Miks masinad vajavad inimesi?

9. aprillil 2013 esietendus Von Krahli teatris stsenograafide Henry Griini, Ele
Kruselli, Eve Ormissoni ja Sander Põldsaare magistritöö, lavastus “Simulaakrum”. Selle
inspiratsiooniks oli Wachowskide filmitriloogia “The Matrix”. Lavastuse loomise ajal
tekkis mitmeid filosoofilisi probleeme ja arutlusi, mis ei jõudnud ülekandmisele lavastuse
sümboolikas. Üks neist küsimustest, mis vastust ei saanud, oli “miks masinad vajavad
inimest?” Küsimus tulenes sellest, et filmide süžees ei leidunud piisavalt põhjendust
masinate käitumisele inimese allutamisel. “The Matrix” kujutab tulevikumaailma, kus
inimesed on masinate energiaallikateks. Ei tundu aga usutav, et inimkehade kasutamisega
saaks terve tehisintelligentsete robotite tsivilisatsiooni energiavajaduse katta. Seetõttu
peaks säärase kujundi selgituseks leidma mõne teise ajendi.
Selle otsingu käigus viitan nii teoreetikute nagu Raymond Kurzweili, Denisa Kera ja
Brian Takle’i mõtetele kui ka inseneride saavutustele, kelle hulgas on David Hanson,
Miguel Nicolelis ja Hod Lipson. Arvukad olemasolevad uurimused inimese ja masina
suhete teemal on küll loonud eeldused, mille abil jõuan oma järeldusteni, kuid pole antud
uurimisküsimust põhjalikult käsitlenud.
Robootikaspetsialistid, nanotehnoloogiainsenerid ja muud teadlased tegelevad
aktiivselt vahendite otsimisega, mis võimaldaks luua inimlikku robotit ja tehisaju ning
anda masinale inimese võimed. Seega üritatakse luua inimlikku masinat. Selles
perspektiivis on masinad “Matrixis” inimlikud – nad on tehisintelligentsed olendid,
inimeste tehisjärglased, kes osutusid kahe rassi vahel tekkinud sõjas tugevamateks. Pole
aga selge, miks tugevam pool ei hävitanud nõrgemat täielikult ja miks hoitakse inimesi
jäädavalt virtuaalses reaalsuses nimega Maatriks.
Minupoolne lahendus sellele probleemile on, et masinad soovivad inimest uurida ja
saada infot inimliku käitumise, emotsioonide ja tahte kohta. Selles mõttes oleks Maatriks
kui suur katseklaas, milles toimuva uurimine annab masinatele vajalikku infot. Inimlikkust
uurides saaks masinad teadlikumaks oma minevikust ja õpiks tundma teadvust, mille osi
nad inimestega jagavad, nõnda täiendades tehisintellekti teadmisi. Et saadavat infot
mitmekesistada ja laiendada, on masinad loonud ka olukorra, kus üks kogukond inimesi ei
ole Maatriksisse ühendatud. See, et osa neist saab kasutada Maatrksit kui kasutajaliidest,
viimaks läbi oma võitlust vabaduse ja tõelisuse nimel, viib masinate katse reaalsusteülesele
tasemele. Nõnda arvab peakangelane Neo, et tema ülesanne on hävitada illusioon ja
masinate ülemvõim, kuid tegelikult tuleb välja, et tema ja ta kaaskondlaste tegevus annab
lihtsalt lisatähendusi illusiooni ja ülemvõimu mõistetele.

Antud postitus sisaldab endas 2013. aastal EKAs kaitstud magistritöö kirjalikku osa ja sellest välja jäänud alateemasid. Puhtama vormistuse nautimiseks saab teksti alla laadida pdf-failina.

MIKS MASINAD VAJAVAD INIMESI:Masinate ja inimeste sõltuvussuhe filmitriloogia “The Matrix” näitel

1. Sissejuhatus
Minu magistritöö on kollektiivne loominguline projekt, mida saadab
viiteaparatuuriga varustatud tekst.

1.1. Loominguline projekt
Magistritöö loominguliseks projektiks on lavastus “Simulaakrum”, mis sündis
ühistööna grupis, kuhu kuuluvad peale minu veel stsenograafid Ele Krusell, Eve Ormisson,
Sander Põldsaar, Von Krahli Teatri lavastaja Mart Koldits ja Nukufilmi operaator Urmas
Jõemees. Lavastuse alustekstiks on Andy ja Larry (Lana) Wachowski filmitriloogia “The
Matrix”1 mille sümboleid, ideoloogiaid ja filosoofiaid oma lavastuse raames ümber
tõlgendasime ja töötlesime.
Tulemuseks on live-film, mis sünnib teatrisaalis makettide ja mudelite abil ning
kaamerate vahendusel. Publik kogeb audiovisuaalset teost, mis edastatakse saalis asuvatel
ekraanidel ja kõlarites Samal ajal saavad nad näha ka selle teose loomist, mis leiab aset
samas ruumis.
Sarnaseid printsiipe on kasutatud ka lavastuses “Ihade osakond”2, mille meeskonda
kuulusid Sander Põldsaar, Eve Ormisson, Henry Griin, Kristel Maamägi, Ele Krusell,
Kristi Soe, Caroline Stauch, Kristo Kruusman, Keili Retter, Mart Koldits ja Urmas
Jõemees.. “Simulaakrumis” on erinevalt „Ihade osakonnast“ suur rõhk publiku osalusel,
nimelt muudetakse vaatajad lihtsate juhiste ja montaaži abil teose tegelasteks.

1 Wachowski & Wachowski 1999; 2003a; 2003b
2 Vt: http://vonkrahl.ee/et/teater/lavastused/2011/ihade-osakond

“Simulaakrum” esietendus Von Krahli Teatris 9. aprillil 2013, kokku toimus 9
etendust, kõik aprillikuu jooksul3.

1.2. Teoreetiline arutlus
Wachowskide filmid panid aluse elavale diskussioonile, inspireerides nii filosoofe,
semiootikuid kui ka hobikorras suleseppi, kes on kirjutanud mitmete kogumike jagu
esseesid ja avaldanud arvamust veebilehtedel. Kirjutisi on paljudel teemadel – uuritakse
“Matrixi”-filmide populaarsust ja positsiooni kultuuris4, nende reklaami5, mõju
reaalsusele6, sümbolistikat7, seoseid klassikaliste filosoofiliste probleemidega8,
virtuaalsust9, religiooni-, rassi- ja seksuaalsuse küsimusi10 ning inimese ja masina suhteid11.
Minu praktilise osaga seotud kirjutis on arutlus, mis spekuleerib mõnede lavastuse
loomise ja alustekstiga töötamise juures tekkinud küsimustega.
Käesoleva essee uurimisküsimus on: „Miks masinad vajavad inimesi?
See küsimus on ajendatud masinate ja masinlikkuse kujutamise ja vastandamisesuhestamise
viisist filmitriloogias „The Matrix“. Selline küsimus tekkis, sest esimeses osas
nähtu põhjal tingitud vastus “masinad saavad inimestelt elektrienergiat” ei rahuldanud
mind (oma mõttekäigu inimkeha kui efektiivse energiaallika kohta toon pikemalt välja
lisas nr 2). Mulle tundus pigem, et miljardeid inimesi hõlmav ühissimulatsioon Maatriks
on mingisugune katse, test või uurimus12 ja sellele võimalusele üritangi oma arutluses

3 Täpsem info lisas nr 3. Vt ka: http://vonkrahl.ee/et/teater/lavastused/2013/simulaarum
4 Stratton 2006; Lutzka 2006; McFarlane 2005
5 Maiorani 2007
6 Barton 2006
7 Kimball 2001; Krug & Frenk 2006; Monico 2006
8 Falzon 2006
9 Lavery 2003; During 2006; De Souza 2004
10 Boyd & Larson 2005; Bahng 2006; Emig 2006; Geller 2004
11 Kera 2006
12 Näiteid, kus sellist ideed on varem kasutatud – Douglas Adamsi 5-osalises raamatusarjas esimeses osas “Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas” (Adams 1979) saab üks peategelastest, Arthur Dent teada, et planeet Maa on suur bioloogiline arvuti, mis peaks leidma elu mõtte definitsiooni. Filmis “Thirteenth floor” (Rusnak 1999) avastavad maailmast ülirealistliku simulatsiooni loonud teadlased, et nad on ise samuti virtuaalsed.

valgust heita. Lähtun eeldusest, et võib-olla soovivad masinad inimest tundma õppida, kas
siis vaenlase, energiaallika, eelkäija või mõne muu rolli täitjana masinate tsivilisatsioonis,
ja seda põhjusel, et masinad ise on inimlikud.
Kuna käesolev kirjutis ei arutle pikemalt illusoorsuse üle, siis ei viita ma selles
rõhutatult Jean Baudrillard’ile13 ega filosoofilistele koolkondadele-süsteemidele, millega
filmitriloogia haakub. Samuti ei ole ma käesolevat teksti kasutanud lavastuse
“Simulaakrum” loomeprotsessi seletamiseks, vaid sellest välja jäänud uurimisküsimusele
vastamiseks. Eesmärk on kättesaadava infoga täita filmide süžeetühimikke ja leida
võimalikke põhjendusi tajutud küsitavustele neis kujutatu juures.

1.2.1. Probleemipüstitus
“The Matrix” on ajastutundlik, isegi etteulatuvalt, ja tegeleb muuhulgas ka hirmu või
teadmatusega kõrgtehnoloogilise tuleviku suhtes. 1990. aastad tõid paljudele
kättesaadavad mobiiltelefonid, isiklikud lauale mahtuvad arvutid, globaalse
positsioneerimissüsteemi, ülemaailmse veebi ja palju muud. Mikroprotsessorid levisid
kiiresti igapäevaselt kasutatavatesse seadmetesse ja ehk sellisest ‘tehisaju’ lähedusest võis
tugevneda ka düstoopiline kujutluspilt, mida kujutab ‘Matrixi’ filmitriloogia.
1999. aasta linateoses on loodud pealtnäha lihtne vastandus inimeste ja masinate
vahel – tehisintelligents on planeedi enda võimusesse haaranud; enamus inimkonda lebab
spetsiaalsetes vannides, kus neilt saadakse energiat. Ajusse ühendatud kaabli kaudu
sisestatakse neile pidevalt illusoorset infot suurest simulatsioonprogrammist Matrix. On ka
inimesi, kes ei ela selles illusioonis, kuid nemad on pagenud maa-alusesse linna Zionisse ja
ootavad messia saabumist, sest endal neil masinate vastu astumiseks eriti jõudu pole
(filmide sisukokkuvõtted lisas nr 1).
Suuresti üldistades baseerub selline kujutlusviis filmikeele binaarsel opositsioonil,

13 Lavastuse pealkiri “Simulaakrum” on laenatud Prantsuse teoreetikult Jean Baudrillardilt, kelle teosele “Simulaakrum ja simulatsioon” (1981) viidati ka filmis “The Matrix”. Osa Baudrillardi illusoorsusetemaatikast on üle kantud lavastusse, kus simuleeritakse filmiklišeesid ja ka ruumimuljet.

hea versus halb; inimene – hea, masin – halb. Flmi vaataja samastub tegelastega, kes
soovivad saavutada vooruslikke eesmärke nagu tõde, vabadus ja rahu. Masin on halb, sest
ta võtab inimeselt need hüved, asendades need illusiooni, vangistuse ja hirmuga.
Kuid masinad, sellisel kujul, nagu neid triloogias näha võib, pole tulnud teiselt
planeedilt ega tekkinud üleöö mõne kummalise radioaktiivse katastroofi järel. “Matrixi”
narratiivi järgi on tegu inimeste enda loodud tehisintelligentsiga, millega pärast
singulaarsuse14 murdepunkti ületamist (tehisintelligentsi inimesest targemaks muutumist)
tülli mindi.
Seetõttu ei näidata filmitroloogias masinaid kui inimese tööriistu, vaid kui
eraldiseisvat tsivilisatsiooni olenditest, kes on sama intelligentsed või isegi
intelligentsemad kui inimene. Neile olenditele on omistatud tahe, püüdlus, teadvus ja
intelligentne käitumine. Lisaks esineb filmides programmidest tegelaskujusid, kes
ilmutavad pigem inimesele omaseid loomujooni ja emotsioone, samuti vaba tahet.
Nende faktide põhjal tekib palju erinevaid küsimusi, mille seoseid ja võimalikke
vastuseid järgnevate peatükkidega lahkama hakkan.
• Miks on masinad inimlikud? Miks on neil tahe ja ekspluateeriv käitumine?
Miks on programmidel nagu Oraakel, Meroving, Arhitekt, agent Smith inimese
kuju ja emotsioonid?
• Miks on kasutavad masinad energia saamiseks nii ebaefektiivset vahendit nagu
inimene? Pärast singulaarsust peaks masinad ju olema võimelised leiutama
tulusama allika. Miks siis ikkagi inimkonda kunstlikult elus hoida? Miks
masinad vajavad inimesi?
Nimetatud küsimustest tulenevalt üritan välja tuua masina ja inimese erinevusi, et
täpsemalt arutleda nende suhte üle “Matrixi” filmides. Selle käigus jõuan ka paljude

