„Niisiis täna pidutsen ma, nagu oleks 1999.“ [1] Sajandilõpu meeleolu otsinguil: seksuaalsus ja dokumentalistika

Eesmärk, mille endale seadsin, oli leida meeleolu, millega 20. sajand lõppes. Ideaalis pidanuks seda kirjeldama sajandi lõpuaastatel valminud dokumentaalfilmid. Täpsemalt võib minu esialgseks hüpoteesiks lugeda, et 2000. aasta eel maailmalõpuks või globaalseks arvutisüsteemide hävinguks valmistuv ühiskond produtseeris teoseid, mis võtavad kokku möödunud sajandi ja arutlevad tuleviku üle. See hüpotees aga muutus järgnevalt kirjeldatud leidude tõttu.
IMDb andmebaasis leidub näiteks 1999. ja 2000. aastal valminud dokumentaalide hulgas nii palju loodusfilme, et puhtalt David Attenborough[2] tööd hinnates on 20. sajandi lõpp dokumenta­lis­ti­kas väga zoopedagoogiline või loodust imetlev.[3] Kuid tegelikult on meie imelise planeedi floorat ja faunat rohkelt kajastatud nii enne kui pärast antud ajamääratlust. Kahtlemata on loodusdokkide osakaal väga tähtis näitaja – nõnda salvestavad inimesed keskkonda enda ümber. Kuid mida peavad nad sajandi lõpul salvestamisväärseks suhetes teiste inimestega ja inimtsivilisatsioonis üldiselt?
Enne 2000. aasta saabumist hakati muretsema, et kahekohaliste arvudega ajaarvamise süsteem võib põhjustada arvutitest sõltuvais infrastruktuurides kaose. Tegelikkuses möödus 99 muutumine null-nulliks üsna rahulikult. Ainult mõned digitaalsed kellad näitasid valet aastaarvu. Pulbitsevate emotsioonideta paistis see aasta mööduvat ka dokumentalistikas. Vähemalt minu otsingud Y2K errori paanikas süngeid sõnumeid toovate dokkide järgi ei kandnud vilja.
Tagasivaatavate teoste hulgast tundub teiste seast esile tõusvat sari Pornography: The Secret History of Civilisation[4], mille puhul on minu ideaalse leiu tingimused, retrospektiivsus ja pilguheit tulevikku, enim esindatud. Esimeses episoodis tutvustatakse Pompei linna leidmist ja selle majade seintel kujutatu õõvastavat üllatust. Järgnevates osades käsitletakse „keelatud“ kujutiste arengut läbi tehno­loo­giliste arengute: foto, film, video ja internet. Need avastused ja saavutused on kujundanud tervet sajandit üldiselt, kahtlemata ka inimkonna seksuaalsust. Episoodis „Pornotopia“ väidab üks tööstuse liige isegi, et hoopis pornograafia on tehnoloogilised saavutused esile kutsunud, mitte ainult enda kasuks pööranud.
Sellise ambitsioonika väite kohaselt võiks näiteks ka tuumaenergia ja kommertslennundus olla sündinud inimeste ihast reaktoriga allveelaevas salaja vallatuid filme teha või lennata kiiresti kaugele maale eksootilisi aktimodelle otsima. Praktiliselt viitavad asjaolud aga muudele põhjustele antud tehnoloogiaid arendada.

[1] Pealkiri on laenatud Jon Strattoni esseelt kogumikus “The Matrix in Theory” (Stratton 2006)
[2] Attenborough on Londoni päritolu loodusloolane ja pikaajaline BBC teletöötaja. Vahemikus 1998 – 2000 on ta osalenud 10 loodusteemalises dokis. (http://www.imdb.com/name/nm0041003/?ref_=sr_2)
[3] Lootus leida 20. sajandi lõpu dokumentalistikast mingit prevaleerivat tonaalsust ei paista õnnestuvat, kuna teemadevalik ei paista millegi suhtes diskrimineeriv olevat. Dokke on 99. ja 2000. aastal tehtud tõesti kõigest: maadlejatest, koomikutest, lauljatest, kupeldajatest, loodusest, kosmosest jpm. (vt. näiteks IMDb otsingut antud perioodi kohta: http://www.imdb.com/search/title?at=0&count=100&genres=documentary&release_date=1999,2000&sort=year,asc&start=201&title_type=documentary)
[4] World of Wonder & Channel 4 Television Corporation 1999.

