Haige õde: Tähelepanekud Ingmar Bergmani filmide Maasikavälu, Persona, Sügissonaat ja Fanny ja Alexander kohta.

Ingmar Bergmani loominguga lähemalt tutvumiseks valisin ühe iga järjestikuse kümnendi kohta, alustades 50. ja lõpetades 80. aastatega, vastavalt Smultronstället (Maasikavälu, 1957) Persona (1966), Höstsonaten (Sügissonaat, 1978) ja Fanny och Alexander (Fanny ja Alexander, 1982). Valik on pigem juhuslik, kuid sellele on ka põhjendusi. Maasikavälu jõudmine USA kinolevisse tähendas Bergmani tuntuse laienemist väljapoole kodumaad. Time’i artiklis 1960. aastast öeldakse isegi, et „suur rootslane“ tõmbas ühendriikide välisfilmi-äri välja langusest.[1] Persona oli eismene Bergmani film, mida ise nägin ning selle minimalism on palju tähelepanu tõmmanud. Sügissonaat peegeldab minimalismi ja dihhotoomiat, mis esineb Personas ning on aluseks „haige õe“ kujundile, millega kavatsen oma arutelus Bergmani filme ühendada. Fanny ja Alexander on Bergmani viimane „päris“ film, pärast mida kirjutas ja lavastas ta veel vaid telefilme.
Peamiselt seob neid filme rohkem või vähem melanhoolne toon, rõhutus elu koorma all.[2] Tihtipeale langevad tegelased pikkadesse monoloogidesse, süüdistades iseend või teisi raskustes, millest nad ei paista pääsevat. Kahes hilisemas leidub aga üks korduv motiiv, mille uurimine võiks olla huvipakkuv: Sügissonaadis on kõrvaltegelane Helena, kelle on oma koju hoole alla võtnud tema õde Eva – Fanny ja Alexandri puhul täidab seda kohta nimitegelaste võõrasisa tädi, Elsa. Mõlemad karakterid on liikumatud ja abitud voodihaiged ning isegi nende voodite asukoht ruumis on kahes filmis identne – ruumi vasakus seinas, peatsiga seina vastas.

[1] Time 1960.
[2] Valitud filmide tegelased on põhimõtteliselt rikkad ja edukad või vähemalt nii heal järjel, et nende probleemid ei tulene elukoha ega söögi otsimise raskustest. Nagu öeldakse Time’i artiklis, on Bergman hääl jõukuse keskel, mis hüüab, et inimene ei saa elada ainult jõukuse järgi (Time 1960). Bert Cardullo sõnul paistab Bergman põlastavat edukaid mehi ja karjäärinaisi, kõiki elukutseid peale kunstniku. (Cardullo 2000)

Mis Elsat ja Helenat eristab, on peamiselt nende ülesanne filmi narratiivis. Võib isegi öelda, et Elsal on ülesanne ja Helenal praktiliselt mitte. Elsa mõjub esialgu kui sümbol, mis lisab õõvsust viisile, kuidas kujutatakse Fanny ja Alexandri võõrasisa perekonda. Pärast mehe surma abiellub kahe lapse ema Emilie Ekdahl pastor Edvard Vergerusega, kes ise ja kelle pere osutub ülirangeteks ja teistega mitte arvestavateks õelutsejateks. Pärast idüllilist elu rahva- ja raharikkas Ekdahlide majas tundub uus kodu lastele olevat vangla. Esimesel tutvustaval ringkäigul näidatakse uutele tulijatele pastori tädi Elsat, kes ei räägi ja kes pöörab lastele hirmutava tühja pilgu, kui need kartusest tema tuppa tulla eemalt koridorist tegevust jälgivad. Ta on groteskselt suur, ülekaaluline, ja kuna Elsat mängib mees, siis mõjub ta veel eriti koletislikult. Ühises söögilauas, kus on Vergerused ja pastori uus naine oma lastega, on ka Elsa, keda toidetakse, samas kui ta ise istub sellise apaatsuse ja jõllitava pilguga, nagu tal oli enne lamadeski. Need on kaks kaadrit kolmest, kus tegelane esineb, kestes kokku kümmekond sekundit filmi 300-minutisest või 188-minutisest pikkusest.[3] Antud tegelase tähtsus paistab filmis olevat see, et ta rõhutab kontrasti kahe majapidamise vahel ja süvendab võõristust pastori perekonna suhtes.
Veelgi tähtsam on Elsa roll aga deus ex machinana, kes lahendab hea ja kurja vastuolu, hävitades pastor Vergeruse lõplikult. Ta tõmbab põleva õlilambi endale peale ning jookseb paanikas Edvardi juurde, haarates temast kinni. Pastor sureb põletushaavadesse ja nii on kindlustatud, et ta enam kunagi kellelegi liiga ei tee. Leekides Elsat näidatakse kahes korduvas ja muud tegevust katkestavas lühikeses kaadris, kus ta põlevana oma toast välja jookseb.[4]
Sarnaselt püsib ka Helena Sügissonaadis liikumatu ja kõrvalisena, muust tegevusest eemale jäetuna, kuniks saabub kulminatsioonihetk tema ema ja õe omavahelises tunneteanalüüsis. Helenal on mingisugune progresseeruv haigus, mis halvab tema enesekontrolli, lihased ja kõnevõime. Samuti nagu Elsat, näidatakse Helenat filmis vaid mõni kord – esmalt siis, kui Charlotte kohale jõuab ja viisakusest teda külastab; teiseks siis, kui ta näeb halba und ja Eva teda rahustama tuleb; kolmandaks oma toas väga rahutuks muutuvana sel ajal, kui teised all vestlevad; neljandaks siis, kui Eva mees Viktor talle ütleb, et ema lahkus.
Sel ajal, kui ema ja õde on öösel juba tükk aega üleval olnud ja omavahel rääkinud, üha rohkem pisaraid valades selle üle, et nende suhtes on olnud nii palju piina, muutub Helena oma toas rahutuks ja üritab teisi kutsuda. Ta rabeleb ja kukutab end voodist välja, et teiste juurde roomata ning tema tegevust näidatakse ekraanil järsult muusse tegevusse lõikavalt, justkui oleks ta kohe suremas, kui abi ei tule.