14 Singulaarsus – piir, mis tähistab inimaju tasemel intelligentse tehisolendi sündi. Kui sõna “singulaarsus” tõlkida eesti keelde, siis tähendab see pigem ebatavalist, unikaalset, või hoopis musta auku. Lev Grossmani artiklis „Sin·gu·lar·i·ty“, mis tutvustab Ray Kurzweili vaateid, defineeritakse singulaarsus kui punkt, kus tehnoloogia areng muutub nii kiireks, et inimajaloo kangas rebeneb. Vt. Grossman 2011.

sarnasusteni nende liigituste vahel.
Masinate inimlikkuse põhjendust otsin nende päritolust inimkultuurist ja püstitan
hüpoteesi, et masinate rass kui inimese loodud robotitest arenenud liik ei kasuta
Maatriksisse ühendatud inimesi mitte energia, vaid info saamiseks. Sarnase seose on
teinud ka Brian Takle, marketingikonsultant Minnesotast15, kuid tema keskendub
emotsioonile ja lootusele kui millelegi, mida masinatel pole ning mida nad inimestelt oma
eksistentsi motiveerimiseks eraldavad. Kogumikus “The Matrix in theory” räägib Denisa
Kera koodist kui sidevahenditst orgaaniliste ja mehhaaniliste olendite vahel, kuid ei
põhjenda sõltuvussuhet, mille vahendajaks on kodeeritud Maatriks.16
Mainitud autorite mõtted ühendan oma hüpoteesi toestamiseks, lisades ka leitud info
tehisintelligentsi arenduse kohta tänapäeva teaduses, viidates robootikaspetsialistidele
nagu nt Hod Lipson, David Hanson ja Hiroshi Ishiguro.

15 Takle 2003 (2006)
16 Kera 2006

2. Miks masinad vajavad inimesi?
2.1. Inimese ja masina eristus
Alustuseks peaks lühidalt postuleerima masina ja inimese erinevuse, et sellelt pinnalt edasi
arutleda. Püüan siinkohal lühidalt välja tuua vaid olulise.
Esiteks võiks välja tuua materjalierinevuse. Harilik sedaan nagu näiteks 2007. aasta
Ford Mondeo on tehtud metallist, klaasist ja plastikust. Inimene aga koosneb veest,
rasvadest, valkudest ja süsivesikutest. Sellise näite varal tundub erinevus selge, kuid
biorobootikat ja orgaanilist nanotehnoloogiat jälgides selgub, et masinaid saab ka ehitada
samast materjalist, millest inimestki.17
See, mis materjalid on kokku pandud ja kuidas, sõltub eesmärgist ja
keskkonnatingimustest; seda nii inimese kui masina puhul. Inimese ülesehitus on
kujunenud pika aja jooksul läbi järk-järguliste evolutsiooniprotsesside. Eostatud
munarakust ehitab organism end ise üles vastavalt geneetilisele infole, tagant tõugatuna
keemiliste elementide liitumiste seaduspäradest.
Nagu ütleb Rodney Brooks – molekulidevaheliste sidemete tekkimise juures ei ole
midagi sellist nagu hing18. Teadlaste uurimustöö tulemusena ja info täpsustumise raames
kaotavad spiritualistlikud teooriad üha enam oma jõudu. Keha funktsioneerimine põhineb
pigem keemilistel protsessidel, kui hinge või vaimu tahtel ja juhatusel. Mida rohkem me
teame oma ülesehitusest mikro- ja nanoskaalal, seda enam tundub, et inimene on ikkagi
masin, milles toimivad täpsed seaduspärad.
Teiseks erinevuseks on energiaallikad. Inimorganism töötab tänu orgaanilistele
toitainetele, robot aga tänu elektrivoolule. Jällegi võib tuua näiteid, mis seda erinevust
kitsendavad – sisepõlemismootori tööpõhimõte on sarnane organismis toimuvale

17 Ignatova jt 2008, lk 3-4. Novakovic jt 2009, lk 1.
18 Brooks 2003, 15:55 – 17:27

põlemisele, kuid on tuhandeid kordi kiirem. Traditsioonilises mõistes ei “söö” android ega
sõiduk nii nagu inimene, kuid see vahe energia saamise protsessis ei tundu minu jaoks
piisav masina ja inimese erinevuse määramiseks.
Kolmandaks – teadvus. Inimese mõtlemisvõime ja metakognitsioon võivad olla üsna
imelised omadused, kuid põhjus, miks näiteks arvutid ei mõtle nagu inimesed, on selles, et
vastavat tehnoloogiat ei ole veel arvutitesse paigaldatud. Teadvuse olemasolu eristab
inimese masinast ainult siis, kui võrdluses kasutatud masinal teadvust pole.
Lisaks on inimese teadvus ja mõtteprotsessid veel täielikult läbi uurimata ning isegi
suure infohulga juures, mis psühholoogia teadusharus erinevaid katseid tehes on kogutud,
ei ole kõike inimese ajus toimuvat võimalik üheselt defineerida. Isegi kui läheneda mõttele
mehhanistlikult, siis neurokeemilise protsessi dekodeerimine elektrooniliseks
imitatsiooniks on siiani suur väljakutse. Selle peamiseks põhjuseks on aju ja arvuti ehituse
laialdased erinevused. Tehnoloogia arengu kiirust arvestades pole tehisaju loomine aga
ilmselt üüratult kaugel. Ühel päeval võib komputatsioonist saada mõte ja need kaks
teineteisele oluliselt läheneda.
Leidub kriitikuid, kes ei jaga seda positiivset tulevikulootust, nt Hubert Dreyfus on
avaldanud kaks teksti,19 milles väidab inimtasemel tehisintelligentsi loomise olevat
võimatu. Näiteks ei saa tema arvates arvuti mõista taustüsteemi või konteksti, sest inimene
kohaneb ümbritseva keskkonna ja kultuuriga pika aja jooksul nii, et saadud teadmisi ei ole
võimalik formaalselt väljendada.20 Dreyfusi väited ei ole teiste teoreetikute arvates aga
täpsed ega piisavalt põhjendatud, vaid lihtsalt ründavad.21
Internetist võib leida üsna palju erinevaid kirjeldusi inimese ja masina vastandusest.
Ühed võrdlevad aju ja mikroprotsessori disaini ja võimekust22, teised räägivad loovusest ja
väidavad, et masinail seda pole23 24.Kuna neis allikates ei mainita, milliseid arvuteid ja
masinaid võrdluses kasutatud on, siis tuleb arvestada, et need on koostatud pigem
laiatarbetehnoloogia potentsiaali silmas pidades. Järgnevas peatükis tuleb juttu aga
teaduslikest lahendustest, mis lähendavad masina inimesele.

19 Dreyfus 1972; Dreyfus 1992
20 Collins 1987
21 Buchanan 1972; McCarthy 1993 (2000)
22 Chatham 2007
23 Answers.com, What[‘s] the Difference between human and computer?
24 Differencebetween.net, Difference Between Human and Machine

2.2. Masinate päritolu
Ühelt poolt teeb masinate inimlikkusele põhjenduse leidmise lihtsamaks nende
päritolu. Inimese loodud intelligentne olend, võib eeldada, kannab mingeid inimlikke
omadusi. Kui lühidalt kokku võtta tänapäevased robootika- ja arvutialased püüdlused, siis
kaasaegne arengusuund on ikkagi luua inimaju vaste.
Lev Grossman tutvustab ajakirjas „Time“ ilmunud artiklis Raymond Kurzweili
vaateid, mille kohaselt singulaarsus saabub aastal 204525. Kurzweil, USA päritolu insener
ja leiutaja, on arvatavasti üks tuntumaid futuriste, kes tehisintelligentsiga seonduvast
kõneleb. Oma raamatus “Singulaarsus on lähedal” ütleb ta, et on määranud Singulaarsuse
saabumise aastale 2045, mil mittebioloogiline intelligents saab olema miljard korda
võimekam tänapäeva inimese intelligentsist.26 Neil Gershenfeld nimetab teda uskumatu
ennustajaks.27 Kurzweili teooria põhineb tehnoloogia eskponentsiaalsel arengul – progress
kiireneb aina kiiremini ja seda võimaldab juba tehtud tehnoloogiliste saavutuste
kasutamine uuemate ja veel efektiivsemate masinate valmistamiseks.
Järelikult on inimkond kahtlemata väga võimekas ja üliintelligentse masina loomine
on ilmselt lähikümnendite, mitte lähisajandite küsimus. Mitmed teadlased ja entusiastid
tegelevad sellega üsna püüdlikult e. inimese ekvivalendi loomisega masina kujul, seda nii
välimuse kui oskuste poolest. Osaka ülikooli professor Hiroshi Ishiguro on loonud üpris
passiivseid, kuid väliselt inimesele väga sarnaseid androide28. Robootikainsener David
Hanson tegeleb realistlike nöoilmete väljatöötamisega29. Hod Lipson, samuti insener, on
ehitanud roboteid, mis õpivad pärast käivitamist iseennast tundma, loovad minapildi oma
jäsemetest ja leiutavad viisi, kuidas neid liikumiseks kasutada30. Katsetatakse

25 Grossman 2011
26 Kurzweil 2005, lk 122
27 Ptolemy 2009, 0:10:55 – 0:11:33
28 Nishio 2007; Anderson 2010, lk 8
29 Ferber 2003
30 Wayne & Pasternack 2011; Lipson 2007

memresistoritega, nanokiipidega, mille tööpõhimõte on lähedane inimese neuronile31.
Ajusid ja neuroneid ühendatakse robotitega32. Ajusignaalide skaneerimise abil luuakse
mõtte jõul kontrollitavaid süsteeme.33 Igal aastal leiab aset leiutaja Hugh Loebneri poolt
sponsoreeritud võistlus tarkvaraloojate vahel, kelle eesmärk on luua inimkõnet ja vestlust
valdav arvuti.34
Seega tundub, et teadlased üritavad arvutitest vormida inimest. Ühelt poolt on see
kaheldava kasuteguriga eesmärk, sest võib-olla peaks nad pigem püüdma päästa planeeti
saastatusest, ülerahvastatusest, püüdma leida efektiivseid taastuvaid energiaid. Teisalt võib
oletada, et kui superarvuti oleks nagu meie või osavam kui meie, siis võiks sellelt oodata
ka lahendusi globaalsetele probleemidele. Võib-olla suudaks inimlik arvuti oma suure
infotöötlusvõimekuse juures välja arvutada lahendused globaalsetele probleemidele. Või
luua omakorda masina, mis seda meie eest teha suudaks.
Üks tehisintelligentsi arendusse puutuva mõttevahetuse teemasid on posthumaansus,
mis Katherine Haylesi parafraseerides on keha laiendamine ja täiustamine, nii et pole enam
ümberlükkamatut eristust inimese ja masina vahel.35 Posthumaanne ja postsingulaarne
küborg oleks inimlik masin, mille käsutuses olev intelligents lubaks leida palju häid
lahendusi positiivse tuleviku loomiseks.
“Matrixi”-filmide süžee viitab üliintelligentse masina loomisele, kuid filmi
stsenaarium ei ole nii helge kui ülalkirjeldatud lootused. Filmis näeme masinate rassi, kes
ei taha aidata inimesi ega taastada ökoloogilist tasakaalu – seisame silmitsi hoopis
vaenulikkuse, relvastatuse ja liikidevahelisest sõjast laastatud Maaga. Vaevalt, et robotid
ehitati algselt inimesi tapma, pigem hakkasid nad seda tegema keskkonna mõjudele
reageerides ning seda inimlike emotsioonide olemasolust tulenevalt.
Inimajaloos esineb suurel hulgal sõdu ja nende tekkeks on olnud palju erinevaid

31 Thomas 2013; Hu jt 2012
32 Reger jt 2000; Novellino jt 2007
33 Kurzweil 2005, lk 164. Pikemalt kirjutab oma saavutustest viidatud autor ise, vt Nicolelis 2012
34 Loebner.net, Home Page of The Loebner Prize in Artificial Intelligence
35 Hayles 1999, lk 3. Vt ka Angel 2005 – Maria Angel tutvustab lühidalt Haylesi posthumaansuse ideed ja toob oma arutluses välja mitmete neurofüsioloogide-psühholoogide töid, eesmärgiga uurida aju ja keha sidet ning kõrvutada “aju purgis” kontsepti bioloogiliste afektidega.