Küll aga võib joonel fotost internetini määrata seksrevolutsiooni, mis märkimisväärselt erineb tavapärasest kuuekümnendatesse asetatatavast „armatse sõdimise asemel“ mentaliteedist. Hipi­liikumine oli pigem filosoofiline katsetus, mille juurutamine praktikas oli mõnevõrra sarnane kommunistlikele püüdlustele. Hipidega seostatav seksrevolutsioon võõrandus eraomandist ja monogaamiast, et liikuda lahkuse ja armastuse poole. Kuid nagu lahkus ja armastus pole igaühele sama, on ka seksuaalsus ja selle eksponeerimine tugevalt sõltuv isiklikest valikutest. Otsused selle kohta, millal, kuidas ja kellega, on individuaalselt erinevad ja nõnda ei saa swinger-pidude korraldaja külla kutsuda keda iganes, sest peab kõigepealt leidma mõttekaaslased. Neid, kes soovivad oma seksuaalsusega tegeleda eraviisiliselt, ei saa sundida midagi jagama.
Privatiseerumine ja eraviisilisus on just need märksõnad, mis käivad tehnoloogilise seksrevolutsiooni juurde. Videomakkide ja VHS-i[5] näol leidis kehalisus mingis mõttes oma õige koha – piiratuna isiklikus ruumis ei pidanud tingimata jagama teatud materjalide vaatamist ja teatud kehaosadega tegelemist.[6] See muutus on muidugi kirjeldatud antud tehnoloogiaid omava lääne ühiskonna seisukohalt. Selles mõttes avardas video ja videokaamera tulek nende seksuaalsust, kes mainitud tehnoloogiaga kokku puutusid.
Seksuaalsus on iseenesest pigem privaatne teema. Selle avalikkus sõltub eraelu kaitstuse määrast ning sisemise ja välimise poole otsustest seina struktuuri osas. Dokumentaal Sex in a Cold Climate[7] kujutab katoliikliku kiriku nägemust eraelust 20. sajandi esimese poole Iirimaal, üsna etalonlikku vastuolu privaatse ja avaliku vahel. Seadus ei keelanud naistel ilus olla või rasestuda, kuid kirik lukustas nad orjatööle vanglaga sarnaseisse asutustesse. Abieluväliselt sündinud lapsed suleti samuti kivimüüride taha ja neid koheldi vägivaldselt nagu nende emasidki. Seksuaalkasvatus seisnes kogu suguelu eemaldamises ja kategoorilises eitamises, nii et lõpuks vabanenuna ja abiellununa ei olnud naised võimelised sellega enam kohanema.
Avalikkuse huve kaitstes on kiriku meetodid ülla eesmärgi juures ikkagi kaheldavad. Planeedi ülepopuleerimise vältimiseks ei peaks võrrandisse lisama hirmu, häbi ja valesid. Kuid kas õudsed kloostrid olnuks olemata, kui saaduks kasutada video meediumi ja ületada eitava vaikimise tava? Vastust ilmselt pole, sest möödunut ei saa muuta. Pealegi ei tähenda probleemiga tegelemine dokumentalistikas veel probleemi lahenemist. Võib luua õppefilme, kuid pole selge, milline tarbimisviis neis sisalduvat moraali paremini juurutab – privaatne või avalik.
Tähtis osa kasvatusest leiab aset koolis. Selles keskkonnas tegeldakse millegi nii privaatse kujundamisega kui indiviidi seksuaalsus kollektiivselt. Nii luuakse olukord, kus õpilased on justkui vihmamantlites kinokülastajad, nn raincoat brigade[8], vaatamas teost, mille levitamine loomukohaselt eraviisilisse tarbijaruumi pole tehnoloogiliselt-majanduslikult efektiivne. Kuna seitsmekümnendatel, erootilise kino kõrgajal, polnud igas kodus kinoprojektorit, kogunes vastavate filmide tarbijaskond kinosaali ja vihmamantel oli üks vahend, kuidas (mehed said) selles avalikus ruumis mingilgi määral privaatsust tekitada.