[3] Täispikkuses näidati filmi neljaosalisena Rootsi televisioonis. Dean Floweri sõnul on film ka lühendatuna ikkagi “enneolematu meistriteos”, aga pikemas variandis sisalduv materjal tekitab fundamentaalseid erinevusi (Flower 2009, lk 93). Mingil määral olen temaga nõus, sest 5-tunnises variandis sisaldub tõesti infot, mis veidi avardab tegelaste motivatsioone võrreldes lõigatud variandiga.
[4] Ajaliselt on samasse pinkti asetatud kaks aegruumi – ühes on Alexander peretuttavast Isak Jacobi majas, kuhu ta viidi pärast kurja kasuisa juurest salaja välja smugeldamist Jacobi poolt; teises väljub leekides toast Elsa Vergerus. Isaku poeg Ismael ja Alexander on justkui telepaatiliselt kontrolli saavutanud Vergeruse majas toimuva üle, kuid tegelikult pole päris kindel, kas tegu on toimiva telepaatiaga või vaid Ismaeli võimega lugeda Alexandri mõtteid. Meditsiiniliselt oleks Alexandri fantaasia antud süütamisest ilmselt post-traumaatilise / desorganiseeriva häire tunnus (Diamond 2007, lk 477-478). Alexandri loomus fantaseerida ja tema nägemused annavad filmi kontekstis usku maagiasse. Linda Haverty sõnul omistab Bergman mõtetele suure jõu, eriti kujutlustele, sest see jõud lõi ka antud filmi. (Haverty 1988, lk179)

Ka Sügissonaadis mõjub „haige õe“ kujund kui negatiivse õhkkonna võimendaja, kuid mitte nii selgel määral. Ema on ebameeldivalt üllatunud, et tütrele külla tulles ootab teda ees ka tema haige laps. Ta on edukas pianist ja pole karjääri kõrvalt lastele üldse tähelepanu pööranud. Samuti lahkub ta Eva juurest rutuga järjekordset kontserti andma, pühkides selle ettekäändega traumeerivate meenutuste kogemused endalt nagu vee hane seljast.[5] Helena põlgamise läbi saab Charlottet näidata kui enesekeskset inimest, kes ei tee õigeid, moraalselt aktsepteeritud valikuid.
Erinevalt Elsast ei too Helena filmile lõpplahendust, ei tema ega keegi teine saa midagi teha, et Charlotte lahkub. Nõnda ei ole Helena tegelasel ideeliselt sama kandvust, mis Elsal, kuigi visuaalselt on nende „haige õe“ rollid üsna sarnased.
Persona puhul saaks „haige õe“ kujundit samuti välja tuua, kuid see oleks pigem ülekontseptualiseerimine kui otsene tähelepanek. Mingis mõttes võib Alma ja Elisabethi pidada kaksikõdedeks, kuna kahekesi maamajja isoleerituna hakkavad piirid nende isiksuste vahel sulama. Alguses tundub, et „haige“ on neist Elisabeth, kes on passiivne ja vaikiv. Kuid kui haiglaõde Alma temaga rääkides üha sügavamale oma probleemidesse ja varjualadesse langeb, siis tundub, et ravima peaks hoopis Almat. Elisabeth on juba ise leidnud ravi elu talumatuse vastu – tõmbuda endasse ja vaikida.
Eelnevast kujundimängust jääb Maasikavälu aga paraku välja. Ülejäänud filmidega seoksin ma seda eksistentsialismi ja nukruse tõttu, mida ta esindab. Teisalt tundub, et Isak Borg suudab siiski leida mingi hingerahu, kasutades lapsepõlvemälestusi pelgupaigana oma olemise tühjuse eest.[6] Samuti paistavad tema poeg ja pojanaine oma erimeelsustest lõpuks üle saavat ja kokku jäävat. Fanny ja Alexander on isegi üsna traditsioonilise õnneliku lõpuga – Ekdahlide pere ühineb taas, peab rõõmsalt pidu ning Emilie ja ta lapsed on tagasi saanud kontrolli oma elu üle.[7] Persona ja Maasikavälu tegelastel tuleb aga edasi elada praktiliselt samas seisus, milles nad olid filmi alguseski.[8]