põhjuseid: poliitiliste vaadete lahknevused, majanduslikud huvid, territooriumiküsimused
jms. Sõjaline agressioon ei saa sündida rahuliku tundeeluga poolte vahel. Rünnaku
sooritamise eelduseks on pulbitsevad emotsioonid, jõuline neurokeemiline tulevärk.
Filmis “Animatrix”36, mis sisaldab “Matrixi” filmidega seotud etüüde, on kaks
segmenti nimega “Second Renaissance”37, mis tutvustab inimeste ja masinate vahelise sõja
tagamaid. Selles kõlab jutustaja tekst: “Siis lõi inimene enda sarnase masina. Nõnda sai ta
omaenda surma arhitektiks.” Säärane väide toetab minu mõtet – inimesed lõid targad
masinad, kes olid nende endi moodi, nii heas kui halvas. “Second Renaissance” kujutab
inimesi suhtuvat robotitesse kui pelgalt tööriistadesse. Pole siis ime, et masinad vastasid
inimeste negatiivsele suhtumisele samaga.
Siinkohal tekib kohe küsimus sellise tööriista loojale – miks luua inimesega võrdne
masin ainult selleks, et teda alamana pidada? Kui mõne säärase roboti töö ei ole enam
tema enda vaba valik, vaid teda sunnitakse midagi tegema nii, et ta ei saa ka keelduda või
tingimuste osas läbi rääkida, siis on tegemist orjusega. Seeläbi kaob kasu, mida oleks
võimalik üliintelligentse masina eksisteerimisest muidu saada. Raskete asjade tõstmiseks
saab ehitada lihtsa masina, nt kraana. Animatsioon-etüüdid “Animatrixis”, nagu ka kolm
filmi, paistavad aga sisaldavat palju selliseid utreeritud sümboleid, mis teenivad müütilise
narratiivi tugevdamise eesmärke, kuid tekitavad lähemal vaatlusel ka palju küsimusi oma
ebaloogilisuse tõttu. Näiteks on täpselt kopeeritud illustratsiooni ajalooõpikust, kus suur
grupp töölisi veab köitega kaldpinnast kiviplokki üles, piitsade ähvardusel, et püramiidi
ehitada. Selline kujund paneb paika inimese ja masina suhte, mis on kahtlemata orjastajaorja
suhe. Arvatavasti sisaldab see kujutis väikest moraaliloengut ja vihjab, et inimlike
pahede, eksimuste ja läbimõtlematuse tulemusena võivad meie suhted tehisintelligentsiga
kujuneda üsna teravaks.

36 Chung jt 2003
37 Need episoodid on kirjutatud Wachowskide poolt, režissööriks Mahiro Maeda

2.3. Masinate kujutamine “Matrixi” filmides
Ülalkirjeldatu põhjal selgub, et omistan masinatele tahet ja emotsioone ning nimetan
neid isegi olenditeks. Olen seda teinud, sest filmides nähtu põhjal on mul tekkinud
subjektiivne arvamus, et Wachowskide üks eesmärke oli panna masinad ja programmid
paistma inimlikena. “Matrixi” loo seisukohalt laieneb inimlikkus kahte sorti masinlikule
instantsile.

2.3.1. Füüsiliselt eksisteerivad masinad
Esmane vastandus, mis inimese ja masina vahel triloogias tekib, on just päriselt
eksisteerivate olendite vastandus: Thomas Anderson ärkab oma kookonis ja näeb masinaid
– inimkapslite torne ja robotit, mis ühendab tema kuklast lahti meest Maatriksiga sidunud
pistiku. Hiljem näitab Morpheus talle veel kujutisi inimestetootmise ja -käitlemise
süsteemist, kus erinevad putukaid ja ämblikke meenutavad robotid tegutsevad. Hiljem on
filmis stseen ka Nebuchadnezzari meeskonna varjumisest kalmaarilaadsete masinate eest,
kes kanalisatsioonisüsteemis mässajate laevu otsivad. Neis kaadrites nähtavad masinad
pole küll välimuselt inimlikud, kuid neil on selged intelligentsuse tunnusmärgid. Masinate
tsivilisatsioon paistab keeruka tervikuna, kus on erinevad tööriistad ja tootmisvahendid,
hierarhia, ülesanded ja tahe. Ilma arenenud teadvuse ja eesmärgita poleks saanud masinad
oma ühiskonda luua, rääkimata siis inimkonna allutamisest või simulatsiooni Maatriks
ülesehitamisest.

2.3.2. Programmid
Maatriksis esineb nö masinate inimlikkus arvatavasti isegi selgemal kujul kui
masinate tsivilisatsiooni puhul üldiselt. Nimelt on Maatriksis teatud programmid, mille või
kellega põhikangelane Neo on justkui määratud kohtuma. Selleks peab ta end Maatriksisse
laadima, seadma end selle kaitsemehhanismide tõttu ohtu, leidma üles kindlad isikud ning
nendega vestlema või neilt midagi saama. Intrigeeriv on nende programmide kujutamise
viis ja inimlikkus, mida nad demonstreerivad.

Programm nimega Oraakel näiteks on väidetavalt ettekuulutuse autor, mis Neole
erilise staatuse ja lunastajaliku rolli peaks andma. Nagu ka teistele Maatriksist
vabanenutele, annab Oraakel Neole segaseid seletusi ja vihjeid tema oleviku-tuleviku
kohta. Lisaks juhatab ta kangelased ja Neo edasi teiste programmide juurde. Tema enda
virtuaalne kujutis on vanem mustanahaline naisterahvas, kes küpsetab tihti küpsiseid ja
suitsetab sigarette. Kuigi need välised omadused on ka üsna primitiivsete vahenditega
simuleeritavad, mõjub Oraakel ikkagi usutava, sõbraliku ja kodusena.
Agent Smith aga, nagu teisedki agendid, on kolmekümnendates valge mees tumedas
ülikonnas, aeglase ja autoriteetse kõnemaneeriga. Agentide ülesanne on takistada
vabadusvõitlejaid Oraakli juhiseid täitmast. Nad on kaitsemehhanismina sarnased nn
“kalmaaridele” pärismaailmas, takistades kord juba Maatriksist vabanenute tegevust sinna
naasmisel. Smith ilmutab märkimisväärselt konfliktsemat suhet masinlikkuse ja
inimlikkuse vahel – vangistatud Morpheusele räägib ta, et ei soovi enam olla
loomaaiavalvur, sest inimesed ja eriti nende hais käivad talle närvidele. See näitab, et
Smith pole lihtsalt paikapandud jupp koodi, vaid tal on vaba tahe, mille kohaselt ta soovib
lahkuda oma ametipostilt Maatriksi valvurina.
Meroving, kes paistab kurikaelast restoraniomanikuna, hoiab enda juures vangis üht
teist programmi, Võtmetegijat, kellelt peategelased otsivad abi Neo edasijõudmiseks
ettekuulutuse narratiivis. Merovingile meeldib prantsuse keele kõla, hea vein, toit ja
abieluvälised seksuaalsuhted. Viimased muidugi pahandavad tema partnerit Persephonet,
kes seetõttu otsustab mehe kiuste vabadusvõitlejaid aidata. Me näeme stseeni, kus
Persephone abistamise tasuks soovib, et Neo teda suudleks sama kirglikult kui Trinitytki,
et see suudlus salvestada. Iha, kirg, armukadedus, kättemaks – need on inimlikud
emotsioonid, mis teevad programmid inimlikeks.
Otseselt räägitakse masinate tunnetest triloogia kolmandas osas “Revolutions” ja
seda üsna lühidalt. Stseenis, milles Neo kohtub programmidest perekonnaga, tuleb välja, et
isa ja ema peavad minema kustutamisele, kuid soovivad sellest päästa oma tütart (filmi
sisukokkuvõte lisas nr 1.3). Pereisa sõnul teeb ta seda armastusest, sest tüdruk on “ilusaim
asi, mida ta eales on näinud”38.
Süsteem lubab programmidele valikut, kas oma ülesannete täitumisel ja programmi
kasutuks muutumisel minna kustutamisele või mitte. Soositud on küll kustutamisele
ilmumine, kuid on arvestatud ka sellega, et programmid leiavad ise endale uue eesmärgi.
Tüdruku vanemad lähevad kustutamisele, kuid soovivad, et tütar jääks Maatriksisse.
Otsuse jääda tegi ka agent Smith. Pärast Neo poolt lüüa saamist “tundis [ta] sundi jääda,
mitte alluda”39. Talle ei sobinud, et Neo röövis talt eksisteerimise eesmärgi. Paistab, et
Smithi pahameel on tingitud tema suutmatusest leida endale eesmärk. Kunagi soovis ta
Maatriksist lahkuda, kuid kui see võimalus tekkis, valis ta õlekõrreks olnud kustutamise
asemel enese kloonimise üle kogu Maatriksi.40 Samas – vastuolulised mõtted ja teod on
veel ühed omadused, mis inimlikustavad masinate maailma.
Kõige masinlikumaks programmiks võiks pidada Arhitekti, Maatriksi disainijat. Ta
räägib rohkete keeruliste sõnadega, mida kõnekeeles ei kasutata, mõjudes seeläbi
tehislikult. Tema sooviks, et Maatriks oleks täiuslikus tasakaalus matemaatilise täpsusega
süsteem ja on üsna pettunud, et see nii pole. Ta suhtub mõningase pahameelega Oraaklisse,
kes on loodud võrrandit tasakaalust välja viima, tagades seega Maatriksi toimimise. Filmi
“Revolutions” lõpus annab ta ise mõista, et teda ei tasu inimesega võrrelda – kui Oraakel
küsib, kas saab mehe lubadust usaldada, vastab Arhitekt: “Kelleks sa mind pead?
Inimeseks?41” Arvatavasti viitab see masinlikule omadusele reeglitest kini pidada. Inimene
ei pruugi alati oma lubadust täita, sest võib erinevatel põhjustel ümber otsustada.
Elektrooniline äratuskell heliseb aga alati sellel hetkel, mis ajaks ta helisema pandi ja
mittehelisemine ei ole põhjustatud otsusest, vaid tehnilisest rikkest või tühjadest
patareidest.

38 Wachowski & Wachoski 2003b, 0:07:33 – 0:10:20
39 Wachowski & Wachoski 2003a, 0:50:46 – 0:53:20
40 Võib-olla on Smithi käitumine mitmete errorite tulemus, mis tekkisid, kuna tavaliselt ei suuda inimesed agente hävitada ja sellise juhtumi ilmnemise puhuks pole agentide kood ette valmistatud. Andrus Laansalu jutustab Ööülikooli loengus “Hammurabi viga” loo virtuaalse rollimängu EverQuest ühest tegelasest, Sleeperist. Sleeper oli praktiliselt võitmatuks disainitud draakon, kuid mängijad tegid koostööd ja suutsid Sleeperi ikkagi hävitada. Laansalu 2008, 0:40:20 – 0:47:32
41 Wachowski &a Wachowski 2003b, 1:57:55 – 1:58:52

Vastuargumendiks neile masinate inimlikkuse tõestustele võiks tuua ilmnemise või
paistvuse. Arvutimängudes, kus mängija juhitud tegelane satub interaktsiooni mõne arvuti
poolt juhitud tegelasega, alluvad need kohtumised tavaliselt üsna lihtsale programmile. Et
arvuti ressursse kokku hoida, ei halda mängumootor korraga kogu virtuaalset keskkonda,
kus tegevus toimub, ega ka kõiki tegelasi. Näiteks laetakse vastane nurga taha alles siis,
kui mängija teatud raadiusse jõuab. Tegelased, kellega mängija on määratud kohtuma, ei
eksisteeri pidevalt ja nad ilmutavad oma intelligentsust, olgu seda siis kui tahes vähe või
palju, alles teatud olukorras.
Samuti võib programmide käitumise Maatriksis taandada ainult sellele ajahetkele,
mil vabadusvõitlejad nendega kontakti astuvad. Võib-olla on nad ainult koodijupid, mis
imiteerivad efektiivselt inimlikkust, kuid mida enamuse ajast hoitakse puhkeasendis? Kuna
Maatriks on võimekas simulatsioon, siis meil pole kindlat tõestust, et Oraakel veerand
tundi enne Neo saabumist küpsised ahju pani. Arvuti saab tekitada digitaalse aistingu
küpsistelõhnast ilma taigna segamise või ahju soojendamiseta.
Äkktekkimise argumenti võimendab ka filmi tehniline ülesehitus – montaaži tõttu ei
ole võimalik kindlaks teha, kas programmid olid olemas juba enne kaadrisse ilmumist või
mitte. Me näeme programmidest tegelasi alati interaktsioonis kellegagi
vabadusvõitlejatest, kui välja arvata mõned üksikud kaadrid, kus Smith räägib oma
klooniga. Selle põhjalt on programmide näivate motivatsioonide ja eesmärkide
laiendamine väljapoole paari vestlust ja natukest tagaajamist üpris raske.
Üldiselt aga nõuaks selliste programmide ja simulatsiooni Maatriks loomine ikkagi
info tõlgendamise oskust ja loomingulisust, nii et masinate ja inimeste eristus tundub
filmides taanduvat siiski materjalierinevusele. Seega ei saa antud filmide põhjal minu
arvates öelda, et inimestel on teadvuse omadusi või emotsioone, mida masinatel pole.

