vägivallast

kui mart mersuga ministeeriumisse jõudis, oli kriis juba lõppenud.
iga autor tahab originaalne olla, kuid praegu võtan ma meelsamini ruupori rolli kui arvamusliidri oma. ma muidugi ei väida seejuures, et ma pole arvamusliider.
tagasihoidlikkusest peaksin ma endast mitte alustama, aga minu loomingut on peetud süngeks, kibestunuks, vägivaldseks. hakkasin selliste kommentaaride peale hiljuti mõtlema, et kas tõesti äkki televisioon on mu ära rikkunud. hea on süüdistada populaarteadusliku sisuga saateid viasati ja discovery kanalitel, kus mõningate auto- ja ehitussaadete vahel kaiguvad plahvatused, klirisevad purunemised, tutvustatakse hulgimõrvareid, sõdureid, tanke. kinotööstuseski pole lood paremad. isegi kui filmi sisu ei rajane võistlusel, et kes keda rohkem tulistada jõuab, enne kui tiitrid tulevad, on tegelaste motiivideks ikkagi petmine, valetamine, varastamine, omakasu, kättemaks, perverssused, vaimsed häired. kahjuks pole stsenaristil muud valikut, kui alustada ainuvõimalikust – konfliktist. prantslaste ‘minuscule’, mida on raske süngeks või vägivaldseks nimetada, kujutab ikkagi egoiste, üksteisega võistlemas kiiruses ja tugevuses, ajendiks ahnus. nii et on võimalik teha midagi ühtaegu nunnut ja sünget.
telekava ei tee vahet multikate ja lastele sobilike multikate vahel. isegi ilma vere ja seinale kleepunud ajudeta on üsna selge inimlik arusaam vastase võitmisest: mürgitada, lömastada, õhkida, alla lükata. isegi kui sul on midagi, mida su vastasel pole – armastus ja sõprus – siis sellest ikkagi ei piisa, vaja on avada kedavrat.
steven pinker räägib siin, et meil on rahumeelseimad ajad terve inimkonna minevikus ja olevikus. mõnel pool osatakse tõesti rakett juhtida linna kanalisatsiooni mööda kellegi ebasoovitava isiku sfinkteri vahele ilma kõrvalisi isikuid vigastamata, kuid suurema veretöö vältimise järel minnakse filmikaameraga võtteplatsile ja seal ohvreid ei loeta. õige pea on filmides näidatud mõrvu rohkem kui 3-4 tuhat aastat päris elu neid tootnud on.
niisiis on meie meelelahutuseelistused veel keskaegsed. üks põhjus on visuaalne atraktiivsus. saksa äksisarjades kulutatakse rohkem aega pürotehnika ülesseadmisele kui teksti õppimisele. kui thomas anderson ei saaks kung-fu-teadmisi kahe sekundiga oma pähe alla laadida ja kuulide eest põigelda, siis poleks filmile nõnda suurt fännklubi oodata. see tõmme eriti änksade äksistseenide vastu on muidugi pigem maskuliinne viirus. brenda laurel, kes on katsunud sadu tuhandeid väikseid tüdrukuid, räägib siin, kuidas mänge teevad inimesed, kes ei huvitu seejuures tüdrukute arvamusest.
ja kui juba neist juttu tuli – arvutimängud – pole üldse mingit vahet, kas space invaders või modern warfae 3 – kõige lihtsam skeem mängu üles ehitada on seada võidu tingimuseks desintegratsioon. kuigi jah, kiirus on algpõhimõttena vast sama populaarne. aga ma arvan, et rallimängud ei suuda enam maailma päästa.
seadsin endale sellise mõtteülesande: kuidas jõuda ohuolukorras vägivallatu lahenduseni? kui konflikti osapoolteks on relvastatud petis ja patsifistist aumees, siis näidata olukorda rahunemas läbi aumehe osavuse käib läilalt vastu üldist loogikat. pätt võib lillekese oma mõõga otsa ajada ja tema ähvardus seda teha ei kao, kui talle rääkida hingerahust, õnnest ja vabadusest. ‘ma sõbrustan sinuga, kuni sa sõbruned’ ei ole duelli avanguna kuigi veenev argument.
nagu antiikfilosoofias tavaks, filosofeerisin ma patsifisti ja mõrvari küsimuse üle koos vestluskaaslasega, et tekiks dialoog ja ma ei oleks oma arvamusega kellegi suhtes despootlik. paraku ei olnud minu vestluskaaslane kuigi järjepidev teemat hoidma, samuti ei pakkunud ta eriti vastuargumente. kuid siiski aitas ta mul läbi mõelda erinevaid variante. dialoog asub inglise keelsena siin. ma julgustan teid tungivalt selles vestluses osalema ja minuga oma arvamust jagama.
kuna ma seadsin tingimusteks ründaja halastamatuse, häbitunde puudumise ja selle, et tal pole patsifisti mõrvamisest midagi võita ega kaotada, siis muidugi oleks olukord päädinud vaid ühega – vägivald. stseen oleks vägivaldne mõlemal juhul – keeldub aumees end kaitsmast või otsib relva ja kaitseb. kui tal on lootus välisele abiväele, siis see peab saabuma sekundiga ja ilmselt mitte koosnema patsifistidest, sest muidu tapab ründaja ka nemad. aga kui abivägi on valmis vägivallaks, siis on stseen vägivaldne. oleks ründaja ahne, oleks tal mingeid soove, mida rahumees saaks täita, siis oleks võimalik luua mitte-vägivaldne stseen. aga film tervikuna? see oleks ikkagi sünge, täis hirmu, usaldamatust, murdunud lootusi. asja komöödiaks pööramine ei kahanda selle vägivaldsust. nii et mis võimalusi veel üldse on?
tõsi ta on, et ma paisutan asja üle. on olemas hulganisti mitte-vägivaldset, mitte-kibestunud ja mitte-sünget loomingut. aga vahel peabki asjadest suuremalt rääkima, et kuulajad kuuleks. see pole muidugi reegel. ma arvan, et seda, kui keegi läheb püssiga ministeeriumisse ja teeb paar lasku, mis peamiselt tabavad teda ennast, siis seda ei saa mitte mingil juhul nimetada kriisiks. sa oled kätis, mart. kätis.

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s