või meetodit töötamas näha ei õnnestunud, siis polegi kaotusvalu niivõrd suur.

Liisalotte vaatenurk teraapiate kohta:

Positiivsed küljed: mul oli sessioonide ajal oma audiitoriga usalduslik suhe ning minu meelest on see ka üks tähtsamaid elemente teraapia olemuses. Kui kõne all olev protseduur ei baseeru aususel, mille üheks alustalaks ju usaldus on, ei saa terapeut patsiendilt tõest infot, millega edasi töötada ning kogu raviperiood on koheselt mõlema indiviidi jaoks luhta läinud.
Kindlasti oli minu jaoks positiivne see, et teraapia toimumise kohaks oli minu enda kodu – enamasti on inimesed oma hingehädadega sunnitud minema kuhugi steriilsesse kliiniku- või bürooruumi (mida on ehk üritatud diivani ja potitaimega hubasemaks teha), mis pahatihti võõristust ja ebamugavust tekitab. Patsient on siis ka nn terapeudi mänguväljakul ning see võib esimest ahistada ja mõjutada sessiooni kulgu. Samas võivad inimeste endi kodud neile sessiooni läbiviimiseks teistmoodi ebasoodsa pinnase luua– sealt võib leida tugevaid mälestusi, teisi inimesi või muid segajaid, mis saavad samuti teraapias kõrvalekaldeid tekitada. Kuna mina olen elanud selles korteris üsna lühikest aega ning minu audiitor on mulle usaldusväärne, siis leian antud kombinatsiooni teraapia jaoks vägagi soodsa olevat.
Audiitor Henry tundis teraapia ajal dianeetika praktikameetodeid paremini kui mina. Vähene teave aitas mul hoiduda liigsest kontrolli haaramisest sessioonide kestel. Minu skeptitsism antud teraapiavormi kohta oli niigi kõrge (kuigi üritasin neutraalselt mõelda, et oleksin uuele praktikale võimalikult avatud) ning protseduuride äraõppimine tundus tol hetkel halb idee olevat. Olen tagantjärele minu peal läbi proovitud meetodeid uurinud ning annan Henryle au, et ta suutis teraapia ajal nendest kirjeldustest niigi palju välja lugeda, et mind enesekindlalt juhendada.
Sessiooni kestel avastasin enda elust etappe, mida ma ei olnud enne teadvustanud ning leidsin enda jaoks mingil määral uue lähenemisviisi oma käitumise analüüsiks – ma mõistsin, et ka endale juhuslikuna tunduv seik võib üsna paljut mõjutada.
Negatiivsed küljed: teades Henry üldiselt kidurat kaaskondlaste tähelepanemise või analüüsimise oskust, tekkis mul ka väike kahtlus tema kui terapeudi kompetentsuses, kes peaks tegelikult oskama inimese käitumisest ja jutust päris palju vajalikku informatsiooni välja lugeda. Ma teadsin ette, et tal saab raske olema õigeid vihjeid minu jutuvadast otsida ning isegi kui ta märki tabab, siis see, mida saadud informatsiooniga edasi teha, on järgmine mägi, mida ületada.
Kuna mina olen oma kunstiõpingute kõrvalt ka aastaid psühholoogiat ja sotsiaalteadusi tudeerinud, siis tundus dianeetika psühhoteraapia veidi rohkem usaldust pälvinud vormidega võrreldes (alates Freudi psühhoanalüüsist kuni tänapäevaste kognitiiv-, käitumuslike, integratiivsete jne teraapiateni välja) küll üks suur jaburdus olevat. Ma olen nii mõnelgi korral pidanud ülikooli jaoks eneseanalüüse või juhtumianalüüse kirjutama ning olen juba õppinud pöörama rõhku teatud aspektidele inimese elus – lapsepõlve teatud sündmused (kuulus 3-aastase kriis, suhted emaga, lasteaia vms sotsiaalne integratsioon jne), teismeiga (sh suhted vanematega, kool, esimene armastus jne), inimese hetkesituatsioon (pere ja majanduslik olukord jms) ning inimese reaktsioon ja käitumisvaste teatud sündmustele. Olen harjunud jälgima inimese käitumist ning suuremat tähelepanu pöörama mõnele konkreetsele väljapaistvamalt öeldud väitele. Inimene kannab oma pagasit terve elu kaasas ning nii oli ka minu analüüsisoonega, mis jõudis audiitorist ette ning tahtis kangesti Henryle öelda, millele ta pigem tähelepanu pöörama peaks (isegi kui see oleks vastuollu läinud dianeetika reeglitega). Õnneks ma hoidsin end teraapia ajal juhendamises tagasi ning saavutasin sellega vähemalt teraapia dianeetilise autentsuse.
Dianeetika näeb tegelikult enne teraapia alustamist ette audiitorile suhtlemiskoolituse, mis annab talle mõjuvõimu inimese nõrkusi ja tugevaid külgi avastada ning nendega ka vajaduse korral manipuleerida. Ilmselt aitaks kõne all olev koolitus terapeudil suunata inimest ka „õigeid engrameid“ leida ning inimest nende avamisel korrektselt suunata. Henry kahjuks sellist väljaõpet ei saanud, kuid meie eesmärk oligi algul vaid „täiuslikult mõistetava“ käsiraamatu vahendusel teraapiat proovida.