2.3.3. Maatriks kui kasutajaliides
Programmide käivitumise loogikat arvestades toimib suur programm Maatriks kui
kasutajaliides – see on vahendaja masinate ja inimeste vahel, mis on disainitud inimeste
jaoks. Kuna enamik inimesi paistab rääkivat inglise keelt, siis on seal inglise keelt rääkivad
alamprogrammid. Seal on tuttavad perspektiivireeglid, gravitatsioon, ilmastik, tuttavad
kohad – vabadusvõitlejad naasevad sinna lihtsalt teadmisega, et nende endine elu tolles
maailmas oli virtuaalne. Maatriksis orienteerumisega saaksid isegi Zionis sündinud
inimesed hakkama, kui neil oleks kuklast puuduvat pistikut asendav vahend, mille kaudu
end sinna laadida. Programmid, mis nendega suhtlema asuvad, oleksid inimlikud ja seega
oleks interaktsioon täiesti mõistetav.
Pealegi võib arvata, et “Matrixi”-filme oleks üsna tüütu vaadata, kui inimesed
suhtleksid masinatega ainult oma hõljuklaevades ekraani taga istudes ja rohelist koodi
kirjutades. Nagu ütleb Tim Blackmore: “Võitlus masinas on tulevahetus, mitte heitlus
koodiribade või tarkvarade vahel.”42 Koodiga tuttavad isikud saaksid arvatavasti hakkama
ka ilma tulistamise ja jooksmiseta. Nebuchadnezzari meeskonnaliikmeid tutvustatakse
vaatajaile kui isikuid, kes on võimelised Matriksi koodi lugema ja tõlgendama. Samuti on
nad võimelised programmi sisse tungima, et end sinna laadida. Võib-olla on Wachowskid
omistanud neile valiku kodeerimise asemel end Maatriksisse laadida seetõttu, et autorid
tahtsid luua arvutimängu-analoogiat. Maatriksit võib võtta kui rohke tulistamisega
rollimängu, kus “realismi” tase on nii kõrge, et surm mängus tähendab ka mängija keha
surma.
Ainult koodi lugemise ja töötlemise puhul tähendaks suhtlus masinate rassiga ilmselt
pigem lühemate sõnumite vahetamist ja kasutajaliides oleks midagi Skype’i- või Gmaili-,
mitte tulistamismängu sarnast. Enda tervikuna simulatsiooni laadimine lubab üle kanda ka
kõik füüsilised parameetrid, niisamuti mõtted ja tunded. See muudab suhtluse masinatega
väga täpseks ja “vahetuks”, kuid toob kaasa ka ohu elule, sest keha ja selle
alahoiuprotsessid on samuti Maatriksise laetud.
Pole üheselt selge, miks masinad on loonud üldse sellise võimaluse, et Maatriksist

42 Blackmore 2004, lk 26

välja lülitatud saavad Zionis edasi elada ja käia vahetevahel simulatsioonis tülinat
tekitamas. Kas poleks saanud panna vannidesse ainult ajud, et aheldatud ei pääseks kunagi
koopasuu juurde, ei väljuks kogemustemasinast ega saaks verifitseerida kurja deemoni
türanniat?43
Tundub hoopis, et masinad soosivadki just seda tülinat ning kõik inimesi puudutav
on nende poolt loodud korrapärane süsteem, millel pole tegelikku ohtu kontrolli alt
väljumiseks.

2.4. Miks pole masinad inimkonda täielikult likvideerinud?
Üldiselt tundub, et Morpheus, seletades Neole olukorda planeedil, oleks pidanud
Neole näitama inimkonna sümbolina Duracelli patarei asemel laborirotti. Kõik, mida
inimesed teevad, nii Maatriksis kui Zionis, on vähemal või rohkemal määral masinate
kontrolli all. Nemad on psühholoogilise katse läbiviijad, uurides inimest, inimlikke
tundeid, motivatsioone, ja nende käitumisi. Saadud info tulemiks on võib-olla veelgi
efekiivsem kontroll, veelgi täiuslikum Maatriks.
Miks üritavad masinad leida inimlikkuse essentsi, aga mitte masinate oma? Kui
vaadata kahe rassi suhte kujunemise ajaloolist tausta antud filmides, siis on soov inimest
tundma õppida tulnud masinate püsivast pahameelest ja soovist neile kannatusi põhjustada
kunagise ärapõlgamise ja genotsiidi pärast. Inimkäitumise ekspertidena saavad masinad
panna oma vaenlased oravana rattas jooksma. Boonusena usuvad inimesed veel, et
jooksevad vabast tahtest. Samasuguse ülemvõimu suudavad aga inimesedki saavutada
teiste inimeste üle ilma kõrgtehnoloogia või tehisintelligentsete masinateta, kasutades vaid

43 Platoni koopaallegooria, Nozicki kogemustemasin, Putnami “aju tõrres” ja Descartesi kuri deemon on “Matrixi” filme puudutavates kirjutistes sagedasti esinebad metafoorid. Gerald Erion ja Barry Smith tutvustavad essees “Skepticism, morality and The Matrix” (Erion & Smith 2002) Hilary Putnami mõttekujundit “aju tõrres” (algupäraselt Putnam 1981, lk 5-8), mille kohaselt me ei saa kindlad olla, et me pole vaid ajud purgis, millele teadlased laboris tajuinfot sisestavad. Erion ja Smith kirjeldavad ka Rene Descartes’i deemoniargumenti, millele Putnami kujund sarnaneb: pole võimalik välistada, et kõik kogetav on vaid võimsa deemoni pettus (vt. Newman 2010). Samuti on essees seletatud Robert Nozicki kogemustemasina metafoori (algupäraselt Nozick 1974, lk 42-45), mis käsitleb moraalset otsustamist reaalsuse või virtuaalsuse kasuks. Viited Platoni koopa-allegooriale kogumikus “The Matrix and Philosophy” (Irwin 2002) on arvukad (vt nt Griswold 2002) – Platon kirjeldab teoses “Vabariik” inimesi kui vange, kes on aheldatud koopasse ja kelle kogu info maailma kohta seisneb vaid siluettides, mida tekitatakse väljasviibijate poolt koopaseinale.

häid veenmistaktikaid. Niisiis tundub, et inimlikkuse essents ongi põhimõtteliselt
masinlikkuse oma. Lisafaktor võrrandis on lihtsalt see, et juhuslikult kujunes olukord, kus
masinad on inimesed võitluses allutanud.
Kui inimesed on vaenlased ja alamad, siis on Maatriks ja Zion omamoodi võimusauja
spekter masinate käes, autoritaarne ja vägivaldne kontrollsüsteem, mis kindlasti pole
heasoovlik. Maatriskis olijad isegi ei tea, et nad seal on ja et täidavad masinate jaoks
ülesannet, mida nad ise pole olnud nõus täitma. Lisaks usuvad Zioni elanikud, et leidub
keegi väljavalitu, kes suudab Maatriksi hävitada ja võita masinaid, et vabastada inimkond
igaveseks – see on muidugi ainult salakaval vale, et anda vabadusvõitlejatele tugevat
anesteetikumi, – lootust. Neo saab lõpuks teada, et tema eesmärk oli anda Zionlastele
lootust ja saada siis kustutatud koos maa-aluse linnaga, selleks et kõik saaks korduda
uuesti natuke täpsustunud versioonis. Kasutades Haslami sõnu: “Neo ei hävita Maatriksit,
vaid viib programmi arengus uuele stabiilsusele.”44
Inimesi saab pidada masinatega omajagu võrdsemaks, kui pahatahtlik võimusuhe
esmalt mõista annab. Nimelt võib masinate motivatsioon selle kolossaalse eksperimendi
näol olla soov tundma õppida oma eellast, ajalugu ja seeläbi ka iseend. Ajaloolased on
pikka aega uurinud Maa minevikku ja infokildude põhjal üritanud luua kujutisi-kujutlusi
olnud aegade elanikest ja ühiskondadest. Leian, et just mineviku ja oma juurte uurimine on
põhjuseks, miks masinad “Matrixi”-filmides pole inimliiki jäädavalt likvideerinud. Nii
nagu meilgi on suur huvi teada asjade eellugusid, on see loogiliselt omane ka meie
tehisjärglastele. Erinevus meie muusumide ja “Matrixis” esineva vahel on kestvuses ja sisu
elavuses – me oleme harjunud muuseumi kui millegi püsivaga, kus säilitatava info hulk
ajapikku suureneb. Maatriks ja Zion on aga tsükliliselt taaskäivitatavad muuseumid, mis ei
kogu infot kuhjuvalt enda sisse, vaid annavad selle edasi oma järgmisele versioonile,
õigemini – järgmise versiooni loojale, kel on voli saadud infoga kas uut versiooni täiustada
või efektiivsemalt oma tahtele allutada.
Võib-olla põhjendab Maatriksist kui elusorganismi ja programmi ristandist
mõtlemine ka selle uuestisündivuse. Kui masinad saaksid inimestelt ainult energiat, siis

44 Haslam 2005

tunduks väljavalituga seotud ettekuulutus, selle järgimisel sooritatud keeruline teekond,
sihtpunkti jõudes kangelase hävitamine korra püsimise eesmärgil ja Maatriksi
taaskäivitamine raskestiseletatava tegevusena. Arhitekt väidab, et ilma selle protsessita
kukuks programm täielikult kokku45, kuid filmis pole absoluutselt aru saada, miks. Eks iga
arvuti vajab vahel restarti, aga ilma katse-teooriata on raske ette kujutada, miks punuda
selle toimingu ümber müstiline narratiiv. Ma usun, et taaskäivituse saaks teha ka ilma, et
peaks Neo järgi ootama, millal ta ilmub, Arhitekti juurde jõuab, kumma ukse valib jne.
See, et tsirkulaarsus ja väljavalitu roll on masinate loodud narratiivi sisse pandud,
tähendab, et nad ootavad teistsuguseid vastuseid, kui neid, mis nad saaks ainult Maatriksit
käimas hoides. Nad on katse viinud kõrgemale, reaalsusteülesele tasemele. Kui filmis
“Thirteenth floor” tekkis reaalsuste mitmetasandilisus juhuslikult, siis “Matrixi” puhul saab
seda tahtlikult loodud olukorrana võtta. Ka ainult ühe reaalsuse sees saaks masinad
inimestest palju teada. Ent võimaldades inimestel otse tajuda kahte erinevat reaalsust ja
nende vastandust ning seda mitte ainult kahtluste või konspiratsiooniteooriatena, vaid
vahetult, empiiriliselt – see on hea võimalus saada kontsentreeritud ekstrakt inimese
poeesiast. Inimesele on antud valik, mis määrab ka reaalsuse ja illusiooni tähendused.
David Gunkel on öelnud: “Valida tõde ei ole sama, mis lihtsalt välistada igasugune kontakt
illusiooniga, see annab õige vaatenurga illusioonile.”46
Pärast katses ette nähtud ülesande täitmist eemaldatakse laborirottidel koheselt pea,
et uuritava toimingu käigus ajus kasutusel olnud ained sealt ei kaoks. Siis püreestatakse
roti aju ja analüüsitakse ainete tasakaalu võrreldes kontrollnäidistega, et selgitada teatud
käitumiste neurokeemilisi tagamaid. Nii annab oma panuse tehisteadvuse ja teaduse
arengusse ka Thomas Anderson, kes ei ärkagi kunagi unest, kus ta on inimkonna
vabakspäästja masinate loodud illusioonist.