[5] Charlotte eelistab emotsionaalsele sidemele oma perega muusikat ja pianistikarjääri. Nagu ütleb Elsie Walker, puudub Charlotte’il endal emotsionaalne peenetundelisus ja tundlikkus, mis tal on olemas siis, kui ta arutleb sõnumite üle Chopini muusikas (Walker n/a). Huvitaval kombel – ja seda märgib ka autor ise – on Walkeri artikkel harv leid, sest olenemata arvestatavast kogusest kiitvatest arvustustest (nagu näiteks Dessem 2006, Russell 2013, O’Connell 2009, Schwartz 2007) pole Sügissonaadi kohta kirjutatud detailsemaid uurimusi.
[6] “Bergmani tegelastel pole mujale pöörduda kui vaid enese poole.” (Jones K 2007)
[7] Bergman soovis selle filmiga demonstreerida, et suudab hävingust ja ängist üle olla ja näidata rõõmu, mida ta oma töödes muidu väga harva on lasknud paista. (Diamond 2007, lk 475)
[8] Christopher Jones väidab, et Alma suutis Elisabethi püüdlused elust eemalduda kuidagi tühistada (Jones C 1977, lk 79), kuid isegi arvestades seda, et kaks naist toimisid tõmbuvate vastanditena, ei sulandunud nad minu meelest kokku, saades ravituks. Pigem nakatasid nad teineteist, konkretiseerides oma häired. Alan Barri sõnul on Bergmani püüdluseks näidata inimeste arvamus esklik olevat, et eraldiseisvaid isiksused või isikud on üldse olemas. (Barr 1987, lk 129)

Kui peaks tekkima huvi lugeda ka viidatud materjale, siis need asuvad koos ülalseisva kirjutisega siin

Kasutatud allikad:

Barr, Alan P. 1987. The Unraveling of Character in Bergman’s Persona. Literature Film Quarterly. Vol. 15 Issue 2. 123-136

Bergman, I. 1957. Smultronstället. Svensk Filmindustri.

Bergman, I. 1966. Persona. Svensk Filmindustri.

Bergman, I. 1978. Höstsonaten. Filmédis, Incorporated Television Company & Personafilm.

Bergman, I. 1982. Fanny och Alexander. Cinematograph AB, Svenska Filminstitutet & Gaumont.

Cardullo, B. 2000. Latter-Day Bergman: Autumn Sonata as Paradigm. Michigan Quarterly Review. Vol. 39, No. 4.

Dessem, M. 2006. #60: Autumn Sonata. The Criterion Contraption.
[http://criterioncollection.blogspot.com/2006/09/60-autumn-sonata.html]

Diamond, D. 2007. Attachment Disorganization and Creativity in Fanny and Alexander. Psychoanalytic Inquiry. Sep/Oct2007, Vol. 27 Issue 4. 474-480

Flower, D. 2009. Bergman’s Unseen Masterpiece. The Hudson Review. Vol. 62, No. 1. 91-105

Haverty, L. 1988. Strindbergman: The Problem of Filming Autobiography in Bergman’s Fanny and Alexander. Literature Film Quarterly. Vol. 16 Issue 3, 174

Jones, Christopher J. Bergman’s Persona and the Artistic Dilemma of the Modern Narrative. Literature/Film Quarterly, Vol. 5, No 1. 75-88

Jones, K. 2007. Bergman vs. ‘Bergman’. Film Comment. 2007 Nov-Dec; 43 (6). 34-37

O’Connell, D. 2009. Ingmar Bergman’s Autumn Sonata. Screenfanatic. [http://www.screenfanatic.com/autumn-sonata-film-review/]

Russell, B. 2013. Autumn Sonata (1978) – ★★★★½. The Movie Man. [http://www.themovieman-bennyjayruss.blogspot.com.au/2013/05/autumn-sonata-1978.html]

Schwartz, D. 2007. Autumn Sonata. Ozus’ World Movie Reviews. [http://homepages.sover.net/~ozus/autumnsonata.htm]

Walker, E. An “Incorrigible Music”: Ingmar Bergman’s Autumn Sonata. Kinema. [http://www.kinema.uwaterloo.ca/article.php?id=194&feature]

Time. 1960. “I Am A Conjurer”. Vol. 75 Issue 11. 60-68

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s