[5] Secret History 5. episood käsitleb videomakki kui vahendit, mis andis vaatajale kontrolli vaadatava üle. Lisaks oli video oluline lisatuluallikas kinotööstusele (Dirks n/a). Kahtlemata on VHS- ja VCR-tehnoloogiad 80. aastate kirjeldamisel asendamatud (vt. näiteks http://www.techradar.com/news/world-of-tech/8-technologies-to-thank-the-1980s-for-635764)
[6] Masturbatsiooni legaliseerimine, kui nii võib öelda, toimus läbi 50. ja 60. aastate seksuaalkasvatuslike õppefilmide juba enne videomaki imesid. Illustreeriv näide, kuigi üsna kummalises kohas, oleks lõik 1975. aasta filmist “The ABC’s of Sex Education for Trainable Persons“ (Brecher 1975, 13:00 – 14:20), milles näeme pojale peale sattuvat ema, kes kinnitab, et oma ruumi privaatsuses on eneserahuldamine lubatud ja normaalme.
[7] Testimony Films 1998. Huvitav on filmi pealkirjavalik, mis paistab viitavat seks-müüb-poliitikale, kuna sisu arvestades võinuks dokumentaali nimetada ka “Varjupaigas vangis” vms.
[8] Veebisõnastik annab selle väljendi tõlkeks “paadunud pornofilmide vaatajad” (Encyclo.co.uk). Filmifestivali “Incredibly strange” korraldajad selgitavad oma kodulehel, et vihmamantleid kandsid mehed selleks, et nende varjus pääseti ligi oma püksilukule (incrediblystrange.co.nz).

Võib kahelda, kas häbi esilekutsumine õpilaste seas läbi kollektiivsusele sundimise on õige tee. Samas on see kahtlemata efektiivne viis info levitamiseks – tagurpidi lehtrina on selline mudel ressursse säästev. Pealegi on puhtalt bioloogiliste aspektide seletamine pigem minutite küsimus ning aususe ja otsekohesusega saab faktid inimkeha kohta üsna lihtsalt selgeks teha[9]. Mis seksuaalsuse puhul tegelikult loeb, on psühholoogilised hoiakud ja suhe kehalisusega, sotsiaalselt konstrueeritud hirmud ja reeglid, millega peab tegelema individuaalselt.
Ühes 88. aasta uurimuses[10] selgub, et enamus esimese kursuse tudengitest saab seksi kohta käiva info koolist, eakaaslastelt ja vanematelt. Pornograafiline materjal oli siiski arvestatav infoallikas, eriti meessoost isikute puhul. Need tulemused ei kinnita oletust, et tehnika arengu ja videoajastu läbi oleks aset leidnud seksrevolutsioon 2.0, kuid ei lükka seda ka ümber. Uurimus ei käsitle viise, kuidas täpselt seksuaalselt eksplitsiitsed materjalid noori mõjutanud on.
Vaevalt et pornograafia otseselt õppematerjaliks sobib, sest selle tõeväärtus on kaheldav. Kuigi vastava sisuga amatöörvideot võib vaadelda kui ausat dokumenti, ei kaasne sellega tavaliselt siiski kasutusõpetust ega kasvatuslikke juhtnööre. Porno on fiktsioon, nagu rõhutab ka ühe 80. aastate video sissejuhatus[11], milles kinnitatakse, et vaatajad peaks kasutama kondoome ja praktiseerima emotsionaalset lähedust, mida säärastes videotes tingimata ei kujutata.

[9] Hea näide on vast 1957. aasta õppefilm “As Boys Grow…“, mille lihtne ja otsene lähenemine seletab valehäbita kõike suguelunditesse puutuvat. Arvesse tuleb võtta, et film on valmistatud San Franciscos, mitte nt usklikus Alabamas.
[10] Tjaden 1988
[11] Täpsemalt “Young, Sweet, & Juicy” sissejuhatus, nagu sellele viitab klipi üleslaadija. (vt. http://www.youtube.com/watch?v=ySQXvFB5MM4)

20. sajandil tugevnes reklaami ja propaganda mõju ühiskonnale.[12] Tarbijaidentiteedi loomise mehhanismid korporatiivse kasumi eesmärgil on loonud mitmeid kujutisi iluideaalidest ja soorollidest, mille poole ühtlasi püüeldakse, kuid mida ka põlastatakse.[13] Selles suhtes pole porno mingi erand – päris elus pole enamikku seal kujutatust sotsiaalsete normide tõttu võimalik korrata ning ka kehade omadused (vastupidavus, välimus, suguorganite kuju,) ei esinda rahvuslikku keskmist. Enamasti on pornograafia fiktiivne ja sümboolne kujutis, mitte salvestus, dokument. See esindab mingite kindlate gruppide huve, objektistades seksuaalvahekorda.[14]
Suures plaanis pole isikliku videokaamera omamine ainult sajandilõpu maamärk pornograafia vallas, vaid rohkem isegi dokumentalistika vallas. Mainitud üksikute dokumentaalide näitel ei saa piisavalt tõestada video ja interneti mõju ühiskonna seksuaalse liberalismi kujunemises.
Videokaamerad ja koduvideo tegid väga paljudest vertovlikud kinoonud, tõde salvestavad objektiivid pääsesid isegi kaugemale kui konstruktivismi ajal, ja peale isiklike ruumide filmisid need kõikjal mujalgi, nii lapsi, koduloomi, tähtpäevi kui õnnetusi. Koduvideos salvestatu ei olnud tingimata huvitav laiemale publikule kui kaameraomaniku pere, see tähendab vähemat muretsemist monteerimise ja sõnumi üle. Koduvideo eesmärk ei ole meie ümber toimuvat kujutada, vaid ainult salvestada. Kuid isegi ilma dramaatilise sõnumita linateoseks monteerimata on dokumendil tähendus ja ülesanne – olla mälu abivahendiks.
Kuidas täpselt võrrelda dokumentalistikat ja pornograafiat ning kuidas on privatiseerivad tehnoloogiad ja nende võimalused seotud seksrevolutsiooniga – see on edasiste detailsemate uurimuste pärusmaa.