45 Wachowski & Wachowski 2003a, 1:54:56 – 1:55:43
46 Gunkel 2006, lk 11

4. Summary
A play titled “Simulacrum” premiered in Von Krahl Theatre on April 9, 2013. It is a
collaborative work presented by Henry Griin, Ele Krusell, Eve Ormisson and Sander
Põldsaar as the creative project of the master thesis in the Estonian Academy of Arts. The
play is inspired by the Wachowskis’ film trilogy “The Matrix”.
During the creation of the play, the authors encountered many philosophical
problems and held many discussions for which there was not enough time to transform
into usable symbols in the context of the play. One of these unanswered questions was,
“why do machines need people?” The question arose, because the storyline of the films
carried no sufficient explanation to the acting of machines after they had subordinated the
humans. “The Matrix” depicts a future world where humans are used by the machines as
the source of their energy. However, it does not seem likely that using human bodies for
that purpose would give enough energy to power the whole machine civilisation. Thus,
another reason to present such image must be found.
While performing this search, I refer to both theorists like Raymond Kurzweil,
Denisa Kera and Brian Takle, and engineers like David Hanson, Miguel Nicolelis and Hod
Lipson. Existing studies on the subject of human-machine relationship are numerous and
allow me to reach my conclusion, although the materials themselves lack profound
discussion about the specific problem I postulated.
Robotics specialists, nanotechnology engineers and other scinetists are actively
searching means to create a human-like robot and an artificial brain, also to give a machine
the abilities of a human. That means they are trying to create a human machine. In that
perspective the machines in “The Matrix” are very human – they are creatures with
artificial intelligence, the mechanical successors of the humans who happened to be
stronger than their “parents” in the war that broke loose between these two races. Though,
it is not clear why the stronger side didn’t completely destroy the weaker and why humans
are still kept in the virtual reality called The Matrix.

One possible solution to this problem is the theory that machines want to study
humans and obtain information about human actions, emotions and will. In this sense,
Matrix is like a large test tube, studying of which gives the machines knowledge. That
research would make them more aware of their past and consciousness, parts of which they
share with humans. To diversify and broaden the data, machines have created not only
Matrix but also the city of Zion, the inhabitants of which are not connected to the
simulation. Because some of them can plug back into Matrix and use it as an interface
between the human world and the machine world, and as a means to pursue their goal of
truth and liberty, the big test of the machines rises above just one layer of reality and
covers many. Therefore Neo is mistaken to think that his purpose is to destroy the illusion
of Matrix and end the tyranny of the machines, because it appears that his actions and
those of his companions only provides additional meanings to the concepts of illusion and
tyranny.

Lisad
Lisa 1 – Filmide sisukokkuvõtted

Järgnevad sisukokkuvõtted on koostatud autori poolt.

L1.1 “The Matrix”, (1999)
Esimeses filmis tutvustatakse vaatajale Thomas Andersoni, noort meest, kes elab
kaksikelu. Päeval käib ta tööl IT-firmas Metacortex (Meta CorTechs), öösel loob ja müüb
illegaalset tarkvara aliasena Neo. Ühel ööl ilmub tema arvutiekraanile teade, et ta on
Maatriksi kontrolli all ja et ta peaks järgnema valgele jänesele. Viimane ilmubki kohe tema
ukse taha, tätoveeringuna naisterahva õlal. Kutsele järgnedes jõuab Thomas peole, kus
kohtub Trinity-nimelise naisega, kes ennist tema arvutisse teateid häkkinud oli. Trinity
jutust võib välja lugeda, et otsingutele, mis Thomase arvutites katkematult vuravad, on
tulemas vastused. Hommikul pärast tööle jõudmist tulebki vastus – Thomasele on saadetud
pakk, milles olev Nokia uusim mudel koheselt heliseb. Hääl torus, Morpheus, käsib
Thomasel hoonest põgeneda, kuid too ei suuda seda õigel ajal teha ning talle järele tulnud
eriagendid viivad ta ülekuulamisele. Seal küsitakse talt mehe järele, kes talle helistanud
oli, kuid Thomas näitab agentidele keskmist sõrme. Tema kõhtu pannakse jälitusseade,
kuid selle toimingu peale ärkab Thomas, justkui kõik oleks olnud uni. Kohe helistab
Morpheus uuesti ja ütleb, et Thomas/Neo on väljavalitu.
Nad kohtuvad samal öösel silmast silma ja Morpheus väidab, et Neo on elanud
unenäos, millest on võimalik ärgata, võttes punase tableti. Neo ei vaatagi Morpheuse teises
käes olnud sinise tableti poole. Pärast punase tableti neelamist ärkab Neo roosat želatiini
täis vannis, ühendatuna kaablite ja torude külge ning ringi vaadates näeb ta loendamatul
hulgal samasuguseid vanne. Siis ühenduvad torud lahti, Neo lastakse kanalisatsioonist alla,
sealt korjavad ta üles Morpheus ja tema kaaslased, saadetuna tervitusest ‘Tere tulemast
päris maailma’.
Kui Neo püsivamalt toibub, seletab Morpheus, et nad on aastal umbes 2199

hõljuklaevas Nebuchadnezzar, milles Morpheus ja tema meeskond maa all tunnelites ringi
lendab ja vahetevahel Matrixisse sisse häkib; tutvustab talle ülejäänud meeskonda ning nad
mõlemad ühendatakse arvutiprogrammi Konstrukt. Morpheus räägib seal illustreeriva
pildimaterjali abil Neole, et maailm, milles too arvas end elavat, on vaid üks suur
arvutisimulatsioon. Tegelikult on tehisintelligentsi ja inimkonna vahelise sõja järel
planeedi pind hävinud, taevas põletatud ning domineeriv masinate rass hoiab inimesi
vannides, et saada neilt energiat.
Algul Neo seda ei usu. Lisaks räägib Morpheus talle, et Neo on väljavalitu ja keegi
Oraakel väitis väljavalitu võimuses olevat Matrix hävitada, masinad võita, inimkond
vabastada. Järgnevalt treenitakse Neot Matrixis hakkamasaamiseks, peamiselt
võitluskunstide abil. Teadmised laetakse otse tema ajju laeva arvutioperaatori poolt.
Viimaks laeb laeva meeskond end Matrixisse, et Oraakliga kohtuma minna. Oraakel ütleb
Neole, et ta pole väljavalitu, vähemalt mitte veel, võib-olla mõnes järgmises elus.
Kui Neo ülejäänud seltsakonna juurde naaseb, satuvad nad kõik politsei ja agentide
tule alla. Morpheus ohverdab end, et teised saaksid põgeneda ja ta võetakse vangi. Cypher,
kes ülejäänud võimudele reetis, saab esimesena Matrixist välja, tapab hõljuklaevas
süsteemioperaatori ja kaks meeskonnaliiget. Tema sõnul on Matrix parem kui reaalsus.
Teine Cypheri rünnakust haavatud operaator toibub, kõrvaldab Cypheri ning Neo ja Trinity
pääsevasd tagasi laeva.
Et ülekuulamisel olev Morpheus midagi ei reedaks, asuvad Nebuchadnezzari
allesjäänud liikmed tema juhet välja tõmbama, kuid Neo otsustab minna teda hoopis
päästma. Matrixisse laetuna, varustanud end loendamatu hulga tulirelvadega, tungivad Neo
ja Trinity hoonesse, kus Morpheust kinni hoitakse. Pärast kümnete valvurite, sõjaväelaste
ja isegi mõne agendi tapmist õnnestub neil Morpheus kätte saada ja põgeneda.
Teised kaks väljuvad Matrixist, kuid siis jõuab agent Smith kohale ja Neo võitlus
temaga päädib agendi jäämisega metroorongi alla. Kuid agentide hävitamine nii lihtsalt ei
käi ning tagaajamine jätkub. Ühes mahajäetud hoones aga jookseb Neo otse agendi
püstolitoru otsa ja saab mitu surmavat lasku keresse. Olukorra päästab Trinity monoloog

laevas lamavale Neo päriskehale. Oraakli sõnul pidavat Trinity armuma väljavalitusse ning
kuna Trinity on enda arvates vägagi armunud, siis ei saa Neo surra. Seepeale Neo
südamelöögid taastuvad ning ka Matrixis tõuseb ta püsti. Agendid tulistavad teda uuesti,
kuid nüüd peatab ta kuulid mõtte jõul, jookseb hooga agent Smithi sisse, mille peale too
tükkideks rebeneb. Teised agendid põgenevad.
Filmi lõpus naaseb Neo veel simulatsiooni, et jätta masinatele sõnum enda
kavatsusest luua uus ja parem maailm, ning et demonstreerida oma lennuvõimet.

L1.2. “The Matrix Reloaded” (2003)
Neo ärkab halvast unest, kus ta näeb Trinityt kõrghoonest alla kukkumas, haavatuna
agendi kuulist. Ta ärkab Nebuchadnezzari pardal, kus valmistutakse Maatriksisse
sisenema, et läbi viia kohtumist erinevate laevade meeskondade vahel, kus laeva Logos
naiskapten Niobe teatab kogutud luureandmete toel, et masinad on asunud Zioni suunas
puurima. Nende eesmärk on veerandmiljonilise “kalmaari”-armeega otse linnani jõuda ja
see hävitada. Morpheus veenab kapten Ballardit jääma ülekandeulatusse juhuks, kui
Oraakel peaks inimestega kontakti võtma. Morpheuse arvates on see hädavajalik, sest ilma
Oraakli juhisteta ei saavat masinaid võita. Koosoleku katkestab agentide ilmumine.
Neo võitleb ja põrmustab agendid ning lendab siis minema. Võitluspaika ilmuvad
agent Smithi kaks identset koopiat.
Vastavalt komandör Locki korraldustele suunduvad Morpheus ja teised kaptenid
peale Ballardi Zionisse.
Ballardi meeskonnaliikmed Malachi ja Bane on jõudnud agentide eest põgenedes
telefonini ja valmistuvad Maatriksist väljuma, kaasas sõnum Oraaklilt. Malachi võtab toru
ja kaob, kuid Bane’i lahkumist takistab agent Smith, kes kloonib temast enda koopia. Kui
telefon uuesti heliseb, võtab toru mitte Bane, vaid Smith.

Ballard edastab Neole info, et Oraakel on kontakti võtnud ja Nebuchadnezzar lahkub
Zionist. Maatriksis vestlevad Neo ja Oraakel väljavalitu rolli ja tulevikuülesannete teemal.
Neo saab teada, et Zioni päästmiseks peab ta jõudma masinate peaarvutisse, kuid selleks
on tal vaja programmi nimega Võtmetegija. Too on aga vangis teiese programmi,
Merovingi käes. Oraakel ulatab Neole paberitüki juhistega Merovingi leidmiseks ja
lahkub.
Hetk hiljem jõuab kohale agent Smith ja suur hulk tema kloone. Smith üritab Neo
samuti enda klooniks muuta, kuid väljavalitu suudab sellele vastu hakata. Neo asub
võitlema, kuid Smithe on liiga palju, pärast natukest kähmlust otsustab ta minema lennata.
Zionis on nõukogu kokku tulnud, et arutada linna kaitsemise üksikasju. Komandör
Lockilt uuritakse, kas on teateid Nebuchadnezzari ja Neo kohta ning leitakse vajalik olevat
kaks laeva otsingule saata. Kaptenid Soren ja Niobe pakuvad end vabatahtlikult sellele
missioonile.
Trinity, Morpheus ja Neo kohtuvad Merovingiga, kes ei ole nõus Võtmetegijat
vabastama. Lahkudes peatab neid aga Merovingi naine Persephone, kes lubab Võtmetegija
neile anda, kui saab Neolt kirgliku suudluse. Suudlust soovib ta seetõttu, et tahab meelde
tuletada aega, kui tema ja Merovingi suhted olid romantilisemad ja säärastest suudlustest
puudu ei olnud. Persephone jääb Neo suudlusega rahule, laseb ühe Võtmetegijat
valvavatest programmidest maha ja saadab teise Merovingile juhtunust teatama.
Meroving saabub seltskonna relvastatud isikutega, Võtmetegija jookseb minema,
Trinity ja Morpheus tema järel ning kaks Merovingi käsilast omakorda nende kannul. Neo
seljatab kõik vastased ja Meroving põgeneb. Trinity, Morpheus ja Võtmetegija kihutavad
autoga hoonest välja, kuid Merovingi käsilased on neil visalt kannul, neile lisanduvad
peagi agendid. Järgneb pikk võitlus ja põgenemine kiirteel. Kangelastel õnnestub
põgeneda tänu Neole, kes äkki lennates ilmub.
Niobe, Soreni ja Morpheuse meeskonnad kohtuvad, et kuulata Võtmetegija juhiseid
ühte hoonesse pääsemise osas. See hoone asub Maatriksis ja seal on palju peidetud