Minu arvates oli üks valdavamaid nõrku kohti sessiooni ajal see, et audiitori küsimused ei adresseerinud minu jaoks probleeme, mida ma ise teadvustasin oma elu suurimate mureteemadena. Samas ma mõistan, et dianeetika töötab veidi teistmoodi kui psühholoogia – rõhutatakse pigem alateadvusele ning seal nn juhuslikult salvestunule, mida inimene ise ehk probleemina ei teadvustagi. Samas just engramites sisalduva juhuslikkus teeb mind antud teraapiavormi puhul skeptiliseks – kas tõesti mõjutab inimeste käitumist neile endile nii kättesaamatu info, või on see ainult üks müüginõkse – tekitada kliendile vajadus tarbida audiitoriteenuseid, kuna tal endal potentsiaali väheseks jääb?
Mind paneb imestama ka dianeetika sõnadekesksus, mis samuti mulle veidi juhusliku mulje jätab – mõne väga kriitilise sündmuse puhul ei lausuta sõnagi ning inimene võib siiski olla nähtavas šokis ning vastupidi – mõnel puhul räägitakse ohvri valu kestvuse ajal palju, kuid mingit käekakatsutavat traumaatilist jälge see ei pruugi jätta. Kas suvalised laused on tõesti tähtsamad kui nt suured tundmused, mõtted, kehakeel, vääritimõistmised jne?
Ma tean kindlalt väita, et ei mäleta enamike sündmuste puhul öeldu täpset sõnastust ning imestan inimeste üle, kes seda teha suudavad – eeldan, et antud teraapias patsient tihti kas valetab, et mäletab või usub tõesti, et suudab sündmusesse „sisse minna“ ning verbaalselt täpne olla (aga kui ta eksib?). Oleks maagiline, kui inimene tõesti oma „ajateljel“ ilma meeleheitliku meenutamiseta ning üht-teist võib-olla ehk juurdegi mõelduna liikuda suudaks. Samuti tekitab minus skepsist teadmine dianeetika kreedost patsiendi sünnieelses ajas peamiseid engrameid leida, sest see muudab teraapia sisu ja ka vormi vägagi üleloomulikuks (mis muidugi teenusepakkujaile igati meeltmööda on). Igatahes meie oma sessioonidel ei jõudnud sellise mäletamiseni nagu Hubbard tahtis, või nimetaksid saientoloogid mind lihtsalt „raskeks juhtumiks“ (milles ma üsna kindel olen).
Kuigi Henry ilmselgelt üritas maksimaalselt dianeetika käsiraamatust aru saada ning loetut ka minu peal efektiivselt praktiseerida, oli sessioonide ajal juhtnööride järgimine minu jaoks keeruline. Henry oli nähtavasti asjas sees ning sai paremini aru, mida tema patsient tegema peaks, kuid minuni jõudsid piisavad juhtnöörid kohale harvemini kui lootsin ning nii mõnelgi korral pidin selgitust küsima, või üritasin ise aru saada, mida ja miks ma terapeudile vastasin. Algajale audiitorile kohaselt unustas ta ära paar sessiooni lõppu märkivat tühistamissõna ning pidas vahepeal pikki pause, et mõtiskleda, mida oma patsiendiga järgnevalt ette võtta. Pausid tekitasid minus kerget ärevust, kuna ma oleksin tahtnud veidi rohkem enesekindlust inimeselt, kes mind minu probleemides aitama peaks.
Kindlasti ajasid mind segadusse mõned terapeudi esitatud küsimused – nt „Mida sa tunned?“ Ma tean, miks ta seda küsis (enamasti lootis ta sellele, et olen oma ajateljel mingisse sündmusesse sisenenud ning seda läbi elamas), kuid kuna ma siiski olevikulainel olin (minevikusündmustest küll aktiivselt mõeldes, kuid mitte nii palju „sees olla“ suutes), ei osanud ma peale ootusärevuse teraapia õnnestumise ees väga palju muud tunda. Mõnikord üritasin ka meelde tuletada tundeid, mis meenutatava sündmuse ajal aset leidsid, kuid ma ei „elanud neid läbi“.
Tegelikult on inimene ju teraapia ajal vaimselt ikka olevikus, ükskõik kui sügavalt üritatakse minevikusündmusi meelde tuletada. Kuna dianeetika pole hüpnoos, ollakse ärkvel (hüpnoos ja uimastamine on dianeetilises mõttes patt, dianeetiline unelus pole üldse hüpnoosi moodi) – patsient peab olema heas ja mugavas puhkeasendis. Patsient on teadlik kõigest, mis toimub ja mäletab teraapiast kõike (miks ei võiks ta siis arutleda ja anlüüsida?).
Mina ütlen ausalt, et ma poleks audiitor olla suutnud, kuna oleksin kindlasti mingil hetkel psühhoanalüüsi rajale läinud ning see poleks olnud enam dianeetiline teraapia. Liiga skeptilised inimesed ilmselt sellise kasumiahnuses usulahu ja teraapiavormi vahepealset ollust tõsimeelselt praktiseerima ei hakka – minu kohta kehtib see väide küll sajaprotsendiliselt. Ometi mul tekkis huvi ‘päris’ sessiooni näha, kuigi mul on eelarvamusi saientoloogia religiooni enda suhtes.
Kokkuvõtteks ei tundnud ma teraapiast suuremat kergendust kui lihtsalt südamelt ära rääkimise puhul või eneseanalüüsi kirjutamisel. Pigem oli see uus ja huvitav enesessevaatamise vorm, mille realistlikkus minus kõvasti kahtlusi tekitab. Alati on põnev jälgida igasugu müsteeriume – nõiad, jumalad, tulnukad (viimastesuhtes olen ehk vähem skeptiline, kuna kosmos on suur ja lai) ja muud olendid, mida inimeste kõrgustesse-kaugustesse pürgiv aju välja suudab mõelda ning kindlasti tuleks erinevaid elus kulgemise vorme ka omal nahal proovida. Siiski, kuni teadus engramite kohta põhjapanevaid avastusi teinud pole, ei ole mul ka alust arvata, et see teooria paika peab.