[12] Üks üsna informatiivseid dokke sel teemal on “The Century of the Self” (Curtis 2002), milles vaadeldakse psühhoanalüütiliste teooriate kasutamist korporatsioonide ja valitsuste poolt inimestega manipuleerimisel.
[13] Loenguvormis dokumentaalid seerias “Killing us softly”, milles ettekandeid sooritab Jean Kilbourne, kritiseerivad naiste kujutamist reklaamides. Veel umbes nädal tagasi oli Youtube’is saadaval “Killing us softly 3” (Jhally 1999), kuid on ilmselt eemaldatud. Praeguse seisuga on üleval klippe Kilbourne’i loengu neljandast versioonist, milles räägitav ja esitletav põhimõtteliselt kattub varasema versiooniga.
(vt. http://www.youtube.com/user/manojkaju/videos?query=killing+us+soflty)
[14] Allen 2006, lk 79

Kui peaks tekkima huvi lugeda ka viidatud materjale, siis need asuvad koos ülalseisva kirjutisega siin

Kasutatud allikad:

Allen, L. 2006. ‘‘Looking at the Real Thing’’: Young men, pornography, and sexuality education. Discourse: studies in the cultural politics of education. Vol. 27, No. 1. 69-83.

Brecher. M. 1975. The ABC’s of Sex Education for Trainable Persons. Youtube. [http://www.youtube.com/watch?v=B3kngIqC1wg]. 19. 05.2013

Curtis, A. 2002. The Century of the Self. British Broadcasting Corporation.

Dirks, T. The History of Film. The 1980s. Teen-Oriented Angst Films and the Dawn of the Sequel, with More Blockbusters. Part 1. Filmsite. [http://www.filmsite.org/80sintro.html]. 18.05.2013

Jhally, S. 1999. Killing Us Softly 3. Media Education Foundation.

Oxford, T. 2009. 8 technologies to thank the 1980s for: Not just a decade of bad hair, dodgy clothes and neon. Techradar. [http://www.techradar.com/news/world-of-tech/8-technologies-to-thank-the-1980s-for-635764]. 17.05.2013

Stratton, J. 2006. “So Tonight I’m Gonna Party Like It’s 1999”: Looking Forward to The Matrix.
Diocaretz, M. (toim.). The Matrix in theory. Rodopi: Amsterdam, New York. 27-52.

Johnson & Johnson. 1973. Naturally….a Girl. Youtube. [http://www.youtube.com/watch?v=YpQQ67n6xDs]. 27.03.2013

Medical Arts Productions. 1957. As Boys Grow… . Youtube. [http://www.youtube.com/watch?v=5E5NI0vDGhM]. 23.05.2013

Pornography: A Secret History of Civilisation. 1999. World of Wonder & Channel 4 Television Corporation.

„Killing Us Softly“ klipid kasutaja Manojkaju kontol. Youtube. [http://www.youtube.com/user/manojkaju/videos?query=killing+us+soflty]. 21.05.2013

Raincoat brigade (definitsioon). Encyclo, online encyclopedia. [http://www.encyclo.co.uk/define/Raincoat%20Brigade]. 28.05.2013

Return of the Raincoat Brigade. Incredibly Strange. [http://www.incrediblystrange.co.nz/tv/films/?ss=061208-a]. 26.05.2013

Sex Education from an 80’s Porno. Youtube. [http://www.youtube.com/watch?v=ySQXvFB5MM4]. 29.05.2013

Vahemikus 1999 – 2000 ilmunud dokumentaalid. The Internet Movie Database. [http://www.imdb.com/search/title?at=0&count=100&genres=documentary&release_date=1998,2000&sort=year,asc&start=201&title_type=documentary]. 18.05.2013

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s