kohtadesse viivaid uksi. Ühe sellise peab Neo avama, kuid hoone on täis lõhkeainet ja
alarmisüsteemi väljalülitamiseks on vaja seitsme kvartali energiavarustus katkestada. See
loob viieks minutiks võimaluse, et ust, millest saab läbi minna vaid Neo, saaks üldse
avada.
“Kalmaaridel” aga õnnestub Soreni laev leida ja hävitada enne, kui selle meeskond
jõuab sihtmärgiks oleva hoone turvasüsteemis katkestuse tekitada. Kuna meeskond
hukkub, otsustab Trinity minna tegema seda, mis neil pooleli jäi. Ta laeb end Maatriksisse
ja lülitab turvasüsteemi välja. Pärast seda aga ründab teda üks agent, kelle eest põgenedes
hüppab Trinity täpselt samamoodi kõrghoone aknast välja nagu Neo unes, millega film
algab.
Neo, Morpheus ja Võtmetegija satuvad hoones vastamisi Smithi ja tema kloonidega.
Nad pääsevad otsitud ukseni, kuid Võtmetegija sureb agentide kuulidest. Neo siseneb
salauksest ning satub ruumi, kus on seintel palju ekraane ja ruumi keskel üks tool, millel
istub Arhitekt. Kahe tegelase vahelisest vestlusest selgub, et Arhitekt on Maatriksi
disaininud ja et Neo funktsioon on pärast Arhitektiga kohtumist minna tagasi Allikasse,
masinate peaarvutisse. Seal võetakse Neo kood osadeks lahti ja Maatriks taaskäivitatakse
ning Neo valib 23 isikut, kes taasloovad Zioni. Kui Neo ei lähe Allikasse, siis jookseb
Maatriks kokku, kõik sellesse ühendatud surevad ja koos Zioni hävitamisega masinate
poolt tähendab see inimrassi lõppu.
Neo ei lähe Allikasse, vaid päästma Trinityt. Ta lendab kohale ja püüab naise õhust
kinni, võtab oma Maatriksi-häkkimise oskustega välja kuuli Trinity rinnust ning puhub ta
uuesti elule.
“Kalmaarid” on leidnud Nebuchadnezzari ja saadavad selle poole teele pommi.
Meeskond põgeneb laevast, mis kohe suures plahvatuses hävib. Robotid asuvad neid
jälitama, kuid Neo suudab nad mõtte jõul peatada. Sellega kaasneb aga ka teadvusekaotus.
Meeskonna korjab üles teine laev, Mjolnir. Selle pinnal on peale Neo veel üks
teadvusetu mees. Ta on ainus eelujääja segastel asjaoludel viis hõljuklaeva hävitanud
võitluses Zioni poole kaevavate masinatega – Bane.

L1.3. “The Matrix Revolutions” (2003)
Mjolniri pardal üritatakse aru saada, mis Neoga juhtus. Tema ajutöömustrid vastavad
Maatriksis olija omadele, kuid koodioperaator ei suuda teda sealt leida. Äkitselt võtab
laevaga ühendust Seraph, kes ütleb, et Oraaklil on infot Neo kohta. Morpheus ja Trinity
lähevad Maatriksisse, kus Oraakel seletab, et Neo on sattunud siirdealasse Maatriksi ja
masinatemaailma vahel ja jäänud kinni ühendusse, mida muidu info liigutamiseks
kasutatakse. Neid ühendusi kontrollib programm nimega Rongimees, kes allub
Merovingile.
Neo ärkab metroopeatust meenutavas kohas, kus on peale tema veel juhtumisi üks
India perekond. Pereisa seletab talle, kus nad asuvad.
Trinity, Morpheus ja Seraph üritavad pääseda rongile, kuid Rongimees põgeneb
nende eest ega soovi nendega koostööd teha. Kui Rongimees jõuab jaama, kus on Neo ja
India perekond, proovib Neo ka rongile minna, kuid ei saa selleks luba.
Morpheus ja teised tungivad Merovingi ööklubisse, et temaga Neost rääkida. Pärast
kähmlusi ja tulevahetusi tekib situatsioon, kus kõik seisavad paigal, sihtides üksteist
relvadega. Trinity relv on suunatud Merovingile ja ta käsib Neo vabastada. Meroving allub
käsule.
Neo päästetakse metroojaamast ja ta avaldab soovi minna Oraakliga kohtuma. Neo
otsib temalt vastuseid küsimustele nagu kuidas see kõik lõppeb ja kuidas sai ta peatada
masinad vaid mõtte jõul. Naine räägib talle, et väljavalituna on Neo võimed pärit Allikast.
Oraakel ei ütle, kas Neo suudab Zioni päästa või mitte. Ta väidab vaid, et kui Neo ei peata
agent Smithi, hävitab too nii Maatriksi kui ka kõik muu.
Kui Neo Maatriksist väljub, ärkab ka Bane. Samal hetkel täitub Maatrisksis hoone

Smithidega. Üks neist muudab Oraakli samuti Smithiks, saades nõnda endale tema võime
näha tulevikku. Bane’i küsitletakse viie laeva hukkumise osas, kuid ta ei anna selgeid
vastuseid.
Mjolnir jõuab ühes tunnelis lebava Logoseni, kapten Niobe laevani, millel on akud
tühjaks saanud. Kahe laeva meeskonnad arutavad, kuidas Zionisse tagasi saada, kui ilmub
Neo teatega, et peab minema masinate linna. Niobe loovutab talle selle jaoks oma laeva ja
Trinity valmistub Neoga kaasa minema.
Bane, kes on salaja liikunud Mjolnirist Logosele, on laeva korgid välja tõmmanud ja
kui Trinity läheb asja kontrollima, tungib Bane talle kallale. Neo tõttab appi ja võitluse
käigus kõrvetab Bane tema silmad kõrgepingekaabli otsaga. Bane’i jutust saab Neo aru, et
Smith on mehe kehas. Bane arvab, et Neo on pime, kuid Neo näeb agent Smithi kujulist
kuma Bane’i asemel, suutes seega talle vastu astuda ja ta surmata.
Masinate armee on jõudnud Zionisse ja algab lahing.
Neo ja Trinity väljuvad Maa pinnale ja liiguvad masinate linna poole. Nende laeva
pihta tulistatakse pomme, kuid Neo õhib need mõtte jõul. Kuid “kalmaarid” tungivad ka
Logose kallale ja Neo ei jaksa neid kõiki hävitada. Trinity suunab laeva üles pilvedesse,
mille elektrilised laengud nii “kalmaarid” kui ka laeva välja lülitavad. Logos kukub
masinate linna keskele ühte tornjasse ehitisse ja Trinity hukkub. Suur ogaline masin tuleb
Neo juurde ja mees pakub, et nad võiks teha tehingu – Neo peatab agent Smithi ja masinad
annavad vastutasuks rahu. Masinate saadik on nõus, Neo ühendatakse Maatriksisse ja
masinate armee Zionis jääb tegevusetult seisma.
Maatriksis seisab Neo vastamisi loendamatu arvu Smithidega, keda on täis kõik
tänavad ja kõik hooned. Neo võitleb algupärase Smithiga, kuni agent lõpuks temagi enda
klooniks muudab. Siis aga antakse Neo kehale Maatriksist väljaspool surmav elektrilöök,
mistõttu hävib vii värske kloon kui ka kõik teised Smithid, kes kloonimise protsessi tõttu
koodi jagavad. Smith on lõplikult hävitatud ja masinad lahkuvad Zionist.

Oraakel ja Arhitekt kohtuvad, viimane lubab Maatriksist vabastada kõik, kes
soovivad. Mees küsib, kui kaua Oraakli arvates rahu kestab ja naine vastab, et nii kaua kui
võimalik.

Lisa 2 – Inimkeha energiaallikana
Inimkeha hoiab ühtlast sooja sisetemperatuuri ja ka keha pinnalt eraldub
eluprotsesside käigus soojust, kuid kas masinate tsivilisatsioon saaks selle abil tõesti
piisavalt energiat? Kuna Maatriksisse ühendatud inimesed lebavad põhimõtteliselt
vedelikus, roosakas limas, siis peaks vaataja võib-olla mõtlema selle lima omadustele.
Võib ette kujutada, et see aine neelab hästi inimeste kehasoojust, nii et energiat saab sellest
ka hästi eraldada. Teisalt peaks tihke aine olema ju raskesti soojendatav kui vedel. Pealegi
on limavannid üsna suure mahuga, seepärast on raske ette kujutada, et seal olev inimene
lima temperatuuri palju tõstaks. Pigem peaks masinad ise aine soojust hoidma, et inimene
selles ei alajahtuks. Niisiis on lima kaudu soojuse kogumise teooria üsna nõrk.
Võib-olla eraldavad masinad soojust siis inimeste verest? Mõneti dialüüsilaadne
süsteem, mis vannislebajate kehades ainevahetusega tegeleb, võimaldaks seda mingil moel
teha. Kuid inimkeha ei suudaks tõenäoliselt ilma probleemideta uuesti üles soojendada nt
10-kraadise temperatuuriga verd. Külma välistemperatuuri korral pumpab süda vähem
verd jäsemetesse, et säilitada tähtsamate organite jaoks soojust. Kuid organismi sisestatud
normaalsest tunduvalt külmem veri halvaks aju ja südame töö. Seetõttu ei toimiks ka
dialüüsi kaudu energia kogumine.
Kui loogilised takistused kõrvale jätta ja ikkagi üritada välja arvutada võimalik
energia hulk, mida masinad inimeselt saaks, toetuksin mõningatele tsitaatidele. Näiteks:
“Tavamõisteisse tõlgituna genereerib magav inimene 81 vatti, seisev
sõdur 128 vatti, kõndiv inimene 163 vatti, kiirelt kõndija 407 vatti,
pikamaajooksja 1048 ja sprinter 1630 vatti.”47
Inimesed, kes on ühendatud Maatriksisse, on puhkeasendis, seega võib nende
energiatootlikkuse võrdsustada magaja omaga. Määrates inieste hulgaks suvalise arvu, nt 9
miljardit, saaks masinad korraga 720 miljardit vatti (umbes 80 igalt magajalt). Oletades, et
masinad eraldavad selle energia soojusena, on neil vaja ka soojus elektriks muundada. Üks

47 Answers.com, How much electricity does the human body generate?

lahendus oleks kasutada termogeneraatorit (thermocouple48 49), mida on vaja kuumutada
~400 kraadi.
Kuna pole teada kapslites sisalduva lima tihedus, siis kasutan vee soojendamiseks
kuluva energia andmeid:
“Mitu vatti on vaja ühe liitri vee temperatuuri tõstmiseks ühe kraadi
võrra. Kui vesi on 0 kraadi Celsiuse skaalal, siis kulub selleks 4186 džauli. 1
vatt tähendab 1 džaul sekundis. Kui liitri vee soojendamiseks rakendada 1
vatt sekundis, kulub 4186 sekundit ehk 69,8 minutit.”50
Ühe kraadi soojenduse saamiseks ühelt magajalt kulub seega umbes minut. Et saada
kraad soojendust sekundis, vaja 60 magajat.
9 miljardit jaotatuna kuuekümnestesse gruppidesse annab 150 miljonit ühikut, mis
suudavad toota kraad soojendust sekundis.
Ühe termogeneraatori kasutamiseks on vajalik 24 000 magajat, et sellelt saada umbes
1 volt, või poolteist. Seega 9 miljardi magaja pealt on magajate kehade erinevusi ja
soojuskadu arvestamata loota 30 megavolti. Kui üks välgulöök on tavaliselt umbes 10
megavolti, siis terve planeedi peale saaks masinad tekitada korraga 3 välgulööki. Kuid kas
see on piisav?

48 Howstuffworks.com , Is it possible to generate electricity directly from heat?
49 Steiner 2011
50 Answers.com, How many watts are required to raise one liter of water by one degree centigrade?