Kokkuvõte:

Katsel dianeetilist teraapiat läbi viia eelnes suure koguse dianeetilise ja saientoloogilise tekstimaterjali läbivaatamine, millest suur osa osutus akronüümidest tulvil spetsialistidejutuks või lennuka mõtteprotsessi pidurdamatuks eklektikaks. Kuigi „Dianetics, MSMH“ on üsna kergesti loetav, ei andnud see pisavalt infot teraapia läbiviimiseks. Lisamaterjale otsides leitud gigabaidine pakett „Scientology All Data 1.0“ pani pehmelt öeldes muretsema. Kui kogu see hunnik linke ja dokumente vajab läbi töötamist, et dianeetikaga tegeleda, siis jõudis Ron Hubbard ilmselt samale järeldusele, mis meie – „DMSMH“ üksi pole piisav, et kedagi puhastada.
Et saada abipakkuvaid juhiseid sellise lühikese perioodi jooksul teraapiaga proovi teha, oleks ilmselt vajalik enamuse dianeetiliste ja saientoloogiliste materjalide ajalises järjestuses läbi võtmine, mis ilmselt oleks sarnane ususamm kloostrisse astumisega või eesmärgi võtmisega jõuda nirvaanasse. Dokumentaalis „The Beginners Guide to L. Ron Hubbard“ kõlavad Hardeep Singh Kohli suust aga sõnad: „Saientoloogial pole suurt müstikat, suuri uskumise küsimusi, suurt sõltuvust sinu uskumisest. See paistab tõestavat kõike, mida ütleb. /…/ See on inimestele. Igasugustele inimestele kätte võtmiseks.“ {http://www.youtube.com/watch?v=_VblMGk13Eg 3:44 – 4:24} Seda kuuldes tundus mulle, et ta ei ole oma esimese dianeetikaga seotud raamatu alguslehekülgedest kaugemale jõudnud. Science fiction peabki paistma ennast tõestavat. Dianeetika peabki paistma tõepärane. Selles mõttes ei ole üldse vahet, kas lugeda „Battlefield Earth’i“ või „Dianeetikat“ – ulme on liialdatud olevik, dianeetika on unistusest filosofeerimine.
Erinevalt Kohlist polnud meil abimehi, kes meie esmatutvust dianeetikaga pehmendada aitaks. Piirdudes ajanappuses peamiselt 1950. aastal avaldatud käsiraamatuga ja Saint Hilli erikursuse A-taseme dokumendiga, olime suuresti nagu määramatu pimeduse, äraarvamismängu ees. Esimese 275 leheküljest sai teha vaevalt ühe lehekülje teraapiaks kasulikke märkmeid. Lisaks loetud SHSBC aitas seda täiendada, kuid ikkagi mitte piisavalt, et mingilgi määral saavutada selliseid tulemusi, nagu tekstides lubatakse. Pikad seletused entiteetide kohta ei päädinud tavaliselt selgete juhistega nendega tegelemiseks teraapias. Mida dianeetika väidetavalt suudab saavutada, on juba esmatutvusega selge. Et teada saada, kuidas see aga käib, ei jätkunud meil jaksu välja uurida.
Saate „The Beginners Guide to L. Ron Hubbard“ vaatamine aitas kaasa mõistmaks, kuivõrd suures ulatuses oleme tundmatus kohas otse vette hüpanud. Et üldse revideeiritud saada, läbib reporter mitmepäevase koolituse, mis sisaldab mitmeid suhtluse ja eneseväljendusega seotud treeninguid. {http://www.youtube.com/watch?v=PNqK17FrtX4, http://www.youtube.com/watch?v=r3T6MxcXGk8, http://www.youtube.com/watch?v=dOlteNk0UkI}Tekib mõte, et me oleks ka pidanud enne teraapakatseid saientoloogilise suhtluskoolituse läbima. Kohli läbielatule tuginedes oleks sellise treeningu tulemus aga pelgalt ‘sama sõnastiku järgi rääkimine’, milles võivad osapooled kokku leppida ka ilma salastatud laagritesse sõitmata või saientoloogidele maksmatagi ära teha. Sidemüra esines meie katses kahtlemata, näiteks patsiendi rolli täitja ei mõistnud audiitori käsklusi üheselt. Probleemi põhjustas siin vähene läbirääkimine liigse audiitoripoolse sugestsiooni hirmus, mitte lugemata jäänud megabaidid religioosset filosoofiat.