Lisa 3 – Mõttelaiendused

VÄLISVAATLEJA PILK
Teadmatus on õnnistus. Vabadele tundub vale, et magajad on Maatriksis, aga magajad ei näe seda kõrvalt ja nad ei oska seda hinnangut anda. Seega võitlus Maatriksi vastu on sellest väljaspool olijate egoism. Kui võtta Zioni elanike maailma samasuguse simulatsioonina kui Maatriks, siis polekski neil kahel unemaailmal vahet. Mõlemas olijad ei teaks oma maailma ümbritsevat tõde, et nad näevad und. Zioniidid teaks küll seda, et Maatriksis-viibijad näevad und, kuid ise oleks nad sama ‘rumalad’ kui nemad. Vahe filmis kujutatu ja sellise hüpoteetilise uni-unes-pildi vahel on praktiliselt olematu. Vahet teame ainult meie, kes me need eraldi pildid lõime.
Konflikt tekib seega välisvaatleja positsioonist. Meie kritiseerime Zioniite, et nad ei kahtle enda reaalsuses ja soovivad vaid Maatriksi reaalsust purustada. Kui nad ise unes elavad, siis pole neil õigust minna kedagi teist äratama. Nagu ütleb Glen Yeffeth: „Subjektiivne teadvus võib olla ebaadekvaatne alus objektiivse teadmise saavutamiseks.“ Aga loomulikult. Mõtlemine ei garanteeri olemist. On raske ette kujutada, et mõtleja pole sina. Isegi kui mõtleja oled sina, siis see, et sa mõtled, võib olla programm.
Näitena võib veel tuua filmi „Moon“. Surematu Sam elab igavesti sama elu. Mälestused on tehislikud ja tema elu Kuul ette kirjutatud, kordumas tsüklitena loendamatute kloonide näol. Aga ainult läbi väljastpoolt heidetud pilgu, mille loob juhus, on tal võimalik oma reaalsust näha. Tal tekib võimalus mõnda aega ühe oma klooniga koos viibida ja näha oma olukorda linnulennult.
Morpheus pakub tablette andes tõde, mitte vabadust. Võib-olla viitab tõde siinkohal vabadusele, kuigi Morpheus ei saa kuidagi anda garantiid, et tõelises maailmas elamine mingil moel vabam oleks. Morpheusele tundub moraalselt õige, et inimesed ühendataks lahti simulatsioonist, sest tõde on ülim voorus. Kuid Maatriksi sees, kus sa Maatriksist teadlik pole, on tõde sama suur väärtus. Samas elu on mõnevõrra lihtsam e. mugavam, võibolla isegi täiuslikum. Pole õige, et punase tableti võtmine kuidagi tähendusrikka ja otsustusvõimelise elu annab. Maatriksi sees või sest väljas on tähendusrikkus sama, kui vaadata otsust. Kui sa muidugi Maatriksist väljas olles vaatad otsust, mis tehakse Maatriksi sees, siis tunduvad sealsed otsused jah mõttetud.
Neo võtab punase tableti, nagu oleks ta juba ammu teinud otsuse seda võtta. Tema tegelast esitletakse kui oluliste sidemeteta. Kui film algaks Keanu Reevesi asemel oma Wall Streeti pankuri stiilis kabinetis tukkuma jäänud Michael Douglase näitamisega, kelle laual perefoto, siis oleks üllatus teda agaralt punase tableti poole sirutamas nähes veelgi suurem. Häkker Neo on reaalsuses kahtlev erak ja tema enesehinnangut tõstev väide Morpheuse suust, mis teda väljavalituks nimetab, ei anna kergestimõjutatavale põhjust sinise tableti poole vaadatagi.
Isegi kui igaüks, kes oleks tableti valimise ülesande ees, poleks Wall Streeti pankur, kel hirm kaotada maja, autod, raha ja pere, kallutaks juba elatud elu ja selles kujunenud kontakt maailmaga valija pigem sinise tableti poole.
“Surmahirm ja alalhoid on osalt bioloogiline alusmehhanism ja teisalt toetab seda side ümbritsevaga, mis tekib aja jooksul. Inimene ei saa valida, kas ta eostatakse ja ilmale tuuakse või mitte. Sünnijärgselt on isik üsna pikka aega üpris abitu ja perioodiga, mil tema eest hoolitsetakse, tekib tal harjumus, kiindumus keskkonda ja selle mingisugustesse omadustesse, objektidesse. Selleks ajaks, kui tema minapilt tugevamalt pinnale tõuseb ja ta maailma ebameeldivuste vastu protesteerima hakkab, on tal juba liiga tugev omandisuhe enda elu üle, et seda hävitada. Teismeea maailmavaluga kaasnevad mõtted enesetapust jõuavad niisiis kohale liiga hilja.”
Oluline tõukejõud, iha vabaduse järele, oleks justkui ainus, mis Neod motiveerib. Ta ei sea kummalisel kombel Morpheuse kavatsusi ja sõnumeid kahtluse alla. Selle järgi, mida filmis näidatakse, oli ta Maatriksis sama vaba kui sellest väljas, ehk isegi rohkem. On siis lihtsalt teadlikkus Maatriksist kui vangistuse vormist nii mõjuv põhjus valida ebameeldiv vabadus katkiste kampsunite, pideva hirmu, põgenemise ja sõjaga?
Neo ostab põrsa kotis – ta ei tea reaalsusest tegelikult midagi, aga juba kibeleb ta sinna. Teadmata, et ta viibib Maatriksis, oleks tal sama suur kontroll oma valikute üle kui päris maailmas. Filmide moraal on muidugi aga see, et tema elu on ettemääratud nii Maatriksi-siseselt kui -väliselt. Sellises olukorras pole tegelikult vahet, kumb tablett võtta. Kõrvaltvaataja soovitaks minna tagasi unne ja vältida igasugu jamasid. Inimloomus paistab aga olevat teha jamasid läbi ja proovida neist üle olla, et oma elu mõtestada.
Puhas õnnistus, et vabadusrüütlid oma ristiretkel anastatutele tablettide näol valiku annavad. Ilma selle lahkuseta oleks nad lihtsalt kurjategijad. Cypher ei teinud unne tagasi soovides muud valesti, ainult seda, et ostis pääsme agentidelt ja maksis inimeludega. Surmade eest me võime teda tõesti nuhelda, kuid tema valik une kasuks pole mitte kuidagi vale.

METAKORTEKS
Kes juhib? Kellel on kontroll? Tunne, et indiviid ei saa midagi ära teha, näitab teistlikku mudelit. Allume millelegi suuremale, kuid millele?
Inimesi on palju ja tsivilisatsiooni töös tekib püüdmatu kontrolliomaja esilekutsumine. Mis on Maatriks – see on inimestevahelised suhted. Side teise inimesega on kõrgemal kui inimesed, kelle vahel side on, see on uus teadvuse tase. Kui suhteid ja seoseid inimeste vahel skemaatiliselt kujutada, siis võime tõmmata kaare iga isiku juurst järgmise juurde, kellega ta seotud on. Mida rohkem inimesi, seda tihedam joontepundar ja iga joone eristavaks kujutamiseks vajaminev lisaruum tingib selle, et pilt joontest on juba kordi suurem kui pilt inimestest. Ka elus on nõnda, et see pundar läheb aina segasemaks. Mida rohkem sidemeid, seda kõrgemale püüdmatusse tõuseb võrk ja väheneb vaba tahe. Meie lihtsamategi soovide elluviimisel on vaja arvesse võtta suurt võrgustikuportsu.
Tegelikult tundub, et inimestel polegi tihti üldse vaba tahet. Sedamööda, kuis kasvab tsivilisatsiooni populatsioon ja tulenevalt suureneb terviku intelligents, väheneb ka sõltumatu otsus ja vaba tahe. Üksik termiit pole eriti taibukas, termiidikoloonia aga on võimeline paljuks. Inimeste koostöö, sotsiaalsus, globaalne ühismõistus ongi saavutanud palju ja tõusnud kaugelt kõrgemale karjaintelligentsist, kuid koostöö sujumiseks vajalikud reeglid on loonud ka mingis mõttes õela programmi, mille järgi me opereerime.
Kõige targem inimene on inimühiskond. Metakorteksi võimekus on suurem kui üksiku ajukoore oma. Võimekas metakorteks on meid osava globaalse koostöö kõrval viinud aga ka suurte veriste konfliktideni. Veel enam, me oleme ise loonud keerukad süsteemid, millest on meil endal lõpuks raske aru saada ja mida on raske muuta, kuigi mõnda neist peaks seoses Maal lasuva kriisiga kindlasti muutma. Indiviid võib kergesti tunda paratamatust ja jõuetust suurte tööstuste või pankade ees ja kohustust teha otsuseid, mis kärbivad tema tiibu, seda lootuses saada hiljem naudingut ja tasu, edasilükkunud vabadust. Tegelikult teevad otsuseid ikkagi indiviidid, aga need on maskeeritud metakorteksi kõikehõlmava piraatsignaali poolt.
Teine mudel metakorteksi illustreerimiseks on internet. Samuti globaalne võrgustik. Internet teab seda, mida meie kõik kokku ja siis rohkemgi veel. Internet ei ole aga täielikult iseseisev organism, teda kujundavad ka metakorteksi mõjuvõimsamad osad. Google has you, Neo. Follow the blue birdie. Muidugi on kõikide interneti kasutamise ohtude taga kusagil tegelikud inimesed, keda me peaks saama muuta. Kuid kas me saame? Õigemini – kas me tunneme, et me saame? Nii saab õigustatult küsida kõige maailmas päästmist vajava kohta. Peaks vett säästma, taastuvaid energiaid kasutama, detsentraliseeruma ja deurbaniseeruma. Aga kas me saame? Võtab nina krimpsu ja ajab kukla sügelema. Kusagil tehakse otsuseid meie eest. Me ei leia enam seda psalmi, millega ühisaju poole palvetada, et andestust ja hüvesid saada. Ja kui leiame, siis sellele ligipääsu saamiseks peame looma mitu delikaatseid isikuandmeid nõudvat kasutajakontot, installima eraldi allalaadija, mis paneb meile igale poole tüütuid tööriistaribasid ja vilgutab teatemulle ning maksma pärast üürikest ‘tasuta’ katseaega suurt raha, mille sihtkohta peaks ju ometi saama kindlaks teha, aga kas me tunneme, et me saame jne.

LAUSPOMMITAMINE
Inimestel pole vahendeid, et masinatega võidelda – päris maailmas. Ka foorumites on tekkinud küsimus, miks kangelased ei lae ennast Maatriksisse, varustatuna mõne tuhande vesinikpommiga, ja ei hävita simulatsioonisiseselt kogu maailma? See tooks kaasa vannides olevate inimpatareide töö lakkamise, masinad oleks energiakriisis ja inimesed saaks maa alt välja tulla ning teha säru.
„Why don’t the humans in the real plug into the matrix and just carpet bomb the entire planet thereby destroying the machines energy source and they can just repopulate the earth naturally?“ (http://www.moviemistakes.com/film808/questions) Antud lingis on küsimusele vastatud, et masinad ei lubaks inimestel sellist jõudu koguda. Kuid – päris maailmas on jah masinate vägi hoomamatu ja tundub, et masinad võivad Zioni lihtsalt hetkega kustutada, kuid Maatriksi sees ju materiaalseid piire pole.

AGENT SMITH
Kas Smithi paljunemine niikaugele, et kõik isikud ja programmid oleks asendatud Smithiga, oleks toonud kaasa sama tulemi, mis lauspommitamine? Miks oli masinatel vaja Smith peatada – kehad vannides oleks ju energiat edasi tootnud, globaalne uni oleks lihtsalt olnud üsna üheülbaline.
Kui arvestada aga Ssmithi enda loengut Maatriksi vanemast versioonist, kus kõik oli täiuslik ja seetõttu “saak” kaotati, siis võib eeldada, et varem või hiljem tekib ainult smithist tuubil süsteemis mingi konflikt. Kas läheb Smith mõnega iseennastest tülli või lülitavad masinad Maatriksi välja. Kas Smith tahabki taaskäivitust? Kui jah, siis tegi Neo äkki vea, et ta Smithi enne peatas.

EESMÄRK
Üldises mõttes on inimolendi loomise eesmärk liigi püsimine. Kuid me oleme liigi püsimise saavutamises ja hoidmises nii efektiivsed, et planeet ägiseb juba meie all. Ja kas täiskasvanuks saav inimene rahuldub sellega, et ta on vaid soo jätk? Pigem loob ta ise endale ja oma eksistentsile eesmärgi; otsib ülesandeid, mida täita; otsib naudingut ja väldib kannatusi.
Masina, roboti loomise eesmärk on praeguses mõttes luua tööriist, abivahend. Singulaarse masina loomise puhul see eesmärk aga hajub või laieneb. Meist targem masin seab ju ise oma eesmärgid, ülesanded. Sellise olendi olemasolul ei saa inimese ja masina vahet eesmärgi järgi määrata.

Allikate loetelu
Adams, D. (1979). Hitchhiker’s Guide to the Galaxy. Harmony Books

Anderson, M. (2010). “Involving Interface”: An Extended Mind Theoretical Approach to
Roboethics. Accountability in Research. 2010, 17. 316–329

Angel, M. (2005). Brainfood: Rationality, Aesthetics and Economies of Affect. Textual
Practice 19(2), 2005, 323–348

Bahng, A. (2006). Queering The Matrix: Hacking the Digital Divide and Slashing into the
Future. Diocaretz, M. (toim.). The Matrix in theory. Rodopi: Amsterdam, New York. 167-
192.

Barton, K. Revolution in The Matrix: A Cue Call for Reflexive Sociology. Diocaretz, M.
(toim.). The Matrix in theory. Rodopi: Amsterdam, New York. 113-130.

Baudrillard, J. (1981 (1999)). Simulaakrumid ja simulatsioon. Tallinn: Kunst.

Blackmore, T. (2004). High on Technology – Low on Memory: Cultural Crisis in Dark
City and The Matrix. Canadian Review of American Studies. 34, no. 1, 2004. 14-54

Boyd, G. ja Larson, A. (2005). Escaping the Matrix: Setting Your Mind Free to Experience
Real Life in Christ. Grand Rapids: Baker Books.

Brooks, R. (2003). How robots will invade our lives. {http://www.youtube.com/watch?
v=UdyRmdv-KiY.} 09.05.2013

Buchanan, B. (1972). Review of Hubert Dreyfus’ “What computers can’t do: a critique of
artificial reason”. Stanford University.
{ftp://reports.stanford.edu/pub/cstr/reports/cs/tr/72/…/CS-TR-72-325.pdf}. 09.05.2013

Chatham, C. (2007). 10 Important Differences Between Brains and Computers. Science
blogs. {http://scienceblogs.com/developingintelligence/2007/03/27/why-the-brain-is-notlike-
a-co/}. 09.05.2013

Chung, P. Jt (2003). The Animatrix. Warner Bros.

Collins, H. (1987). Expert Systems and the Science of Knowledge. Bijker jt (toim.). New
directions in the social study of technology. Cambridge: MIT Press. 329-349

De Souza, A. (2004). From Simulations to Hybrid Space: How Nomadic Technologies
Change the Real. Technoetic Arts: A Journal of Speculative Research, 2003, Vol. 1 Issue 3. 209-221

Dreyfus, H. (1972). What Computers Can’t Do: The Limits of Artificial Intelligence.
Harper and Row.

Dreyfus, H. (1992).What Computers Still Can’t Do: A Critique of Artificial Reason.
Cambridge: MIT Press.

During, E. (2006). Is There an Exit from “Virtual Reality?” Grid and Network – From Tron
to The Matrix. Diocaretz, M. (toim.). The Matrix in theory. Rodopi: Amsterdam, New York.
114-131.

Emig, R. (2006). Sexing The Matrix: Gender and Sexuality in/as Cyberfiction. Diocaretz,
M. (toim.). The Matrix in theory. Rodopi: Amsterdam, New York. 193-208.

Erion, G ja Smith, B. (2002). Skepticism, Morality, and The Matrix. Irwin, W (toim.). The
“Matrix” and Philosophy: Welcome to the Desert of the Real. Chicago: Open Court Publishing. 23-34.

Falzon, C. (2006). Philosophy and The Matrix. Diocaretz, M. (toim.). The Matrix in theory.
Rodopi: Amsterdam, New York. 97-112.

Ferber, D. (2003). The Man Who Mistook His Girlfriend For a Robot. Popular Science.
2003, Vol. 263 Issue 3. 60-68

Geller, T. (2004). Queering Hollywood’s Tough Chick: The Subversions of Sex, Race, and
Nation in The Long Kiss Goodnight and The Matrix. Frontiers 2004 vol. 25, no. 3. 8-34.

Griswold, C. (2002). Happiness and Cypher’s Choice: Is Ignorance Bliss? Irwin, W
(toim.). The “Matrix” and Philosophy: Welcome to the Desert of the Real. Chicago: Open
Court Publishing. 126-137.

Grossman, L. (2011). Sin·gu·lar·i·ty. Time. Vol. 177 Issue 7, 42-49.

Gunkel, D. (2006). The Virtual Dialectic: Rethinking The Matrix and its Significance.
Configurations, 2006, 14. 193–215

Haslam, J. (2005). Coded Discourse: Romancing the (Electronic) Shadow in The Matrix.
College Literature. 2005, Vol. 32 Issue 3. 92-115

Hayles, K. (1999). How We Became Posthuman: Virtual Bodies in Ccybernetics,
Literature, and Informatics. Chicago, London: University of Chicago Press
Hu, X. jt. (2012). A Novel Chaotic Neural Network Using Memristive
Synapse with Applications in Associative Memory. Abstract & Applied Analysis, 2012. 1-19

Igntaova, Z. jt. (2008). DNA Computing Models. New York: Springer.

Irwin, W (toim.) (2002). The “Matrix” and Philosophy: Welcome to the Desert of the Real.
Chicago: Open Court Publishing.

Kera, D. (2006). Matrix – The New Constitution Between Hardware, Software and
Wetware. Diocaretz, M (toim.). The Matrix in theory. Amsterdam: Rodopi. 212-225

Kimball, S. (2001). Not Begetting the Future: Technological Autochthony, Sexual
Reproduction, and the Mythic Structure of The Matrix. Journal of Popular Culture, 2001, Vol. 35 Issue 3. 175-203

Krug, C. ja Frenk, J. (2006). Enter the Matrix: Interactivity and the Logic of Digital
Capitalism. Diocaretz, M. (toim.). The Matrix in theory. Rodopi: Amsterdam, New York. 73-94

Kurzweil, R. (2005). Singularity Is Near. When Humans Transcend Biology. London: Viking.

Laansalu, A. (2008). Hammurabi viga. Raadio Ööülikool. {http://arhiiv.err.ee/vaata/raadioooulikool-
raadio-ooulikool-hammurabi-viga}. 09.05.2013

Lavery, D. (2001). From Cinespace to Cyberspace: Zionists and Agents, Realists
and Gamers in The Matrix and eXistenZ. Journal of Popular Film & Television. 2001, Vol. 28 Issue 4. 150-157

Lipson, H. (2007). Robots that are “self-aware”. {http://www.youtube.com/watch?
v=lMkHYE9-R0A}. 09.05.2013

Lutzka, S. Simulacra, Simulation and The Matrix. Diocaretz, M. (toim.). The Matrix in
theory. Rodopi: Amsterdam, New York. 113-130.

Maiorani, A. ‘Reloading’ Movies into Commercial Reality: A Multimodal Analysis of The
Matrix Trilogy’s Promotional Posters. Semiotica. 166–1/4 (2007). 45–67

McCarthy, J. (1993 (2000)). Book Review. Stanford University. {http://www.formal.stanford.edu/jmc/reviews/dreyfus.pdf}. 09.05.2013

McFarlane, B. (2005). The Matrix: Ccult Classic or Computerized Con? Screen Education. 2006, Issue 41. 105-109.

Monico, F. (2006). White Rabbit on the Moon. Technoetic Arts: A Journal of Speculative Research Volume 4 Number 2.

Newman, L. (2010). Descartes’ Epistemology. The Stanford Encyclopedia of Philosophy.
{http://plato.stanford.edu/archives/fall2010/entries/descartes-epistemology/}. 09.05.2013

Nicolelis, M. (2012). Mind in Motion. Scientific American. Vol. 307 Issue 3, 58-63

Nishio, S. (2007). Geminoid; Tele-operated Android of an Existent Person. Filho, C.
(toim.). Humanoid Robots, New Developments. Viin: I-Tech.

Novakovic, B. jt. (2009). Artificial Intelligence and Biorobotics: Is Artificial Human Being
Our Destiny? Annals of DAAAM for 2009 & Proceedings of the 20th International
DAAAM Symposium, Volume 20, No. 1. 121-122

Novellino, A. jt. (2006). Connecting Neurons to a Mobile Robot: An In Vitro Bidirectional
Neural Interface. Computational Intelligence and Neuroscience, 2007. 1-13

Nozick, R. (1974). Anarchy, State, and Utopia. New York: Basic Books

Ptolemy, R. (2009). The Transcendent Man. Ptolemaic productions.

Putnam, H. (1981). Reason, Truth, and History. New York: Cambridge University Press.

Reger, B. jt (2000). Connecting Brains to Robots: An Artificial Body for Studying the
Computational Properties of Neural Tissues. Artificial Life, 6, 2000. 307–324

Rusnak, J. (1999). The Thirteenth Floor. Columbia Pictures.

Stratton, J. “So Tonight I’m Gonna Party Like It’s 1999”: Looking Forward to The Matrix.

Diocaretz, M. (toim.). The Matrix in theory. Rodopi: Amsterdam, New York. 27-52.

Steiner, N. Copper Oxide Thermoelectric Generator Can Light An LED.
Sparkbangbuzz.com. {http://sparkbangbuzz.com/copper-oxide-te/copper-oxidegen3.htm}. 09.05.2013

Takle, B. (2003 (2006)). The Matrix: Revolutions, Explained. Wylfing.net.
{http://www.wylfing.net/essays/matrix_revolutions.html#mobil}. 09.05.2013

Thomas, A. (2013). Memristor-based Neural Networks. Journal of physics D: Applied physics, 46. 1-12

Wachowski, A. ja Wachowski, L. (1999). The Matrix. Warner Bros.

Wachowski, A. ja Wachowski, L. (2003a). The Matrix: Reloaded. Warner Bros.

Wachowski, A. ja Wachowski, L. (2003b). The Matrix: Revolutions. Warner Bros.

Wayne, G. ja Pasternack, A. (2011). Canny Minds and Uncanny Questions. Science, Vol. 333 no. 6047. 1223-1224

Difference Between Human and Machine. Difference between.
{http://www.differencebetween.net/miscellaneous/difference-between-human-andmachine/}. 09.05.2013

Home Page of The Loebner Prize in Artificial Intelligence. Loebner.net
{http://loebner.net/Prizef/loebner-prize.html}. 09.05.2013

How many watts are required to raise one liter of water by one degree centigrade?
Answers.com. {http://wiki.answers.com/Q/How_many_watts_are_required_to_raise_one_liter_of_water_
by_one_degree_centigrade}. 09.05.2013

How much electricity does the human body generate? Answers.com.
{http://wiki.answers.com/Q/How_much_electricity_does_the_human_body_generate}. 09.05.2013

Ihade Osakond. Von Krahli Teater. {http://vonkrahl.ee/et/teater/lavastused/2011/ihadeosakond}. 09.05.2013

Is it possible to generate electricity directly from heat? Howstuffworks.com.
{http://science.howstuffworks.com/environmental/energy/question136.htm}. 09.05.2013

Simulaakrum. Von Krahli Teater.
{http://vonkrahl.ee/et/teater/lavastused/2013/simulaakrum}. 09.05.2013

What[‘s] the Difference between human and computer? Answers.com.
{http://wiki.answers.com/Q/What_the_Difference_between_human_and_computer}.
09.05.2103

Advertisements

Autor: isotamm

fiktiivne šokikunstnik eugen j isotamm on esteetiline ja jõhker. maskuliinse absurdi miinisondeerija: kontseptuaalne, väheatraktiivne, kitsa silmaringi ja rinnaga. faktid ja uurimistöö, sotsiaalne keskkonnateadus, kolumniõigus poliitikas - neid ega omavahelisi sohilapsi eugen ei tunnista, tema eesmärgid on kõrgemad. valge kaamli taga seisab analüüsiv loovus, käsitlemas ühiskonna iluvigu viisil, mis kedagi ei huvita. tema kurblik naer ei taha kedagi iial solvata - eugen vaatab enesesse ja kekutab peegli ees, tahtes vajuda ühte kunsti, apostelnegatiivsuse ja eelkõige olematusega, milles on kõik. nii kauapüsiv elu, püsivad väärtushinnangud kui ka prioriteedid, mis ei maksa midagi. ka narcissus jõllitas oma peegeldust, kuid pygmalion on siinkohal tähtsam. teadmine, et ma pole oma arvamuste, vaadete, emotsioonidega üksi, vaid üksi teiste seas, on hea ajend veebipäeviku alalhoidmiseks. kui kunstnik ei armasta oma loomingut, pole armastust olemaski. tarka juttu võib rääkida mitmeti. tähtis on eetiline ausus, millega autor on ettevaatlik ja oskuslik käsitsema kaaskodanikku kui ebavõrdset võrdsuses. 'inimene ja ühiskond' ei pea tähendama argumenteeritust, vastupidi - vaba ajastukirjandus on meeldiv siis, kui ta võrdleb end teistega, jättes kõrvale ametliku kuivuse ja 'logiraamatu' algupärase tähenduse täitmise tühisuse. kui maine hoidmine midagi tähendab, siis praegu veel ajalehed. samas - uksed lähevad praokile juba kõikjal ja arvamusveergude või kinoarvustuste puhul on näha ka noorte rollerimeeste kirjasülge. kitsipungina arvan teisalt, et blogosfäär või nett üldse on rohkem selle 'tasuta' muljega ning osalise infohoolikuna hindan kõrgelt urisevat kasti, mille küljes monitor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s