Lisaks ei olnud antud saatejuhi auditeerimissessioon sugugi enamat kui valedetektori abiga läbiviidud jutuajamine psühholoogiga. Nagu südamelt ära rääkimine.
Siinkohal võib meie katse dianeetikat teraapia läbiviimise eesmärgil tundma õppida selleks võetud lühikese aja puhul suuresti läbikukkunuks. Ükski proovitud meetoditest ei aidanud meid karvavõrdki ‘puhta’ staatuse poole.
Ehk Hubbard tegelikult tahtiski algusest peale, et keegi peale tema imelisest avastusest midagi ei mõikaks, kodus järgi tegema ei hakkaks. Miks see nii võib olla, saab peamiselt tuleneda dianeetika tegeliku kasutatavuse seisukorrast. Oleks dianeetika reaalselt rakendatav, ei peaks sellega tegelema asumine olema ususamm. Üks religioosset elu valima tõukavaid jõude on soov ja lootus sellest abi ja õnne leida. Sama saab otsida ka mõnest muust (näiteks teaduslikust) allikast nagu tervisesport või psühholoogi kabinet. Kui psühholoogi külastamine või saientoloogia kirikuga ühinemine on selles mõttes sarnased, et mõlemal on omad meetodid, millega inimene õnne poole aidata. Kuid erinevus seisneb meetodi arendamises. Pseudoteaduses nagu dianeetika arendatakse meetodit lekkekohtade hädapärase kinnimätsimisega. Hubbard ja tema käsilased pole teinud dianeetikat kasutatavaks teraapiavormiks. Sinna, kus väljamõeldised läbi paistavad, lisatakse ports uusi väljamõeldisi. Interpreteerides Brian Brushwoodi sõnu – kui see ei aidanud, siis teeme nii kaua, kuni aitab. {http://videosift.com/video/Brian-Brushwood-Scams-Sasquatch-and-the-Supernatural 1:19:15 – 1:20:04} Esiteks pole meil üsna tõenäoliselt nii palju aega, et dianeetika meie kätes tööle hakkaks ja teiseks ei soovi me ka saientoloogia kirikuga ühineda.
Dianeetika proovimine ei muutnud meie elu. Selle tundma õppimine võttis nii palju aega, et meetodite järjekindlaks läbiproovimiseks polnud enam mahti. Kui me oleks tehtud katsetega midagi ka saavutanud, siis see oleks meid julgustanud edasi uurima. Praegu tundub dianeetika lihtsalt põnev mõte ulmekirjaniku sulest.
Lõpetuseks, kuigi ühinedes kahtlusega, kas need sõnad ikka kuulusid L. Ron Hubbardile – „Kui keegi tõesti miljon dollarit teenida tahab, oleks parim viis asutada oma religioon.“ {http://www.sweenytod.com/cos/didhesaythis.html}

Otsingud internetis selle kohta, kas Hubbard ise oli ‘puhas’, tulemusi ei andnud.

Henry Griin
Liisalotte Elme

Peamised allikad DMSMH ja SHSBC A on kättesaadavad aadressil bono.planet.ee/variaator/dianeetika
Liskas asuvad seal ka sessioonide salvestused

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

2 thoughts on “dianeetilise praktika katsetused”

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s